Karl Parts

Karl Parts VR I/1., II/2. ja II/3. (15. juuli 1886 Palupera vald, Tartumaa – 1. september 1941 Kirovi oblast) oli Eesti sõjaväelane (kolonel, 1919). Soomusrongide divisjoni ülem Vabadussõjas.

Mitte segi ajada Riigikohtu esimehega: Kaarel Parts

---

Karl Parts
Karl Parts
Sünniaeg	15. juuli 1886 Palupera vald, Tartumaa
Surmaaeg	1. september 1941 Kirovi oblast, Venemaa
Teenistus	Venemaa keiserlik armee 1914–1917 Eesti Rahvavägi 1918–1925
Auaste	Kolonel
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda Landesveeri sõda
Autasud	Püha Anna ordeni III ja IV klass Püha Stanislavi ordeni III klass Vabadusristi I liigi 1. järk Vabadusristi II liigi 2. järk Vabadusristi II liigi 3. järk Karutapja ordeni III klass (1921) Kotkaristi I klass mõõkadega (1930) Eesti Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga

Sõjaväeline teenistuskäik

1915. aastal lõpetas Karl Parts Peterhofi lipnikekooli ja osales Vene armee koosseisus Esimeses maailmasõjas erinevatel rinnetel. Tsaariarmeest sai ta alamkapteni auastme. Juunis 1917 liitus Karl Parts Eesti rahvusväeosadega.

23. märtsil 1918 määrati ta 1. Eesti jalaväepolgu I pataljoni ülemaks. 1918. aasta 1. jaanuaril ülendati kapteniks.

Saksa okupatsiooni ajal oli ta põrandaaluse Kaitseliidu organiseerija.

20. juulil 1919 ülendati Karl Parts alampolkovnikuks vanusega 1. juunist 1919, ülesnäidatud vahvuse ja iseäralise kiiduväärt tegevuse eest vabariigi sõjaväes soomusrongide juhatamises mitmekordsetes lahingutes (Käsk Vabariigi sõjavägedele nr. 122, 20. juulist 1919, § 1). 31. detsembril 1919 ülendati ta iseäralise kiiduväärt ja kasuliku tegevuse eest polkovnikuks, vanusega 1. jaanuarist 1920 (Käsk Vabariigi sõjavägedele nr. 301, 31. detsembrist 1919, § 1). Käsuga 8. aprillist 1924 loeti tema auastme vanuseks 16. märts 1919 (Käsukiri Kaitseväele nr. 2203, 8. aprillist 1924, salajane).

Eesti Vabadussõjas

Soomusrongide divisjoni juhtkond Vabadussõja ajal koos merejõudude juhataja Johan Pitkaga. Istuvad (vasakult): 23. jaanuaril 1919 Elva all (Kirepi lahingus) haavata saanud ja Tartus haiglaravil viibiv soomusrongide ülemjuhataja kapten Karl Parts, "soomusrongide isa" ja Eesti merejõudude juhataja Johan Pitka, Soomusrongide divisjoni ülema kohuseid täitev kapten Anton Irv (1919. aasta kevad-talvel)

Soomusrongide divisjoni juhtkond Vabadussõja ajal Pihkvas. Vasakult: divisjoni ülem alampolkovnik Karl Parts, staabiülem kapten Johannes Poopuu, operatiivadjutant lipnik Aleksander Tilger (august 1919).

Eesti sõjaväe kõrgem juhtkond 1920. aastal, tagumine rida vasakult: kindralmajor Ernst Põdder, Dr. Arthur Lossmann, kindralmajor Aleksander Tõnisson, polkovnik Karl Parts, polkovnik Viktor Puskar, polkovnik Jaan Rink. Esimene rida vasakult: kindralmajor Andres Larka, kindralmajor Jaan Soots, Sõjavägede Ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner, Admiral Johan Pitka ja polkovnik Rudolf Reimann

Vabadussõjas oli kapten Karl Partsile tehtud ülesandeks soomusrongide korraldamine ja juhtimine.

30. novembrist 1918 kuni 21. jaanuarini 1919 formeeriti ja sõitsid kapten Karl Partsi juhtimisel rindele neli laiarööpmelist soomusrongi, mis olid relvastatud suurtükkide ja raskekuulipildujatega ning mehitatud dessantkomandodega.

Haavata saamise tõttu Elva all (Kirepi lahingus) 23. jaanuaril 1919 viibis kuni 27. aprillini 1919 otsesest lahingu tegevusest eemal. Tema äraoleku ajal juhtis soomusronge ning määrati 10. veebruaril 1919 formeeritud Soomusrongide divisjoni ülema kohusetäitjaks kapten Anton Irv.

Asus pärast kapten Anton Irve langemist 28. aprillil 1919 Soomusrongide divisjoni ülema kohale ja oli soomusrongide üldjuhiks kuni Vabadussõja lõpuni.

Vabadussõja-aegne Soomusrongide divisjoni ülema abi Arnold Hinnom kirjutab oma mälestuste raamatus "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast" (2010) Karl Partsi kohta järgmist:

„Soomusrongid ja kapten K. Parts on üks mõiste, nad on lahutamatud.

Kahtlemata oli Parts üks omapärasemaid kujusid Vabadussõjas. Pikk, sihvakas, hea sõjamehe hoiakuga, oli ta väga esinduslik. Ta armastas ja oskas kõnelda, vahel oli häda temaga, sest sattudes kõnehoogu, ei tahtnud ega tahtnud lõpetada. Suur isamaalane. Ta ülim soov oli punased kodumaa pinnalt välja peksta. Ta oli lahingutes pealetungi tiivustaja. Mitte lahingute juhtimises ei seisnenud Partsi tähtsus, vaid et lahingusse mindi ja südilt mindi!

