From Wikipedia, the free encyclopedia
Saksa ordu ehk Teutooni ordu (ametliku nimega Jeruusalemma Saksa Koja Püha Maarja hospidali vendade ordu, (saksa keeles Deutscher Orden, ametlikult Orden der Brüder vom Deutschen Haus St. Mariens in Jerusalem; ladina keeles ametlikult Ordo domus Sanctæ Mariæ Theutonicorum Hierosolymitanorum, lühend O.T.) on katoliiklik vaimulik ordu, mis kuni 1929. aastani oli vaimulik rüütliordu.
 Saksa ordu vapikilp keskaegsel kujul | |
 Saksa ordu valdused 1410. aasta paiku | |
| Deviis | "Helfen – Wehren – Heilen" |
|---|---|
| Asutatud | 1189/1198 |
| Tüüp | vaimulik rüütliordu |
| Peakorter |
Akko (–1230) Montforti linnus (1230–1271) Akko (1271–1291) Veneetsia (1291–1309) Marienburg (1309–1457) Königsberg (1457–1525) Mergentheim (1525–1809) Viin (alates 1809) |
| Ametlikud keeled | ladina keel, saksa keel |
| Emaorganisatsioon | Rooma-katoliku kirik |
Saksa ordu loodi kolmanda suure rüütliorduna pärast Templiordut ja pühale Johannesele pühitsetud hospitaliitide ordut.
Organisatsiooni nimi eri keeltes:
Vaimuliku rüütliordu juhiks oli algselt liikmete valitav meister (magister) (saksa keeles Meister), hiljem valduste laienedes ja organisatsiooni arenedes Saksa ordu kõrgmeister (saksa keeles Hochmeister, Gross Meister).
Ordu sõjaväe juhatajat, kes juhatas peamiselt Leedu-vastaseid rünnakuid ja resideeris aastatel 1312–1525 Preisimaal Königsbergi ordulinnuses, olles aastast 1360 ka sealseks Königsbergi komtuuriks, nimetati Saksa ordu suurmarssaliks.
Ordu piirkondlikud valitsejad olid ordumeistrid ja ordukäsknikud Preisimaal ja Liivimaal. Preisi maameistri ametikoht ühendati 1324. aastal Saksa ordu kõrgmeistri omaga.
Ordukäsknikud olid Saksa ordu kõrgemad ametnikud, kes allusid otseselt ordumeistrile (vastavalt piirkonnale, kas kõrgmeistrile või maameistrile). Tavaliselt oli ta ordu valitsusüksuse (Gebieti) valitseja, kas komtuur või foogt. Saksa ordu Preisimaa ja Liivimaa harudes (Liivimaa ordus) eristati ka suurkäsknikke (Großgebietiger), kes olid ordumeistri lähima nõukogu (siseringi) liikmed. Kõrgmeistri lähikonnas olevad suurkäsknikud kandsid ka erilisi ametinimetusi: suurkomtuur (Großkomtur), kõrgeim marssal (Oberster Marschall), kõrgeim hospidaliülem (Oberster Spittler), riietusülem (Trappier), peakassahoidja (Treßler) ja kõrgeim kaubandusülem (Großschäffer).
1237. aastal ühines Saksa orduga mõõgavendade ordu, mille baasil moodustati Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivimaa ordu.
Saksa ordu asutati 1190. aastal Kolmanda ristisõja käigus Akko linna piiravate ristisõdijate laagris Švaabimaa hertsog Friedrich II soosingul hospidalivennaskonnana, mis tegeles haavatute ja vaeste eest hoolitsemisega. Selle liikmeteks olid algusest peale eeskätt rüütliseisusest ja Saksamaalt pärinevad isikud. On teada, et sakslased, Lübeckist ja Bremenist olid oma hospidali Jeruusalemma rajanud juba 12. sajandi alguses, kuid see kadus tõenäoliselt juba enne 1187. aastat, mil Egiptuse ja Süüria sultan Saladin linna vallutas. Pärast kolmandat ristisõda tegutses Saksa hospidaliordu Akkos, pakkudes linnas ja selle ümbruskonnas tegutsevatele palveränduritele ja ristisõdijatele öömaja, kehakinnitust, hingehooldust ja ravi.
