Küprose kuningriik

Küprose kuningriik oli ristisõdijate kuningriik Küprose saarel kõrg- ja hiliskeskajal, aastatel 1192–1489. Seda valitses Prantsuse Lusignani dünastia.

Küprose kuningriik Royaume de Chypre Βασίλειο της Κύπρου/ Vasíleio ti̱s Kýprou 1192–1489
Lipp Vapp
Valitsusvorm	monarhia
Pealinn	Nikosia
Religioon	katoliiklus õigeusk
Peamised keeled	prantsuse kreeka

Kuningriik ei koosnenud ainult Küprosest, vaid ka Antalyast aastatel 1361–1373 ja Korykosest aastatel 1361–1448 Anatoolias.

Ajalugu

Saar vallutati Kolmanda ristisõja ajal, 1191. aastal Inglismaa kuninga Richard I poolt Isaakios Komnēnoselt, kohalikult tõusikkubernerilt ja isehakanud keisrilt, kes nõudles Bütsantsi.

Inglise kuningas Richard I ei kavatsenud esialgu saart vallutada, kuid kui tema sissetungilaevastik hajus tormis teel Akkot piirama, kolm tema laeva sõitis Küprose randa, kus nad hävisid ja uppusid Limassoli sadama reidil. Laevahukust pääsenud võeti Komnēnose poolt vangi ja kui laev, millel olid Richardi õde ja pruut, sadamasse saabusid, keeldus Komnēnos nende palvest randuda värske vee võtmisest. Richard ja tema ülejäänud laevastik saabus veidi hiljem ja kuuldes oma laevahuku üleelanud kaaslaste vangistamisest ning tema pruudile ja õele osakssaanud solvangutest, otsustas kohtuda Komnēnosega lahinguväljal. Olid isegi kuulujutud, et Komnēnos oli salaja liidus Egiptuse ja Süüria sultani Saladiniga, et kaitsta ennast oma vaenlaste eest Bütsantsi pealinnas Konstantinoopolis, mida valitses Angelose perekond. Veelgi enam, Küprose saare kontroll annaks olulise strateegilise baasi operatsioonidele, millest käivitada ja varustada edasisi ristisõdijate pealetunge pühal maal. Inglise armee läks maale Limassoli rannikul ja tegeles küproslastega, kes tõestasid, et ei saa vastu Inglise vibuküttidele ja tugevalt soomustatud rüütlitele. Öö saabumine võimaldas Komnēnosel koos oma armee riismetega mägedesse põgeneda, kuid Richard ja tema väed jälitasid Küprose valitsejat ja ründasid tema laagrit enne koitu; Komnēnos suutis vaid koos mõne mehega taas põgeneda ja järgmisel päeval tulid paljud Küprose aadlikud Richardile truudust vanduma. Järgnenud päevadel mõistis Komnēnos, et kõik oli kadunud, ning pakkus Richardile 20 000 marka kulda ja 500 relvakandjat, ja lubas hea käitumise märgiks loovutada ka oma tütre ja losse.

Küprose savinõu, 1200–1350

Küprose kuldbesant, tuletatud Bütsantsi disainist, 1218–1253 (vasakul), ja Küprose läänestiilis hõbegros, 1285–1324 (paremal)

Küprose kuningriigi münt, 13. sajand

Kartes reetmist uute vallutajate poolt, põgenes Komnēnos pärast Richardile selle lubaduse tegemist ja pages Kantara kindlusesse. Mõni nädal pärast Richardi abiellumist, 12. mail 1191, kavatses Isaakios laevaga mandrile põgeneda, kuid tabati Püha Andrease kloostris saare idatipus ja vangistati hiljem Markappose lossi Süürias, kus ta varsti pärast seda suri. Richard jätkas vahepeal oma reisi Akkosse ja, koos väga vajaliku puhkepausi, uute varude ja abivägedega, seilas pühale maale, saadetuna Jeruusalemma kuningast Guy de Lusignanist ja paljudest teistest kõrgaadlikest Lääne ristisõdijate riikidest. Inglise kuningas jättis enne lahkumist saare linnadesse ja lossidesse garnisonid ja saar ise jäi Richard de Camville ja Robert of Tornhami vastutuse alla. Pärast Richardi pühale maale lahkumist järgnenud mäss pani teda saare tasuvuses kahtlema ja ajendas teda lõpuks territooriumi Templiordule müüma.

Inglise sissetung Küprosele tähistas 400-aastase Lääne domineerimise algust saarel ja Normannide feodaalsüsteemi juurutamist. See tõi Küprosele ka ladina kiriku, mis seni oli olnud õigeusklik.

