From Wikipedia, the free encyclopedia
Viru rinne oli lahingutegevuspiirkond Eesti Vabadussõjas Põhja-, Kesk- ja Ida-Eestis Eesti Rahvaväe, nende liitlasjõudude ja Nõukogude Venemaa Punaarmee ning Eesti Töörahva Kommuuni väeosade vahel.
Vabadussõja algetapil kasutati sõjatandri kohta Lõuna-Eestis tegutsenud lõunasuuna väerinde vastandina nimetust Põhja väerinne ja hiljem tolleaegset kirjaviisi Viru väerinne.
Viru rinde sõjategevuse juhid olid:
11. novembril 1918 sõlmiti Saksamaa kaotusega Esimeses maailmasõjas Antandile Compiegne'i vaherahu. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja Saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu, ettekäändeks Antandi seatud vaherahu tingimus, et kõik Saksamaa poolt endise Venemaa keisririigi territooriumil Saksa okupatsiooni ajal sõlmitud lepingud tühistatakse.
15. novembril 1918 saatsid Nõukogude Venemaa sõjavägede ülemjuhataja Jukums Vācietis ja SRN liikmed telegrammi Jaroslavlis asunud Põhjarinde juhatajale Dmitri Parskile, Petrogradi 7. armee komandörile ning telegrammi koopia Moskvasse Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu esimehele V. Leninile nr 259/Ш, milles viidates "kujunenud poliitilisele olukorrale anti korraldus kohe hõivata Pihkva ja Narva".
17. novembril 1918 andis Punaarmee Põhjarinde juhataja Dmitri Nadjožnõi ja Revolutsiooniline Sõjanõukogu korralduse parempoolse lahingupiirkonna 6. kütidiviisi jõude kasutades hõivata Narva linn, viia eelväeosad joonele Korffi (Auvere) raudteejaam – Narva jõgi.
22. novembril 1918 pani Punaarmee Põhjarinde 7. armee 6. Kütidiviis pani toime esimese katse vallutada Jaanilinna ja Narvat, kuid linnas asunud Saksa väed lõid Kulgu lahingu käigus rünnaku tagasi.
28. novembril 1918 vallutas Punaarmee Jaanilinna ja tungis üle Eesti piiri Narvas.
Pikemalt artiklis Kulgu lahing9. novembril 1918 loobus Saksa keiser Wilhelm II troonist, 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas sõja, 15. novembril läks Narvas võim Saksa soldatite nõukogu – Soldatenrati kätte.
13. novembril asuti Virumaal moodustama eesti kaitseväeosi: alamkapten Heinrich Laretei moodustas Narvas Kaitseliidu, kuhu esimesil päevil tuleb kokku umbes 120 kaitseliitlast – peaasjalikult Narva keskkoolide õpilased. Relvad ja laskemoona said kaitseliitlased Saksa vägedelt, 405. Saksa Landwehri rügemendi ülema korraldusel. Samal ajal asuti Kaitseliidu korraldamisele ka Narva ümbruse valdades ja Narva-Jõesuus: lipnik Nurk kogus Vaivara vallas umbes 20 meest, nooremleitnant Johannes Remmel Narva-Jõesuus – 18 meest. 21. novembril jõudis Narva polkovnik Aleksander Seiman ühes kolme ohvitseriga ja alustas 4. jalaväepolgu formeerimist.
22. novembril sakslaste ja punaarmeelaste vahel aset leidnud Kulgu lahingu järele hakkas Narva intensiivsemalt kogunema eesti ohvitsere, sõdureid ja kaitseliitlasi. 22. novembril Narva Vaivara kaitseliitlaste salk – 54 meest alamkapten Nikolai Steinmanniga eesotsas, salk oli ka aluseks 4. jalaväepolgule, moodustades polgu I roodu. 27. novembril oli organisatsiooniliselt 4. jalaväepolgu koosseisus polgu staap, sidekomando, kaks pataljoni ja töökomando. I pataljonis oli 4 laskurroodu, igas keskmiselt 50–70 meest. II pataljonis oli ainult pataljoni staap. Saksa vägedel oli Narva relvade laos umbes 5000 Vene ja 2000 (6,5 mm) Jaapani vintpüssi, suurel hulgal püssipadruneid, kümneid kaste käsigranaate ja palju igasugust muud sõjavarustust, kuid eestlastele lubasid sakslased selle varanduse üle anda ainult siis, kui nad ise Narvast lahkuvad.
Saksa väeosadest asetsesid Narvas novembri teisel poolel 405. Saksa Landwehri rügemendi osad, kõvendatud ühe miinipildujate kompaniiga (9 kerget ja 3 keskmist miinipildujat), ühe pioneerikompaniiga, kahe helgiheitjaga, ühe suurtükiväe grupiga (3 välipatareid), ühe lennuväevastase patareiga (kaks 37 mm revolversuurtükki) ja kahest vagunist koosneva soomusrongiga (üks 77 mm välisuurtükk ja kaks raskekuulipildujat).
Saksa suurtükiväe grupp asus positsioonil järgmiselt: üks patarei Rahvaväljal, üks – Kreenholmi väljal ja üks Väike-Soldina mõisa juures. Lennukitevastane patarei seisis eriplatvormidel Rahvaväljal. Raudtee suunas, Narva jõe idakaldal asus 2 kaeviksuurtükki. Helgiheitjaist oli üks paigutatud Narva-Jamburgi maantee, teine raudtee poole. Pioneerpark asus raudtee kaubajaama rajoonis.