Aastal 1199 kinnitas paavst Innocentius III Saksa ordu vaimulikuks rüütliorduks. Saksa ordu tunnusmärgiks sai must rist valgel mantlil.
Esialgu omas Saksa ordu valdusi Akko linna ümbruses, tema valdusse läksid mõningad linnused linna lähikonnas. Ordu residentsiks oli kuni 1230. aastani Akko kindlus ja seejärel Montforti linnus (saksa keeles Starkenberg) (1230–1271).
Saksa ordu esimesed valdused väljaspool Palestiinat asusid Hohenstaufenite Lõuna-Itaalias, sest alates esimestest ristisõdadest soetasid kõik püha maa kloostrid, kirikud ja ordud endale Itaalia lõunapiirkondades valdusi. Lõuna-Itaalia oli osa Saksa-Rooma keisririigist ja kuni 14. sajandini Euroopa majanduse ja kaubanduse sõlmpunkt ning Apuulias ja Sitsiilias olid suurimad Palestiinasse suundumiseks kasutatavad sadamad: Bari, Barletta, Brindisi ja Messina. Ordu rajas ka tugipunktid meresõiduks pühale maale strateegiliselt tähtsal Küprose saarel ja kuningriigis, analoogselt Templirüütlite ja Hospitalieeride ordudega. Itaalias andis keiser Heinrich VI 1197. aastal Saksa ordule esimesed valdused: Palermo linnas asuva tsistertslaste mahajäetud kloostri ja maavaldused Apuulias. Orduvennad asusid seega Sitsiiliasse juba enne seda, kui nende vennaskond muudeti ametlikult rüütliorduks. Heinrich VI andis ordule laialdased õigused: orduvennad olid vabastatud enamikust Sitsiilia kuningriigis kehtivaist maksudest ning nende üle ei võinud kohut mõista keegi peale nende ordumeistri Palermos.
12. sajandi lõpul sai ordu ka valdusi väljaspool Euroopat, Küprosel ja Kiliikia Armeenias. Juba Armeenia kuningas Levon I kinkis ordule Amudaini kantsi, avades sellega võimaluse territooriumi moodustamiseks Kiliikia Armeenia kuningriigi äärealal.
Aastatel 1202–1206 oli ordul endiste väepealike Wilhelm Capparone ja Dipold von Schweinspeunti suur poolehoid. Neil oli mõjuvõimu Saksa-Rooma keisri Heinrich VI ja tema järglase keiser Friedrich II juures. Aastatel 1208–1214 ei lisandunud keisrilt orduvendadele ühtegi privileegi, kuna keisrivõimu pärast toimus võimuvõitlus Otto IV ja Friedrich II vahel. Olukord paranes, kui keiser ja paavst asusid ette valmistama Seitsmendat ristisõda. Tänu sellele laienesid aastatel 1217–1221 ordu privileegid olulisel määral.
Orduvennad kasutasid ära Sitsiilias Messina sadama strateegilise positsiooni ning said keisrilt selle sadama kasutamise eest renti, 1219. aastal sai ordu Friedrich II-lt Palermo linnast veidi ida pool asuva Püha Johannese leprosooriumi (ospedale di San Giovanni dei Lebbrosi), tingimusel, et ta vallutab piirkonna, kuna see oli muutunud Friedrich II vastaste tugipunktiks. Sitsiilias oli tegemist tõenäoliselt esimese korraga, mil Saksa ordu pidas sõda Euroopa pinnal.
Saksa ordu polnud pühal maal võrreldes johanniitide ja templivendadega oma orduvendade väikese arvu tõttu kuigi konkurentsivõimeline. 1211. aastal kutsus Ungari kuningas András II ordu Transilvaaniassse, andes neile 12 000 m² Borca (Burzenland) piirkonna (Țara Bârsei) Valahhia piiri ääres, tasuks võitluse eest polovetside ehk kumaanidega. Ordu püüdis sinna luua Ungarist sõltumatut võimu, mistõttu tal tekkisid vastuolud nii kuninga kui ka Ungari aadli ja vaimulikkonnaga ning 1225. aastal pidi Saksa ordu Transilvaaniast lahkuma.
