Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega ka Emil Tode ja Anton Nigov; sündinud 13. septembril 1962 Tallinnas Nõmmel) on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu esinemas kirjandusfestivali HeadRead raames Tallinna kirjanike majas Foto: Ave Maria Mõistlik, 30. mai 2014
Sünniaeg	13. september 1962 (62-aastane) Tallinn, Eesti
Amet	kirjanik, tõlkija, toimetaja
Kirjanikunimed	Emil Tode, Anton Nigov

Tõnu Õnnepalu esitamas oma luuletusi luulepäevikust "Kevad ja suvi ja" Tallinna Kirjandusfestivalil Niguliste kirikus 2009

Elukäik

Tõnu Õnnepalu sündis agronoomi ja raamatupidaja pojana.^[1]

Õppis Tallinna 29. koolis ja lõpetas Tallinna 3. Keskkooli. 1980–1985 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis botaanikat ja ökoloogiat ning lõpetas ülikooli cum laude.

Aastatel 1985–1987 töötas Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia- ja keemiaõpetajana.

Pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik. Aastatel 1989–1990 töötas ta ajakirja Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana.

2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.^[2]

1990. aastatel sai ta stipendiumi prantsuse kirjanduse tõlkimiseks eesti keelde ning elas Pariisis. Tõnu Õnnepalu on olnud Eesti Instituudi Pariisi filiaali (asutatud aastal 2001) direktor.^[3]

Proosaloomingu ülevaade

Õnnepalu proosaloomingule on iseloomulik ainestiku omaelulooline käsitlus, kuid samas ka võõritust loov kõrvalpilk iseendale. Oma esseistlikes proosaraamatutes eemaldub ta süžeest, fiktsionaalsest narratiivist, jutustatud loost.^[4] Oma loominguliste eeskujudena nimetab ta Betti Alverit, Ernst Ennot, Jaan Kaplinskit, Viivi Luike. Jaan Kaplinski oli tema õpetaja ja juhendaja ülikooli ajal, mil ta otsustas kirjutamisega tõsisemalt tegelema hakata.^[3]

Emil Tode nime all avaldatud romaan "Piiririik" (1993) on taasiseseisvunud Eesti üks olulisemaid ja mõjukamaid kirjandusteoseid, mis on tõlgitud rohkem kui 15 keelde; teose sündmustikku kannab nimetu ja sootu peategelane, kelle mõttemaailm eksleb Ida- ja Lääne-Euroopa piirialadel.^[5]

Romaani “Hind” (1995) võib võrrelda muinasjutuga, kus peategelase Joonase rännakuid saadavad imetabased kohtumised, otsimised ja leidmised.^[6] Romaan “Printsess” (1997) vahendab elulise loo naispeategelase Anna (printsessi) vaatepunktist, rõhudes tema vabanemispüüdlustele.^[7] “Raadio” (2002) keskmes on homoseksuaalne filmiprodutsent, kes naaseb kodumaale Eestisse, olles elanud aastaid Pariisis.^[8] Anton Nigovi nime all ilmunud „Harjutusi“ (2002) peetakse 21. sajandi esimese kümnendi üheks parimaks eestikeelseks ilukirjandusteoseks, mida võib vaadelda kui elu- ja mõtteloo poeetilist dokumenti.^[5]

“Flandria päevikus” (2007) mõtiskleb Õnnepalu Brüsseli lähedal asuvas vanas majas eemaldumisest ja üksildusest, kuid mitte ainult füüsilises mõttes – eemaldumine väljendub ka meeleseisundis, tundes, et maailm on mandumas.^[9] “Paradiis” (2009) kulgeb oleviku ja mineviku vahel, viies lugejad ajas 20 aastat tagasi, mil ülikooli lõpetanud Õnnepalu asus elama Hiiumaale, millest saab autorile omamoodi paradiis.^[10] “Mandala” (2012) räägib kirjaniku elust koos kassidega Kollases majas, kus tasapisi tulevad esile mängulised mustrid, nagu mandalale kohane.^[11]

Usust, kunstist, elust ja surmast läbi iseenda subjektiivse tunnetuse jutustab “Lõpetuse ingel” (2015), mis viib autori peale intensiivset aega teatrifestivali kuraatorina Vilsandi saarele.^[12] “Valede kataloog. Inglise aed” (2017) on päevikulaadne teos, mis pajatab surmast ja taassünnist, vaimsest puhastumisest.^[13]

2019. aastal välja antud “Mujal kodus” triloogiasse kuuluvad “Pariis”, “Aaker” ja “Lõpmatus”. “Pariisis” pöördutakse 25 aasta järel taas noorpõlve radadele Pariisi, s.o ”Piiririigi” kirjutamise aegsesse aegruumi.^[14] “Aaker” vahendab Kanadas elamist, mõtiskleb kodu- ja väliseestluse, aga ka ameerikastumise üle.^[15] “Lõpmatus” viib lugeja Vilsandile, kuhu autor on elama kolinud, jutustades aeglasest ajast ja rahust.^[16]