28. novembri 1918 hommikul asusid eestlased ja sakslased järgmiselt:
Kokku eesliinil eestlasi – 11 ohvitseri, 64 sõdurit ja 30 kooliõpilast-kaitseliitlast. Teised I pataljoni osad asetsesid varus Jaanilinna kindluses (umbes 90 meest). Sama polgu II pataljoni ülem (kolonelleitnant Paul Kunnus) koos 80 mehega ja ühe raske kuulipildujaga asus Kulgu rajoonis, ülesandega valvata ja kaitsta Narva jõe kallast Kulgust kuni Piimaninani (Narva jõe käänd 4 kilomeetrit Kulgust lõuna pool, Pljussa jõesuu vastas).
Üks rühm sakslasi ühe kuulipildujaga asetses Kulgu rajoonis, teised 405. rügemendi osad olid reservis Hermani kindluses. Suurtükivägi asetses positsioonil kolme välipatareiga, millest üks 77 mm patarei (2 suurtükki) – Kreenholmi väljal, üks 105 mm patarei (2 haubitsat) – Rahvaväljal ja üks 77 mm patarei (4 suurtükki) – Väike-Soldino mõisa juures. Raudtee piirkonnas, Narva jõe idakaldal asetses 2 kaevikusuurtükki. Rahvaväljal asetses lennukitevastane 37 mm patarei (2 revolver-suurtükki). Soomusvägi – üks kahest vagunist koosnev soomusrong (üks 77 mm suurtükk ja 2 rasket kuulipildujat) – Narva raudteejaama piirkonnas.
28. novembri 1918 hommikul asusid Punaarmee väeosad järgmiselt:
28. novembri keskpäeval aga lahkusid sakslased kaevikuist Jaanilinna majadesse ja kogunevad sildade lähedusse. Eestlased jäid eesliinile üksinda edasi.
Kell 13:20 teatas Saksa 405. jalaväerügemendi ülem, et sakslased varsti linnast lahkuvad ja lasevad kell 16 kõik Narva sillad õhku, Saksa suurtükivägi lahkus tulepositsioonidelt, tõmbus rännakkolonnidesse ja valmistus minekuks. Raudteejaama juures asuvas Saksa Pioneerpargi juures hävitati ja rikuti enne äraminekut relvad ja varustus, mille äraviimiseks sakslastel puudus võimalus ja aeg. Kella 14–15 vahel tulid Saksa väeosad, Narva jõe läänekaldale.
4. jalaväepolgu ülem saatis I pataljoni ülemale Viktor Liivakule käsu tuua kõik Eesti üksused Narva jõe läänekaldale ja võtta pataljoniga uus kaitsepositsioon Narva jõe kaldal joonel: Pimeaed (k.a) – Hermani kindlus (k.a).
Vahepeal muutsid Saksa väed aga taganemise aegu ja sakslased kavatsesid sillad õhkida kella 16:00 asemel juba kell 15:00. Üle sildade olid veel tulemata 4. jalaväepolgu nooremleitnant Mitti ja lipnik August Alujevi grupid, I pataljoni ja 1. roodu ülemad palusid taandumist juhtivat Saksa majorit oodata sildade õhkimisega kuni kella 16-ni, see tähtaeg oli Eesti ja Saksa rügemendistaabi vahel varem kokku lepitud. Kell 15:25 lasti punaste ja roheliste rakettide järgi õhku mõlemad Narva sillad ja Saksa sõjaväeosad lahkusid linnast Jõhvi suunas. Sakslaste taandumist Narvast katsid Saksa soomusrong ja 405. suurtükiväerügemendi 2. patarei. Viimane lahkus Narvast pimeda tulekuga.
Pikemalt artiklites Narva lahing (1918), Keldrimäe lahing ja Joala lahing1918. aasta 30. novembril sõitis Viru rindele Tallinnast Kopli kaubajaamast sinna Saksa okupatsioonivõimude poolt maha jäetud primitiivne soomusrong nr 1, mis ehitati Johan Pitka eestvedamisel ümber. 30. novembril 1918 sõitis soomusrong Tallinnast, Kopli kaubajaamast Narva suunas ja jõudis õhtuks Rakverre. Rakveres asusid 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson ja 5. jalaväepolgu ülem Nikolai Reek. 2. detsembri varahommikul sõitis soomusrong Rakverest välja Narva suunas. Kell 07.30 liiguti Jõhvi raudteejaamast edasi ning kell 08.00 jõuti Oru raudteejaama.