1223. aastal andis Masoovia hertsog Konrad I ordule Kulmimaa (poolapäraselt Chełmno), et nood Masooviale vaenulikud paganlikud preislased alistaks. Hertsog Konrad andis ordule Dobrzyńi linnuse koos selle ümbruskonnaga. Samal aastal kinnitas ordu põhikirja ka paavst, nii muutus see ametlikult iseseisvaks Dobrini orduks. Ent ordu käekäik ei osutunud kuigi edukaks, peagi langes preislaste vastu alustatud Preisi ristisõjas piiskop Christian preislaste kätte vangi.
Masoovia hertsog Konrad I oli sunnitud kutsuma appi preislaste rüüsteretkede tõkestamiseks 1225. aastal Saksa ordu kõrgmeistri Hermann von Salza, lubades tasuks preislaste alistamise eest ordule Kulmimaa (saksa keeles Kulmland). 1226. aastal Saksa-Rooma keisri Friedrich II poolt Saksa ordule antud Rimini kuldbullaga, millega fikseeriti nende alluvus ainult Rooma paavstile, loodi soodne situatsioon ja sõltumatus Poolast. Masoovia Konrad I kutsus Saksa ordu appi võitlema balti preisi paganatega, mis kujunes sajanditepikkuseks Poola sõjategevuseks ordurüütlitega.
1237. aastal ühines Saksa orduga mõõgavendade ordu, mille baasil moodustati Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivimaa ordu. Liivimaa ordu vallutas 1290. aastaks kogu tänase Läti ala, misjärel keskaegse Liivimaa piirid olid fikseeritud.
Saksa ordu Liivimaa orduharu, mis oli Baltimaade sõjalist vallutust alustanud 1201 Riia linnast, vallutas tänapäeva Läti ja seejärel Eesti maa-ala, aga Leedu vallutamise katsed tõid suure tagasilöögi. 13. sajandil preislaste maa alistamise järel Preisimaal kiirendas Saksa ordu agressiooni ähvardus paganliku Leedu ühendamist. Mindaugas ühendas 1230. aastail Aukštaitija, Žemaitija ja teisi maid ning osa jatvingide ja kurelaste alasid. Sõdades Saksa ordu ja mõõgavendade orduga tegid Leedu väed sõjakäike Vana-Liivimaale ja pidasid liitlastega võiduka Saule lahingu, kui ordu 22. septembril 1236 Saule lahingus otsustavalt lüüa sai. Saule lahing toimus praeguse Läti ja Leedu piirialadel, kus leedulased (koos semgalitega) lõid hävitavalt Leedust rüüsteretkelt naasvat mõõgavendade ordu väge; surma sai ka ordumeister Volquin. Saule lahingus saadud võit aitas säilitada paganliku Leedu iseseisvust, selle mõjul puhkes sakslastevastaseid ülestõuse Zemgales, Kuramaal ja Saaremaal. Viimane allutati ordu ja piiskopi võimule uuesti alles 1241. aastal.
Pikemalt artiklis Preisi ristisõdaVallutanud 1283. aastaks preisi ristisõja käigus Preisimaa, rajas Saksa ordu sinna tugeva Saksa orduriigi, mis muutus ohtlikuks mitte ainult naabruskonna paganarahvastele, vaid ka Poola kuningriigile. Preisimaa saksastus saksa talupoegade kolonisatsiooniga 17. sajandiks täielikult.
Kuni 1291. aastani asus ordu kõrgmeistri residents Akkos, linna langemise järel viidi see üle Veneetsiasse ja 1309. aastal Malborki (Marienburgi). Malborki ordulinnus oli Saksa ordu ja Saksa orduriigi keskus kuni 1457. aastani, mil selleks sai Königsberg. 1525. aastal asus ordukeskus ümber Saksamaale Mergentheimi ja 19. sajandil Viini.