Kui Richard I mõistis, et Küpros osutus keeruliseks territooriumiks säilitada ja samas jälgida rünnakute käivitamist pühal maal, müüs ta selle Templiordule 100 000 besandi eest, millest 40 000 maksti kohe, kuna ülejäänud tuli maksta osamaksetena. Üks suuremaid sõjalisi ordusid keskajal, Templiordu, oli tuntud oma märkimisväärse rahalise võimu ning suure maa- ja kinnisvaraomanikuna kogu Euroopas ja Lähis-Idas, ja nende valitsemise ägedus Küprosel tekitas kohaliku rahva seas kiiresti viha. 1192. aasta ülestõusmispühal püüdsid küproslased mõrvata oma templirüütlitest valitsejaid, kuid tänu rünnakust etteteadmisele ja piiratud vägede hulgale taandusid rüütlid oma kindlusse Nikosias. Järgnes piiramine ning templirüütlid, mõistes oma keerukat olukorda ja piirajate soovimatust kokku leppida, tungisid ühel koidikul tänavatele, üllatades küproslasi täielikult. Järgnenud tapatalgud olid halastamatud ja laialdased ja kuigi templirüütlite võim taastati pärast seda sündmust, ei soovinud sõjaväeline ordu valitsemist jätkata ja väidetavalt anus Richardit, et see Küprose tagasi võtaks. Richard võttis nende pakkumise vastu ja templirüütlid läksid tagasi Süüriasse, säilitades saarel vaid mõned valdused. Saare katoliiklaste vähemus piirdus peamiselt mõne rannikulinnaga, nagu Famagusta, samuti sisemaal Nikosia, traditsiooniline pealinn. Katoliiklased hoidsid võimuohje, samas elasid õigeusklikud maapiirkondades; see oli paljuski sama korraldus, kui Jeruusalemma kuningriigis. Sõltumatul õigeusu Küprose kirikul oma peapiiskopiga ja patriarhile mitteallumisega lubati saarele jääda, kuid Katoliku kirik tõrjus seda suuresti väärikuses ja omandi valdamises.

Küprosele rajasid ka tugipunktid meresõiduks pühale maale strateegiliselt tähtsal saarel ning kuningriigis Saksa, Templirüütlite ja Hospitalieeride ordud.

Lusignanide valitsusaeg

Vahepeal suri (1190) Jeruusalemma pärilik kuninganna Sibylle ja vastuseis tema abikaasa, Guy de Lusignani valitsemisele Jeruusalemma kuningriigis suurenes oluliselt selle punktini, et ta tõrjuti Jeruusalemma kroonist eemale. Kuna ta oli pikka aega kuningas Richardi vasall, nägi Inglise kuningas võimalust lüüa kaks kärbest ühe hoobiga; pakkudes Guy de Lusignanile Küprose kuningriiki, pakkus ta oma sõbrale võimalust päästa nägu ja säilitada mõningast võimu Lähis-Idas, vabastades samaaegselt end tülikast läänisuhtest. On ebaselge, kas Richard andis talle territooriumi või müüs selle ja on väga ebatõenäoline, et Richard oli kunagi isegi maksnud, kui tehing sõlmiti. Aastal 1194 suri Guy de Lusignan pärijateta ja nii sai tema vanem vend, hilisem Jeruusalemma kuningas (1197–1205) Amaury Küprose kuningaks Amaury I-ks (1195/1196–1205), tema krooni ja tiitli kiitis heaks Saksa-Rooma keiser Heinrich VI.

Pärast Amaury de Lusignani surma (1205) läks kuningriik järjest reale noortele poistele, kes kasvasid üles kui kuningad. Alaealise Hugues I (1205–1218) emapoolne Ibelini perekond, kellel oli palju võimu Jeruusalemmas enne selle langemist, tegutses regentidena nende noorusaastatel. Ibelinid olid samuti sugulussidemetes Jeruusalemma ja Lähis-Ida kristlike valitsejadünastiatega (sh. Jaffa ja Ashkeloni krahvkond) ning John ja Philip Ibelinid olid kuninganna Isabelle I poolvennad ja Aimery I oli 1. abielus nende õega.

Hohenstaufenite valitsetud Saksa-Rooma riik, 1138–1254

Järgnenud konsort-kuninganna Champagne'i Alice (u 1193–1246) (Anjou dünastiast Jeruusalemma kuninganna Isabelle I ja Champagne'i krahvi ning Jeruusalemma kuninga Henry II tütre) valitsemise ajal, kes abiellus 1225. aastal uuesti Antiookia vürsti ja Tripoli krahvkonna valitseja Bohemond IV poja Bohemond V-ga. Kuid abielu annulleeriti liiglähedase sugulussideme tõttu.

Hohenstaufenite valitsusaeg

Aastal 1229 sunniti üks Ibelini regente võimust loobuma Saksa-Rooma keiser Friedrich II poolt, kes tõi saarele gvelfide ja gibelliinide vahelise võitluse. Friedrichi toetajad kaotasid võitluse aastaks 1233, kuigi Jeruusalemma kuningriigis ja Saksa-Rooma riigis kestis see kauem.