Pikemalt artiklis Vaivara lahing
Vaivara raudteejaama läheduses toimus esimene tulevahetus Narva poolt liikunud vaenlase salga ja soomusrongiga. Veduri ja mõned vaguniplatvormid oli punased saanud Narva raudteejaama vaatas olevast raudtee depoost, kus vagunplatvormidele olevat asetatud kuulipildujaid ja valmistatud nendest midagi soomusrongitaolist. Punaarmee rongid üle Narva jõe ei saanud tulla, sest Narva raudteesild Narva jõel oli sakslaste poolt purustatud. Punaste soomusrongi jälitamisel sakslaste ja Eesti soomusrong nr 1 poolt, Vaivara mõisa ees toimus eesti soomusrongi dessant, leitnant Eduard Nepsi juhatusel. Soomusrongi dessantsalk tungis peale Vaivara Sinimägede suunas, kus vaenlane asus maailmasõjaaegsetes kaevikutes. Soomusrong sõitis edasi kuni Auvere (Korffi) raudteejaama semaforini ja avati tuli Auvere raudteejaama rajooni, kus oli märgata elavat liikumist ning vaenlase põgenemist Narva suunas[1]. Auvere raudteejaamast taandus soomusrong nr 1 Vaivara kiriku juurde, et oodata ja võtta rongile varem väljasaadetud dessantsalk. Dessantsalk asus Sinimägede ja Tallinna–Narva raudtee vahel põldudevahelisel heinamaal.
2. detsembrist 1918[2] nimetati Narva rinde ülemjuhatajaks, Ajutise Valitsuse poolt Aleksander Tõnisson. Aleksander Tõnisson andis käsu asuda üldpealetungile 3. detsembril kell 08.00 eesmärgiga vallutada Vaivara kõrgendikud. Pealetungist pidi võtma osa 4. jalaväepolk, 5. jalaväepolgu rindele jõudnud rood ja raudtee suunas soomusrong nr 1. Kõige aktiivsemalt ja edukamalt tegutses soomusrong raudtee suunal.
4. jalaväepolgu üks rood jäi Vaivara jaama rajooni kaitsema, kuid hommikupoole ööd oli vaenlane Vaivara peale tunginud ning rood taganes. Hommikul, kella 06.20 paiku sõitis soomusrong Jõhvist välja Oru, Vaivara suunas, eesmärgiga vallutada Vaivara raudteejaam. Soomusrongi pealetungi pidi toetama ka üks 4. jalaväepolgu rood. Mõni kilomeeter enne Vaivara jaama olid enamlased olid raudteeroopad lahti kangutanud ja kraavi loopinud, kuid pärast raudteeliini parandamist jätkus pealetung punaste positsioonidele, Vaivara jaama ees oleva Sõtke jõe läänekaldal. Soomusrongil oli kaks vedurit ja rong jaotati kaheks, mõlemad ühesugused. Üks jäi Vaivarasse kapten Anton Irve juhatuse alla, teine suundus kapten Karl Partsiga Orule. Kapten Hugo Jürgensoni rood pidi välja tungida mereni, teesid Sillamäeni oma kontrolli alla võttes ning luua kontakt edasi tunginud polkovnik Aleksander Seimaniga. Vaivarast Merekülani seati kokku 4. jalaväepolgu roodust vahisalk, kelle ülesandeks oli paremat tiiba kaitsta. Tagasiteel Orult, pimedas, toimus kapten Karl Partsi ja kapten Anton Irve juhatuse all olnud soomusrongide kokkupõrge, kusjuures mõned vaguni otsad puhvrite nõrkuse tõttu kokku põrgates vigastada said. Viga said kaks soldatit, kes puhvrite peal istusid[3]. Vastupealetung, mis soomusrongi eduga Vaivara all algas, lõppes väikesearvulise ning nõrgalt varustatud jalaväe taandumise tõttu.
5. detsembril 1918 asusid punaväed, toetatuna merel olnud Balti laevastiku kahuritulest, taas rünnakule. Eesti üksused olid sunnitud suures ülekaalus oleva vaenlase eest taanduma Jõhvi-Ontika joonele, kuid taganesid seejärel Purtse-Püssi joonele. 6. detsembril 1918 alustas Punaarmee uuesti pealetungi ning piki Narva–Tapa raudteed tegutsesid peamise löögijõuna Tartu ja Viljandi kütipolgud. Punaarmee 6. kütidiviis tungis edasi: parema kolonniga üle Jõhvi Tapa peale (46. ja 15. Tartu kütipolk 1800 mehe ja 12 suurtükiga), vasak kolonn üle Vasknarva Paide peale (3. Soome ja 47. kütipolk 1000 mehe ja 4 suurtükiga).
Punaarmee vallutas 7. detsembril Vasknarva, 15. detsembril Kunda. 15. detsembri varahommikul, lõuna pool Tallinna–Narva raudteed ründasid 3. Tartu kütipolk (1300 meest 8 suurtüki ja 26 kuulipildujaga), põhja pool 1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk (500 meest 10 suurtüki ja 7 kuulipildujaga) koos väiksemate väeosadega Rägavere. Rägavere lahingu käigus algselt Laiarööpmeline Soomusrong nr. 1 purustas Vaeküla metsa vahel punamadruste dessandi, kus pealetungi alguses oli 750 meest, neist pooled eestlased, kuid Eesti vägede 5. jalaväepolgu ja tagavaraüksused ei pidanud Eesti kütipolkude rünnakusurvele vastu ja tõmbusid tagasi. Tartu kütipolgu ümberhaaramismanöövri ähvardusel pidi Eesti üksused taganema ning taganemise tulemusel kaotati punavägedele 16. detsembril Rakvere ja väed olid sunnitud taanduma kogu rindel. Pärast Rakvere vallutamist 17. detsembril pealetungi jätkanud vaenlase surve all taandus 1. diviis 18. detsembriks Viitna–Kadrina–Väike-Maarja üldjoonele. 20. detsembril alustas Punaarmee pealetungi Tapale, ligi nädal aega toimusid lahingud Viitna–Kadrina–Neeruti joonel. 22. detsembril taganesid Eesti väed Udriku mõisa – Porgaste küla liinile.