Saksa ordu võimkonda kuulusid 13. sajandil:
Pärast Püha maa kaotamist 13. sajandi lõpul koosnes Saksa ordu võimuala kolmest osast:
Pikemalt artiklis Saksa ordu riik1291. aasta järel, kui Akko muslimite kätte langes, toimusid murrangulised sündmused kõigi kolme suure rüütliordu ajaloos. Templiordut tabas peatselt (1305–1312) hukk ning hospitaliidid olid sunnitud algselt Rhodose ja 16. sajandil Malta saarele ümber asuma.
14. sajandi algul pääses Saksa ordu napilt Templiordu saatusest. Franciscus de Moliano korraldas inkvisitsiooni ja kuulas üle orduvaenulikke Liivimaa vaimulikke. Ordut süüdistati ketserluses, jumalateotamises, vastristituile kirikute ehitamise takistamises, koostöös venelaste ja paganatega, kuritegudes vastristitute ja vaimulike vastu ja reetmises. Ordu pandi korduvalt kirikuvande alla. Ainult suure vaevaga suutis ordu oma seisundi säilitada.[1]
Saksa ordu jaoks oli 14. sajand õitseaeg. Preisimaal arenes kaubandus (ordualadel asusid hansalinnad Danzig, Elbing, Braunsberg, Königsberg, Kulm ja Thorn) mis võimaldas ehitada võimsaid ordulinnuseid ja õitsvaid kaubalinnu.
14. sajandi jooksul toimusid pidevad sõjakäigud paganatest leedulaste vastu Žemaitijas ja mujal, millest lisaks ordurüütlitele võtsid osa ka ilmalikud rüütlid Prantsusmaalt, Itaaliast, Inglismaalt, Saksamaalt, Austriast ja mujalt. Selline "ristisõjaturism" kestis kuni 15. sajandi alguseni. 14. sajandi viimasel veerandil osales Saksa ordu Leedu suurvürstiriigis toimunud sisemises võimuvõitluses, toetades katoliku usu vastu võtnud Leedu valitsejakandidaate – Jogailat, Vytautast.
14. sajandi lõpul ordu välispoliitiline olukord muutus komplitseerituks, kuna 1386. aastal sõlmitud Krevo uniooniga sõlmiti Poola ja Leedu personaalunioon ning Leedu suurvürst Jogaila võttis vastu ristiusu. See tähendas, et ordul kadus ideoloogiline põhjus ristisõdadeks Leedu vastu (Leedu–Saksa ordu sõjad). 1398. aastal sõlmiti Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ja Saksa ordu vahel Salynase leping, mille kohaselt anti muuhulgas Žemaitija (Samogitia) alad Saksa ordule. Žemaitija omandamisega sai Saksa ordu luua maismaaühenduse Liivi ordu maadega Vana-Liivimaal. Maismaaühendus Saksa ordu põhiterritooriumi ja Liivimaa vahel jäi kestma 13 aastaks. Pärast Grünwaldi lahingut 1410. aastal võttis Leedu Žemaitija piirkonna endale tagasi.
Ordu suurim territoriaalne ulatus oli 14. ja 15. sajandi vahetusel, kui lisaks eelpool loetletud valdustele kuulusid ordu võimu alla veel Neumark Brandenburgis, Žemaitija ja Ojamaa.
1409. aasta 6. augustil kuulutas Saksa ordu kõrgmeister Ulrich von Jungingen sõja Poolale ning vallutas osa Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi piirialasid, välja kuulutatud maakaitseväe kogunemise järel vallutasid poola väed tagasi Bydgoszczi kuid 1409. aasta sügisel sõlmiti orduga vaherahu. 1410. aasta sügiseks kogusid mõlemad tugeva sõjaväe ning 1410. aastal sügisel asusid Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija ühine sõjavägi sõjakäigule senise võimsama sõjalise jõu vastu Ida-Euroopas Saksa ordule.
