From Wikipedia, the free encyclopedia
Rudolf Walter Richard Heß; ka Rudolf Hess, (26. aprill 1894 Aleksandria (Egiptus) – 17. august 1987 Lääne-Berliin, Spandau vangla) oli Saksamaa maa- ja õhuväe sõjaväelane, NSDAP asefüürer, Hitleri erasekretär ning Kolmanda Reichi poliitik ja Riigipäeva liige.[2]
| Rudolf Heß | |
|---|---|
 Rudolf Heß (1935) | |
| Täisnimi | Rudolf Walter Richard Heß |
| Hüüdnimi |
Fräulein Hess; "pruun hiireke" [1];"Jonathan" või ka "J"; |
| Sünniaeg |
26. aprill 1894 Aleksandria idapoolne eeslinn Ibrahimieh, Egiptus |
| Surmaaeg |
17. august 1987 Lääne-Berliin, Spandau vangla |
| Auaste |
|
| Sõjad/lahingud |
|
| Autasud |
|
| Abikaasa | Ilse Hess (neiupõlvenimega Pröhl) |
Suurbritannias vangistuses olles oli tema koodnimeks "Jonathan" või ka "J".
1946. aastal alanud Nürnbergi protsessil mõisteti ta eluks ajaks vangi[3]. Rudolf Heß oli Spandau vanglas kuni oma surmani 17. augustil 1987.
Rudolf Heßi isa Fritz Heß tegeles väliskaubandusega ja oli kaubandusfirma Hess&Co, mille asutas Rudolfi vanaisa Christian Hess, omanik. Ema Klara Heß, tekstiilitöösturi tütar, oli kodune.[4]
Perekond Heß elas Egiptuses[4] viibides suures neljakorruselises villas, mida ümbritses aed.[4] Fritzil oli maja ka Reicholdsgrünis.[4]
Rudolf õppis Aleksandria saksa protestantlikus koolis aastatel 1900–1906. Eratunde andis talle ja vennale egiptuse koduõpetaja efendi Abdul Aziz.[5]
1908. aastal saadeti Rudolf Saksamaale ja ta asus 15. septembril õppima Bad Godesbergi evangeelses koolis.[5] 1911. aastal saatis isa Fritz Rudolfi õppima Šveitsi Neuchâteli Ecole Supérieur de Commerce kõrgemasse kommertskooli.[6] Rudolf lahkus sealt juba aasta pärast (1912[6]) ja alustas praktikandina tööd ühes Hamburgi ärifirmas[5] Feldt, Stein & Co.[7] Hamburgis omandas Heß kommertskoolihariduse.[2]
1919. aastast otsustas Rudolf haridusteed jätkata. Endise sõdurina oli ta vabastatud sisseastumiseksamitest[8] ning ta asus õppima Müncheni Ülikoolis majandust, geograafiat ja geopoliitikat (teise allika järgi majandust ja ajalugu).[8]
Tema õpetaja ja sõber oli Karl Haushofer.
3. augustil 1914 kuulutas Saksamaa sõja Prantsusmaale. Järgmisel päeval kuulutas Suurbritannia sõja Saksamaale.[9] Esimene maailmasõda oli alanud.
saksa keisririigi elanikkonna suurus oli 1914. aastaks 68 miljonit elanikku.[5]
Heß sõitis sama aasta augustis Hamburgist Münchenisse, ja astus vabatahtlikuna sõjaväkke.[9] 20. augustil võeti Heß jalaväelasena 7. Baieri välisuurtükiväe rügemendi (7. Bayerischen Feldartillerie-Regiment[10]) koosseisu.[9] Pärast reamehe (Infanterist) väljaõpet arvati Heß 18. septembril 1914 1. jalaväerügemendi 1. täienduspataljoni (1. Ersatzbataillon, 1. Bayerischen Infanterie-Regiment[10]) 3. täienduskompaniisse, mis paiknes läänerindel Briti ekspeditsioonivägede vastas Somme'i ääres.[9]
Briti I korpuse sõduritega lahingut lüües sai Heß haavata.[11] [12]
9. novembril 1914 viidi Heß üle 1. jalaväerügemendi 1. kompaniisse (1. Reserve-Bataillon, 1. Bayerischen Infanterie Regiment[10]), mis paiknes Artois' provintsis Arrase lähedal Prantsusmaal.[11] Heß ülendati 21. aprillil 1915 kapraliks (Gefreiter). 27. aprillil autasustati teda lahingus ülesnäidatud vapruse eest sõjaväelise autasu – Raudristi 2. klassiga.[13]
1915. aasta mai- ja augustikuu vahelisel ajal naasis Heß Saksamaale, osalemaks Heeresschule korraldatud reservohvitseri kandidaatide treeningkursusel (ReserveOffizieranwärter Lehrgang) Münsteris.[10] 1915. aasta augusti lõpus läks Heß kuueks nädalaks Munsterlagerisse sõjaväe õppekooli kursustele. Siin sai ta alamveltveebli (Vizefeldwebel) auastme.[13]
22. oktoobril andis Baieri kuningriik Heßile Sõjalise teeneteristi (Militärisches Verdienstkreuz). [13]
20. novembril naasis Heß rindele ja liitus oma väeosaga ning osales Artois' lõigul lahingutegevuses.[13] Jõuluaja ja aastavahetuse sõdis ta Arrase all[10].
