Kolmas riik[2] (ka Kolmas Riik[3] või Kolmas Reich;[4] saksa keeles Drittes Reich) oli Saksamaa (Saksa Riigi ja Suursaksa Riigi) kujundlik (mitteametlik) nimetus aastatel 1933–1945, kui riiki valitses Adolf Hitleri juhitud natsionaalsotsialistlik totalitaarne režiim.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
|
Kolmas riik Drittes Reich 1933–1945 | |||||
  Kolmanda riigi lipp
Kolmanda riigi vapp
| |||||
 | |||||
| Valitsusvorm | totalitaarne diktatuur | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| President |
1933–1934 Paul von Hindenburg 1934–1945 Adolf Hitler 1945 Karl Dönitz | ||||
| Kantsler |
1933–1945 Adolf Hitler 1945 Joseph Goebbels | ||||
| Pealinn | Berliin | ||||
| Pindala | 633 786 km²[1] | ||||
| Rahvaarv |
78 800 000[1] (1938) 135[1] in/km² | ||||
| Riigikeeled | saksa keel | ||||
| Rahaühik | mark | ||||
| Hümn | Deutschlandlied | ||||
| Ajavöönd | Kesk-Euroopa aeg | ||||
| |||||
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
"Kolmas riik" tähistas natsionaalsotsialistliku mõtteviisi kohaselt riiki, mille eelkäijad olid Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririik (843–1806 kui "Esimene riik") ja "Saksa keisririik" (1871–1918 kui "Teine riik"). "Kolmas riik" pidi pärast Weimari Vabariigi lõppu 1933. aastal hakkama tähistama Saksamaa hiilguse taassündi. Mõiste võttis esimesena kasutusele Arthur Moeller van den Bruck oma 1922. aastal ilmunud raamatu pealkirjas.
Eesti ajalookirjanduses kasutatakse sagedamini nimetusi natsionaalsotsialistlik Saksamaa või Natsi-Saksamaa.
Riigivalitsemine
Riigipea
- Führer und Reichskanzler (Adolf Hitler) 1933–1945;
- kantsler Karl Dönitz, 1945
- Asekantsler, Franz von Papen, 1933
- Riigikantselei juht, Hans Lammers
Riigikantseleile allusid: Kiirteede (Autobahn) peainspektor; Riigi Regionaalarengu amet; Riigi noorteliikumiste juhtkond; riigi pealinna peainspektor; Riigi pealinna Münchenisse üleviimise peaehitusnõunik; Linzi linna Riigi ehitusnõunik.
- Nelja-aastaplaani volinik: Hermann Göring
Riigi haldusasutused
Riigiministeeriumid
- Riigi sõjaminister Adolf Hitler (1938–1945)
- Riigi Välisministeerium (Konstantin von Neurath, 1932-1938; Joachim von Ribbentrop 1938–1945)
- Riigi Siseministeerium (Wilhelm Frick, Heinrich Himmler)
- Riigi Haridus- ja propagandaministeerium (Joseph Goebbels)
- Riigi Õhusõiduministeerium (Hermann Göring), kes ka Reichsmarshall ja Preisimaa minister-president
- Riigi Rahandusministeerium (Lutz Schwerin von Krosigk)
- Riigi Kohtuministeerium (Franz Schlegelberger)
- Riigi Majandusministeerium (Walther Funk)
- Riigi Toitlustus- ja põllutööministeerium (Walther Darre)
- Riigi Justiitsministeerium (Franz Guertner, 1932–41; Franz Schlegelberger, 1941–42, Otto Thierack, 1942–45)
- Riigi Tööministeerium (Franz Seldte)
- Riigi Teadus- ja haridusministeerium (Bernhard Rust)
- Riigi Kirikuministeerium (Hanns Kerrl)
- Riigi Teedeministeerium (Julius Dorpmüller,1937–45)
- Riigi Postiministeerium (Wilhelm Ohnesorge)
- Riigi Relvastusministeerium (Fritz Todt, 1940–42; Albert Speer, 1942–45)
- Portfellita riigiministrid (Konstantin von Neurath, Hans Frank, Hjalmar Schacht, Artur Seyss-Inquart)
- Riigikaitse Ministrite Nõukogu: Hermann Göring
- Albert Speer – esimene arhitekt, sõjavarustusminister alates 1942
- Hjalmar Schacht – minister, Riigipanga president
- Konstantin von Neurath – Salakabineti (välispoliitika) ülem
Vallutatud alade okupatsioonivõimud
- Okupeeritud Idaalade Riigiministeerium (Reichsleiter Alfred Rosenberg, 1941–45)
- Kindralkubermang (kindralkuberner Hans Frank)
- Ida maa-ala Riigikomissariaat, Hinrich Lohse,
- Ukraina Riigikomissariaat
- Böömi- ja Määrimaa Riigiprotektoraat (riigiprotektor Konstantin von Neurath)
- Böömimaa and Määrimaa riigiprotektori asetäitja (Reinhard Heydrich)
- Prantsusmaa Sõjakuberneri Ametkond
- Austria riigivanem, ülemvalitseja Hollandis Arthur Seyß-Inquart
Riigikaitse
Sõjavägi
- Oberkommando der Wehrmacht (OKW), Abwehr, Wehrmacht
- Oberkommando des Heeres (OKH), Heer
- Oberkommando der Marine (OKM), Kriegsmarine
- Oberkommando der Luftwaffe (OKL), Luftwaffe (Reichsluftschutzbund),
Vaata Karl Dönitz, Erwin Rommel, Wilhelm Keitel, Wilhelm Canaris, Alfred Jodl, Erich Raeder, Robert Ritter von Greim.
