Cynthia Morris Sherman, tuntud kui Cindy Sherman (sündinud 19. jaanuaril 1954) on ameerika kunstnik ja fotograaf.
| Cindy Sherman | |
|---|---|
| Sünninimi | Cynthia Morris Sherman |
| Sündinud |
19. jaanuar 1954 Glen Ridge, New Jersey, Ameerika Ühendriigid |
| Rahvus | ameeriklane |
| Haridus | Buffalo Ülikool |
| Tegevusala | fotograafia |
| Tunnustus |
MacArthuri stipendium audoktorikraad, Kuninglik Kunstikolledž Londonis |
Cindy Sherman sündis 19. jaanuaril 1954 USA New Jersey osariigis Glen Ridge'is. Tema vanemad olid Dorothy ja Charlie Sherman. Lisaks Cindyle kasvas peres veel neli last. Kolm aastat pärast Cindy sündi kolis pere Long Islandile, kus nad elasid ranna lähedal. Seal elades oli Shermanil palju vabadust. Juba noorest east alates toetasid Shermani vanemad tütre loomingulist tegevust. Ka Shermani õed-vennad olid loomingulised, tänu sellele oli nende kodus alati palju kunstimaterjale, mis toetas loomingulist õhkkonda. Maalimine ja joonistamine kujunesid Shermani lemmiktegevusteks, stiililt olid Shermani teosed realistlikud ning nende tegemiseks kulus tihti palju tunde. 1972. aastal alustas Sherman kujutava kunsti õppimist New Yorgi osariigi Buffalo Ülikoolis. Esimestel ülikooliaastatel keskendus Sherman peamiselt maalimisele. Ta maalis autoportreesid ja realistlikke koopiaid piltidest, mida ta ajakirjadest leidis. Teisel aastal vahetas ta eriala fotograafia vastu. Oma esimese fotograafia kursuse kukkus Sherman läbi selle tõttu, et tal oli raskusi filmifotograafia tehnilise poolega. Üks tema õppejõududest tutvustas teda kontseptuaalse kunstiga, kui ta andis Shermanile ülesandeks pildistada midagi, mis tekitas temas ebamugavust. Sherman otsustas teha endast aktifotosid. Tänu sellele ülesandele mõistis Sherman, et tahab olla fotograaf ning et teose idee on olulisem kui tehnika. Shermani fotograafiahuvi keskendus autoportreele. 1976. aastal lõpetas ta ülikooli bakalaureuse kraadiga.[1][2]
Juba ülikooli ajal hakkas Sherman koguma kostüüme, parukaid ja kosmeetikat, mida ta kasutas oma fotoseeriate loomisel.
"Untitled Film Stills"
Perioodil, kui Sherman ülikooli lõpetas, oli üheks tema suureks inspiratsiooniallikaks 1962. linastunud prantsuse film "La Jetée", sellest tekkis Shermanil soov pildistada ennast kui filminäitlejannat. 1977. aastal reisis ta Arizona osariiki, et külastada oma vanemaid. Ta võttis reisile kaasa oma kostüümide ja parukate kollektsiooni ning hakkas planeerima fotoseeriat "Untitled film stills" (eesti keeles "Pealkirjata filmikaadrid"). Fotode tegemisel kasutas Sherman ka oma isa Charlie abi, kes pildistas oma tütart tema juhtnööride järgi. Selle seeria üks eesmärk oli luua fotosid, mis näeksid välja nagu need oleks pärit filmidest, kuid Shermani teine soov oli panna vaataja mõtlema sellele, mis pildil toimub. Ühelegi fotole pole lisatud kirjeldust, kõik teosed on pealkirjastatud vaid kaadri numbri