1916. aasta alguses osales Heß lahingutes Neuville-St. Vaasti linna pärast.[13] Vahepeal kimbutas Heßi kurgupõletik, mille hilisem diagnoos oli akuutne kõri limaskesta põletik (larüngiit),[10] ning ta saadeti 20. veebruaril 1916 tagalasse. Haiglas olles suhtles ta perega, eriti ema Klaraga, kirja teel.[10]
Väeossa saabus ta tagasi 1. mail ja osales Verduni lahingus.[13]
12. juunil 1916 võitles Heß Douaumont'i läheduses asuva Thiaumont'i küla juures ning sai mürsukildudest haavata. Vigastatud vasaku käe ja õlavarre tõttu saadeti Heß Bad Homburgi varuhaiglasse (Reserve Lazarett) ja viidi üle Ilsenburgi varuhaiglasse 28. juunil.[13] Varuhaiglast vabanes Heß 13. juulil ja pöördus tagasi oma väeossa.
25. detsembril 1916 sai Heßist jaoülem, ta viidi üle 18. Baieri jalaväe reservrügementi, mis asus Rumeenias, ja temast sai 10. kompanii jaoülem.[14] 10. kompaniiga osales Heß lahingutes Rîmnicu Sărati linna all, umbes 120 km Bukarestist põhjakirdes.[14]
23. juulil 1917 sai Heßi vasak käsi Oituzi mäekurul taas mürsukilluga pihta, kuid ta jäi oma väeosa välilaatsaretti ravile.[14]
Järgmine haavatasaamine osutus aga tõsisemaks. 8. augustil 1917 lasi tormijooksu ajal Ungüreale (linn Karpaatide kõrgendikul Focșani lähedal) Rumeenia sõdur tal kuuli läbi rindkere.[14]
9. augustil maandus Heß Ungaris sõjaväehaiglas 21c/ Bezdivasarhelys. Heßi haigusloos (11. augusti seisuga) oli kirjas, et kuul sisenes vasaku kaenla lähedusest rindkeresse, läbistas kopsu ja väljus lülisamba 4. lüli lähedal, allpool abaluud tekitades "kirsikivisuuruse" augu.[14]
Heß sülitas verd ja hingamisel oli tuvastatav kahin. Vere sülgamine lõppes 20. augustil. Peagi taandus ka palavik.[14] Heßi prooviti kodumaale saata, kuid viidi siiski 26. augustil ravile sõjaväehaiglasse 21 B Sepsiszentgyörgys (Ungari). Süda oli tal korras, kuid hingamine veel pinnapealne ja kuna ravi võttis kauem aega, saadeti ta 11. septembril haiglarongiga nr 9 kodumaa poole teele.[15]
17. septembrist kuni 23. oktoobrini oli Heß ravil Meisseni varuhaiglas (20 km Dresdenist).[15]
8. oktoobril 1917 ülendati Heß reservleitnandiks (Leutnant der Reserve) ja esitati autasustamiseks 1. klassi Raudristiga. 1. klassi Raudristi ta aga ei saanud.[15]
Heßi isa Fritz oli kirjutanud 30. septembril Meissenisse, milles palunud oma poja ületoomist Alexandersbadi haiglasse, mis asus Reicholdsgrünile lähemal. 25. oktoobril saabuski Heß sellesse varuhaiglasse. Sealsete meedikute arvamuse järgi oli Heß üldiselt hea tervise juures, kuid pidev tervise üle kurtmine võis arstide arvates näidata kalduvust hüpohondriale. [15]
11. detsembril lasti Heß tervisepuhkusele ja selle veetis ta Reicholdsgrünis. Jaanuaris 1918 anti Heßile korraldus saata 16. Baieri jalaväe reservrügement rindele, siin tuli tal ette kanda ülemleitnant Anton vabahärra von Tuboeufile ja tema kõrval seisis kapral, kelle nime sai ta teada aastaid hiljem, Adolf Hitler.[16]
Arstide arvetes oli Heß sõjaväeteenistuseks kõlbulik (Kriegsverwendungsfähig) ja ta viidi haiglast üle 1. jalaväe täiendusrügementi Münchenis. Kuid Heß esitas 29. novembril taotluse enda üleviimiseks lennuväkke.[17]
Jaanuaris läks Heß Münchenisse, et läbida lennuväe tarvis arstlik ja võimekuskontroll.[16]
Märtsi keskpaigas algasid Heßil kolmekuulised kursused. Kursuste alustuseks sai maapealne õpe Schleissheimi 1. Lennukoolis (Fliegerschule 1).[16] Mõned kuud hiljem alustas Heß ab initio treeninglende Lechfeldi sõjaväelaagri 4. lennukoolis. Tema treeningulennuki kohta täpsed andmed puuduvad, kuid see oli kahekohaline. Esimene soolotreeninglend lõppes tal Riedi lähedal Ammeri järve äärsel vainul vastu maad prantsatamisega.[16]
Algõppe lõpetanud Heß määrati 1. oktoobril lennuväe transiitlaagri (Luftpark) teenistusse.[18] Pärast seda saadeti Heß täiendõppele 1. hävitajate eskadrilli kooli (Jagdstaffelschule 1) Valenciennes'is Prantsusmaal.[18]
Tema vigastused (kuul kopsust läbi) olid piisavalt rasked selleks, et teda ei lubatud enam jalaväelasena rindele, kuid lenduriks lubati tal õppida.[viide?]
