Jeruusalemma kuningriik

	Jeruusalemma kuningriik Regnum Hierosolimitanum (ladina) ; Roiaume de Jherusalem (vanaprantsuse) ; Regno di Gerusalemme (itaalia) ; Βασίλειον τῶν Ἱεροσολύμων (vanakreeka) 1099–1291
	Lipp Vapp
	Jeruusalemma kuningriik (valge) aastal 1135
Valitsusvorm	feodalistlik monarhia
Jeruusalemma kuningas	Balduin I (esimene; 1100–1118) ; Herni II (viimane; 1285–1291)
Pealinn	Jeruusalemm (1099–1187) ; Şūr (1187–1191) ; Akko (1191–1229) ; Jeruusalemm (1229–1244) ; Akko (1244–1291)
Religioon	roomakatoliku (ametlik) ; õigeusk ; Islam ; judaism ; druusi usk
Riigikeeled	ladina
Peamised keeled	vanaprantsuse ; itaalia ; araabia; kreeka ; läänearamea
Fatimiidide kalifaat ; Seldžuki impeerium	Aijubiidide riik ; Mamelukkide Kairo sultanaat

Jeruusalemma kuningriik oli 1099. aastal, pärast esimest ristisõda Lõuna-Levanti asutatud ristisõdijate riik. Kuningriik kestis peaaegu kakssada aastat, 1291. aastal vallutasid mamelukid kuningriigi viimase tugipunkti, Akko. Kuningriigi ajalugu jaotatakse kahte perioodi – niinimetatud Esimene Jeruusalemma kuningriik eksisteeris 1099. aastast kuni 1187. aastani, kui Saladin riigi vallutas; Teine Jeruusalemma kuningriik (või Akko kuningriik) asutati pärast kolmandat ristisõda 1192. aastal Akkosse, kus see kestis 1291. aastani.

Quick Facts Valitsusvorm, Pealinn ...

Close

Algul oli kuningriik võrdlemisi nõrgalt seotud linnade ja külade, mis ristisõjas vallutatud olid, liit. Oma kõrgajastul 12. sajandi keskpaigas, olid kuningriigi kontrolli all tänapäeva Iisraeli, Palestiina ja Liibanoni lõunaosa alad. Vahemerest alates ulatusid kuningriigi alad Beirutist Siinai kõrbeni ning tänapäeva Jordaaniast ja Süüriast Fatimiidide kalifaadini. Esimese ristisõjaga asutati veel kolm taolist riiki: Edessa krahvkond (1098–1268), Antakya vürstiriik (1098–1268) ja Tripoli krahvkond (1109–1289), need kõik asusid Jeruusalemmast põhjas. Kõik olid küll iseseisvad, kuid sidusid end siiski tihedalt Jeruusalemmaga. Nendest kaugemal põhjas ja idas asusid Kiliikia Armeenia kuningriik ja Ida-Rooma keisririik, millega Jeruusalemmal olid tihedamad suhted 12. sajandil. Veelgi kaugemal idas valitsesid mitmed moslemi emiirid, kellel olid liitlassuhted Bagdadi Abbassiidide kalifaadiga. Kaheteistkümnenda sajandi jooksul hakkasid Nur ad-Din ja Saladin neid väikeriike jõuliselt kokku liitma. Jeruusalemm langes Saladini kätte 1187. aastal, 13. sajandiks oli Jeruusalemma kuningriigi kontrolli all vaid mõni üksik linn Vahemere ääres. Nendel aegadel valitses Jeruusalemma kuningriiki Lusignani dünastia Küprose kuningriigist. Dünastia aitas tugevdada suhteid Tripoli, Antakya ja Armeeniaga. Kuningriigi üle omasid Veneetsia ja Genova vabariigid ning Saksa-Rooma keiser aina suuremat mõjuvõimu. Keiser Friedrich II (1220–1250) sai kuningriigis võimule abiellumise teel, tema võimu all puhkes riigi aadelkonna seas kodusõda (1228–1243). Kuningriigist oli saanud ettur piirkonna poliitikas ja sõjanduses, mida domineerisid Aijubiidid ja Mamelukid Egiptuses ning horezmi ja mongoli vallutajad. Oma tähtsusetuse tõttu ei saanud Jeruusalemma kuningriik enam eriti majanduslikku ja sõjalist tuge Euroopast. Mameluki sultanid Baibars (1260–1277) ja Al-Ashraf Khalil (1290–1293) vallutasid tagasi ka viimased ristisõdijate tugipunktid, 1291. aastal langes lõpuks ka Akko.

Kuningriik oli etniliselt, religioosselt ja keeleliselt mitmekesine, ristisõdijad ja nende järglased moodustasid elitaarse katoliikliku vähemuse. Ristisõdijad tõid endaga kaasa lääneeuroopalikke tavasid ning hoidsid kodumaaga tihedaid poliitilisi suhteid kogu kuningriigi eksisteerimise vältel. Kuningriik sai kultuurseid mõjutusi ka idast, alles jäid mitmed ristisõjaeelsed traditsioonid. Suurem osa kuningriigi rahvastikust oli kas kristlased (peamiselt Kreeka ja Vana-Süüria õigeusklikud) või sunniidid ja šiiidid. Vähem oli juute ja samaarlasi. Kohalikud kristlased ja moslemid moodustasid ühiskonna alamkihi ning rääkisid kreeka ja araabia keelt, ülemkihi moodustanud ristisõdijad rääkisid peamiselt prantsuse keelt, aga ka teisi Lääne-Euroopa keeli.

Esimene ristisõda ja kuningriigi tekkimine

Pikemalt artiklis Esimene ristisõda

Paavst Urbanus II kuulutas esimese ristisõja välja 1095. aasta Clermonti kirikukogul, sõja algne eesmärk oli aidata Ida-Rooma keisririigi vägesid Seldžukkide vastu. Sõja peamiseks eesmärgiks kerkis peagi püha maa vallutamine. Idaroomlased olid tihti Anatoolia ja Süüria pärast sõjas Seldžukkide ja teiste türgi dünastiatega. Sunniitlikud Seldžukid olid varem valitsenud Seldžuki impeeriumit, kuid pärast Malik-šahh I surma aastal 1095 jagunes impeerium mitmeks väiksemaks riigiks. Pärast Malik-šahhi tulid võimule Kilij Arslan I Rumi Seldžukkide sultanaadis ja Tutush I Süürias. Tutush suri aastal 1095, tema pojad Fakhr al-Mulk Radwan ja Duqaq hakkasid vastavalt valitsema Aleppos ja Damaskuses. See killustas Süüriat veelgi, Mosulis oli võimul atabek Kerbogha. Selline lõhestumus Lähis-Idas tegi eurooplaste vallutustee Jeruusalemmani lihtsaks.

Egiptus ja suur osa Palestiinast olid šiiitliku Fatimiidide kalifaadi kontrolli all, kalifaat ulatus enne Seldžukkide tulekut sügavale Süüria sisealadele. Sõda Fatimiidide ja Seldžukkide vahel tegi kohalike kristlaste ja lääne palverändurite elu väga raskeks. Fatimiidid, keda valitses de jure kaliif Al-Musta'li, de facto vesiir Al-Afdal Shahanshah, kaotasid Jeruusalemma Seldžukidele aastal 1073; enne ristisõdijate jõudmist, aastal 1098, vallutasid nad Jeruusalemma Artukiidide käest tagasi.

Ristisõdijad jõudsid Jeruusalemma alla juunis 1099, varem olid nad vallutanud ümbruses asuvad väiksemad linnad (Ramla, Lod ja Petlemm), Jeruusalemm vallutati 15. juulil. Nädal aega hiljem kutsuti Püha Haua kirikus kokku kirkunõukogu, et määrata uuele Jeruusalemma kuningriigile kuningas. Ristisõja ja Jeruusalemma vallutamise eestvedajateks peeti Raymond IV-t ja Godefroy de Bouilloni. Toulouse'i krahv, Provence'i markii Raymond oli Godefroyst rikkam ja mõjukam, kuid keeldus algul kuningaks hakkamisest, tahtes tõenäoliselt näidata oma vagadust ja lootes, et aadlid valivad teda ikkagi. Boulogne'i krahvi Eustace II poeg Godfrey ei kõhelnud nagu Raymond ja võttis pakkumise saada Jeruusalemma ilmalikuks juhiks kohe vastu. Levinud on laialdane arvamus, et ta võttis endale tiitli Advocatus Sancti Sepulchri (püha haua kaitsja), tegelikkuses võttis ta tiitliks palju ebamäärasema princeps'i. Kuu aega hiljem võitis Godefroy Fatimiide uuesti, Ashkeloni lahingus. Sellega oli tema võim kindel, pettunud hilisemast Tripoli krahv Raymondist sai tema peamine vaenlane.