järgi. "Untitled Film Stills" pälvis kiiresti tunnustust, mitmed galeriid olid huvitatud selle eksponeerimisest. Sherman pälvis seeria eest ka Ameerika Ühendriikide kunstirahastuse sihtkapitalilt kaks korda stipendiumi. "Untitled Film Stills" seeria valmis kolm aastat ning kokku on selles 69 mustvalget fotot. Esimest korda eksponeeriti seda 1995. aastal Hirshhorni muuseumis Washingtonis. Samal aastal ostis New Yorgi moodsa kunsti muuseum kõik fotod ligikaudu 1 miljoni dollari eest.[2][1]
1980. aastad
"Rear Screen Projections"
1980/1981 alustas Sherman seeriat "Rear Screen Projections"; see oli tema esimene fotoprojekt, kus ta kasutas värvifilmi. Ajendatud soovist töötada kodus, pildistas Sherman ennast ekraani ees, millele ta projitseeris slaide, millel on kujutatud loodust ja koduseid stseene. Võrreldes Shermani eelmise seeriaga olid tema uued värvifotod palju kaasaegsemad, meenutades 1960. ja 1970. aastaid. Sherman võtab kõikidel fotodel väljamõeldud rolli, kuid kõik tegelased on olekult ja välimuselt rohkem tänapäevased, kui Shermani eelmises seerias. Suurem osa seerias kujutatud naiskaraktereid kehastavad endast nooruslikke keskklassi naisi päris maailmas.[2]
Artforum
1981. aastal paluti Shermanil luua portfoolio ajakirja Artforum jaoks. Kuna selles ajakirjas oli fotode formaat horisontaalne ja Shermanilt paluti fotosid, mis oleksid 2 lehekülje suurused, lõi ta seeria fotosid, mis viitavad pornograafiliste ajakirjade fotode formaadile. Selles seerias kasutas Sherman värvifilmi ning kõik pildid kujutasid tema autoportreesid, kus ta on kujutatud teismelise tüdrukuna. Fotodel on ta ennast poseerinud nii, et tema figuur täidab kogu kaadri, ning kõikidel fotodel vaatab ta kaamerast kõrvale. Mitmed pildid on valgustatud dramaatiliselt. Pildid on kadreeritud niimoodi, et vaatleja vaatab figuuri peaaegu et ülevalt alla, mis tõstab esile naise haavatava oleku. Kui Sherman oma seeriat esitles, kritiseeriti teda seksistlike stereotüüpide kinnistamise eest. Selle tõttu otsustas Artforum Shermani seeriat oma ajakirjas mitte kajastada.[2]
"Pink robes"
Aasta pärast Artforumi portfoolio loomist alustas Sherman uue seeriaga "Pink robes" ("Roosad rüüd"), millega ta vastas kriitikutele, muutes kasutatava foto formaadi vertikaalseks, et kaotada fotol oleva figuuri haavatavus. Vaatamata sellele imiteeris Sherman oma fotodel pornonäitlejatele omaseid hoiakuid, poseerides vaid roosas šenillist rüüs. Sherman ise kirjeldas seda seeriat kui fotosid pornonäitlejatest, kes on pausil alasti fotode tegemisest. See tähendab, et "Pink robes" oli tema eelmise seeria jätk. Fotodel ei kanna Sherman parukaid ega kosmeetikat ning ta istub ilustamata ja mitteseksuaalsetes poosides, vaadates otse kaamerasse.[2]
Aastatel 1983 ja 1984 tegeles Sherman ka moefotograafiaga, kui pildistas disainerite Jean-Paul Gaultier' ja Comme des Garcons'i rõivaid ajakirja Interview jaoks.