20. detsembril saavutas Punaarmee edu mereäärsel tiival, mis jätkus ka järgmisel päeval ja seetõttu oid 22. detsembril eesti väed sunnitud tagasi tõmbama tervet 1. diviisi rinnet, mis 23. detsembri seisuga asus Valgejõe üldjoonel. 23. detsembril moodustati 30-meheline Tallinna 1. löögipataljon[4], Sõjaministeeriumi peastaabi komandandi kapten Ernst Asmani juhtimisel, mis suunati Kahala alla rindele.
Punaarmee üksuste tungimisel Järvamaale, allutas Johan Laidoner 23. detsembril Järvamaa löögipataljoni endale, nimetades pataljoni ülema leitnant Konstantin Kanepi Järva maakonna kaitse ülemaks. Pataljoni ülesandeks jäi Tamsalu–Kiltsi–Rakke–Vägeva joonel kaitset korraldada, kuid 22. detsembril suruti Järvamaa kaitseliitlaste väikesearvulised salgad Rakkest ja Kiltsist välja.
22.–24. detsembrini Valgejõe külas ja selle lähiümbruses toimunud Eesti Rahvaväe 4. polgu 1.,2., 3., 4., 5. rood ja 1. eskadron ning 5. polgu 1., 2.,3. rood ja 4. roodu poolroodu Valgejõe tõrjelahingu järel taganesid mööda Narva maanteed taganeda Männiku liinile. 24. detsembril vallutas Punaarmee Tapa.
Eesti merejõud toetasid kaitset 23. detsembril 1918 Kunda dessandiga, Kunda hõivati pärast väikest lahingut 32-mehelise dessantroodu poolt, kuid salgad taganesid veel samal päeval laevadele tagasi. 29. detsembril 1918 Loksa dessandiga, 31. detsembril 1918 Tsitre dessandiga alampolkovnik Hendrik Vahtramäe juhtimisel Tsitre küla juures. Eesti dessantoperatsioonid sundisid järgnevalt vastast koondama rannikukaitseks koondama jõude, mida ta võinuks muidu rindel Tallinna suunal kasutada.
27. ja 28. detsembril pidasid 1. jalaväepolgu alamkapten Leonhard Krulli 13. rood ja polkovnik Peeter Kannu juhatusel 80 koolipoisist koosnev löögipataljon Lehtse raudteejaama juures tõkkelahingu.
31. detsembriks oli Punaarmee vallutanud ja okupeerinud ligi kaks kolmandikku Eesti territooriumist ning ähvardasid vallutada Tallinna, Paidet, Põltsamaad, Viljandit ja Pärnut. 1919. aasta jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel.
Põhja-Eestis tegutseva Punaarmee 6. kütidiviisi põhieesmärk oli vallutada Tallinn. Suurt osa pealetungijatele organiseeritud vastupanu osutamisel Põhja-Eestis kandsid Johan Pitka abiga formeeritud ja kapten Karl Partsi juhitud soomusrongid, samuti Johan Pitka juhitud merejõud oma dessantidega vastase tagalasse ning laevadelt vaenlase pommitamisega. Ülemjuhataja Johan Laidoneri direktiiviga 2. jaanuaril anti 1. Diviisile ülesanne peatada Punaarmee pealetung ja organiseerida aktiivsem kaitse.
2. jaanuaril 1919 ründasid Punaarmee üksused 4 kuulipilduja ja üle 200 mehega Härmakosu ja Kosu poolt Raudoja kõrtsi Anija vallas. 1. jalaväepolgu 13. roodu ülemal alamkapten Leonhard Krullil oli abiks soomusrongi nr 3 rühm kolme kuulipildujaga, kuid tugeva surve tõttu ja laskemoona puudusel taganeti. 3. jaanuaril 1919 sai alamkapten Leonhard Krull 1. diviisi staabist käsu Piibe maantee ääres asuv Priske saeveski vaenlase käest ära võtta. Anija vallamajas Soodlas koondati jõud 13. roodu ülema Krulli juhatuse alluvusse, mille toetuseks oli üks 5. jalaväepolgu rühm – 15 meest, soomusrongide dessandist 16 meest ja 2 soomlast - kokku 80 meest. Priske lahingu tulemusel oli 1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk sunnitud põgenema, jättes maha kogu voori[5]. Priske lahing oli Vabadussõja pöördepunkt, kus eesti vägede taganemine Tallinna poole lõppes ja algas vasturünnak Punaarmee väljatõrjumiseks Eesti piiridest.
2. jaanuaril andis ülemjuhataja J. Laidoner vägedele direktiivi, milles määratles, et 1. diviisi ülesandeks oli Tallinna kaitsmise ida suunast, sealjuures pidi 1. diviis oma positsioonide parandamiseks Soome lahe äärsel tiival tagasi vallutama Kuusalu ümbruse. Järvamaa kaitsepataljoni ülesandeks jäi Paide suuna kaitse.
4. jaanuaril sõitis Kehrast välja Laiarööpmeline Soomusrong nr. 1 Vikipalu raudteejaama poole, kust piki raudteed Kehrale lähenes Punaarmee 54. Tartu polk ja keda kohatigi umbes 5 km Kehrast idakagu pool. Suurtüki- ja kuulipildujatulega ning poolesajamehelise dessandi äkkpealetungiga löödi Kehra lahingus punaste kütipolgu kolm roodu laiali, lõpetades sellega pealetungi Tallinnale.