14. oktoobril astus Heß Baieri hävituslennukite eskadrilli Jagdstaffel 35b.[18] Nende hävituslennukite baas asus Givrys (Belgia), kuid viidi 29. oktoobril üle Gosselies'sse. Baieri hävituslennukite eskadrill oli varustatud Fokker D.VII-tega, mis jõudsid Saksa lennuväkke aprillis 1918. Neid peeti selles sõjas Saksamaa parimateks hävitajateks.[18]
Ta läbis väljaõppe ja teenis Jasta 35b eskadrillis leitnandina alates 16. oktoobrist 1918.[viide?]
Vähem kui kuu aega hiljem, 11. novembril 1918 kell 11[18], Esimene maailmasõda lõppes.
Hävituslennukite eskadrill, kus Heß teenis, saadeti sõja lõppedes laiali ja liitlaste korraldusel toimetati enamik lennukeid kogumispuntidesse, lageda taeva alla roostetama.[19]
Heßi sõjaväekarjäär lõppes 13. detsembril 1918, mil ta vabastati relvajõududest.[19]
Sõjaväekarjääri lõppedes oli Heß 24-aastane ega omanud kindlat ametit. Pereäri, mille tegevuse jätkamiseks isa teda koolitanud oli, olid omastanud britid.[19]
Esimese maailmasõja ajal teenis ta Adolf Hitleriga samas rügemendis. [20]
1919. aasta veebruaris astus Heß Thule seltsi, mille oli 1918. aastal asutanud vabahärra Rudolf von Sebottendorff.[19] See rühm koondas natsionaliste, kelle hulka kuulusid ka Hans Frank, Alfred Rosenberg ja Adolf Hitler jmt. Nad olid meelestatud juudivastaselt ja kavatsesid Räterepublik'u kukutada.
Sõjakalt meelestatud kommunistliku organisatsiooni Spartacuse Liidu (Spartacusbund) ja Thule liikmete vahel toimusid ägedad käsikähmlused. Ühel neist tänavalahinguist, mis leidis aset 1. mail Münchenis, sai Heß jalga haavata.[8]
7. mail sai temast vabakorpuse (Freikorps), mida juhatas kindral Franz Xaver von Epp, liige ja jätkas selles väeosas aprilli lõpuni 1920.[8]
Aasta pärast Versailles' rahu sõlmimist astus Heß juunis 1920[21] NSDAP-sse (DAP järglane) tema liikmekaardi nr oli 16.[2]
Parteis olles hakkas Rudolf aega veetma Adolf Hitleri seltsis, rääkis temaga igapäevaselt, sai tema kõige ustavamaks kaaslaseks. Rudolf kirjutas artikleid Rahvavaatlejale (Völkischer Beobachter)[22] ja keskendus partei heaks raha kogumisele ning tudengitega vestlemisele.[23] 1921. aasta veebruaris moodustas ta Müncheni ülikoolis natsionaalsotsialistliku rühma.
4. novembril 1921 sai Heß haavata, kui kaitses Adolf Hitlerit marksistide katsel Hofbräuhaus õhku lasta. Sündmust teatakse kui "SA tuleristseid" (Feuertaufe der SA).[23]
1922. aastaks oli Heß ka ise SA-liige ja novembrikuu seisuga oli ta asutanud 11 üliõpilassadakonda (Student-Hundertschaft).[23]
Saksa rahval, maal ja ka NSDAP-l olid rasked ajad. 11. jaanuaril 1923 hõivasid Prantsuse ja Belgia väed Ruhri piirkonna. Ruhri piirkonna hõivamise ettekäändeks sai Saksamaa reparatsioonikohustuse mittetäitmine.[23] Ruhri piirkonnaga seonduv kävitas hüperinflatsiooni ja põhjustas massilise tööpuuduse.
NSDAP esimene parteipäev, mille Baieri politseiülem ära keelas, peeti 28. jaanuaril Münchenis.[23]
Pikemalt artiklis Hitler-Ludendorffi putš1923. aasta lõpuks oli Saksa majandus kokku kokkunud ja Saksa mark oma väärtuse kaotanud.[24] Hitler aga võttis ette riigipöördekatse Münchenis.
Hitler koos oma kaaskondlaste ja SA liikmetest poolehoidjatega piiras sisse Bürgerbräukelleri, kus kohalikud võimukandjad, kelle seas olid ka Baieri peaminister, sõjaväejuht ja politseiülem, koosolekut pidasid, kuid neile lisaks oli saalis veel ligikaudu 3000 inimest, kes jõid õlut.[24]
Adolf Hitleri eestvedamisel Hitler-Ludendorffi putšil (8. novembri õhtust 9. novembri ennelõunani 1923. aastal) osalenud ka Rudolf Heß [2]. Heßi juhtimisel olevat vangi võetud mõned silmapaistvamad "rahvavaenlased", nagu Eugen von Knilling, Franz Gürtner, Franz Schweyer, Johannes Wutzlhofer, Karl Mantel jt ning viidud ööseks autoga Tegerni järve äärde[24], Julius Lehmanni valdustesse. Kui Heß helistamiseks autost väljus, veennud pantvangid sohvrit, et too nad Münchenisse tagasi viiks. Heß sai ühenduse Ilse Pröhliga, kes talle jalgratta tõi, sellega õnnestus Heßil Haushoferite juurde pakku minna.[24]
Rudolfil õnnestus Austriasse põgeneda ja seal peituda, kuid Karl Haushoferi soovitusel andnud ta end üles.[25]
Pärast Hitleri vahistamist ja Leichi-äärse Landsbergi vanglasse toimetamist keelustati nii SA kui ka NSDAP.