Saksa ordu languse alguseks loetakse 1410. aastal Poola-Leedu ühisväele kaotatud Tannenbergi (Grünwaldi) lahingut. Saksa ordu väed purustati Grünwaldi lahingus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürsti Vytautase ja Poola kuninga Wladyslaw II juhtimisel. Langesid ordu kõrgmeister Ulrich von Jungingen, suurkomtuur, suurmarssal, suurvarahoidja jt. Nädal pärast lahingut suundusid Leedu ja Poola väed Saksa ordu keskuse Marienburgi lossi piirama, kuid lõpetasid selle 18. septembril. Grünwaldi ehk Tannenbergi lahing nõrgestas Saksa ordut. Saksa ordu ja Poola vahelise sõja lõpetas 1411. aastal sõlmitud Thorni rahu.
Saksa ordu sõdis 1414 ja 1422 Leedu suurvürst Vytautas Suurega. Toruńi rahuga 1411. ja lõplikult 1422. aastal Melno rahuga oli ordu sunnitud loobuma Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigile 1398. aastal saadudud Žemaitijast. 1454. aastal alustasid Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija ühine sõjavägi Kolmeteistkümneaastast sõda Saksa orduga, mis lõppes Poola kuningale eduka Thorni teise rahuga ja 1466. aastal Saksa ordu loovutas Poola kuningriigile, Lääne-Preisimaa ehk Kuningliku Preisimaa, Ida-Pommeri ja Lääne-Preisimaa ning Saksa ordu kõrgmeister tunnistas end Leedu suurvürsti ja Poola kuninga Kazimierz IV vasalliks.
15. sajandi keskel Saksa ordu ja Preisimaa seisuste liidu ning viimastega liidus olnud Poolaga toimunud Kolmeteistaastase sõja (1454–1467) tagajärjel kaotas Saksa ordu Lääne-Preisimaa ja selle Preisimaa haru eesotsas kõrgmeistriga muutus Poola kuningriigi vasalliks. Saksa ja Liivimaa harusid see sõda otseselt ei mõjutanud, sest nad olid 15. sajandi jooksul kõrgmeistrist sisuliselt iseseisvunud. Edaspidi püüdis ordu saavutada Poolast võimalikult suurt iseseisvust, kuid 1519–1521 toimunud Poola-ordu sõja ehk Ratsanikesõja järel oli selge, et ordu ei suuda Poola-Leedu ühisriigi vastu sõjalise jõuga enam midagi ette võtta.
1525. aastal sekulariseeris kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern Saksa ordu Preisimaa haru ja selle asemele moodustati Poola vasallriik, Preisi hertsogiriik pealinnaga Königsbergis. Ordu kõrgmeistri kohusetäitjaks määrati 1527. aastal, pärast lühiajalist võimuvõitlust Liivimaa ja Saksa orduharu meistrite vahel, Saksa orduharu meister. 1562. aasta järel, kui ka Liivimaa ordu sekulariseeriti, jäigi ordust alles vaid selle Saksa haru.
Alates 16. sajandi teisest poolest tegutses Saksa ordu aktiivseimalt Austrias, kus võideldi Osmanite riigi sissetungiga Euroopasse. Ordu oli väga tihedalt seotud Habsburgide dünastiaga, enamik selle kõrgmeistreid pärinesid viimasest. 1809. aastaks sekulariseeriti ordu valdused Napoleon I käsul ka Saksamaal, ainult Austrias jäid nad püsima. Kui Austria kuulus Saksamaa koosseisu (1938–1945), peatati seal ordu tegevus, kuid pärast Teist maailmasõda see taastus. Alates 1929. aastast on Saksa ordu puhtalt vaimulik ordu.
Peet Arenile olid väidetavalt Eesti Vabadusristi kujundamisel eeskujuks Saksa Ordu kõrgmeistri lipult võetud karkristi-motiiv ja Soome Vabadusristilt (Karjala vapilt) võetud kujund, soomustatud käsi mõõgaga.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