Uue kuningriigi tulevik oli endiselt ebakindel. Legaat Pisa Dagobert proovis Godefroyd veenda, et ta annaks kuningriigi ära Jeruusalemma Ladina patriarhaadile, sellega oleks Jeruusalemma kuningriigist saanud teokraatlik riik, mida oleks tegelikkuses kontrollinud paavst. Godefroy oli nõus ja ütles, et annab Jeruusalemma Dagobertile, kui on vallutanud enda kontrolli alla veel mõne linna. Godefroy laiendaski kuningriiki, vallutades Yafo, Haifa ja Tiberiase. Mitmele linnale andis ta tribuutlinna staatuse. Ta kogus vasalle veelgi, kui asutas Galilea vürstiriigi ning Yafo ja Ashkeloni krahvkonna. Tema valitsusaeg jäi siiski üsna lühikeseks, kuna ta suri 1100. aastal haiguse tagajärjel. Tema vend Balduin de Boulogne ei tahtnud Dagobertist midagi kuulda ning lasi end kroonida Jeruusalemma kuningaks Baudouin I-na (1100–1118).

Balduin I võimu all laienes kuningriik edasi. 1101. aasta ristisõda tõi maale veelgi rohkem romaane. Balduin suurendas frankide ja kristlaste osatähtsust Jeruusalemmas. Itaalia linnriikide ja näiteks Norra kuninga Sigurd Magnussoni abiga vallutas ta tähtsaid sadamalinnu nagu Akko (1104), Beirut (1110) ja Aydā (1111), samas tugevdas ta kontrolli teiste ristisõdijate riikide üle põhjas: Edessa vürstkond (mille ta asutas 1097. aastal), Antakya ja Tripoli (mida ta aitas 1109. aastal vallutada). Ta kaitses riiki edukalt moslemi vallutajate eest, Fatimiide võitis ta Ramla lahingutes, Damaskuse ja Mosuli emiiri vägesi võitis ta 1113. aastal Al-Sannabra lahingus.

Et saada Edessa armeenia kogukonna poolehoidu abiellus Balduin armeenlannaga, keda tuntakse Arda nime all (tegelikult teda Ardaks ei kutsutud). Ta eemaldus Ardast niipea, kui tal armeenlasi enam vaja polnud. Aastal 1113 abiellus ta Sitsiilia regendi Adelaide del Vastoga, kuid lahutas temast neli aastat hiljem; Adelaide poeg esimesest abielust, Roger II, ei andnud Jeruusalemmale selle eest andeks ja Jeruusalemmal jäi aastakümneteks saamata Sitsiilia kuningriigi mereline abi.

Balduin suri olles 1118. aastal sõjaretkel Egiptuses. Kuna tal polnud järglasi, pakuti trooni tema vennale Eustacele, kes oli Balduini ja Godefroyga ristisõjas osalenud. Eustace polnud huvitatud ning kuningaks sai hoopis Balduini sugulane (tõenäoliselt nõbu) Balduin II. Balduin II oli samuti võimekas valitseja, ta kaitses riiki Fatimiidide ja Seldžukkide rünnakute eest edukalt. Kuigi Ager Sanguinisi lahingus sai Antakya kannatada ning Balduin ise langes Aleppo emiiri kätte aastateks 1122–1124 vangi, õnnestus tal aastal 1125 Azazi lahingus seldžukke uuesti lüüa. Tema valitsusajal asutati esimesed ordud, Hospitaliitide ordu ja Templiordu; Nabluse nõukogu pani aastal 1120 kirja esimesed riigi seadused; aastal 1124 sõlmiti Veneetsiaga esimene kaubanduslepe, "Pactum Warmundi". Veneetsia abiga vallutati samal aastal Şūri linn. Jeruusalemma mõjuvõimu Edessa ja Antakya üle praktiseeris ta, olles regendiks, kui nende de jure riigipead lahingutes surma said. Balduin II abiellus Armeenia aadliku Morfiaga, neil sündis neli tütart: Hodierna ja Halis, kes abiellusid Tripoli krahvi ja Antakya vürsti perekondadesse; Ioveta, kellest sai mõjukas abtiss; ja vanim tütardest, Melisende, kes tõusis pärast Balduini surma aastal 1131 koos oma mehe, Fulkiga, Jeruusalemma troonile. Balduin II nimetas nende poja, tulevase Balduin III kaaspärijaks.

Edessa, Damaskus ja teine ristisõda

Pikemalt artiklis Teine ristisõda

Fulk oli kogenud ristisõdija, kes tõi kuningriiki abivägesid juba 1120. aasta palverännaku ajal. Olles Anjou krahvi ja Normandia hertsogi Geoffroy V isa ja tulevase Inglismaa kuninga Henry II vanaisa, soojenesid tema valitsusajal suhted Plantagenetide impeeriumiga märgatavalt. Kuid mitte kõikidele ei meeldinud välismaise päritoluga kuningas. Aastal 1132 proovisid Antakya, Tripoli ja Edessa kõik oma iseseisvust maksma panna ja hakkasid Jeruusalemma kuningavõimule vastu. Tripolit võitis kuningas lahingus, Antakya üle taastas ta kontrolli, kui pani Melisende vennatütre, Antakya krahvinna Constance abielluma oma sugulase Raymond de Poitiers'ga. Samal ajal hakkasid Fulkile vastu ka kohalikud ristisõdijatest aadlikud, kellele ei meeldinud tema Anjou saatjaskond. Aastal 1134 hakkas Yafo krahv Hugo II koos moslemitega Ashkelonist kuninga vastu mässama, ta mõisteti in absentia riigireetmise eest süüdi. Romaani patriarhaat sekkus, et tüli lahendada, kuid õli valas tulle Hugole tehtud atentaat, milles ta Fulki süüdistas. Selles segaduses sai kuninganna Melisende lõpuks oma võimu kuningriigi üle suurendada.

Fulkil tekkis pärast Hugot hoopis ohtlikum vaenlane: Mosuli atabeg Imad ad-Din Zengi oli sõlminud liitlassuhted Aleppoga ning proovis järgmisena saada kontrolli ka Damaskuse üle. Nende kolme riigi liit oleks olnud Jeruusalemmale ajaloo suurimaks ohuks. Aastatel 1137–1138 proovis Ida-Rooma keiser Johannes II Komnenos oma võimu piirkonna üle suurendada, kuid tulutult, Zengi mõjuvõim aina kasvas. Aastal 1139 kohtusid Jeruusalemma ja Damaskuse juhid ning otsustasid ühise vaenlase vastu liidu sõlmida. Võidetud ajaga otsustas Fulk rajada uusi kaitserajatisi, nt Ibelini ja Al-Karaki kindlused. Aastal 1143 hukkusid nii Johannes II kui ka Fulk, mõlemad hukkusid jahil olles. Zengi kasutas vaakumit ära ning aastaks 1144 vallutas Edessa. Melisande, kellest oli nüüd saanud oma vanema poja, Balduin III, regent, määras sõjaväe ülemjuhatajaks Manassese, kuid hoolimata Zengi surmast aastal 1146, ei suudetud Edessat tagasi vallutada. Edessa langemine moslemite kätte vapustas Euroopat ning teine ristisõda algas aastal 1148.

Akko nõukogul juunis 1148 leppisid ristisõdijate kuningad Louis VII ja Konrad III ning Melisende ja Balduin III kokku Damaskuse ründamises. Zengi valdused olid jaotatud tema poegade vahel ning Damaskus oli sõlminud liidu Zengi poja, Aleppo emiir Nur ad-Diniga. Damaskus valiti näiteks Aleppo asemel ristisõja sihtmärgiks, kuna ununenud polnud lõputud Damaskusest saadetud rünnakud Jeruusalemma suunal ning geograafiliselt oleks Damaskuse vallutamine andnud head eeldused Edessa piiramiseks. Järgnenud Damaskuse piiramine kukkus täielikult läbi. Ristisõdijad said viie päevaga lüüa ja olid sunnitud taanduma. Levisid jutud reetmistest ja korruptsioonist, Konrad III oli Jeruusalemma aadlikes pettunud. Prantslased ja sakslased naasid Euroopasse ning paar aastat hiljem oli Damaskus Nur ad-Dini tugeva kontrolli all.

Kodusõda

Teise ristisõja ebaedul oli kuningriigile pikaajalisi tagajärgi. Läänest kardeti saata suuremaid abivägesid, vahel harva tuli palverännaku käigus väiksemaid salku. Süüria moslemiriigid ühendati järk-järgult Nūr ad-Dīni poolt, kes võitis Antakya vürstiriiki Inabi lahingus 1149. aastal ning võttis Damaskuse üle 1154. aastal kontrolli. Nūr ad-Dīn oli sügavalt usklik ning tema valitsusajal tõusis džihaadi idee väga tähtsale kohale. Tema peamiseks vastaseks tõusiski Jeruusalemma kuningriik, kuna see oli peamine takistus teel piirkonna moslemite vaimsele ja poliitilisele ühendatusele.