1990. aastad
Ajaloolised portreed
1989.–1990. aastal tegeles Sherman seeriaga "History portraits" ("Ajaloolised portreed"). Ta lõi 35 unikaalset tõlgendust ajaloolistest portreedest. Fotodel on ta ennast kujutanud külluslikes kostüümides ja parukates. Sherman kujutas ennast aadlikena, mütoloogiliste kangelastena ja madonnadena. Selle seeria idee oli Shermanil tekkinud 1988. aastal, kui talle oli esitatud tellimustöö luua portselanobjekte prantsuse filmi "Limoges" jaoks. Sherman valmistas portselannõusid, millel on kujutatud foto temast, kandmas 18. sajandi rõivaid. Seerias "History portraits" pole enamjaolt reprodutseeritud ühtegi kindlat kunstiteost. Fotodel on kujutatud kindlaid žanre ja motiive ajaloolisest maalist. Sherman on välja toonud kolm fotot, mis põhinevad kindlatel maalidel. Need on "Untitled #224", mis on tehtud järgi Caravaggio maalist "Autoportree haige Bakchosena", "Untitled #216", mis põhineb Jean Fouquet' maalil "Madonna", ja "Untitled #205", mis põhineb Raffaeli teosel "La formarina".[2]
"Sex pictures"
Pärast "Ajaloo portreede" seeriat pöördus Sherman 1992. aastal pornograafilisusesse. Ta kasutas anatoomiliselt korrektseid mannekeene ja kehaosi meditsiinikataloogidest, et luua hübriidseid nukke. Selle asemel, et kujutada nukke suguühtes, seadis ta nad uhkelt oma sugu ja seksuaalsust demonstreerima. Nukud on seatud poosidesse, mis meenutavad pornograafilisi filme. Sherman alustas selle seeriaga, et vastata kunstnik Jeff Koonsi fotoseeriale, kus ta oli kujutanud ennast ja oma abikaasat erinevates seksuaalsetes poosides. Lisaks sellele oli Sherman otsinud juba varem lahendusi, kuidas kajastada täielikku alastust oma loomingus. Shermani eesmärk oli selle seeriaga naeruvääristada pornograafiat.[2]
"Horror and surrealist pictures"
Aastal 1994 alustas Sherman seeriat "Horror and surrealist pictures" (eesti keeles "Õudus- ja sürrealismipildid"). Selles seerias kujutas Sherman motiive õudustest, mida ta oli ka varem teinud. Selles seerias kasutas ta ka eelmise seeria "Sex pictures" tehiskehaosi ja mannekeene, kombineerides neid, et luua kujutisi laipadest ja koletistest. Algselt kujutasid fotod kogu keha, seejärel vaid nägu ning lõpuks kujutas ta ainult maske, mis olid üle jäänud kõikidest tema kasutuses olnud nukkudest ja mannekeenidest. Sherman lõpetas selle seeria 1996. aastal.[2]
2000. aastad
1990. aastate lõpus tegeles Sherman ka filmindusega, selleks ajendas teda ta tolleaegne abikaasa filmirežissöör Michel Auder. Režissööridebüüdi tegi Sherman 1997. aastal filmiga "Office killer". Aasta hiljem mängis ta iseennast John Watersi filmis "Pecker". Aastatel 2003–2004 tegeles Sherman fotoseeriaga, kus ta pildistas ennast klouniks riietatuna. Shermani 2008. aasta seerias "Society portraits" kujutas ta ennast äärelinna ja keskklassi naistena.
Shermani töid on eksponeeritud paljudes maailma muuseumides ja kunstigaleriides. Tema esimene isikunäitus toimus 1979. aastal New Yorgi osariigis Buffalos Hallwallsi moodsa kunsti keskuses.[2] Lisaks isikunäitustele on Sherman osalenud ka grupinäitustel. Shermani auks on korraldatud retrospektiivseid näitusi, näiteks 2000. aastal Chicago moodsa kunsti muuseumis, 2006. aastal Pariisis Jeau de Paume'i muuseumis, 2012. aastal New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (MoMa).[3][4] Tema isikunäitused on toimunud Genovas, Pariisis, Amsterdamis, Berliinis, Londonis, Tokyos, Lissabonis, Hamburgis ja mujal.[2] 2011. aastal võttis Sherman osa Veneetsia biennaalist, kus ta osales rahvusvahelisel näitusel "Illuminazioni".[5]
Sherman on 1970. aastatest alates oma loominguga peegeldanud meid ümbritsevat ühiskonda ja kultuuri. Mitmete järgnevate kunstnike looming on tugevalt mõjutatud Cindy Shermani fotodel kujutatud teemadest. Sherman inspireeris järeltulevaid kunstnike põlvkondi uurima oma loomingus identiteeti ja transformatsiooni. 1995. aastal pälvis ta MacArthuri stipendiumi, 2013. aastal nimetas Londoni Kuninglik Kunstikolledž Cindy Shermani audoktoriks.
- 2005 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia liikmeks
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