Pikemalt artiklis Landsbergi vangla26. veebruarist 1924 toimus 24 päeva jooksul Müncheni Blutenburgstrasse jalaväekooli kohtusaalis riigireetmisprotsess riigipöördekatse "ninamehe" Hitleri ja tema "käsilaste", nende hulgas kindral Ludendorffi, Rudolf Heßi, Wilhelm Fricki, Hermann Kriebeli, Emil Maurice'i ja Ernst Röhmi üle.[26][27]). Heß mõisteti pooleteiseks aastaks vangi lubadusega ta ennetähtaegselt vabastada.[25] Landsbergi vangla esimesel korruse kongis nr 7 viibisid koos Rudolf Heßiga Adolf Hitler, Friedrich Weber ja ooberst Hermann Kriebel.[28] Siin dikteeris Hitler "Mein Kampfi" algul autojuht Emil Maurice'ile ja edasi Rudolf Heßile.[28] Heßist sai "Mein Kampfi" käsikirja toimetaja.[25] Heß tutvustas Hitlerit Müncheni ülikooli poliitilise geograafia professorile Karl Haushoferile, kes käis neid mõlemat ka vanglas külastamas.[28]
Rudolf Heß vabastati Landsbergi vanglast 30. detsembril 1924.[25]
Hitleri erasekretäriks oli Heß 27. veebruarist[25] 1925.[2] aastast, töötasuga 300 riigimarka kuus.[29]
Ta saatis füürerit paljudel reisidel, võttis vastu tema külalisi, tegeles tema kirjavahetusega.[22]
Ameerika ajaloolase Norman J.W. Goda raamatu "Tales from Spandau: Nazi Criminals and the Cold War]" (2007) järgi oli Heß esimene, kes kasutas väljendeid "Minu füürer!" ja "Heil Hitler!".[22] Teise allika kohaselt oli Joseph Goebbels see, kes juurutas parteis ja rahva seas tervituse Heil Hitler![30] Kolmanda allika kohaselt öelnud Hitler: "Mina olen füürer! Ma kehtestan tervituse "Heil Hitler!"[31][32]
Heß valmistas lendlehti ja plakateid. Adolf Hitler aga moodustas Heßi abiga Kaitsemaleva (Shutzstaffel; SS), mille liikmetel tuli Hitleri ihukaitsjatena anda füürerile isiklik truudusevanne.[25]
NSDAP poliitilise keskkomisjoni esimees alates 1932.
Kui Hitler sai 1933. aasta 30. jaanuaril Saksamaa riigikantsleriks, siis tegi ta Heßist oma asetäitja parteis 21. aprillil 1933.[2]
| „ | "Mina nimetan parteikaaslase Rudolf Hessi oma asetäitjaks ja annan talle täieliku volituse võtta minu nimel vastu otsuseid kõigis partei juhtimist puudutavates küsimustes." | “ | |||
Sama aasta detsembris määras Adolf Hitler Heßi NSDAP poliitiliseks peavolinikuks ja Riigipäeva saadikuks.[33] Lisaks oli Rudolf Heß alates 1933. aasta detsembrist Adolf Hitleri valitsuses portfellita minister.[34]
Heßi haldusalas oli mitu ametkonda, nagu välisministeerium (juhatas Joachim von Ribbentrop) ja palju osakondi erinevatelt aladelt, nagu ennistustööö, ajakirjandus, rahandus, juura, haridus, ehitus, tööstus (juhatas Fritz Todt), kirjandus ja kunst (juhatas Philipp Bouhler), tervishoid ja rassiküsimused, aga ka välismaal elavad sakslased (juhatas Ernst W. Bohle).[33] Heßi personaliülemaks oli Martin Bormann.[33]
Heßi ametiruumid paiknesid Pruunis Majas Münchenis. Lisaks Pruuni Maja kontorile oli Heßi juhtimisel Berliinis paikneva Sidestaabi (Verbindungsstab) kontor.[35]
Samast aastast SS-i kindral Obergruppenführer.
Heß sai teenete eest NSDAP Vereordeni (Blutorden) tähisega 02. Rudolf Heß.
4. veebruaril 1938 salajase kabinetinõukogu[36] (Geheimes Kabinettsrat) mille liikmeks sai ka Heß. 1939 riigikaitse valitsusnõukogu liige.[2]
Adolf Hitler sai Saksa kodakondsuse 24. veebruaril 1932.[33] 1935. aasta septembris võeti vastu seadus, mille järgi jäeti juudid ilma Saksa kodakondsusest.