Jeruusalemmas tõusis päevakorda tüli Melisende ja Balduin III vahel. Melisende jätkas riigi valitsemist, kuigi Balduin oli juba ammu valitsusealine. Melisendet toetasid teiste seas ka sõjaväe ülemjuhataja Manasses; tema poeg Yafo krahv Almaric; Templirüütlite juht Filipp; Ibelini kindluse dünastia. Balduin kogus mõjuvõimu, kui lepitas tüli Antakya ja Tripoli vahel ning sai sellega ka Ibelini poolehoiu. Aastal 1153 lasi Balduin end ainuvalitsejaks kroonida, riik jagati kaheks, Balduin valitses Akkot ja Şūri, Melisende Jeruusalemma ja alasid Jeruusalemmast lõunas. Balduinil õnnestus lõpuks Manassese asemele saada oma liitlane Humfried II. Balduin ja Melisende said aru, et selline riigivalitsemise viis pole võimalik. Balduin tungis Melisende aladele sisse, alistas Manassese ja piiras oma ema Taaveti torni sisse. Melisende andis alla ja läks pensionile, kuid Balduin määras ta oma ülemnõustajaks, Melisendel õnnestus alles vätta väike osa oma endisest mõjuvõimust, peamiselt sai tema ülesandeks kirikutegelaste ametisse määramine. Aastal 1153 piiras Balduin Ashkeloni, linna, kust Egiptuse Fatimiidid olid Jeruusalemma rünnanud kogu riigi ajaloo vältel, Ashkelon vallutati ning liideti Yafo krahvkonnaga, mida valitses endiselt Balduini vend Amalric.

Liit Ida-Rooma keisririigiga ja sissetung Egiptusse

Ashkeloni vallutamine kindlustas kuningriigi lõunapiiri, kunagine suur oht Egiptus oli alaealiste kaliifide võimu all ning ei olnud enam ohuks. Nūr ad-Dīn hoidis endiselt idapiiri surve all ning Balduin oli kursis ka sellega, et Ida-Rooma keiser Manuel I Komnenos oli suurendamas oma mõjuvõimu Antakya üle. Et suurendada kuningriigi kaitsevõimet moslemite vastu, abiellus Balduin Manuel I sugulase, Theodora Komnenega, Manuel ise abiellus Balduini nõo Mariaga.

Melisende suri aastal 1161, Balduin suri aasta hiljem. Kuna Balduinil lapsi ei olnud, tõusis troonile tema vend Amalric, kes uuendas sõprussuhteid Ida-Roomaga veelgi. Aastal 1163 keeldus Egiptus Jeruusalemmale makse maksmast ja palus Nūr ad-Dīnilt sõjalist abi. Amalric tungis selle peale Egiptusse, kuid oli sunnitud Bilbeise juures Niiluse üleujutuste tõttu tagasi pöörduma. Egiptuse vesiir Shawar palus Nūr ad-Dīnilt uuesti abi ning talle saadeti appi kindral Shirkuh. Shawari ja Shirkuhi vahel tekkis tüli ning Shawar sõlmis liidu hoopis Amalriciga. Shawar ja Amalric piirasid 1164. aastal Bilbeisi, kuid kuna Nūr ad-Dīn oli Harimi lahingus võitnud nii Antakya Bohemond III-t kui ka Tripoli Raymond III-t, olid nad sunnitud rünnaku katkestama. Antakya oli langemas Nūr ad-Dīni kätte, kuid viimasel hetkel saatis keiser Manuel piirkonda suure roomlaste abiväe. Aastal 1166 saatis Nūr ad-Dīn Shirkuhi Egiptusse tagasi ja Shawar sõlmis Amalriciga, kes sai Al-Babeini lahingus lüüa, uue liidu. Hoolimata kaotusest jäi Shawar võimule ning Kairosse jäid ristisõdijate abiväed. Aastal 1167 kindlustas Amalric oma sõprussuhteid roomlastega, abielludes Manueli vennatütre Maria Komnenega. Samal aastal saadeti Jeruusalemmast Konstantinoopoli saadik, et arutada laiapõhjalisemat sõjaväelist koostööd. Aastal 1168 rüüstas Amalric Bilbeisi ilma Manueli merelise abita, seejärel ei suutnud ta Egiptuse vastu üksi mitte midagi suurt korda saata. Tema vastuoluliste lükete tagajärjena vahetas Shawar pooli ja otsis abi Shirkuhi juurest. Shawar mõrvati ning kui Shirkuh 1169. aastal suri, tuli Egiptuses võimule tema vennapoeg Saladin. Samal aastal saatis keiser Manuel Amalricile appi umbes 300 laeva, et vallutada Damietta linn. Laevastik saadeti teele vaid kolme kuu varudega. Selleks ajaks kui ristisõdijate väed linna alla jõudsid, olid roomlastel varud otsa lõppemas ning nad olid sunnitud tagasi pöörduma. Mõlemad pooled süüdistasid teineteist operatsiooni ebaedus. Nad teadsid, et peavad töötama koos, kui tahavad Egiptust vallutada ning tegid juba uued plaanid Egiptuse ründamiseks.

Saladin sai Egiptuse sultaniks ja hakkas liikuma Nūr ad-Dīni võimu alt pääsemise suunal. Aastal 1174 surid nii Amalric kui ka Nūr ad-Dīn ning Saladin hakkas Süüria alasid oma mõjusfääri liigutama. Aastal 1180 suri läänemeelne Ida-Rooma keiser Manuel ning Jeruusalemm kaotas oma tugevaima ja pikaajalise liitlase.

Jeruusalemma poliitiline maastik jagunes kaheks pooleks: Balduin IV ema, Amlarici lesk Agnes Courtenay, tema lähikond ja äsjasaabunud aadlikud Euroopast tahtsid sõda Saladiniga; Tripoli Raymond ja madalam aadelkond soovis rahumeelseid suhteid moslemitega. Tegelikkuses polnud vastuolud tingitud mitte kohalike ja uustulnukate erinevatest maailmavaadetest, vaid alaealise kuninga isa- ja emapoolsete suguvõsade vahelisest vaenust.

Algul oli Balduin IV regent Miles de Placy, kuid ta mõrvati oktoobris 1174. Uueks regendiks sai Tripoli krahv Raymond III. Tõenäoliselt olid mõrva taga Raymond ja tema pooldajad. Aastal 1176 sai Balduin IV täisealiseks ja ei vajanud enam haigusest hoolimata regenti. Et ära hoida Raymondi võimalikke kurje kavatsusi troonile pääsemiseks, määras Balduin aastal 1176 oma nõunikuks oma onu, Edessa krahv Joscelin III.

Kuna Balduin oli pidalitõbine, ei saanud ta saada järglasi ning tema võimulolek ei saanud jääda eriti pikaks. Rahvas pööras pilgu võimalike pärijate, õe Sibylle ja noorema poolõe Isabella, poole. Balduin ja tema nõunikud olid ühel meelel, et Sibylle peab eurooplaste toe saamiseks abielluma mõne lääne aadlikuga. Sibylle määratigi mehele Wilhelmile, kes oli Prantsuse kuninga Louis VII ja Saksa-Rooma keisri Friedrich I Barbarossa nõbu. Balduin lootis sellega kindlustada Friedrichi sõjalise abi. Kui Wilhelm 1176. aastal saabus, haigestus ta peagi ja suri aastal 1177. Lesk Sibylle jäi temast rasedaks ja regendiks määrati Renaud de Châtillon.

Varsti pärast seda saabus Jeruusalemma palverännaku käigus Balduin IV nõbu Filipp I, kuningas pakkus talle nii regendi kui ka sõjaväe juhataja kohta, kuid Filipp, kes oli Renaudi vastu, keeldus mõlemast kohast. Filipp sekkus ka Sibylle uue mehe leidmise kõnelustesse ja pakkus üht meest oma kaaskonnast, kohalikud parunid ei olnud selle ettepanekuga siiski nõus. Filipp lootis ka Egiptusest kasu lõigata, kuid lõpuks keeldus siiski osa võtmast Bütsantsi-Jeruusalemma Egiptuse missioonist ja viis oma armee põhja poole.

Suur osa Jeruusalemma armeest liitus Filippi, Raymond III ja Bohemond III-ga teel põhja, et rünnata Hama linna. Saladin kasutas võimalust ja ründas kuningriiki. Balduin IV tõestas oma oskusi sõjaväejuhatajana: hoolimata suurest vastase ülekaalust õnnestus tal septembris 1177 Montgisardi lahingus Saladini lüüa. Haige Balduini kohalolu oli sõduritele tähtis motivaator, otsuste langetamisel mängis Renaud tähtsat rolli.

Burgundia hertsog Hugo III pidi saabuma Jeruusalemma, et abielluda Sibyllega, kuid ei saanud Prantsusmaalt aastatel 1179–1180 tekkinud Louis VII surma järgsete poliitiliste segaduste tõttu lahkuda. Samal ajal abiellus Balduin IV kasuema Maria, Isabella ema ja Sibylle kasuema, Ibelini Balianiga. Kevadel 1180 sundisid Raimund ja Bohemond III Sibyllet abielluma Baliani venna, Ibelini Balduiniga. Raymond III ja Bohemond III olid Balduini lähimad meessugulased ja oleksid saanud troonile, kui ta oleks kuningana ilma järglasteta surnud. Enne Raymondi ja Bohemondi saabumist proovisid Agnes ja kuningas Balduin Sibyllale meheks panna Poitoust pärit uustulnukat, Guido de Lusignani. Guido vanem vend Amalric oli õukonnas juba tuntust kogunud. Lusignanid olid ühtlasi ka Balduini ja Sibylla sugulase, kuningas Henry II vasallid. Balduin sõlmis kihluse kaheksa-aastase Isabella ja Humfried IV vahel. Humfried oli Renaud de Châtilloni kasupoeg.