5. jaanuaril suunati Tallinnasse saabunud Martin Ekströmi Soome vabatahtlike 1. ja 2. kompaniid rindele 1. diviisi käsutusse Jõelähtmesse.
5. jaanuaril asusid Punaarmee üksused taas pealetungile asunud Kesk-Eestis Paide suunas Järvamaa kaitsepataljoni lõigus, sundides pataljoni taanduma Valgma–Vodja joonele. 1. ratsapolk liikus Purdi piirkonnast 6. jaanuaril Vodja piirkonda ja vastane löödi Paide alt samal päeval tagasi.
5. jaanuari õhtupoolikul sõitis kapten Anton Irw oma soomusrongiga Aegviidu raudteejaama, 6. jaanuaril võeti tagasi Jäneda ja 7. Lehtse.
Vastupealetungi alguses oli Põhja-Eestis 1. diviisi, Dessantpataljoni ning Järvamaa kaitsepataljoni koosseisus 6. jaanuari seisuga kokku olla ligi 400 ohvitseri, 2930 tääki ja mõõka (neist ligi 300 tääki soomlasi), 150 kuulipildujat, 17 välisuurtükki, 3 soomusrongi (4 suurtükiga). 7. jaanuaril asusid
Eesti sõjaväe osad üldpealetungile, 1. diviisi asetus põhjast lõunasse oli järgmine: Soome vabatahtlike Martin Ekströmi pataljon, 4. jalaväepolk koos 5. jalaväepolgu I pataljoniga, 1. jalaväepolk koos kalevlaste malevaga, 5. jalaväepolk, Balti pataljon ja 1. ratsapolk. Raudteel toetas pealetungi kolm laiarööpmelist soomusrongi[6].
8. jaanuaril tehti merejõudude miiniristleja Lennukiga Loksa dessant Loksale, milles osalesid kapten Anto Eskola 3. kompanii soomlased ja staabikapten Karl Aleksander Pauluse Lennuki ja Lembitu komandode dessantpataljoni 2. roodu eestlased, kokku 200 meest.
Tapa vabastati 9. jaanuaril soomusrongide nr 1, 2 ja 3 ühisrünnakuga, Tapa raudteesõlme vabastamine avas soomusrongidele tee nii Tallinna–Narva kui ka Tartu peale. 9. jaanuaril jõudsid diviisi osad välja Vihasoo–Suru–Valgejõe–Tapa–Ambla–Orgmetsa–Kaalepi üldjoonele, 1. ratsapolk hõivas aga Järva-Jaani.
.jpg)
Virumaa vabastamiseks jagunesid rindelõigus tegutsenud 1. diviisi üksused kaheks: mööda põhjarannikut liikus ida poole 1. jalaväepolk, 4. jalaväepolk koos Kalevlaste malevaga. Alutaguse piirkonnas tungisid edasi 5. jalaväepolk, baltisakslastest koosnev Balti pataljon ning 1. ratsapolk, läbi Tudulinna ja Avinurme Jõhvi suunal lõuna poolt. Viru rinnet toetasid ka admiral Pitka juhtimisel tegutsenud Eesti merejõud staabikapten Karl Aleksander Pauluse dessantüksusega, kes tegid 8.–10. jaanuaril 1919 Kunda dessandi Kunda juures ja vallutasid Kunda mõisa. K. Paulus haavamise järel juhatas dessante mereväe leitnant Johannes Herm. 12. jaanuari jättis 6. kütidiviis maha Rakvere ja Rakvere vabastati 12. jaanuaril. Suurtükipaat suurtükilaev Lembit” pommitas merelt Punaarmee tagalat Aseris, Purtses ja mujal Eesti põhjarannikul Hävitaja Lennuk võttis 13. jaanuaril Narva-Jõesuus vangi ka vastase puksiirlaeva Narova.
14. jaanuaril jätkasid Eesti väed edasitungi: 5. jalaväepolgu luurekomando vabastas Savala mõisa ja õhtul vallutas luurekomando koos 2. rooduga ühe suurtüki toetusel Maidla mõisa. 5. jalaväepolgu 1. rood vabastas Uniküla, 6. roodu poolrood aga võttis enda alla Ojamaa küla, Liiva karjamõisa ja leidis tühjana eest Püssi raudteejaama. 5. jalaväepolgu vasakul tiival jõudis 1. jalaväepolk koos Eesti Meredessantpataljoni dessantrooduga pärastlõunaks Irvala küla-Purtse jõe joonele. Kalevlased võtsid öösel ära Purtse, Liiva ja Napa külad. 4. Jalaväepolk jõudis õhtul Liimala-Ranna talu joonele. Purtse jõe joonelt alustasid punaväed taandumist juba 14. jaanuari õhtul, tõmbudes 15–20 km itta Rutiku-Sompa-Järve küla-Saka joonele. Viru rinde paremal tiival Peipsi läänekaldal liikusid edasi 1. ratsapolk ja Balti pataljon. 1. ratsapolk, Avinurme piirkonnast jätkas 14. jaanuaril liikumist Lohusuu kaudu Iisaku suunas, kaasates Balti pataljoni ratsaüksused. 5. jalaväepolgu parem tiib liikus ratsaüksustega samal joonel, olles jõudnud juba 13. jaanuariks Tudu-Palasi ümbrusse.