Kristalliöö (saksa keeles Kristallnacht)
Ööl vastu 10. novembrit 1938 toimus Kolmandas Reichis Saksamaal elavate juutide peksmine, vahistamine ja tapmine. Nende majad pandi põlema ja kauplused lõhuti. Heß palus Hitleril pogromm peatada.[1]
Ärakiri Rudolf Hessi korraldusest 10. novembril 1938
| „ | FÜÜRERI ASETÄITJA KORRALDUS KÕGILE MAAVALITSUSTELE VIIVITAMATUKS TÄITMISEKS
Korraldus nr 174/38 München, 10. november 1938 Kõige kõrgemalt tasemelt tulnud käsu põhjal ei tohi mitte mingil juhul ja mitte mingitel asjaoludel süüdata juudi ärisid või muid neile kuuluvaid ettevõtteid. |
“ | |||
Rudolf Heßi isiklik sekretär oli 1933. aasta juulist kuni 1941. aasta maini Martin Ludwig Bormann. Pärast Heßi äralendu sai Bormannist 1941. aasta 12. mail parteikantselei juhataja.[38]
Rudolf läbis lenduriõppe jooksul kursuseid ja treeninguid mitmetes lennukoolides, nagu Schleissheimi 1. Lennukoolis (Fliegerschule 1)[16] ja Lechfeldi sõjaväelaagri 4. lennukoolis ja täiendõppes 1. hävitajate eskadrilli koolis (Jagdstaffelschule 1) [18].
Ja vaatamata sellele, et esimene soolotreeninglend oleks võinud vabalt talle ka viimaseks osutuda, kuna lõppes Riedi lähedal Ammeri järve äärsel vainul vastu maad prantsatamisega[16], otsustas Heß lendamisega jätkata.
4. aprillil 1929 sai Heß Fürthi lennukoolist (Fliegerschule) (Nürnbregi lähedal) eralenduri tunnistuse. Tema lennuinstruktoriks oli Theo Croneiss. [39]
1930. aasta juulis annetas partei ajaleht Völkischer Beobachter Heßile kerglennuki. See kahekohaline monoplaan BFW (Bayerische Flugzeugwerke AG) M23b, seerianumber D-1920, tehasenumber 497, registreeriti Heßi nimele. [39]
Heßi lendurivõimete kohta kindlad kirjeldused puuduvad, kuid kaasaegsete kirjelduste kohaselt lennanud ta poliitiliste võistlejate kokkutulekul üsna madalalt üle inimeste peade. Ühe sellise lennu tulemusel kutsuti Heß 23. septembril Müncheni politseisse, kuna ta tiirutanud 10. augustil 1930 2 tundi vabariiklaste vabaõhukoosoleku kohal.[33]
Juba mais 1931 omandas Heß veel ühe BFW M23c (konstruktor Willy Messerschmitt), seerianumbriga D-1890.[33]
Heß võttis osa esimesest üleriigilisest õhuvõidusõidust ümber Zugspitze mäe 10. märtsil. 12 lennukit tõusid Müncheni Oberwiesenfeldi lennuväljalt õhku ja Heßi BFW M35 oli esimene mis mäeni lendas ja kelle õhusõiduk puudutas esimesena lennuvälja. Õhuspordi riiklik juht (Reichsluftsportführer) Bruno Loerzer andis 24. aprillil talle üle Zugspitze rändkarika (Zugspitze Wanderpokal).[40]
Pärast Saksa sissetungi Poolasse küsinud Heß Hitlerilt luba, et asuda lennuväkke. Hitler keelas Heßil sõja ajal lennukiga lendamise ära, mille peale palunud Heß tuua tähtaeg ühe aasta peale[40] ja Hitler jäi nõusse.
Rudolf Heßi asemel määras Hitler Poolasse sissetungi päeval Riigipäeval oma surma korral enda järglaseks Luftwaffe ülemjuhataja feldmarssal Hermann Göringi ja oma asetäitjaks Martin Bormanni.[41]
Nesbiti ja Van Ackeri (2009) arvates pidas Heß pärast Prantsusmaa kapituleerumist 25. juunil 1940 plaani sooritada isehakanud parlamentäärina lend Inglismaale. Hamiltoni hertsog ja Heß polnud kunagi kohtunud, kuid olid mõlemad viibinud 1936. aasta suveolümpiamängude ajal Berliinis korraldatud banketil 1936. aasta augustis.[42]
23. septembril 1940 saatis Albrecht Haushofer Heßi nõusolekul Lissaboni kaudu Hamiltonile kirja ettepanekuga sealsamas kohtuda.[42] Selle kirja pidas aga kinni MI5 ja näitas seda Hamiltonile märtsis 1941.
Septembri keskpaigas 1940 läks Heß Berliini Tempelhofi lennuväljale kindralleitnant Ernst Udeti jutule, uurimaks võimalust saada oma käsutusse kahe mootoriga hävitaja Messerschmitt Bf110. Udet, kes oli tollal lennuväe varustusülem (Generalluftzeugmeister) nõudis Hitleri kirjalikku luba. Ka mitmes lennukitehases sai ta eitava vastuse[42], mispeale pöördus Heß oma vana sõbra Willy Messerschmitti poole Augsburgis. Juba oktoobris alustas ta väljaõpet Messerschmitt Bf110-l, teda juhendas tehase peakatselendur Wilhelm Stör.[43] Õppelennud toimusid enamasti laupäeva hommikuti. Tema saatjaks oli vanemadjutant Pintsch.