Kahe osapoole vahelised tülid mõjutasid ka uue Jeruusalemma patriarhi valimisi pärast seda, kui patriarh Amalric 6. oktoobril 1180 suri. Kaks peamist kandidaati olid Heraclius ja Wilhelm. Kandidaadid olid igast küljest võrdsed vastased, kuid kuulusid poliitikas eri pooltele. Lõpuks valiti tänu Agnese mõjutustele patriarhiks Heraclius.

1181. aasta lõpus rändas Renaud de Châtillon kaaskonnaga lõunasse, Mediina suunal. Teel ründas ta hoolimata vaherahust Saladiniga moslemite karavani, Saladin ründas 1182. aastal Jeruusalemma kuningriiki, kuid sai Belvoiri kindluse juures lüüa. Kuningas Balduin suutis vaatamata oma haigusele endiselt ise sõjaväge juhtida. Saladin üritas Beirutit maalt ja merelt piirata ja Balduin rüüstas Damaskuse territooriumi, kuid kumbki pool ei suutnud eriti suurt kahju tekitada. Detsembris 1182 saatis Renaud de Châtillon Punasele merele ekspeditsioonisalga, mis jõudis Rabighini välja. Ekspeditsioonisalk sai lüüa ja kaks Renaudi meest viidi Mekasse avalikule hukkamisele. Renaudi ekspeditsioonid tundusid alati omakasupüüdlike ja Jeruusalemma kahjustavate ettevõtmistena, kuid ajaloolased usuvad, et tegelikkuses oli tegu kavalate heidutusretkedega.

Aastal 1183 kehtestati kogu kuningriigis ühtne maksustus, mis oli Jeruusalemmas ja peaaegu kogu keskaegses Euroopas ennekuulmatu. Maks pidi aitama rahastada sõjaväe kasvatamist, mida oli hädasti vaja, sest Saladin oli saanud Aleppo üle kontrolli ja saavutanud rahu oma valduste põhjaosas ning sai keskenduda Jeruusalemma vallutamisele. Pidalitõbi oli kuningas Balduinilt võtnud viimase töövõime, regendiks määrati tema seaduslik pärija Guido de Lusignan. Kogemusteta Guido juhtis frankide sõjaväge Saladini rünnakute vastu ja sai kriitikat, kuna ei olnud vajalikel hetkedel Saladini vastu piisavalt otsustusvõimeline.

Oktoobris 1183 abiellus Isabella Humfriediga Al-Karaki linnas samal ajal, kui Saladin, kes lootis saada väärtuslikke vange, oli linna piiramas. Samal ajal oli nüüdseks pime ja sandistunud Balduin IV piisavalt kosunud, et ise uuesti riigi ja sõjaväe etteotsa asuda, Guido eemaldati regendi kohalt ja tema viieaastane kasupoeg, kuningas Balduini vennapoeg, Balduin V krooniti novembris kaaskuningaks. Balduin IV määras sõjaväe juhatajaks Tripoli Raimundi, koos lõid nad Saladini detsembris uuesti Damaskuse poole taganema. Järgmisel aastal tuli Saladin uuesti, kuid sai jälle lüüa. Tagasiteel rüüstas ta väikelinnu nagu Nablus.

Oktoobris 1184 ründas Guido de Lusignan oma Ashkeloni baasist beduiine. Erinevalt Reanaldist, kes oli rünnanud moslemite karavani sõjalistel kaalutlustel, oli see rünnak hõimu vastu, mis oli alati Jeruusalemmale ustav olnud ning oli kuningat varustanud luureandmetega Saladini kohta. Samal ajal jõudis Balduin oma haiguse viimasesse faasi ning Raymond III määrati Guido asemel regendiks. Balduin IV vennapoeg krooniti avalikult Balduin V-ks. Balduin IV suri pidalitõve tagajärjel mais 1185.

Et elada üle pärimiskriisi, pöörati abi otsides pilgud läände. Aastal 1184 alustas patriarh Heraclius oma reisi mööda Euroopa õukondi, kuid ei leidnud abi. Heraclius pakkus nii Philippe II-le kui ka Henry II-le Jeruusalemmas kõrgeid ametikohti, kuid mitte trooni. Mõlemad kuningad eelistasid jääda koju ja kaitsta kodumaad selle asemel et minna Jeruusalemma lapsele regendiks. Nad saatsid Jeruusalemma mõne rüütli, kuid vaherahu Saladiniga pidas endiselt. Näiteks Montferrat' markii William V tuli appi oma lapselapsele Balduin V-le.

Kuningas Balduin V ja regent Raymondi valitsusaeg jäi lühikeseks, kuna Balduin suri haigena juba suvel 1186. Sibyllele lubati trooni tingimusel, et ta katkestab oma abielu Guidoga. Sibylle ütles et on nõus tingimusel, kui saab enda uue mehe ja kuninga ise valida. Pärast kuningannaks saamist kroonis ta Guido kuningaks. Raymond vihastas ja ei osalenud kroonimisel, ta läks Nablusesse ja proovis veenda Isabellat ja Humfriedi, et nad laseksid hoopis end valitsejateks kroonida. Humfried keeldus, kuna ta teadis, et sellest oleks alanud uus kodusõda. Humfried reisis Jeruusalemma ja vandus uuele kuningale truudust, sama tegi suur osa Raymondi pooldajatest. Raymond ja Ibelini Balduin keeldusid uut kuningat teenimast, loobusid oma valdustest ja rändasid Antakyasse.

Jeruusalemma kaotus ja kolmas ristisõda

Pikemalt artiklis Kolmas ristisõda

Raymond sõlmis Saladiniga Guido de Lusignani vastu liidu ja lubas moslemitel oma valdused okupeerida, et hõlbustada Guido võimult tõukamist. Saladin oli saavutanud oma Mesopotaamia valdustes rahu ning oli valmis ristisõdijate riiki ründama; 1187. aastal aegus vaherahu ja seda ei pikendatud. Renaud de Châtillon, kellest oli saanud Guido üks peamisi nõunikke, märkas, kuidas Saladin juba enne vaherahu lõppu vägesid koondab ja ründas moslemite karavane, et tähelepanu eemale juhtida. Guido oleks äärepealt Renaudi rünnanud, kuid taipas, et Jeruusalemm peab Saladini vastu ühtsena püsima. Kevadel 1187 lepitas Ibelini Balian osapooled. Aprillis ründas Saladin Kerakit uuesi ja mais võitis ta Naatsareti lähedal Cressoni lahingus Jeruusalemma käskjalgu, kes olid teel Raymondi juurde. Raymond ja Guido leppisid kokku, et ründavad Saladini Tiberiases, kuid ei suutnud leida ühist keelt plaani osas; Raymond arvas, et ohvriterohkest lahingust tuleks hoiduda, Guidole tuli meelde, kuidas ta 1183. aastal otsustamatuse eest kriitikat oli saanud ning otsustas Saladini väele otse vastu marssida. 4. juulil 1187 said kuningriigi väed Hattini lahingus täielikult lüüa. Raymondil, Balianil ja Sidoni lord Reginaldil õnnestus põgenema pääseda, Renaud hukati Saladini poolt ja Guido viidi Damaskusse vangistusse.

Järgmise paari kuuga rüüstas Saladin kogu kuningriiki. Ainult sadamalinn Şūr, mida valitses Balduin V isapoolne onu Montferrat' markii Conrad, jäi prantslaste kätte. Jeruusalemma langemisega lõppes ka Esimene Jeruusalemma kuningriik. Suur osa põgenevast rahvastikust põgenes kas Şūri, Tripolisse või Egiptusse (kust sai Euroopasse), need kes ei jõudnud põgeneda, müüdi orjadeks. Jeruusalemma kaotamine viis 1189. aastal kolmanda ristisõjani, mida juhtisid Richard I, Philippe II ja Friedrich I Barbarossa (viimane suri teel Jeruusalemma).

Guido de Lusignan, keda Conrad ei lasknud Şūri sisse, hakkas 1189. aastal Akkot piirama. Kolme aasta pikkuse piiramise käigus surid haiguse tagajärjel patriarh Heraclius, kuninganna Sibylle ja tema tütred ning paljud teised. Sibylle surmaga aastal 1190 jäi Guido seaduse järgi troonist ilma. Valitsejaks pidi saama Sibylle poolõde Isabella. Isabella ema Maria ja Ibelini kindluse õukond (kes olid Conradi lähimad liitlased) ütlesid, et Isabella ja Humfriedi abielu oli ebaseaduslik, kuna Isabella oli abiellumise ajal alaealine. Abielu katkestati vastuoluliselt. Isabella abiellus pärast abielu katkestamist Conradiga, kes oli end tõestanud hea sõjaväelasena ja oli ühtlasi Balduin V lähim meessoost sugulane. Guido ei olnud nõus võimust loobuma.