Kui mõnikord ei klappinud kõik, siis võis ta väga kurjalt raevutseda, kui aga oli see puhang läbi, siis oli Parts selle vahejuhtumi unustanud. Nagu juba tähendatud, valitses Soomusrongide divisjoni peres tol ajal väga sõbralik vahekord. Polnud üldse tunda ülemuste ja alluvate vahel mingit "ülemuslikku" vahekorda. Elati nagu üks pere. Kui hiljem kõneldi "Vabadussõja vaimust", siis minul tuli meelde ikka soomusrongidel valitsenud vaim – ja sellisena kujutasin mina ka seda ette. Kuid Vabadussõja lõppedes kadus ka Vabadussõja vaim!

Ka "vana Parts", nagu teda kutsuti omavahel, oli tüüpiline Vabadussõja vaimu esindaja. Ta oli väga osavõtlik teiste isiklike murede suhtes. Tal oli hea süda – paiguti võis teda isegi õrnatundeliseks nimetada. Nagu enamasti kõik tundelised ja närvilised iseloomud, nii ka Parts ärritus mõnikord näiliselt tühise asja pärast ning võis isegi raevuhoogu sattuda. Selle möödudes oli tal endal paha, kuid seda ta ei tahtnud aga välja paista lasta, et mitte näidata oma nõrkust. Ja see nõrkuse näitamise kartus oligi ta suurim viga. Ta muutus alati närviliseks ja pahaseks, kui keegi söendas tema või üldse soomusrongide tegudes ja võimetes kahelda. Kui veel siis tema vastu küllaldast lugupidamist üles ei näidatud, siis ei suutnud ta enam ennast taltsutada.

Kuid see on vähese tähtsusega Partsi teenete hindamisel Vabadussõjas. Need on hindamatud ja Parts on üks tähtsamaid kujusid Vabadussõjas.“

– ^[1]

Karl Parts oli üks neist üheksast inimesest, keda autasustati Vabadussõjas üles näidatud vapruse eest kolme Vabadusristiga.

Tegevus Eesti Vabariigis

Aastatel 1921–1923 teenis Parts Eesti sõjaväes Soomusrongide brigaadi ülemana, 1923 soomusrongide inspektorina ja 1923–1924 tehniliste vägede inspektorina. 1923. aastal lõpetas ta samuti Kõrgema Sõjakooli.

K. Parts osales 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumises 1924. aastal.

Aastal 1925 lahkus K. Parts tegevteenistusest ning hakkas Tartumaal Voldi külas Vabaduse talu pidama.

6. novembril 1940 arreteeriti K. Parts oma kodutalus ning viidi Tartu vanglasse. 1941. aasta aprillis viidi ta Venemaale, kus ta 28. juulil 1941 Kirovi oblasti NKVD vägede sõjatribunali poolt surma mõisteti ning 1. septembril ka hukati.

Karl Partsi poeg reservlipnik Emil-Mauritsius Parts (sünd 5. oktoobril 1912 Peterburis) mõrvati Nõukogude hävituspataljoni poolt 16. juulil 1941 Saadjärve algkooli juures.^[2]

Karl Partsi abikaasa Milli suri 13. oktoobril 1949 Mürwiki põgenikelaagris Saksamaal.

Auastmed

Venemaa keisririik

Aasta	Kuupäev	Auaste
1906	15. november	alampraporštšik
1915	28. veberuar	praporštšik
1916	21. veebruar	alamporutšik
1916	16. september	porutšik

Venemaa Ajutine Valitsus

Aasta	Kuupäev	Auaste
1917	26. aprill	staabikapten

Eesti Vabariik

Aasta	Kuupäev	Auaste	Märkused
1918	22. märts	kapten
1919	20. juuli	alampolkovnik
1919	31. detsember	polkovnik	Nimetati ümber koloneliks

Teosed

Artiklid

• Karl Parts, Soomusrongide tegevusest Vabadussõja murrang-ajajärgul Põhja (Viru) rindel. Tapa vallutamine. Mälestusi ja dokumente. // Sõdur 1928, nr. 6-8, lk 221-229.
• Karl Parts, Tapa lahingu strateegiline tähtsus. // Lääne Hääl, 25. aprill 1931.
• Karl Parts, Tartu vabastamine - riigi ja rahva saatus. // Vabadussõja Tähistel 1937, nr. 1, lk 2-3.
• Karl Parts, Eesti rahvusväeosade võitluspäevadelt. Ungari orust 1. Eesti polku Rakveres. // Vabadussõja Tähistel 1938, nr. 2, lk 39-44.

Mälestused

• Karl Parts, "Kas võit või surm! Mälestusi võitluspäevilt isamaa eest". I – III. Tallinn: Aktsiaselts Printest, 1991. (I trükk 1931–1932)

Viited

1. Arnold Hinnom, "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast", Eesti Päevalehe AS, 2010. lk 127-128.
2. "okupatsioon.ee". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. jaanuar 2015. Vaadatud 5. juulil 2012.

Kirjandus

• Kol. Parts jättis "vabadussõjalased" maha. Vaba Maa, 6. veebruar 1934, nr 30, lk 1.
• Arnold Hinnom, "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast", Eesti Päevalehe AS, 2010.
• Jaak Pihlak, "Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad". Jaak Pihlak ja Viljandi Muuseum, 2010, lk 174-176

Välislingid

• Ohvitseride andmekogu