Mõnede allikate kohaselt oli Heßi mailend tema kolmas Šotimaa lend. 4. novembril 1940 saatnud Heß oma naisele Ilsele Berliinist kirja, mis kõlas nii:
| „ | "Ma usun kindlalt, et sellelt lennul, mille ma lähemal ajal ette võtan, tulen ma tagasi ja seda kroonib edu. Aga kui mitte, siis väärib eesmärk, mille ma olen endale seadnud, seda ülimat pingutust. Ma tean, et teie kõik mõistate mind; te teate, et ma poleks saanud toimida teisiti." | “ | |||
Helmut Kadeni meenutuse kohaselt oli Heß ühel päeval kiitnud lennumasinat Bf 110E-1/N (raadiokood VJ+OQ, tehasenumber 3869, väljalaske kuupäev 21. november 1940), millega ta lennanud oli.[44]
Heß küsis kas seda lennukit poleks võimalik tema jaoks varus hoida ja edaspidi lendas ta selle sõjalennukiga. Teisel korral märganud Heß, et Kaden valmistub õhku tõusma Bf110-l, millel kaks hiiglaslikku äravisatavat 900-liitrise mahutavusega kütusepaaki. Heß päris, kas neid paake saaks ka enda lennukile monteerida lasta. Lisaks oli tal lennukis raadiokompass. Heßi köitis lisaks plaanitava lennu raadiosignaalidele ja ülekandejaamadel ka ilm. Alates 1940. aasta sügisest helistati Heßi sekretärile Hildegard Fathile reeglipäraselt, hääl toru teises otsas edastas ilmaolud kolmes geograafilises paigas X, Y ja Z. Heß ise ei paljastanud nende sümbolite geograafilisi koordinaate kunagi.[45]
Lendu pühendatute sisering pole täpselt teada, nii olla Heß juba jaanuaris 1941 andnud vanemadjutandi Pintschi kätte kaks pitseeritud kirja. Pintsch sai instruktsioonid avada temale adresseeritud pitseeritud kiri siis, kui Heß pole nelja tunni pärast lennult tagasi jõudnud.[45] Teine pitseeritud ümbrik tuli aga Hitlerile toimetada.
Heßi üksiklend oli hoolikalt plaanitud. Mitu kuud enne lendu uuris ta Loode-Euroopa kaarte, millel kujutatud Põhjamere ümbrus, Northumberlandi põhjaosa ning Lõuna-Šotimaa.
Saksa ilmaennustus näitas kõrgrõhkkond Briti saartest läänes, Saksamaa ja Hollandi kohal.[46]
10. mai pealelõunal jättis Rudolf Ilsega kiirelt hüvasti ja lahkus nende Müncheni kodust. Koos vanemadjutandi Karl Heinz Pintschi, isikliku käskjala Josef Palzeri ja ihukaitsja Franz Lutziga ametiautoga Mercedes-Benz sõideti Haunstetteni lennuväljale.[47]
10. mail 1941 lendas Heß üksinda Augsburgist Messerschmitt Bf 110E-2/N-ga (raadikood VJ+0Q, tehasenumber 3869) Šotimaale[48] (Suurbritannia).
Heßi Meesrschimtti ninas oli neli kuulipildujat, kuid tema lennul olid need laskemoonata.[49]
Nagu kõigi sõjalennukite juhtimisel, tuli ka Bf 110E-2/N-l alustuseks piloodil sisse lülitada elektrisüsteemi, kontrollida teliku selektori asendit, kas on "all" ja lukus, ning seejärel keerata lahti kütusekraanid. Edasi vajutas Heß vasakpoolse mootori käivitusnuppu ja siis parempoolse mootori käivitusnuppu ja lasi enne kui andis mehaanikutele märku klotside eemaldamiseks lennukirataste eest, mootoritel minutijagu töötada.
Heß sai lennujuhtimistornist loa õhku tõusta ja lennuk startis täpselt 17.45 Saksa suveaja järgi.[50]
Heß proovinud lennukist väljumiseks poolikut surmasõlme teha, kuid tsentrifugaaljõud viinud vere peast ja ta kaotanud teadvuse. Teadvusele tulles seisnud lennumasin püstloodis sabal.[51] Tema Messerschmitt Bf110E-2/N kukkus vastu maad kell 23.09 ja süttis põlema.[52]Heß laskus langevarjuga ühte Šoti rappa lõuna pool Glasgow'd[53] Floorsi talu lähedal, mis oli sihtkohast Dungavel House'ist 12 miili läänes. Maandumisel lõi ta end ära ja kaotas teist korda teadvuse. Talu tööline David McLean aitas ta jalule ja, märganud lendurirõivaste all võõrast mundrit, küsinud, kas ta on sakslane, ja Heß vastanud heas inglise keeles: "Jah, ma olen hauptman Alfred Horn. Mul on tähtis teade Hamiltoni hertsogile." McLean aitas ta kotedžisse ja tema ema pakkus teed.[54] Uudis langevarjurist levis ja peagi toimetasid kodukaitse liikmed ta autoga kodukaitse peakorterisse Glasqow' lähedal Busbus.[55]
Kuninglike Õhujõudude hävituslennuväe staap (RAF's Fighter Command) andis 10/11 mai ööl 1941 vaenulikule lennukile nimeks Raid 42. Ametliku raporti sõnasõnalise ärakirja OPERATSIOONIANALÜÜSI OSAKOND (FC) RAPORT NR 195 (ORS 4/14/7. JCT/CMS 18. mai 1941) 4 punkti kohaselt oli Raid 42 kõrgus oma kursil rannikule kas liiga väikese tõusunurga all või ebasobival asimuudil, et saada mõne radarijaama poolt märgatud.[56]