Inglise Richard ja Prantsusmaa Philippe olid võimuvõitluses eri pooltel. Richard oli Guido kui oma endise vasalli poolel; Philippe pooldas Conradit, kes oli tema isa, Louis VII, nõbu. Philippe lahkus Lähis-Idast halva tervise tõttu aastal 1191, pärast Akko vallutamist. Richard võitis aastatel 1191–1192 Saladini Arsufi ja Yafo lahingutes ning suutis tagasi vallutada suure osa rannikust, Jeruusalemm ja kogu kuningriigi sisemaa jäid endiselt moslemite kätte. Ajaloolased usuvad, et sisemaale mitteminek võis olla strateegiline otsus, Richard teadis, et Jeruusalemma kaitsmine on peaaegu sama raske kui vallutamine ja tal ei jääks aega abivägesid saada. Aprillis 1192 valiti Conrad üksmeelselt Jeruusalemma kuningaks, paar päeva hiljem tapsid assasiinid ta. Kaheksa päeva hiljem abiellus lapseootel Isabella Champagne'i krahvi Henri II-ga, kes oli nii Richardi kui Philippe'i sugulane, kuid kaldus poliitiliselt Richardi poole. Kompensatsiooniks troonist ilma jäämise eest müüs Richard Guidole Küprose saare, mille ta vallutas Akkosse teel olles; vaatamata kompensatsioonile jätkas Guido Jeruusalemma troonile püüdlemist oma surmani 1194. aastal.

Ristisõda lõppes rahumeelselt aastal 1192, kui allkirjastati Ramla lepe; Saladin lubas kristlastel Jeruusalemma palverännakule tulla, sellega olid ristisõdijad oma eesmärgi täitnud ja naasid kodumaale. Kohalikud ristisõdijad hakkasid oma riiki uuesti ehitama rannikuäärsetest linnadest nagu Akko.

Akko kuningriik

Järgmised sada aastat oli Jeruusalemma kuningriik väike Süüria rannikualal asetsev riik. Riigi pealinn oli Akko, riik kontrollis tänapäeva Iisraeli rannikualasid, Lõuna- ja Kesk-Liibanoni, peamised tugipunktid olid linnades nagu Yafo, Arsuf, Caesarea, Sur, Sidon ja Beirut. Parematel aegadel kuulusid riigile veel mõned suuremad linnad nagu näiteks Ashkelon, kuningriigil oli mõjuvõim ka Tripoli ja Antakya üle. Kuningas Henri suri 1197. aastal õnnetuse tagajärjel, Isabella abiellus neljandat korda, seekord Guido venna, Küprose kuninga Amalricusega. Amalricus päris Küprose trooni paar aastat varem Guidolt, aastal 1195 kroonis Saksa-Rooma keiser Heinrich VI ta kuningaks. Heinrich juhtis 1197. aastal uut ristisõda, kuid suri teel olles. Enne aastal 1198 tagasiminemist vallutasid tema väed tagasi Siidoni ja Beiruti. Pärast seda sõlmiti Süüria Aijubiididega viieaastane vaherahu.

Pärast Saladini surma aastal 1193 langes Aijubiidide riik kodusõtta. Riik läks tema poegade vahel jagamisele: Az-Zahir Ghazi sa Aleppo, Al-Aziz Uthman sai Kairo ja vanim poegadest, Al-Afdal ibn Salah ad-Din, jäi võimule Damaskuses. Saladini vend Al-Adil I (ristisõdijate seas tuntud nime "Saphadin" all) sai Ülem-Mesopotaamia (al-Jazira), al-Adili poeg Al-Mu'azzam Isa võimu alla läksid al-Karak ja Transjordan. Aastal 1196 lõi Uthman al-Afdali Damaskusest välja. Pärast Uthmani surma aastal 1198 al-Afdal naasis, kuid al-Adil oli juba Damaskuse tsitadelli oma kontrolli alla saanud. Al-Adil vallutas aastal 1200 ka Kairo ning saatis al-Afdali aastal 1201 Damaskusest lõplikult välja. Al-Adil nimetas end Egiptuse ja Süüria sultaniks, Damaskus läks tema poja, al-Muzzami valitseda, Ülem-Mesopotaamia usaldas ta oma teisele pojale, al-Kamilile.

Samal ajal hauduti Euroopas plaane Jeruusalemma vallutamiseks läbi Egiptuse. Aastal 1202 algas neljas ristisõda, mis lõppes hoopis Konstantinoopoli vallutamisega aastal 1204; suurem osa teele läinud võitlejatest ei jõudnudki Akkoni välja. Amalricus käis sel ajal, ristisõdijate ootuses, Egiptust rüüstamas. Aastal 1205 surid nii Amalricus kui ka Isabella, Jeruusalemma uueks kuningannaks sai alaealine Maria. Aastani 1210, kui Maria Prantsuse rüütli Brienne Jeaniga abiellus, oli kuningriigi regent Beiruti lord Johannes. Maria suri sünnituse käigus aastal 1212, Jean jäi regendiks oma tütrele, Isabella II-le.

Viies ristisõda ja Friedrich II

Aastal 1215 otsustati IV Lateraani kirikukogul korraldada uus ja paremini organiseeritud ristisõda Egiptuse vastu. 1217. aasta lõpus saabusid Akkosse Ungari kuningas Andreas II ja Austria hertsog Leopold VI, kes proovisid Jeruusalemma kuninga abiga vallutada regiooni sisealasid ja Tabori mäge; moslemid lõid kõik ristisõdijate rünnakud tagasi. Pärast ungarlaste lahkumist keskendusid ülejäänud ristisõdijad 1217.-1218. aasta talvel Caesarea Maritima ja Ch?teau P?lerini templirüütlite kindluste renoveerimisele.

Viies ristisõda algas tõsiselt alles 1218. aasta kevadel, kui Akkosse saabusid sakslaste laevad. Laevastik seilas koos kuningas Jean I-ga Niiluse suudmesse, kus piirati Damietta linna. Pealetung sujus aeglaselt, augustis 1218 suri Egiptuse sultan al-Adil, võimule tuli tema poeg al-Kamil. 1218. aasta sügisel saabus Euroopast legaat Pelagio Galvani koos abivägedega. Talvel said ristisõdijad kannatada haiguspuhangutest ja üleujutustest, 1219. aastal saabus Franciscus Assisist, kes hakkas pidama läbirääkimisi vaherahu saavutamiseks. Ühisele keelele ei jõutud, kuigi Aijubiidid pakkusid kristlastele Jeruusalemma ja suurt osa kunagisest kuningriigist. Novembris 1219 andsid kaitsjad lõpuks näljahäda pärast alla. Al-Kamil ise põgenes lähedalasuvasse Al-Man?ūrahi linnusesse, ristisõdijad jäid Damiettasse aastateks 1219–1220, oodati Saksa-Rooma keiser Fridrich II saabumist. Jean pidi naasma Akkosse, et kaitsta kuningriigi alasid al-Muzzami eest, kes kasutas võimalust ründamiseks. Juulis 1221 hakkasid keisrit ootavad ristisõdijad liikuma Kairo poole, kuid al-Kamili tekitatud Niiluse üleujutus jättis nad lõksu. Sultani väed võitsid ristisõdijaid Niiluse ääres lihtsa vaevaga ja vallutasid Damietta tagasi. Friedrich ei jõudnudki lõpuks Euroopast tulema hakata.

Pärast järjekordse ristisõja läbikukkumist hakkas Jean jälle Euroopast abi otsima. Ainus liitlane keda tal leida õnnestus oli Friedrich, kes abiellus aastal 1225 Jeani ja Maria tütre Isabella II-ga. Juba aasta pärast abiellumist suri Isabella pärast sünnitust; ta jõudis ilmale tuua uue valitseja, Konrad II. Konrad oli küll Jeruusalemma kuningas, kuid ei sattunud Lähis-Itta elu jooksul kordagi. Friedrich oli küll murdnud oma lubadust võtta osa viiendast ristisõjast, kuid soovis siiski läbi Konradi Jeruusalemma trooni üle mõjuvõimu saavutada ning alustada uut ristisõda. Friedrich haudus ka plaani sõlmida liit al-Kamiliga Damaskuse al-Muzzaami vastu, võimalikku koostööd arutati isegi Egiptuse saadikutega Itaalias. Friedrich lükkas oma väljasõitu püha maa poole edasi ning tema laevade meeskonnad said nakkushaigustest korduvalt kannatada. Aastal 1227 ekskommunikeeris paavst Gregorius IX ta. Ristisõdijate etteotsa asusid nüüd tema esindajad Richard Filangieri, Limburgi hertsog Henri IV ja Saksa ordu kõrgmeister Hermann von Salza, kes saabusid Lähis-Itta 1227. aasta lõpus. Keisri vägesid oodates asusid nad Siidoni kaitserajatisi renoveerima, muuhulgas ehitati ka Siidoni merekindlus. Montforti kindlusest sai hiljem Saksa ordu peakorter. Damaskuse moslemite juht al-Muzzaam oli äsja surnud ning nad ei julgenud ilma kindla juhita veel sõtta minna. Septembris 1228 saabus lõpuks Friedrich, kes asus ka oma poja regendina Jeruusalemma kuningriigi juhiks.