16. jaanuaril vabastati Bibikovi ratsaeskadroni poolt Vasknarva ja Alajõe. Jõhvi vabastamisoperatsioon on seotud kolme võtmelahinguga – Järve küla, Pagari mõisa[7] ning Sompa ja Rutiku küla all, mis võimaldas Eesti vägedel Jõhvi alevi hõivata ja liikuda edasi Narva peale.
Pikemalt artiklites Järve lahing ja Pagari lahingPagari hõivamine ähvardas Punaarmee kottijäämisega ja nad alustasid kiiret taganemist ning jätsid Jõhvi alevi maha. Sompa vallutamist üritas takistada seal viibinud 1. eesti punane soomusrong (neli liivakottidega soomustatud ja neli harilikku vaguniga, 15 kuulipilduja, kahe 48 liinist (112 mm) suurtüki, rongi- ja dessantmeeskonnaga), see siiski ei õnnestunud ja tiheda tule all olid enamlased sunnitud taanduma Jõhvi ning seejärel juba Vaivara poole. 17. jaanuariks jõuti välja Vaivara raudteejaamani.
Pikemalt artiklites Utria dessant, Laagna lahing ja Narva lahing (1919)17. jaanuaril 1919 maandas Eesti armee 1000 võitlejat: 600 soomlast ja 400 eestlast, dessantidega Utria-Mereküla rajooni ja Narva-Jõesuusse, tungides põhjast Narva eeslinnadesse. Et ümberpiiramist vältida, taandusid 6. kütidiviisi osad käsu taanduda Narva jõe idakaldale. Õhkides Narva raudtee ja Narva kivisilla taandus Punaarmee Narva idakaldale.
Eesti 1. diviis võttis sisse kaitseliini Narva linnast ida pool ja Krivasoo, Ust-Žerdjanka, Bolšaja-Žerdjanka külade piirkonnas. Gorodenkast Vasknarvani asus kaitsele Balti pataljon, Krivasoo külast Kulgu külani asus ratsapolk. Punaarmee 10. kütidiviis alustas pealetungi Krivasoo küla, Dolgaja Niva Ust-Žerdjanka piirkonnas. 29.–30. jaanuaril tungis Punaarmee ka Narva jõe läänekaldale, kuid sunniti taanduma ratsapolgu poolt idakaldale ning piirkond jäi 1. diviisi kontrolli alla. 7–12. veebruarini püüdsid punaväelased peale tungida Omuti piirkonnas ja 14. kp Uusna küla juures, 19. kuupäeval alustas Punaarmee pealetungi kogu Narva rindel ning eriti survestati Jaani eeslinna ees Lilienbachi mõisa piirkonnas. Punaarmee 6. kütidiviis tungis peale samal ajal Krivasoo ja Vasknarva piirkonnas. 22. veebruaril alustas Punaarmee uut pealetungi Eesti vallutamiseks, peatades selleks kõik teised ründeoperatsioonid Läänerindel, millele järgnesid kaitselahingud Viru rindel Vasknarva, Krivasoo, Narva ja Riigiküla piirkonnas. Narva lahingute käigus, 25. aprillil 1919 Punaarmee antud suurtükitulest süttis Joaoru linnaosa ja hävines ligikaudu 200 elumaja.
Samaaegselt kaitselahingutega alustati pärast Narva ja Narva jõe joone tagasi vallutamist 1919. aasta jaanuaris kindlustustööde tegemist. 1919. aasta kevadise pealetungi ajal alustati ka teise kindlustusjoone rajamisega, loodusliku takistuse moodustanud Pljussa ja Luuga jõe joonele. Pljussa jõe ja Luuga jõe alamjooksu vahele jäänud umbes 15 km laiune värava, mida läbisid Narva–Jamburgi raudtee ja Narva–Jamburgi maantee, kaitseks rajati kindlustatud positsioon Annenskaja-Dubrovka-Sala küla üldjoonel.
Pikemalt artiklis Kaitserajatised Narva rindel9. veebruaril 1919 võttis kaitseliini Gorodenkast Narvani üle, Rapla piirkonnas formeeritud Vene valgekaartlaste Põhjakorpus. Põhjakorpuse koosseisus olid: Ostrovi ja Reveli jalaväepolk, porutšik Danilovi partisanisalk, polkovnik Georgi Bibikovi ratsasalk ja alampolkovnik Alekseejevi ohvitseriderood.
5. aprillil 1919 53. Volõõnia jalaväepolk ja Stanisław Bułak-Bałachowicz oma ratsasalgaga liikus üle Peipsi järve ja koos Balti pataljoniga vallutasid Skamja. Põhjakorpuse väeosad ületasid Narva jõe ning hõivasid Narva jõe idakaldal Ust-Žerdjanka, Krivasoo, Omuti, Konduši, Bolšaja Perevoloka piirkonnad ja kontrollisid alasi Peipsi järve paremkaldast kuni Pljussa jõe suudmeni Narva jõe idakaldal. 1919. aasta aprillikuu lõpuks dislotseerus Põhjakorpuse 1. brigaad Narvast lõuna pool Ust-Žerdjanka, Krivasoo külas ning 2. brigaad Omuti, Skorjatina Gora, Bolšoje ja Maloje Zagrivje, Konduši ja Zaborovje külas.