Sisejulgeolek
Paramilitaarsed organisatsioonid
- Sturmabteilung (SA)
- Schutzstaffel (SS)
- Allgemeine SS
- Waffen-SS
- Germanische SS
- Deutscher Volkssturm
- Nationalsozialistisches Kraftfahrerkorps (NSKK)
- Nationalsozialistisches Fliegerkorps (NSFK)
Riigipolitsei
- Saksa Korrapolitsei Peaamet (Ordnungspolizei, Orpo), (vormiriietuses politsei) avaliku korra kaitse
- Schutzpolizei
- Gendarmerie
- Gemeindepolizei
- Riigi Julgeoleku Peaamet (Reichssicherheitshauptamt, RSHA)
- Julgeolekupolitsei (Sicherheitspolizei, Sipo), NSDAP siseriiklik poliitiline politsei
- Salajane Riiklik politsei (Gestapo), riiklik poliitiline politsei
- Kriminaalpolitsei (Kripo), tegeles kriminaalkuritegudega
- Julgeolekuteenistus (Sicherheitsdienst), NSDAP välisluureorganisatsioon
- Julgeolekupolitsei (Sicherheitspolizei, Sipo), NSDAP siseriiklik poliitiline politsei
Poliitilised organisatsioonid
- Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei,
- Führer Adolf Hitler, Rudolf Heß, kantselei ülem Martin Bormann(Ernst Röhm, Karl Harrer)
- Noorsoo-organisatsioonid
- Hitleri-noored Hitlerjugend – (poisid ja noormehed)
- Saksa Neidude Liit Bund Deutscher Mädel (tütarlapsed ja neiud)
- Saksa Noorukid Deutsches Jungvolk (poisid ja tüdrukud vanuses 6–8 aastat)
Tööorganisatsioonid
- Deutsche Arbeitsfront (Saksa Töörinne)
- Organisation Todt
- Transport Korps Speer
Teenistusorganisatsioonid
- Deutsche Reichsbahn
- Reichspost
- Deutsches Rotes Kreuz
Vaimulikud organisatsioonid
- Saksa Kristlased
- Protestantlik Riigikirik
Akadeemilised organisatsioonid
- Natsionaalsotsialistlik Saksa Ülikooliõppejõudude Liiga
- Natsionaalsotsialistlik Saksa Üliõpilasliiga
- Reichskulturkammer[5]
Prominentsed persoonid
- Otto Meissner – Kantselei pea
- Fritz Todt – Teede kindralinspektor
- Hans Frank – minister, Saksa Õigusakadeemia juht
- Robert Ley – Saksa Töörinde juht
- Baldur von Schirach – Saksa noorsoo organisatsioonide juht
- Karl Brandt
- Alois Brunner
- Hanns Kerrl – Kirikuasjade minister
- Otto Dietrich – Riigisekretär, Riigi pressijuht
- Karl Hanke – Riigisekretär, Propagandaminister
- Konstantin Hierl – Tööteenistuse juht
- Hans von Tschammer und Osten – Riigisekretär ja Riigi spordijuht
- Gertrud Scholtz-Klink – Riigi naisliikumise juht
- Ernst Wilhelm Bohle – Riigisekretär, Välisorganisatsioonide juht
- Roland Freisler – Rahvakohtu president
- Hans Fritzsche
- Karl Otto Koch
- Herbert Lange
- Artur Axmann
- Alfred Meyer
- Erich Priebke
- Fritz Sauckel
- Carl Schmitt
- Julius Streicher
- Josef Terboven
- Gottfried Benn
- Eva Braun
- Wernher von Braun
- Houston Stewart Chamberlain
- Gottfried Feder
- Friedrich Flick
- Theodor Fritsch
- Arthur de Gobineau
- Hans Friedrich Karl Günther (mitte segi ajada Hans Güntheriga)
- Willibald Hentschel
- Alfred Hoche
- Armin D. Lehmann
- Lanz von Liebenfels
- Guido von List
- Karl Lueger
- Alfred Ploetz
- Ferdinand Porsche
- John Rabe
- Geli Raubal
- Leni Riefenstahl
- Johannes Stark
- Rudolf von Sebottendorf
- Walter Thiel
- Winifred Wagner
- Konrad Zuse
Ajalugu
Saksamaad eriti rängalt tabanud ülemaailmne majanduskriis (1929–1933) saavutas aastal 1932 haripunkti: töötute arv ulatus 6 miljonini (ligi 45% töölistest) ja tööstustoodang vähenes 1929. aastaga võrreldes 40%.