Friedrich sattus kohe tülli kohalike aadlikega, kellest osad ei olnud nõus keisrivõimuga nii Küprosel kui ka Jeruusalemmas. Küprose aadlikud olid omavahel juba niikuinii vastuolus seoses alaealisele kuningale Henri I-le regendi leidmisega. Küprose ülemkohus oli valinud regendiks Ibelini Johannese, Henri ema Champagne'i Alice tahtis kõrgele ametikohale kedagi oma poolelt; Alice ja tema poolehoidjad, ehk Lusignani dünastia, olid Friedrichi poolel, kes ise oli krooninud 1197. aastal kuningaks Aimericuse. Limassolis nõudis Friedrich, et Johannes loobuks nii oma regendi kohast kui ka oma Beiruti lordi kohast. Johannes ütles, et keisril pole seaduslikku autoriteeti selliseid nõudmisi esitada ning ei loobunud kummastki kohast. Friedrich võttis selle peale Johannese pojad pantvangi, lisaks soovis ta ka ristisõjas sõjalist abi.

Johannes saatiski Friedrichi vägesid teel mandrile, mandril oli Fridrichil vähe toetajaid, üks vähestest oli Siidoni lord Balian Grenier, kes töötas ristisõdijatega ka aasta varem ning oli nüüd saadik Aijubiidide juures. Pärast al-Muzzaami surma oli võimatuks saanud ka koostöö al-Kamiliga, kes valitses nüüd koos oma venna al-Ashraf Musaga nii Damaskust kui ka Jeruusalemma; nad olid troonilt tõuganud al-Muzzaami poja, An-Nasir Dawudi. Al-Kamil ilmselt ei teadnud Friedrichi vägede vähesusest, mille taga oli tema ekskommunikatsioon ning proovis vältida oma alade kaitsmist veel ühe ristisõja eest. Ristisõdijad said ilma suurema võitluseta Jeruusalemma, Petlemma ja Naatsareti veebruariks 1229, vastutasuks nõudis al-Kamil kümneaastast vaherahu ja Jeruusalemma moslemi kogukonna usuvabadust. Sellised tingimused olid vastusõetamatud Jeruusalemma patriarhile, kes keelustas Jeruusalemmas kõik islamiga seonduva. Märtsis lasi Friedrich end Püha Haua kirikus kroonida, tegelikkuses ei olnud Jeruusalemma kuningal Jeruusalemmas eriti võimu, de facto pealinn oli Akko.

Samal ajal kasutas paavst Friedrichi ekskommunikatsiooni ettekäändena, et okupeerida kõik tema valdused Itaalias. Paavsti armee eesotsas oli Friedrichi endine äi Johannes. Friedrich pidi kodumaalne naasma 1229. aastal, Akko olukord oli tema valitsusajal märgatavalt halvenenud.

Sõda Langobardidega ja 1239. aasta ristisõda

Aastal 1231 saatis Friedrich Lähis-Itta oma keiserliku armee, mida juhtis Richard Filangieri; tal õnnestus okupeerida Beirut ja Şūr, kuid mitte Akko. Johannese toetajad moodustasid aastal 1232 Akkos kommuuni, mille juhiks valiti Johannes ise. Genova kaupmeeste abiga õnnestus Johannesel Beirut tagasi vallutada. Mais 1232 üritas Johannes ka Şūri piirata, kuid sai lüüa.

Küprosel sai kuningas Henri täisealiseks aastal 1232 ja Johannest polnud enam regendi ametisse vaja. Johannes ja Filangieri kiirustasid mõlemad Küprosele, et seal oma võimu kehtestada; 15. juunil said keisri väed Agridi lahingus lüüa. Henri sai Küprose ainuvalitsejaks, ta kaldus pigem Ibelinide kui Lusigananide ja keisri poolele. Maismaal oli Filangieril Antakya valitseja Bohemond IV, Saksa ordu, Hospitaliitide ordu ja Pisa kaupmeeste toetus. Johannese poolel olid Küprose aadlikud, Beirut, Caesarea ja Apollonia-Arsuf ning osa Saksa ordust ja Genova kaupmehed. Kumbki pool ei omanud märkimisväärset ülekaalu, aastal 1234 ekskommunikeeris paavst Johannese ning tema toetajad. Otsus tühistati osaliselt aastal 1235, kuid osapoolte vahele see rahu ei toonud. Johannes suri aastal 1236, ohjad sõjas võtsid tema poeg, Beiruti lord Balian, ja tema vennapoeg Philippe.

Vaherahu Aijubiididega oli aastal 1239 lõppemas. Plaanid uuest, Friedrichi juhitud ristisõjast jooksd liiva, paavst ekskommunikeeris Friedrichi uuesti aastal 1239. Asja võtsid kätte Euroopa aadlikud, näiteks Champagne'i krahv ja Navarra kuningas Thibaut I, Pierre Mauclerc ja Amaury VI, kes saabusid Akkosse septembris 1239. Akko kirikukogu valis Thibaudi ristisõja juhiks, kohal olid kuningriigi tähtsaimad aadlikud nagu Walter IV, Johannes Arsufist ja Balian Grenier. Ristisõda katkestas korraks Langobardide sõja, Filangieri jäi Şūri ja ei võtnud sõjast osa. Kirikukogu otsustas, et tuleb tugevdada Ashkaloni kaitsevõimet ja rünnata Damaskust põhjast.

Ristisõdijad olid tõenäoliselt teadlikud muutustest Aijubiidide võimuladvikus: al-Kamil okupeeris 1238. aastal Damaskuse, kuid suri peagi pärast seda, tema valdused läksid tema pärijatele. Tema pojad Al-Adil II ja As-Salih Aijuub pärisid vastavalt Egiptuse ja Damaskuse. Aijuub proovis al-Adil II-st Kairost välja ajada, kuid tema eemaloleku ajal võttis Damaskuse oma kontrolli alla al-Kamili vend As-Salih Ismail. Aijuub langes an-Nasir Dawudi kätte vangi. Samal ajal liikusid ristisõdijad Ashkaloni poole. Novembris 1239 sai ristisõdijate vägi Egiptuse armeelt Gazas lüüa, Bari hertsog Henri II sai surma ning Almaricus Montfortist võeti vangi. Ristisõdijad naasid Akkosse, et valmistada ette uut pealetungi. Dawud kasutas Aijubiidide võidust saadud hoogu, et Jeruusalemm tagasi vallutada. 1229. aastal sõlmitud kümneaastane vaherahu oli lõppenud.

Aastal 1240 sõlmisid Aijuub ja Dawud Egiptuses liidu al-Adili vastu. Damaskuses sai al-Adil Dawudi ja Aijuubi liidu ohust aru ja pöördus abi saamiseks ristisõdijate poole. Thibaut oli nõus aitama, vastutasuks sai ta Jeruusalemma ja suure osa kunagisest kuningriigist; tal õnnestus tagasi saada isegi rohkem alasid kui Friedrichil aastal 1229. Thibaut ise naasis Euroopasse septembris 1240. Kohe pärast tema lahkumist saabus Richard Cornwallist. Ta lõpetas Ashkaloni renoveerimise ning sõlmis Egiptuse Aijubiididega rahu. Gazas võetud vangid vahetati välja. Richard naasis aastal 1241 Euroopasse.

Kuigi kuningriik oli oma kunagise võimsuse taastanud, olid riigi aadlikud endiselt sõjas. Templirüütlid ja hospitaliidid ründasid teineteist, aastal 1241 murdsid templirüütlid Aijubiididega sõlmitud rahu, kui ründasid Nabluse linna. Aastal 1242 teatas Konrad, et oli saanud täisealiseks ning oli valmis saama Jeruusalemma kuningaks, Friedrichit polnud enam regendina tarvis; tegelikult ei olnud Konrad sel ajal veel 15 ning de facto ta kuningaks ei saanud. Friedrich proovis Jeruusalemma saata uut keiserlikku regenti, kuid keisrivastased aadlikud Akkost ei olnud sellega nõus. Juunis sai regendiks hoopis Alice Champagne'st, ta oli Isabella I tütar ning Konradi vanatädi ja lähim Jeruusalemmas elav sugulane. Alice lasi Filangieri arreteerida ning juulis 1243 vallutas Ibelinide ja veneetslaste abiga Şūri linna. Langobardide sõda oli läbi, kuid kuningat endiselt polnud, Konrad resideeris endiselt Euroopas. Alice'i võim kuningriigis oli piiratud, sest Philippe valitses Şūris ja Balian Akkos.

Seitsmes ristisõda

Aijubiidide riigis oli endiselt kolm valitsejat – Aijuub Egiptuses, Ismail Damaskuses ja Dawud Kerakis. Ismail, Dawud ja Al-Mansur Ibrahim läksid Aijuubi vastu sõtta, Aijuub palkas enda poolele võitlema Horezmi sõdureid. Horezmid olid turgi päritolu Kesk-Aasia rahvas, kes olid mongolite eest Mesopotaamia aladele liikunud. Aijuubi abiga rüüstasid nad aastal 1244 Jeruusalemma, nendest jäid maha vaid kasutud varemed kunagistest kaitserajatistest. Oktoobris põrkusid Horezmi-Egiptuse väed Baibarsi juhtimise all Franki-Süüria (Philippe, Walter, Templirüütlid, hospitaliidid, al-Mansur, Dawud) armeega. 17. oktoobriks said prantslaste väed purustatud, Walter Briennest võeti vangi ning hiljem hukati. Aastaks 1247 sai Aijuub tagasi peaaegu kogu 1239. aastal kaotatud territooriumist, ka Damaskus oli tema kontrolli all.