Teosed

Romaanid

• 1993 "Piiririik"
• 1995 "Hind"
• 1997 "Printsess"
• 2002 "Raadio"
• 2002 "Harjutused"
• 2007 "Flandria päevik"
• 2009 "Paradiis"
• 2012 "Mandala"
• 2015 "Lõpetuse ingel : märkmeid sügissaarelt"
• 2017 "Valede kataloog. Inglise aed"
• 2019 "Pariis (kakskümmend viis aastat hiljem)"
• 2019 "Aaker"
• 2019 "Lõpmatus"
• 2021 "Palk : talvepäevik"
• 2022 "Eesti loodus"
• 2024 "Õhtupäike väikestel majadel : tükk elust"

Näidendid

• 2013 "Sajand"
• 2014 "Vennas"
• 2015 "Ingeland"
• 2016 "Mäed"

Luulekogud

• 1985 "Jõeäärne maja"
• 1988 "Ithaka"
• 1990 "Sel maal"
• 1996 "Mõõt"
• 2005 "Enne heinaaega ja hiljem" (luulet ja luuletõlkeid 1983–2005)
• 2009 "Kevad ja suvi ja"
• 2012 "Kuidas on elada"
• 2016 "Klaasveranda"
• 2020 "Pimeduse tunnil"
• 2022 "Kevaded ja aastad" (valikkogu)

Esseistika

• 2011 "Ainus armastus" (valik arvustusi ja esseesid kirjanduse teemadel)
• 2022 "Kirjad" (Jaan Kaplinski / Tõnu Õnnepalu)
• 2023 "Udu" (ajakirjas Edasi ilmunud artiklite kogumik)
• 2024 "Siinpool vaikust" (loengud "Raadio Ööülikooli" sarjas aastatel 2005–2020 ning Joonas Hellerma vestlus Tõnu Õnnepaluga 12.03.2024)

Kogumikud

• 2021 "Viimane sõna" (valik tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest ning pikem essee, suvepäevik)

Tõlked

• 1985 Albert Camus "Truudusetu naine"
• 1991 François Mauriac "Endise aja nooruk"
• 1992 Sébastien Japrisot "Daam ja auto, päikeseprillid ja püss"
• 1992 Romain Gary "Elu alles ees" (uus väljaanne 2001)
• 1993 Françoise Gilot, Lake Carlton "Elu Picassoga: kümme aastat armastust" (koos Salme Lehiste ja Kalju Uiboga)
• 1993 Antoine Chalvin "Punapäine tüdruk"
• 2000 Charles Baudelaire "Kurja õied"
• 2003 Allen Ginsberg "Ameerika: valik luuletusi 1947-1996" (koos Hasso Krulli, Contra, Lauri Kitsniku, Andres Langemetsa ja Jürgen Roostega)
• 2004 Marcel Proust "Taasleitud aeg"
• 2005 Marie Catherine d'Aulnoy "Valge kassike ja teisi Madame d'Aulnoy haldjajutte"
• 2008 "Ameerika luule antoloogia" (koos Tiina Augi, Andres Ehini jpt)
• 2009 Oscar Brenifier "Suured vastandid filosoofias"
• 2009 Fernando Pessoa "Tubakapood"
• 2012 E. M. Cioran "Sündimise ebaõnnest"
• 2018 Rémi Brague "Euroopa, rooma tee"

Tunnustus

• 1994 – Balti Assamblee kirjanduspreemia ("Piiririik")
• 1995 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 1994 ("Piiririik")
• 1996 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 1995 ("Hind")
• 1997 – Friedebert Tuglase novelliauhind ("Külmakondid")
• 2002 – stipendium "Ela ja sära"
• 2003 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 2002 (artiklipreemia: "Kui...Küpsemine. Aleksander Suumani kaks luuletust ja üks raamat" ("Meil siin Hüperboreas"))
• 2004 – Valgetähe V klassi teenetemärk^[17]
• 2007 – Juhan Liivi luuleauhind ("Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb ...")
• 2008 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 2007 ("Flandria päevik")
• 2010 – A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Paradiis")
• 2010 – Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Kevad ja suvi ja")
• 2010 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia
• 2012 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 2011 („Ainus armastus. Valik esseid“)
• 2012 – Ivar Ivaski Mälestusfondi stipendium (esseekogu „Ainus armastus: valik esseid“ eest)
• 2015 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 2014 (“Vennas”)
• 2018 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 2017 ("Valede kataloog. Inglise aed")
• 2018 – Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Valede kataloog. Inglise aed")
• 2023 – Tammsaare romaaniauhind ("Palk: talvepäevik")^[18]

Kirjanikupalgast loobumine

Tõnu Õnnepalu on kaks korda, 2016. ja 2019. aastal, valitud (tema enda taotluse põhjal) kolmeks aastaks riikliku kirjanikupalga saajaks, kuid ta on mõlemal korral sellest loobunud. 2016. aastal loobus Õnnepalu kirjanikupalgast, kuna ei tahtnud, et kirjutamisest saaks tema jaoks avalik kohustus. 2019. aasta loobumise kohta selgitati Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis Õnnepalu seisukohta nii:

Õnnepalu sõnas, et kuigi olukord näeb välja nagu rumal komöödia, siis ta ei mõelnud seda nii.

"Kujutasin koguni ette, et viimase nelja aasta jooksul ilmunud neli raamatut seda soovi kuidagi õigustavad, aga ei õigusta, miski ei õigusta," tõdes ta. "Kirjanikupalk võib olla arusaadav kuskil õiglastes Põhjamaades, kuid mitte vaeses ja lõhkikistud Eestis." ^[19]