Gottfried Benn

Gottfried Benn (2. mai 1886 Putlitz – 7. juuli 1956 Berliin) oli saksa arst, kirjanik, esseist ja ekspressionistlik luuletaja.

Gottfried Benn (Tobias Falbergi joonistus, umbes 1951)

Gottfried Benn Saksamaa 80-pennisel postmargil (1986)

Gottfried Benn sündis protestantliku pastori perekonnas Mansfeldi külas (tänapäeval osa Putlitzist). Kui ta oli pooleaastane, kolis pere Sellini (tänapäeval Zielin Poolas Gryfino maakonnas).

Aastail 1897–1903 õppis ta Oderi-äärses Frankfurdis gümnaasiumis. Tema hinded olid pigem keskmised, ent ta näitas häid tulemusi ladina ja vanakreeka keeles. Hiljem on seda näha tema luule tihedais seostes vanakreeka mütoloogiaga.^[1]

Pärast gümnaasiumi soovis Benn minna õppima arstiteadust, ent see ei meeldinud ta isale, kuna tegemist oli pika ja kalli õpinguteega ning isa nägi poega meelsamini oma järglasena pastoriametis. Seepärast alustas Benn 1903. aastal Marburgi Ülikoolis teoloogia- ja filosoofiaõpinguid. Järgmisel aastal vahetas ta ülikooli ning asus õppima filoloogiat Berliini Friedrich Wilhelmi Ülikoolis. Benn ei tundud kummagi eriala vastu erilist huvi ning 1905. aasta suvel ta eksmatrikuleeriti. Nüüd ei takistanud isa enam poja meditsiiniõpinguid, ent rahalistel kaalutlustel tuli kõne alla ainult sõjaväemeditsiini õppimine Berliinis Keiser Wilhelmi Akadeemias. Seal õppis ta kuus aastat.

Alates 1910. aastat oli ta tegev sõjaväearstina, kirjutades ka mitu arstiteaduslikku käsitlust. 1912. aastal sai ta meditsiinidoktorikraadi tööga "Über die Häufigkeit von Diabetes mellitus im Heer" ("Suhkurtõve sagedusest sõjaväes").^[2]

1910. aastail hakkas Benn läbi käima ekspressionistlike luuletajate ja publitsistidega, nagu Carl Einstein, Alfred Lichtenstein, Franz Pfemfert, Herwarth Walden ja Paul Zech.^[3] Benni esimesed kirjanduslikud katsetused avaldati veel õpingute ajal: nendeks olid 1910 ilmunud neli luuletust ja kaks proosateksti.

1913. aasta märtsist lahkus ta tervislikel põhjustel sõjaväearsti kohalt ning asus tööle patoloogia-assistendina Berlin-Charlottenburgis. 1913. aasta lõpus sai temast Charlottenburgi naistehaigla patoloogiaosakonna juhataja, ent ka sellelt ametikohalt lahkus ta 1914. aasta alguses omal soovil.^[4]

Arstina saadud kogemused kajastuvad vahetult nn surnukuuri-tsükli luuletustes, mis sisalduvad Benni 1912. aastal ilmunud esikkogus "Morgue und andere Gedichte" ("Surnukuur ja teised luuletused"). Need tegelevad inimese füüsilise keha lagunemisega, käsitledes verd, vähki, surma jm. Raamatu avaldamisele järgnes skandaal, mis tõi Bennile varakult kuulsuse.

Esimeses maailmasõjas osales Benn arstina, ent ta demobiliseeriti rohkem kui aasta enne sõja lõppu. Seejärel avas ta 10. novembril 1917 Berliinis naha- ja suguhaiguste arstipraksise. Benni toetajaks ja sõbraks sai neil aastail juudi kirjastaja Erich Reiss, kes avaldas 1922. aastal esmakordselt tema kogutud teosed.

1920. aastail pooldas Benn esmalt itaalia fašismi ning hiljem ka Saksamaal võimule tulnud natsionaalsotsialiste, vandudes 1933. aastal truudust Adolf Hitlerile, ehkki juba samal aastal sundis uue korra juudivaenulikkus teda selles kahtlema. Benni meelsuse taga võis olla vaenulikkus Weimari Vabariigi suhtes ning üldisemalt marksismivastasus. Ta lootis, et natsionaalsotsialism soosib ka tema esteetilisi veendumisi, et ekspressionism saab Saksamaal ametlikuks kunstiks, nii nagu futurism oli saanud Itaalias.

1934. aastast alates hakkasid mitmed natsionaalsotsialistid teda süüdistama, tema raadioesinemised keelati. Rõhutuna pikkade nugade öö jubedustest loobus Benn natsionaalsotsialistide aktiivsest toetamisest. Pärast arstipraksisest loobumist liitus ta 1935. aastal Wehrmachtiga, töötades sõjaväearstina (ta nimetas seda "emigratsiooni aristokraatlikuks vormiks"). 1938. aastal keelati tema kirjutiste avaldamine. 1945. aastal naasis Benn Berliini ja avas uuesti oma praksise.

Pärast Teist maailmasõda kehtis Bennile algse Hitleri toetamise tõttu endiselt avaldamiskeeld, mis lõppes alles 1948. Erinevalt paljudest teistest Kolmanda Riigi aparaadiga seotud kirjanikest ei vaikinud Benn oma tegevust natsionaalsotsialistlikul perioodil pärast 1945. aastat maha.

1940. aastate lõpust alates pälvis Benn Saksamaal taas palju tähelepanu. 1949. aastal ilmus temalt neli raamatut.

Gottfried Benn suri 7. juulil 1956 luuvähki. Ta on maetud Dahlemi metsakalmistule.

Tunnustus

• 1951 Georg Büchneri auhind
• 1953 Saksamaa teeneterist

Viited

1. Gunnar Decker: Gottfried Benn – Genie und Barbar – Biographie. Berlin: Aufbau Verlag, 2006, lk. 82 jj.
2. Werner Rübe: Provoziertes Leben – Gottfried Benn. Klett-Cotta, 1993, lk. 110.
3. Ingeborg Scholz: Gottfried Benn – Lyrik und Prosa. Holfeld: Beyer Verlag, 2. Aufl., 1992, lk. 19.
4. Katalog der Benn-Ausstellung des Deutschen Literaturarchivs Marbach von 1986, lk. 31.

Välislingid