Helgiheitja

Helgiheitja ehk prožektor on valgusti, mille tugev valgus on peeglite või läätsede abil suunatud kitsasse ruuminurka.

Prožektor teisisõnu helgiheitja  (ing. stage lighting instrument/fixture) on valgusti, mida kasutatakse lava nähtavaks tegemisel.

Komponendid:

1.      Kest – liidab kõik üheks valgustiks, koosneb enamjaolt metallist

2.      Lääts – koondab valguse kitsamaks, et see ei valguks laiali ja valgustit saaks paremini kasutada.

3.      Reflektor – peegeldab valguse läätsele, mis valgusallika ümber tekib.???

4.      „Yoke“ – kinnitusvahend kesta külge kinnitatuna, et lihtsustada prožektori kinnitamist.

Tüübid:

Punkt- ja „wash“ valgus on põhilised alused valgustite liigitamisel.

 (Punktvalgus ja laialdane valgus on põhilised, mille järgi pannakse valgustid paika.)

Punktvalgustid annavad täpsemini kontrollitavaid valguskiiri, neid tuntakse ka profiilidena.

Wash tüüpi on kindlat fookusega, ehk võimalik muuta ainuld punkti suurust, punkti fookus vastavalt eesolevale klaasile, mida tuntakse kui lääts.

Jaotatakse ka omakorda laiali:

Laiali valguv (tulvar):

PAR

Kõige tuntum ja laialdasemalt kasutust leidev valgusti. Ehituselt samuti lihtne – koosneb metallist tehtud kestast, mille sees on lamp.

Triipvalgus

Näevad välja ristkülikulised ja tekitavad vastava valguspunkti, ruuduline punkt või ristkülikuline, kasutatakse suurte pindade valgustamiseks.

Punktvalgus:

On üldine nimetus teatrites kasutatavate valgustitele, tekitavad punkti lavale.

Jaguneb kolmeks.

 

Fresnel spot

Lääts on sakiline ja tänu sellel on valguskiir udune, millega on lihtne „pesta“ lava, ehk teha lava ühtlaselt valgusega kaetuks. Valguspunkti saab suurendada ja vähendada.

Profiil

Fookuse ja punktisuuruse muutmise võimalus. Laialdaselt kasutatav, väga tihti ka näitleja valguse nime all tuntud.

PC (Pebble Convex)

Läheldane fresnel spotile, aga lääts on sileda pinnaga ja kumer, valguse punkt konkreetsem kui fresnelil.

Ajalugu

„Prožektor“ kui valgusti tuli kasutusele alates 1580. aastatest.  Siis tutvustati küünlaid kindla eesmärgiga teatri rollis, mis täitsid valgusti rolli millega tehti ruum ühtlaselt valgeks, ennist tehti teatrid päevavalgusega, ehk päikese abil.

Küünlaid hakati asendama õlilampidega kui need kasutusele hakti laialdaselt võtma – nimelt aastal 1780, kui Šveitsi keemik Aimé Argand oma leiutist tutvustas.

Juba 1816. aastal võeti lisaks õlilampidele kasutusele ka gaasilambid.

Alles 62 aastat hiljem, 1878. aastal tulid kasutusele elektrilised lambid. Need patenteeris Joseph Wilson Swan.

Elektrilised lambid on püsinud kuni tänapäevani, kuid nende töömeetoid ja tüübid on erinenud läbi aastate.