Heß laskus langevarjuga ühele Šoti rabale lõuna pool Glasgow'd[53], kus talle sattus peale hanguga talunik, misjärel ta vahi alla võeti.[57]
11. mai hommikul sai Hamiltoni hertsog, kes tollal teenis kuningliku õhuväe Turnhouse'i baasis, teate selle kohta, et üks hädamaandumise teinud Saksa lendur küsib nime pidi teda.[53]
ROC-i Šoti regiooni komandant major Graham Donald koos RAFi ohvitseriga veendusid kohapeal, et lennuk on uhiuus Me110, millelt oli relvastus maha võetud ja kütus otsas.[55]
Hitler kuulutas Rudolf Heßi psühhopaadiks.[58]
Rudolf Heßist sai brittide vang. Seal oli ta Punase Risti abiga Saksamaal elava perekonnaga kirjavahetuses.[59]
Britte huvitas Heßi erakordne käitumine ja teda lasti uurida psühhiaatril.[60]
Heß oli Nõukogude sõjaroimarite nimekirjas ja toimetati brittide poolt Nürnbergi 8. oktoobril 1945. [61] Seal proovisid USA ülekuulajad murda lahti Heßi "vilkuvat" amneesiat. Heßi vastandati ärritunud Hermann Göringi ja Heßi endise sekretäri Hildegard Fathiga (tema hüüdnimi oli Freiburg). Psühhiaatrite aruannete kohaselt ei olnud Heß hull selle sõna otseses tähenduses. USA süüdistaja Robert Jacksoni meelest oli tegu "vabatahtliku amneesiaga", kuivõrd Heß keeldunud ravimitest (Märkus: Heß pooldas taimeravi). Nagu hiljem protsessil selgus oli Heß amneesiat teeselnud.[61]
Kohtus ütles Rudolf Heß oma viimases sõnas muuhulgas järgmist:[62]
| „ | "Mulle langes osaks õnn teenida pikka aega meie rahva hulgast tuhandeaastase ajaloo vältel võrsunud suurimat poega. Isegi kui ma saaksin, ei tahaks ma seda aega olematuks teha. Ma ei kahetse midagi." | “ | |||
Kui kohtuostus teatavaks tehti ütles Heß Albert Speerile, et amneesia oli teeseldud ja et ta oleks Freiburgi pisarate tõttu peaaegu enesevalitsuse kaotanud. Veel 40 aastakümmet hiljem oma teadaolevalt viimases enesetapukirjas pöördus ta oma pereliikmete kaudu Freiburgi poole vabandusega.[63]
Heßi kaitseadvokaat protsessil dr Alfred Seidl, kes kaitses ka Hans Franki, ei aidanud oma klienti. Tema ainukeseks huvitavaks lükkeks oli tollal avaldatud salajase Molotovi-Ribbentropi pakti valguses, oli pakti teine osapool NSV Liit sõja kaassüüdlane, mida aga nüüd tema kliendile süüks pannakse.[63]
1946. aastal alanud Nürnbergi protsessil mõisteti ta eluks ajaks vangi.[3]
Heß veetis üksikvangistuses peaaegu 40 aastat. Viimased kakskümmend eluaastat oli ta Berliini Spandau vangla ainus ja viimane vang (enne tema ainukeseks vangiks jäämist olid seal elanud ka Karl Dönitz, Albert Speer jmt).
Heß kirjutas Spandau vanglast oma naisele Ilse Heßile. Esimene Spandaust saadetud kiri kandis kuupäeva 3. august 1947 ja selles kirjeldas ta oma kongi ja aiapidamist vangla mullas, kus ta kasvatas tubakat ja tomateid.[64]
1966. aastast oli Heß Spandaus ainuke vang. Teda valvati katkematult, ka sagedase haiglas viibimise ajal.(Saxon 1987)[65]
Saksamaa ja Lääne liitlased kaalusid Heßi vabastamist inimlikel kaalutlustel, kuid Nõukogude Liidu pool ei nõustunud sellega.[63]
Kuid Goda kohaselt ei olnud ta üksikvangistuses, ta sõi, luges, jalutas palju ja vaatas televiisorit.[66]
Talle edastatud ajalehti oli eelnevalt "tsenseeritud" nii, et natsionaalsotsialismi aega käsitlev osa oli välja rebitud. Heß olevat vangistuses lugenud ligi 7000 raamatut ja enne surma olnud vaimustunud televiisorist nähtud Steffi Grafi tennisemängust. Rudolf Heß lõpetas mõnede allikate kohaselt elu vanglas enesetapuga[67][68], olles end elektrikaabliga üles poonud.[69]
Teiste allikate kohaselt ei sooritanud Heß enesetappu, vaid ta tapeti.[70]
Rudolfi isa Fritz Heß oli kaubandusfirma Hess&Co omanik.[4] Egiptuses elas perekond Heß suures neljakorruselises villas, mida ümbritses aed.[4]
Fritzil oli maja ka Reicholdsgrünis.[4]
Ema Klara Münch (pärast abiellumist Klara Heß; sünd 22. jaanuar 1867) oli Tüüringi tekstiilitöösturi Rudolf Münchi (sünd 3. detsember 1831) ja tema abikaasa Adelheid Ferberi (sünd 14. aprill 1838) tütar.[72]