Pikemalt artiklis Põhjakorpus#Kevadlahingud Kagu-Eestis13. mail asusid Peipsi järve põhjaosas asunud Põhjakorpuse väeosad pealetungile Narva jõe ülemjooksul Pljussa jõe piirkonnas asunud 6. kütidiviisi endise kindral Nikolajevi juhitud Punaarmee brigaadile, kelle staap vangistati ning millest tingitud olukorras taganesid brigaadi väeosad Luga suunas. Järgnenud Weimarni raudteejaama ja asula vallutamisega tungisid Põhjakorpuse väed Punaarmee Jamburgi väegrupi tagalapiirkonda, kes kartes äralõikamist peajõududest taganes, mille järel hõivasid Põhjakorpuse väed 17. mail Jamburgi linna ja 15. mail hõivasid polkovnik Stanisław Bułak-Bałachowiczi ratsaväeosad Peipsi järve idakaldal asunud Gdovi (eestipäraselt Oudova). Järgnenud pealetungil Gattšina ja Petrogradi suunal jõudsid Vene valgekaartlaste väeosad Kikerino raudteejaama ja Koporjeni, kus asunud Punaarmee väeosade vastupanu tõttu pealetung peatus. 13. juuni 1919 puhkes Seraja Lošadi ja Krasnaja Gorka fordis bolševikevastane ülestõus, mis aga suruti Balti laevastiku laevade tulega maha ja ülestõusnud taganesid 16. juunil Põhjakorpuse vägede juurde.
Pikemalt artiklites Põhjakorpus ja Loodearmee
Eesti vägede 1. diviisi osad osalesid ajutise strateegilise liitlasena Vene valgekaartlaste Põhjakorpuse pealetungioperatsioonis, Petrogradi ja Lõunarinde 2. diviis Pihkva kubermangus. Maipealetungi ajal Edela-Venemaal liikusid 1. diviisi väeosad Luga jõeni, kus rajati kaitseliinid kaitseks.
Pikemalt artiklis Põhjakorpuse pealetung (vene keeles Наступление Северного корпуса)15. mail tegi Eesti merejõudude laevastik, Kalevi, Olevi ja Rossiniga, Johan Pitka juhtimisel dessandi Luuga jõe suudmesse. Karl Aleksander Pauluse Eesti Meredessantpataljon vallutas ilma vastupanuta Krakolje, Ostrovi ja Peski küla. 16. mail hommikul kell 9 jõudsid kohale "Tasuja" ja tulelaev "Näckmanns grund", mida puksiir "Reval" pukseeris ning nendega ka laev "Lood", mis tõi täienduseks ingeri dessantpataljoni roodu 241 meest. Kapten Aleksander Tynn liikus oma rooduga kiirelt Koporje juurde ja tungis kolmest küljest Koporje kindlusele kallale, kuid tema roodu kaks salka sattus vaenlase kuulipildujate risttule alla lagedal väljal, kus nad enamuses surma said. Langes kapten Tynn ja veel kolm ohvitseri, 200 mehest kaotasid ingerlased 75 surnutena ja 16 haavatutena. 20. mail jõudsid Tallinnast täienduseks veel 108 ingerlast Kaporje lahte, nad pandi Peipijas maale ja saadeti otse Kuplijasse[8].
Juulis 1919, pärast esimest Loodearmee ebaõnnestunud lööki Petrogradi suunas, asusid Eesti 4. ja 1. jalaväepolk kaitsele Batrakovski oja – Aleksandrovskaja Gorka – Kalmotka küla – Ingeri järvede üldjoonel. Soome lahe ja Narva-Jamburgi vahelisel lõigul kujunesid välja kolm kaitseliini, kus toimusid kindlustustööd.
4. augustil 1919 jättis taganev Loodearmee maha Jamburgi ning 4.–11. augustini pidasid Viru rinde 1. diviisi väeosad kaitselahingud, Narva piirkonnas Punaarmee 6. diviisi vastu Luuga jõe, Batrakovski oja, Aleksandrovskaja Gorka ja Kalmotka piirkonnas.
28. septembril algas Loodearmee teine pealetung Petrogradile, Strugi-Belaja suunal, mida toetasid Eesti üksused Krasnaja Gorka operatsiooniga.
Pikemalt artiklites Operatsioon Valge Mõõk ja Krasnaja Gorka operatsioon
10. oktoobril vallutasid Loodearmee väed tankirünnakuga Jamburgi ja 13. oktoobril algas Krasnaja Gorka operatsioon, Loodearmee väed vallutasid Jamburgi-Gattšina suunal Luuga linna Petrogradi kubermangus. Nädala pärast vallutasid väed Gattšina ja Krasnoje Selo.
13.–14. oktoobril toimus Eesti merejõudude dessantoperatsioon Kaporje lahes Peipja sadamas ning 14. oktoobril Krasnaja Gorka fordi ja Seraja Lošadi fordi pommitamine Eesti merejõudude ja Suurbritannia laevastiku poolt.
29. oktoobril said Loodearmee väed Petrogradi juures lüüa ja hakkasid taganema. 9. novembril lõpetati Krasnaja Gorka operatsioon ja algas Eesti vägede tagasitõmbumine Ingerimaalt. 11. novembril algas Punaarmee pealetung ja Eesti vägede kaitselahingute algus Ingeri järvede ning Narva jõe joonel.