Majanduskriisi oludes saavutas natsionaalsotsialismi ideoloogiast lähtuv Saksa Rahvussotsialistlik Töölispartei esindaja Adolf Hitler 1932. aasta Saksamaa presidendivalimistel 30,1% häältest presidendiks saanud Paul von Hindenburgi järel ning määrati 1933. aastal Hindenburgi poolt Saksamaa kantsleriks.
Saksamaa kantslerina viis Adolf Hitler läbi edukat sisepoliitikat, mis võimaldas leevendada majanduskriisi tulemusi ning saavutas suure toetuse Saksamaa elanikkonna seas.
Saksamaa välispoliitika
Saksamaa välispoliitika 1930. aastatel suunatud Saksamaale kahjuliku Esimene maailmasõja lõpetanud Versailles' rahulepingu revideerimisele. Rahulepinguga püüdsid sõja võitnud Antante riigid piirata Saksamaa majandusliku ja sõjalise võimuse taastamist, milleks pidi Saksamaa Prantsusmaale tagastama 1871. aastal Prantsuse-Preisi sõja tulemusel Saksamaaga liidetud ja Saksamaad ja Prantsusmaad eraldava senise Saksa põhilise tööstuspiirkonna Elsass-Lothringeni piirkonna (prantsuspäraselt Alsace ja Lorraine) Prantsusmaale kuuluvaks ja Reini jõe piirkonna demilitariseeritud tsooniks ning seadsid piirangud Saksamaa sõjajõududele.
1935. aastal toimunud rahvahääletusel otsustasid Saarlandi elanikud, 90,8% poolthäältega taasliituda Saksamaaga. Versailles' rahulepingu nõudeid rikkudes taastas A. Hitler 26. veebruaril 1935 Saksamaa õhuväe Luftwaffe, mille ülemjuhatajaks sai Hermann Göring. 14. aprillil 1935 sõlmisid Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Itaalia kuningriik Stresas liidu, et täita Locarno ja Versailles' rahulepingu tingimusi ning tagada Austria iseseisvus.
18. juunil 1935 sõlmiti Inglise-Saksa mereväekokkulepe, mis tühistas senised Saksa laevastikku piiranud piirangud ning millega Suurbritannia andis oma nõusoleku, et Saksamaa võib ehitada endale pealveelaevastikku, mille tonnaaž oleks 35% Suurbritannia pealveelaevastiku kogutonnaažist, ning allveelaevastiku, mille tonnaaž oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaažist. Lepingu alusel ehitati ka kaks Saksamaa laevastiku lahingulaeva: Bismarck ja Tirpitz. Aastail 1935–1937 alustati ka viie ristleja ehitamist.
Juulist 1936 aprillini 1939 toimunud Hispaania kodusõjas Teises Hispaania Vabariigis parempoolsete natsionalistide, keda juhtis Francisco Franco, ja vasakpoolsete rühmituste vahel toetasid Benito Mussolini Itaalia kuningriik, Saksamaa ja António Salazari juhitud Portugal natsionaliste ning Nõukogude Liit ja Mehhiko vabariiklasi. 1936. aasta novembris sõlmis Saksamaa koos Itaalia kuningriigi ja Jaapaniga NSV Liidu vastase Kominterni-vastane pakti.
Tänu Saksamaa agressiivsele välispoliitikale ning Euroopa suurriikide juhtide järeleandmistele suutis Saksamaa hõivata 1936. aastal uuesti Reini jõe demilitariseeritud tsooni läänes Reinimaal, 1937. aastal liita Saksamaaga sakslastega asustatud Austria Liitriigi lõunas; 1938. aastal liita Müncheni kokkuleppe tulemusel suure protsentuaalse osalusega sakslastega asustatud Sudeedimaa idas. 1939. aasta 15. märtsil okupeerisid Wermachti maaväed seni iseseisvaks jäämud Tšehhoslovakkia, Böömi- ja Määrimaa alad. 28. aprillil 1939 kuulutas A. Hitler Reichstagis kehtetuks Inglise-Saksa mereväeleppe ja Saksa-Poola mittekallaletungilepingu.
1939. aasta 23. augustil 1939 sõlmisid Saksamaa ja NSV Liit mittekallaletungilepingu, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi pakti, mille salajase protokolli alusel pidi Saksamaale jääma Poola lääneosa ja Leedu – NSV Liidu mõjusfääri oleks pidanud minema Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa (Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene) ning Rumeenia kuningriigile kuulunud Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina.
1939. aasta 1. septembril tungisid Saksamaa väed Poolasse läänest ning koos 17. septembril alanud NSV Liidu vägede pealetungiga Poolale idast vallutati Poola ning jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Poolaga abistamislepingu alusel seotud Prantsusmaa ja Suurbritannia kuulutasid Saksamaale sõja, kuid reaalset sõjategevust ei alustanud.
Vaata ka
Viited
Kirjandus
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