1245. aasta Lyoni kirikukogul tegi paavst Innocentius IV ettepaneku korraldada uus ristisõda. Friedrich II jäeti kirikukogult kõrvale, tema abile polnud mõtet loota, tema asemel asus ristisõda juhtima Prantsuse kuningas Louis IX. Louis saabus Küprosele 1248. aastal, tema sõjavägi koosnes oma meestest, tema vendade Robert I, Karl I ja Toulouse Alphonse vägedest ning kohalike Ibelinide Johannese, Guido ja Baliani jõududest. Jälle võeti sihtmärgiks Egiptus. Damietta vallutati erilise vastupanuta juunis 1249, kuid sinna jäi ristisõda novembrini toppama, selleks ajaks oli surnud sultan Aijuub ning võimule oli tulnud tema poeg Al-Muazzam Turan-šahh. Veebruaris said ristisõdijad Al-Mansurahi lahingus lüüa, Robert I hukkus. Ristisõdijad ei suutnud ületada Niilust ning neid räsisid haigused ning varude nappus, aprillis taandusid nad Damiettasse. Taandudes said nad Fariskuri lahingus uuesti lüüa ning Louis langes Turan-šahhi kätte vangi. Louise vangisolemise ajal tegi kindral Izz al-Din Aybak sõjaväelise riigipöörde ning tuli ise võimule. Mais lasi ta Louise vabaks, vastutasuks sai ta Damietta ning suure lunaraha. Järgmised neli aastat resideeris Louis Akkos ning aitas kindlustada Caesareat, Yafot, Siidonit ja Akkot. Enne koju naasmist aastal 1254 sõlmis ta Süüria Aijubiididega vaherahu ning saatis saadikud mongolite juurde, kes olid hakanud ohustama islamimaailma. Ta jättis endast Akkosse maha tugeva Prantsuse väe, mida jäi juhtima Geoffroy de Sergines.

Aastal 1246 suri Alice Champagnest ja uueks regendiks sai tema poeg, Küprose kuningas Henri I. Aastal 1253 suri ka Henri, võimule tõusis tema poeg Hugo II. Aastal 1254 suri Jeruusalemma de jure kuningas Konrad ning uueks kuningaks sai tema poeg Konradin. Hugo II jäi Jeruusalemma regendiks. Kuna Hugo oli alaealine, valitses Küprost ja Jeruusalemma tema ema, Plaisance de Poitiers. Johannes valitses endiselt Akkot. Johannes sõlmis Damaskusega vaherahu ning proovis Ashkaloni tagasi vallutada; Egiptuses oli nüüd Mameluki sultanaat, Mamelukid piirasid vastutasuks aastal 1256 Yafot. Johannes võitis neid ning pärast seda andis võimu edasi oma nõole, Johannesele Arsufist.

Püha Sabase sõda

Aastal 1256 paisus Veneetsia ja Genova kaupmeeste omavaheline kaubandustüli sõjaliseks konfliktiks. Akkos vaidlesid nad Sabba Pühitsetu kloostri omandivormi üle. Genovalased, keda aitasid ka Pisa kaupmehed, ründasid veneetslaste kontoreid ja põletasid nende laevu, lõpuks ajasid veneetslased nad siiski minema. Philippe saatis veneetslased Suri linnast välja. Johannes Arsufist, Johannes Yafost, Johannes II Beirutist, templirüütlid ja Saksa ordu toetasid veneetslasi, hospitaliidid toetasid Genova kaupmehi. Aastal 1257 said veneetslased kloostri oma kontrolli alla ning purustasid selle kaitsesüsteemid. Veneetslased proovisid ka Genova peakorterile blokaadi korraldada, kuid genovalastel õnnestus saada varusid lähedalasuvast Hospitaliitide majast ning Surist. Augustis 1257 läks Johannes Arsufist Genova poolele üle ning pakkus neile müügilube, teised suurjõud peale Arsufi Johannese, Philippe ja hospitaliidid jäid siiski veneetslaste poolele. Juunis 1258 korraldasid Philippe, hospitaliidid ja Genova kaupmehed ühise pealetungi Akkole: hospitaliidid ja Philippe ründasid maalt, genovalased merelt. Genovalased said merel veneetslastelt lüüa ning põgenesid koos Philippe'iga tagasi Suri. Konflikt laienes ka Tripolisse ja Antakyasse, kus Embriaco perekonna liikmed, Genovast pärit ristisõdijate järeltulijad, hakkasid vastu Veneetsia-meelsele vürst Bohemond IV-le. Aastal 1261 kutsus patriarh Jacques Pantaléon kokku kirikukogu, mis osapooled lepitas.

Mongolid

Samal ajajärgul saabusid Lähis-Itta mongoli vallutajad. Nad olid juba Horezme kimbutanud ning nii paavst kui ka näiteks Louis IX olid nende juurde saadikuid saatnud, et arutada võimalikke rahumeelseid suhteid; mongolid polnud liitlastest huvitatud. Mongolid olid juba piiranud Bagdadit (1258) ja Aleppot (1260) ning hävitanud Abbassiidide kalifaadi ja Aijubiidide riigi viimased jäänused. Armeenia kuningas Hethum I ja Antakya vürst Bohemond IV olid end juba varakult mongolite vasallideks lasknud teha. Hoolimata sellest, et mõned mongolitest olid kristlased, näiteks kindral Kitbuqa, ei nõustunud Akko valitsejad alistuma. Kuna Jeruusalemma kuningriik oli sel ajal üsna tähtsusetu, pöörasid mongolid sellele vähe tähelepanu; aastal 1260 tuli harva ette väiksemaid kokkupõrkeid: Julian Grenieri sõdurid tapsid Kitbuqa vennapoja, kättemaksuks rüüstas Kitbuqa Siidonit. Teise rüüsteretke käigus langes mongolite kätte Beiruti Johannes II. Pealtnäha vältimatu mongolite sissetung lükkus edasi, kui mongolite juht Süürias, Hulagu, naasis pärast oma venna, Mögke-khaani, surma kodumaale, Kitbuqa jäi piirkonda valvama üsna väikse väega. Egiptuse Mamelukid võitsid Kitbuqat Ain Jaluti lahingus septembris 1260. Kitbuqa ise langes lahingus ning kogu Süüria läks Mameluki kontrolli alla. Teel tagasi Egiptusse tappis kindral Baibars sultan Qutuzi, uus sultan oli palju Euroopa-vaenulikum kui Qutuz.

Akko langemine

Arsufi lord Johannes suri aastal 1258 ning tema mantlipärijaks sai Geoffroy de Sergines, kes siiani oli olnud prantsuse vägede juhataja Akkos. Aastal 1261 suri ka Plaisance, kuna tema poeg, Hugo II, oli veel alaealine, sai Küprose valitsejaks Hugo II nõbu Hugo III, kelle ema, Isabella (Champagne'i Alice'i ja Hugo I tütar ning Hugo II tädi), sai regendiks Akkos. Kuna Hugo II suri aastal 1267 alaealisenda, sai tema nõost uus kuningas. Kui Konradin aastal 1268 Sitsiilias hukati, sai Hugo III-st ka Jeruusalemma kuningas. Sellega ei olnud nõus Lusignani perekonna teine pool: Antakya Maria; tema proteste ei võetud kuulda. Mamelukid kasutasid Jeruusalemma sisesegadusi ära ning hakkasid vallutama rannikulähedasi väikelinnu. Aastal 1265 vallutas sultan Baibars Caesarea, Haifa ja Arsufi; aastal 1266 Safadi ja Toroni. Aastal 1268 vallutas ta ka Yafo ja Beauforti; pärast seda piiras ja hävitas Antakya.

Pärast Antakya langemist sõlmisid Baibars ja Hugo III vaherahu; Baibars teadis, et Louis IX oli uut ristisõda ette valmistamas ning eeldas, et sihtmärgiks on jälle Egiptus. Ristiretke sihtmärgiks sai sel korral hoopis Tunis, Louis ise hukkus piiramise käigus. Baibars sai jätkata Jeruusalemma kuningriigi hävitamisega: aastal 1270 lasi ta mõrvata Montforti Philippe'i, aastal 1271 vallutas ta hospitaliitide ja templirüütlite tugipunktid Krak des Chevaliersis ja Montfortis. Ta piiras ka Tripolit, kuid oli sunnitud mais põgenema, sest saabis Louis IX ristisõja ainus arvestatav jõud – Inglismaa kuningas Edward I. Edward suutis moslemitega 10 aasta pikkuse vaherahu sõlmida, sellest hoolimata prooviti teda mõrvata. Edward lahkus aastal 1272, hoolimata II Lyoni kirikukogul tehtud plaanidest, jäi see viimaseks suuremaks ristiretkeks. Hugo III kontroll kuningriigi üle hakkas kaduma, ta oli rahva seas ebapopulaarne ning kuningriigi kolmest linnast üks, Beirut, eemaldus kuningavõimust peaaegu täielikult. Isabella (Hugo II lesk) andis alad isegi Baibarsi kaitse alla. Hugo III sai oma täbarast olukorrast aru ning lahkus Küprosele; mandrit jäi valitsema Balian Arsufist.