.png)
1919. aasta novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele ja novembris ja detsembris toimusid Viru rindel Vabadussõja ägedaimad kaitselahingud. Loodearmee pealetungi kokkuvarisemise järel taandusid valgete väeüksused Peterburi alt Narva jõe suunas. Nende taandumisel võtsid Eesti vägede 1. Diviis rindelõigu Jamburgi ja Soome lahe vahel oma kontrolli alla, jättes valgete üksused katma piirkonda Jamburgist lõunas. Narva regiooni kaitsega alustati enne, kui Loodearmeed jälitav Punaarmee Narva jõeni jõudis. Vägede määramisel Narva jõe joonel, Vasknarva–Krivasoo võis olla kaks eesmärki: blokeerida Punaarmee pealetung ning tõkestada valgete Loodearmee kontrollimatu taandumine Eesti territooriumile.
14. novembril jättis Loodearmee Jamburgi maha ja taganes Luuga jõe vasakule kaldale. 16. novembril jõudsid Punaarmee 10. kütidiviisi väeosad Peipsi järve kaldal Narva jõe suudmesse ning seejärel kogu alale Peipsi järvest kuni Krivasoo külani Narva jõe keskjooksul. 20. novembril sundisid Punaarmee pealetung taganema Narva jõe idakaldalt taganema läänekaldale Loodearmee Georgi ja Petseri jalaväepolgu ning Zagrivjest, Omutist, Skorjatina Gorast 1. jalaväepolgu 7. ja 9. roodu poolroodud.
Nõukogude Vene väejuhatus juhindus pealetungil Narvale kahest eesmärgist: purustada lõplikult Loodearmee ja vallutada Narva linn ja Narva jõe joon, et sellega mõjutada algavaid Eesti ja Nõukogude Vene vahelisi rahuläbirääkimisi. Narva kaitseoperatsioon kestis 16. novembrist 1919 kuni 3. jaanuarini 1920, Narva kaitseoperatsiooni eesmärk oli Narva linna ja Narva jõe joone säilitamine. Viru rinde vägede toetuseks Narva kaitseoperatsiooni ajal, arvestades Lõunarinde stabiilset olukorda, tõmmati mitmed väeosad ülemjuhataja käsul Rakverre ning Rakveres paiknevad suunati rindele lähemale. Seoses 3. diviisi ümberasumisega Lõunarindelt Viru rindele moodustati 28. detsembril 1919 Viru rindel 1. ja 2. rinde, jagades nende rindelõigud. 3. Diviis kaitses Hõbessaare-Vasknarva-Lohusuu lõiku ning 1. Diviis lõiku mererannast Hõbessaareni. Viru rinde juhatajaks oli 1. Diviisi ülem kindral Aleksander Tõnisson.
Pikemalt artiklis Narva kaitselahingud, Krivasoo lahingNarva kaitselahingud Eesti Vabadussõjas 1919–1920 jagunesid kolme etappi: esimene lahing kestis 1919. aasta novembri keskpaigast kuu lõpuni, 21.–24. novembril toimus Eesti vägede taganemine Viru rindel, Luuga jõe–Fedorovka–Kallivere–Karostelli–Saarküla joonele ja Batrakovski oja–Aleksandrovskaja Gorka joonelt, Annenskaja–Dubrovka–Sala joonele.
Teine lahing kestis 7.–20. detsembrini, 7. detsembril algas Punaarmee 15.A 11. kütidiviisi ja 7.A 2. kütidiviisi 3 polgu pealetung Viru rindel Krivasoo küla ja Usnova (Vallisaare) juures 8 kilomeetrit Vääskast ülesvoolu, millele järgnes läbimurde likvideerimine Eesti vägede poolt Sassika ja Usnova piirkonnas. 9. detsembril vallutati Krivasoo Punaarmee poolt, 9.–12. detsembrini toimusid kaitselahingud Salaja Koškino küla juures. 13. detsembril vallutati Suur-Žerdjanka Punaarmee poolt ja toimus lahing Dubrovka küla juures. Ust-Žerdjanka vallutati Punaarmee poolt 15. detsembril ning 16.–17. detsembril – toimus Narvast viis kilomeetrit ülesvoolu Punaarmee Vääska läbimurre, viie kilomeetri kaugusel asuva Samokrassi suunas ja 7,5 kilomeetri kaugusel asuva Tallinna-Narva raudtee Soldina raudteejaama suunal ning Kõrgesoo lahing.
17. detsembril toimusid Viru rinde kaitselahingud Narvast kirdes Luuga jõe alamjooksul Dubrovka-Sala-Koškino joonel, Sala juures asuva Koškino küla vallutamine Punaarmee poolt, Sala küla kaotus ja taasvallutamine, rünnak Orlõ ja Fedorovka külale.
Punaarmee viimane pealetung toimus 28.–30. detsembrini, 28.–30. detsembril toimusid kaitselahingud Viru rindel Pljussa sillal, Sala, Fedorovka ja Karostelli küla piirkonnas. 30. detsembril lõppes Punaarmee viimane katse vallutada Narvat. Nõukogude Venemaa Punaarmee ei suutnud Eesti kaitsest läbi murda ning nõustus vaherahuga. Vaherahu algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul.
Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõja kronoloogia | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