Poitiers-Lusignanide valitsusaeg

Friedrichi Hohenstaufenitest järglased jätkasid valitsemist Jeruusalemma kuningatena aastani 1268, kui Hugues III nõudis tiitli ja Akko territooriumi pärast viimase Hohenstaufenist Švaabimaa hertsogi ning ametlikult ka Sitsiilia kuninga Konradini surma endale (1267–1284), ühendades sellega kaks - Küprose ja Jeruusalemma kuningriigi. Palestiina Akko kuningriik ja territoorium kaotati lõpuks aastal 1291, kui kuningaks oli Henri II, kuid Küprose kuningad jätkasid tiitli kandmist.

Sarnaselt Jeruusalemmaga oli Küprosel Haute Cour (Kõrgem kohus), kuigi see oli vähem võimsam, kui Jeruusalemmas. Saar oli rikkam ja feodaalsem kui Jeruusalemm, nii omas kuningas rohkem isiklikku rikkust ja võis endale lubada Haute Cour'i eiramist. Kõige tähtsam vasalliperekond oli mitmeharuline Ibelini perekond. Kuid kuningas oli sageli vastuolus Itaalia kaupmeestega, eriti kuna Küpros oli muutunud Euroopa kaubanduskeskuseks Aafrika ja Aasiaga pärast Akko langemist aastal 1291.

1343. aastal vallutati paavst Clemens VI poolt väljakuulutatud Smyrna ristisõdades (1343–1351) koos Veneetsia, Genova, Küprose, Dauphiné liitlastega osmanitelt Smyrna, Väike-Aasia läänerannikul.

Vahemere idaosa enne Konstantinoopoli langemist, 1450

1365. aastal korraldas Küprose kuningas Pierre I Mamelukkide sultanaadi Aleksandria vallutamise katse koos hospitaliitidega, Küprose ja Veneetsia vägedega.

Kuningriigis hakkasid 14. sajandil üha enam domineerima Genova kaupmehed. Küpros asus Suures skismas seetõttu Avignoni paavstide poolele, lootuses, et prantslased suudavad itaallased minema ajada.

Mamelukkide sultanaat tegi kuningriigi aastal 1426 maksualuseks; ülejäänud monarhid kaotasid järk-järgult peaaegu kogu sõltumatuse kuni aastani 1489, kui viimane kuninganna Caterina Cornaro sunniti saart Veneetsiale müüma.

Veneetsia vabariigi valdused tänapäevaste riigipiiride taustal. Tumepunaselt: 15. sajandi alguses vallutatud alad

1489. aastal loobus Küprose kuninga Jacques III de Lusignani lesk, Veneetsiast pärit kuninganna Caterina Cornaro, troonist Veneetsia vabariigi kasuks, kes saare annekteeris. Enamiku oma ajaloost Lusignani kuningate võimu all oli Küpros olnud edukas keskaegne kuningriik, läänekristluse majanduskeskus Lähis-Idas. Kuningriigi langus algas, kui see segati Itaalia kaubandusvabariikide Genova ja Veneetsia vahelisse võitlusse. Sõda Genovaga aastatel 1373–1374, lõppes peamise sadama Famagusta okupeerimisega. Lõpuks sai Küpros Veneetsia abiga Famagusta tagasi.

Veneetsia võim Küprosel kestis veidi üle 80 aasta – kuni 1571. aastani, kui Osmanite riik sultan Selim II juhtimisel kogu saare vallutas.

Lusignani dünastia taldrik, vapp keskel. Pärit 14. sajandi algusest Küproselt. Louvre

Glasuuritud keraamika, Küpros, 14. sajand

Küprose monarhide loend

Lusignani dünastia:

• Guy de Lusignan (1192–1194)
• Amaury II de Lusignan (1194–1205)
• Hugues I (1205–1218)
• Henri I (1218–1253) (Le Gros)
• Hugues II (1253–1267) (Huguet)
• Hugues III (1267–1284)
• Jean I (1284–1285)
• Henri II (1285–1324)
  • Amaury II (Küpros) (1306–1310), regent ja usurpaator
• Hugues IV (1324–1359)
• Pierre I (1359–1369)
• Pierre II (1369–1382) (Perrin)
• Jacques I (1382–1398)
• Janus (1398–1432)
• Jean II (1432–1458)
• Charlotte de Lusignan (1458–1464) ja 1459–1464 koos oma abikaasa Luigi di Savoiaga
• Jacques II (1464–1473) (Jacques le Bâtard)
• Jacques III (1473–1474)
• Caterina Cornaro (1474–1489)

Vaata ka

• Jeruusalemma kuningriik