Rudolfil oli kaks nooremat õde-venda. Rudolfi vend Alfred Heß NSDAP/AO funktsionäär. Rudolfi õde Margarete sündis 1908. aastal.[4]
Rudolf oli kiindunud mõlemasse vanemasse, kuid ema oli see kes õpetas talle palvetamist ja Egiptuse looduselu. Klara oli pojaga ja tema abikaasaga Ilse Heßiga kirjavahetuses. Spandau vanglas (Spandaus Lääne-Berliinis) kirjutas ta emale meenutades kuidas ema lastega istus näidates ja nimetades neile taevatähti ja tähtkujusid, nagu Veega, Aldebaran ja Kassiopeia.[73]
1920. aasta aprillis saabus Münchenisse rongiga Berliinist kapteni aukraadis sõjaväearsti (Oberstabarzt) dr Friedrich Pröhli tütar Ilse Pröhl.[8] Ilse pidi tegema seal ülikooli lõpueksamid ja leidis eluaseme Müncheni üliõpilaskvartalis Schwabingis. See oli väike pansion, mida pidas preili von Schildberg.[74] Esmakohutmine Rudolfiga ehmatas Ilset pisut, kui ta nägi välihallis Eppi vabakorpuse pronkslõviga mundris meest, kes naisterahvast märgates löönud kontsad kokku, kummardanud ja liikunud edasi.[74] Rudolf ja Ilse elanud kõrvuti tubades ja ühel päeval astunud Rudolf Ilse juurde ning palunud tal endaga ühte õllesaali, nimega Sterneckerbräu, kaasa tulla, et koos üht meest kõnelemas kuulata. Õllesaali koosoleku korraldajaks oli Saksa Töölispartei (DAP) ja kõnelejaks Adolf Hitler (kes oli autasustatud 1. klassi Raudristiga)[74]
Rudolf Heß abiellus 20. detsembril 1927 27-aastase Ilse Pröhliga. Laulatusel, mis kuuldavasti toimunud Adolf Hitleri soovitusel, viibinud Hitler koos Karl Haushoferiga tunnistajana.[39]
Neil sündis üks laps, poeg Wolf Rüdiger Heß (18. november 1937 – 2001), kelle ristiisa oli Adolf Hitler. Ilse 1941. aastal alanud tagakiusamise lõpetas Hitleri sekkumine.
Rudolf kirjutas vanglast pojale, kelle hüüdnimeks oli "Buz"[46] ("Sumistaja" [75]).
Pojast sai äärmusparempoolne Hitleri austaja ja vandenõuteoreetik.
Tema õpetaja ja sõber oli Karl Haushofer, kellega Heß oli kohtunud 1919. aasta suvel tema kodus lõunal käies. Heß sõbrunes nii professor Haushoferi kui ka tema poja Albrecht Haushoferiga (7. jaanuar 1903 – 23. aprill 1945).
Juutide tagakiusamine natsionaalsotsialistlikul Saksamaal algas aprillis 1933. Alguses boikoteeriti juudi ärisid ja teatud ameteid pidavaid juute. [35] Heßi sõbra Karl Haushoferi abikaasa oli Martha Mayour-Doss oli pooljuut, see tegi paari poegadest Albrechtist ja Heinzist veerandjuudid. Mitme allika kohaselt ei kattunud Adolf Hitleri ja Rudolf Heßi vaated juudiküsimustes. Heß saatis juunis 1933 välja kirjad, milles kinnitas, et perekond Haushoferite pojad on tema kaitse all.[35]
Heß oli nooruses hea kehaehitusega, pisut kandilise näoga. Heß oli 1,77 meetrit pikk.[74]
Heßi hüüdnimeks sai "Fräulein Heß" või "Frau Hitler", kuid erinevalt mitmest teisest autorist oli Delaforce'i arvates tegemist siiski veendunud heteroseksuaaliga.[20]
Heß oli rangelt taimetoitlane.
Heß oli pühendunud homöopaatilisele meditsiinile.[76]
David Irvingi raamatu "The Secret Diaries of Hitler's Doctor" kohaselt oli Heß pühendunud taimeravile ja astroloogiale.[77] Heßi Šotimaa lennul (mai 1941) olid temaga iiklike asjadena kaasas ka Morelli ravimid.[78]
Brittide käes vangistuses elades olevat Heß alustanud enesetapukatsete seeriat:
1943. aasta lõpus tabas Heßi esimene, arstide meelest teeseldud amneesiahoog.
Kuulnud uudistes Saksa vägede lüüasaamisest Stalingradi all, hakkasid teda kimbutama väljamõeldud kõhukrambid, mis edaspidi kordusid.[79]
Briti armee psühhiaater kirjeldas Heßi kui paranoilist hüpohondrikku.[79]
Heßi vangistuse ajal Suurbritannias liikusid tema isiku ümber mitmed kuulujutud. Jossif Stalin olla 1941. veendunud olnud, et Briti salaluure ja Kolmas Reich on sepitsenud salaplaani Nõukogude Liidu vastu ja tegu võib olla Heßi teisikuga.[79]
Rudolf Heß sängitati Wunsiedeli perekonnakalmistule. Tema hauakivil seisis kiri: Ich hab's gewagt. ("Mina julgesin.").[4])
2011. aastal hävitasid Saksamaa võimud tema hauapaiga Baieris Wunsiedelis, sest seal hakkas käima liiga palju austajaid, ka neonatse. Tema säilmed kremeeriti ja tuhk puistati järve, mille nime hoitakse saladuses.[80]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