Aastal 1277 müüs Maria Antakyast oma osa kuningriigist Anjou dünastiast Sitsiilia kuningas Carlo I-le, kes saatis ennast esindama Rogeri San Severinost. Kuna Rogerit toetasid veneetslased ja templirüütlid, polnud Balianil tema vastu võimalik astuda. Baibars suri aastal 1277, uueks Egiptuse sultaniks sai Al-Mansur Qalawun. Aastal 1281 aegus kristlaste ja moslemite vaherahu, Roger pikendas seda. Roger naasis pärast Sitsiilia vespreid aastal 1282 Euroopasse, uueks de facto valitsejaks sai Odo Poilechien. Hugo III proovis oma võimu tagasi saada ning saabus aastal 1283 Beirutis, tema katsed ebaõnnestusid ja ta suri Suri linnas aastal 1284. Korraks sai võimule tema poeg, Jean II, kes suri aastal 1285. Jeani mantlipärijaks sai tema vend (ja Hugo III teine poeg) Herni II. Samal aastal vallutas Qalawun hospitaliitide Margati linnuse. Karl I suri aastal 1285, pärast seda aktsepteeris kogu kuningriik Henri II-t legaalse kuningana. Odo Poilechen keeldus kuningat tunnustamast ning ei tahtnud Akkot kuninga võimu alla anda; ta andis selle templirüütlitele, kes andsid võimu linna üle kuningale. Veneetslaste ja genovalaste vahel puhkes sõda uuesti aastal 1287, aastal 1289 vallutas Qalawun Tripoli. Akko langemine oli vaid aja küsimus, allakäigu algatasid 1290. aastal saabunud ristisõdijad, kes mässasid kuninga vastu ja ründasid linna moslemitest kaupmehi. Qalawun suri enne, kui oli jõudnud selle eest kätte maksta, tema poeg Al-Ashraf Khalil saabus aprillis 1291 Akkot piirama.

Akkot piirasid Henri II vend Amalrik, hospitaliidid, templirüütlid, Saksa ordu, veneetslased, pisalased; Prantsuse vägesid juhtis Jean I de Grailly, Inglise vägesid juhtis Otton de Grandson; kristlased olid suures arvulises vähemuses. Henri ise saabus mai alguses, linn langes moslemite kätte 18. mail. Henri, Amalrik, Otton, Jean ja ka näiteks Roger de Flor põgenesid; suurem osa kaitsjatest ei suutnud põgeneda, nende seas ka näiteks templirüütlite ordumeister Guillaume de Beaujeu. Şūr langes järgmisel päeval võitluseta, Siidon langes juunis ja Beirut juulis.

Latiinide osatähtsus kuningriigis oli väike; kuigi uusi ristisõdijaid tuli pidevalt peale, oli suur ka emigratsioon – esimeses ristisõjas osalenud naasid Euroopasse. Suri Wilhelmi andmetel oli aastal 1100 kuningriigis "napilt 300 rüütlit ja 2000 jalaväelast". Kuningriigi algusest saati olid latiinid ühiskonna kõrgem vähemus, mis valitses suuremate moslemi, kreeka ja süüria kogukondade üle. Uued ristisõdijate põlvkonnad, kes sündisid outremer'is, pidasid end juba kohalikeks, mitte enam immigrantideks. Jeruusalemmas sündinud ristisõdijate järeltulijad pidasid end endiselt lääneeurooplasteks, peamiselt frankideks; nende riietus, söök ja kombed said palju idamaiseid mõjutusi, peamiselt Bütsantsilt. Kroonik Chartres'i Fulcher kirjutas aastal 1124:

Endistest lääne inimestest on saanud idamaa inimesed. See, kes oli enne roomlane või frank, on nüüd galilealane või palestiinlane. Kes oli enne Reimsist või Chartres'ist, on nüüd Suri või Antakya kodanik. Me oleme unustanud oma sünnipaigad.

Ristisõdijate järeltulijad õppisid tihti kreeka, araabia ja teisi idamaa keeli ning abiellusid kohalike kristlaste ja usku muutnud moslemitega. Sellest hoolimata jäi kuningriik läänelikuks kolooniaks islami südames.

Fulcher, kes sõdis Balduin I kaplanina esimeses ristisõjas, jätkas oma kroonika kirjutamist aastani 1127. Fulcheri kroonika oli väga populaarne ja seda kasutasid allikana mitmed lääne ajaloolased, näiteks Orderic Vitalis ja William Mamelsbury'st. Pärast Jeruusalemma vallutamist panid sündmusi kirja mitmed Lähis-Itta saabunud palverändurid: inglane Sæwulf, venelane Danilo Palomnik, prantslane Fretellus, roomlane Johannes Phocas, sakslased Johannes Würzburgist ja Theoderich. Pärast neid kirjutas suurematest sündmustest Suri piiskop ja Jeruusalemma kantsler Wilhelm; ta kirjutas umbes aastatel 1167–1184. Moslemitest oli tuntuim kirjutaja Damaskuse sõjaväelane ja diplomaat Usama ibn Munqidh, kelle memuaarikogu "Kitab al-I'tibar" annab hea ülevaate ristisõdijate ühiskonnast. Lisaks temale on säilinud ka rändurite Benjamin Tudelast ja Ibn Jubayri kirjutised.

Ühiskond

Algusaastatel oli kuningriigis vähe rüütleid, kelle kaudu kuninga võimu teostada. Itaalia kaupmeeste saabumise, sõjaliste ordude loomise ja Euroopa immigrantide saabumisega arenes välja euroopalikult feudalistlik ühiskond.

Rahvus- ja usugruppide (katoliiklased, Kreeka õigeusklikud, Süüria õigeusklikud, šiiidid, sunniidid, sufistid, beduiinid, türklased, druusid, juudid, samaarlased) vahelised suhted erinesid kuningriigi eri osades kardinaalselt. Üldiselt ei saanud türklased eriti kellegagi läbi, neid vaadati isegi halvema pilguga kui ristisõdijaid. Tõenäoliselt said ristisõdijad suurimat toetust kohalikelt kritlastelt.

Ristisõdijad lõid Jeruusalemma ümbrusse euroopalikult pooleldi linnastunud asustuse, kus inimesed elasid peamiselt linnades või nende ümbruses. Paljudes kuningriigi osades moodustasid moslemid peaaegu 100% elanikest, sinna sisserännanud ristisõdijad elama ei asunud.

Need moslemid ja õigeusklikud, kes elasid linnades olid vabad kodanikud; Jeruusalemmas elamine oli moslemitele keelatud. Kuigi moslemid moodustasid mitmes linnas etnilise enamuse, ei saanud nad siiski keskklassist kõrgemale, nad ei mänginud poliitikas ja õiguses mingit rolli ja ei teeninud sõjaväes. Kohustustest ja õigustest olid priid ka Itaalia kaupmehed, kes elasid vaid sadamalinnade teatud piirkondades.

Tõenäoliselt oli riigis palju moslemitest orje. Akkos töötas 12.-13. sajandil väga suur orjaturg. Kuigi oli keelatud müüa kristlasi orjaks, oli moslemeid kristlastest väga raske eristada ning itaallased kasutasid seda ära. Orjandusest populaarsem teenimisviis oli lunaraha nõudmine, seda tehti eriti sõjavangidega. Kogu kuningriigi eksisteerimise aja voolas lunaraha Araabiast Jeruusalemma ja Jeruusalemmast Araabiasse. Orjadel polnud põgenemine tõenäoliselt eriti raske, kuna maapiirkonnad olid peamiselt moslemitest elanikega. Ainus legaalne võimalus orjandusest pääsemiseks oli pöörduda ristiusku, kristlaste müümine orjaks oli illegaalne.

Rahvastik

Täpset rahvaarvu on võimatu öelda, kogu Süürias elas ristisõdade ajal umbes 2,3 miljonit inimest ja eksisteeris 11 000 küla; nendest suurem osa asus väljaspool Jeruusalemma kuningriigi territooriumi. Kuningriigi linnades elas umbes 120 000 franki ja 100 000 moslemit, 250 000 moslemit ja õigeusklikku maapiirkondades. Ristisõdijad moodustasid umbes 15–25% rahvastikust. Aastal 1183 toimus maksuraha arvutamiseks ja sõjaväe kokkupanemiseks rahvaloendus, mille tulemused ei ole säilinud.

Majandus

Itaalia kaupmeeste suur mõjuvõim viis kuningriigi majanduse pigem kaubanduslikule kui põllumajanduslikule teele. Palestiina oli alati olnud kaubanduse keskpunkt, nüüd ulatus sealne kaubandus ka Euroopasse. Euroopa kaubad, peamiselt tekstiil, jõudis läbi Lähis-Ida Aasiasse, Aasia kaubad jõudsid Euroopasse. Jeruusalemm oli peamiselt tuntud kui siidi, puuvilla ja vürtside kaubanduse keskus; läbi Jeruusalemma jõudsid Euroopasse ka näiteks suhkur ja puuviljad. Itaallased teenisid sellest kaubandusest läbi lepete nagu "Pactum Warmundi" tohutuid kasumeid.

Jeruusalemma kuningriik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis