Purjetamine 1980. aasta suveolümpiamängudel

Purjetamine 1980. aasta suveolümpiamängudel ehk Tallinna olümpiapurjeregatt (ingl Tallinn Olympic Sailing Regatta, vn Таллиннская Олимпийская парусная регата)^[1] toimus 22. juulist 30. juulini 1980 Tallinnas Pirital.

Nõukogude Liidu postmark

Võistlused peeti kuues paadiklassis Tallinna lahel. Regatil osales vaid 23 riiki (156 sportlase ja 83 jahiga), neist 17 oma lipu all^[2].

XXII olümpiamängude Tallinna Olümpiapurjeregati korralduskomitee esimees oli Arnold Green.

Purjeregati maskott oli hülgepoeg Vigri^[3].

Ajalugu

Olümpiatuli jõudis Eestisse 19. juulil. Moskvast saabunud delegatsiooni saatel viisid teatejooksjad tule Balti jaamast Raekoja platsile, kus tseremoniaalurnis süütas leegi kergejõustiklane Rein Tõru. Ööl vastu avatseremooniat seisis tuleurn Raekoja suures saalis.

Järgmisel päeval jätkus tõrvikuteatejooks Piritale^[4]. Pirita Purjespordikeskuses läitis olümpiatule eestlasest purjetaja ja jääpurjetaja, 17-aastane Haapsalu 1. Keskkooli abiturient Vaiko Vooremaa^[5].

Olümpiaregati avas Arnold Green 20. juulil 1980. Tervituskõne pidas Rahvusvahelise Olümpiakomitee ametlik esindaja Gunnar Ericsson.

Autasustamistseremoonial tõmbas kõik kuus võidulippu masti Tõnis Lukas^[6].

Kultuuriprogramm

Ava- ja lõputseremoonia, mis toimusid Tallinna Olümpiapurjespordikeskuses, lavastas Mikk Mikiver.^[2]

Helilooja Lepo Sumera oli komponeerinud ava- ja lõputseremooniaks teose "Olümpiamuusika". Lisaks esinesid üritusel lastekoor Ellerhein, vanamuusikaansambel Hortus Musicus, ansambel Kukerpillid, rahvamuusikaansambel Leegajus, vokaalansambel Laine jt^[4].

Regati ajal (26. juulil) toimus Tallinnas Rahvusvahelise Purjespordiliidu IYRU konverents.

Poliitika

Vabariigi Valitsus eksiilis protesteeris olümpiaregati korraldamise vastu Tallinnas. Poliitilistel põhjustel (Nõukogude armee tungimine Afganistani 1979) boikoteerisid Tallinna olümpiapurjeregati mitmed tuntud purjespordimaad, nt USA, Suurbritannia, Saksamaa Liitvabariik ja Prantsusmaa, see ahendas mõneti konkurentide hulka. Mitu võistkonda võistles mitte oma riigilipu, vaid olümpialipu all.^[1]

Taust

Algatus tuua olümpiaregatt Tallinna tuli spordiringkondadest ja Tallinna linnalt, mida juhtis Tallinna Linna TSN Täitevkomitee esimees Ivar Kallion. Tallinna regatis nähti võimalust linna eelisolukorras kaasaegsemaks ehitada ja mis veel tähtsam – suletusest välja murda. Olümpiaregatt tähendas välismaailmaga suhtlemises märkimisväärset avanemist.^[7]

“Moskvaga konkureeris olümpialinnaks ka Los Angeles, purjeregatti aga tahtsid korraldada Leningrad, Riia, Klaipeda, Sevastopol, Tuapse, Odessa ja Sotši. Rahvusvahelise Olümpiakomitee otsus tuli 1974. aasta oktoobris. Ent liidu olümpiakomitee tegi valiku Tallinna kasuks ja minu meelest oli see ootuspärane. Balti regatid Tallinnas olid kindlasti kõige paremini korraldatud purjespordivõistlused NSV Liidus.” – orgkomitee Olümpia 80 Tallinna linnavalitsuse juhataja (1975-1980) Oleg Sapožnin.^[8]

Võitjate autasustamisel ja pidulikul lõputseremoonial osalesid Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) tolleaegne president lord Michael Morris Killanin ja tulevane president Juan Antonio Samaranch, samuti 16 ROK-i liiget ning Rahvusvahelise Purjetamisliidu (IYRU) president Beppe Croce.^[1]

Maskott Vigri

Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati suveniirid ja maskott valiti konkursi korras. Regati maskotiks saanud hülgepojale andis näo tarbekunstnik Saima Sõmer. Hülgepoisile nime leidmiseks korraldati samuti konkurss ning võidunimi Vigri kuulutati välja tollal ülipopulaarses telesaates "Reklaamiklubi". Ühtlasi oli see ka esimene kord, kui ühele olümpiamängude võistlusalale tehti eraldi suveniirid.^[9]

Ehitised

XXII olümpiamängudeks valmis Tallinnas palju uusi ehitisi ja rajatisi^[10]. Moskvale esitati pikk nimekiri hoonetest, mida oli regati toimumiseks ilmtingimata vaja. Nende hulgas olid ka lennujaam ja teletorn.^[11]

Pirital asuvale 193 000 m² suurusele maa-alale projekteerisid arhitektid Henno Sepmann, Peep Jänes, Ants Raid ja Himm Looveer spordikompleksi, kuhu kuulusid jõe- ja meresadam 470 alusele, jahtklubi, ellingud, töökojad, pressikeskus ja laevakujuline 632 voodikohaga olümpiaküla. Jõe vastaskaldale ehitati tribüünid 5000 pealtvaatajale^[4].

Purjespordikeskuse keskele ehitati ka kirik. "Seal täitsa keskel keskuses on meremärk ja selle all oli kirik kõigile uskudele. Ükskord, kui Johannes Käbin käis terve delegatsiooniga, oma töötajatega jalutas seal ringi /-/ näitasin kogu seda objekti. Keegi julgeoleku meestest ütles: “Näete, Sapožnin on pannud kiriku keset olümpiakeskust”. Aga Käbin reageeris kiiresti: “See on ju välismaalastele väga hea näidata, et me usu vastu ei ole. Las ta olla siin.””^[11]

Tegelikult oli kirik keset olümpiaküla ehitatud ainult ja ainult seepärast, et nii näeb ette olümpiaharta.

Veel ehitati Tallinna teletorn, uus peapostkontori hoone, kaasaegne lennujaam, kesklinna 28-korruseline Olümpia hotell ja vanalinna külje alla V. I. Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee (tänane Linnahall). Mitmed elamukvartalid vanalinnas said uue ilme ja Tallinnast Narva poole väljuv maantee ehitati osaliselt neljarealiseks^[4]. Osalt rekonstrueeriti ka Tallinna–Pärnu–Riia maantee, mh valmis uus Häädemeeste–Ikla lõik sellel teel.

Osalejad

1980. aasta suveolümpiamängudel purjetati kuues klassis

Tallinna olümpiaregatil osales 83 jahti 154 purjetajaga 23 riigist: Finn-klassis 21, Lendava hollandlase klassis 15, 470-klassis 14, Star-klassis 13, Tornaado-klassis 11 ja Soling-klassis 9 riigi purjetajad^[5].

Võistlusrajad: Alpha (Finn, 470), Bravo (Lendav Hollandlane, Soling), Charlie (Star, Tornaado).

Rahvuslipu all seilasid

Austria  Brasiilia  Guatemala  Jugoslaavia  Kreeka  Kuuba  Küpros  NSVL

Poola  Rootsi  Rumeenia  Saksa DV  Soome  Tšehhoslovakkia Ungari  Zimbabwe

Olümpialipu all seilasid riigid, kes näitasid üles leppimatust Eesti okupeerimise suhtes^[6]

Hispaania  Holland (ei osalenud avatseremoonial)  Iirimaa (ei osalenud avatseremoonial)

Itaalia (ei osalenud avatseremoonial)  Šveits (ei osalenud avatseremoonial)  Taani

Sportlased

NSV Liidu koondisse kuulusid Eesti NSV purjetajatest Nikolai Poljakov (Soling), Aleksandr Zõbin (Tornaado) ning Vladimir Ignatenko ja Sergei Zhdanov klassis 470^[6].

Tulemused

Võistlusklass	Kuld	Hõbe	Pronks
470	Brasiilia Marcos Soares Eduardo Penido	Saksa DV Jorn Borowski Egbert Swensson	Soome Jouko Lindgrén Georg Tallberg
Finn	Soome Esko Rechardt	Austria Wolfgang Mayrhofer	NSVL Andrei Balašov
Lendav hollandlane	Hispaania Alejandro Abascal Miguel Noguer	Iirimaa David Wilkins James Wilkinson	Ungari Szabólcs Detre Zsolt Detre
Soling	Taani Valdemar Bandolowski Erik Hansen Poul Richard Høj Jensen	NSVL Aleksandr Budnikov Boris Budnikov Nikolai Poljakov	Kreeka Anastasios Bountouris Anastasios Gavrilis Aristidis Rapanakis
Star	NSVL Valentin Mankin Aleksander Muzitšenk	Austria Karl Ferstl Hubert Raudaschl	Itaalia Giorgio Gorla Alfio Peraboni
Tornaado	Brasiilia Lars Sigurd Björkström Alexandre Welter	Taani Peter Due Per Kjærgaard	Rootsi Goran Marstrom Jorgen Ragnarsson

Medalitabel

Koht	Riik	Kuld	Hõbe	Pronks	Kokku
1.	Brasiilia	2	0	0	2
2.	NSVL	1	1	1	3
3.	Taani	1	1	0	2
4.	Soome	1	0	1	2
5.	Hispaania	1	0	0	1
6.	Austria	0	2	0	2
7.	Saksa DV	0	1	0	1
	Iirimaa	0	1	0	1
9.	Kreeka	0	0	1	1
	Ungari	0	0	1	1
	Itaalia	0	0	1	1
	Rootsi	0	0	1	1

Huvitavat

• Kõige noorem osaleja oli Kuuba purjetaja Alberto Gallardo (18 aastat 27 päeva) ja vanim bulgaarlane Krasimir Krastev (70 aastat 193 päeva)^[12].
• Soome võitis siin oma esimese purjetamise kuldmedali ja Iirimaa (hõbe) koondis esimese purjetamise olümpiamedali.
• Olümpiaregatil võis kuulda ka Eesti hümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" muusikat, kui soome sportlasele Esko Rechardtile autasustamisel mängiti riigi hümn^[6].
• Säilinud fotodel ja salvestistel oli teiste värvide kõrval näha ka sini-must-valget trikoloori, mida oli näha näiteks tseremooniatel Raekoja platsil Matkamaja aknast ja "Russalka" juures. Trikoloor oli okupatsiooniajal rangelt keelatud.^[13]
• Moskva olümpia ja regati ametliku sümboolika asemel levis Eestist pärit sümboolika, nagu hülgepoeg Vigri (karu asemel), ning paljudel esemetel levis "Москва 1980" asemel "Tallinn 1980" või "Tallinn '80". Kõige selle peale oli Rahvusvaheline Olümpiakomitee veidi pahane.^[13]

Vaata ka

• 1980. aasta suveolümpiamängud

Viited

1. "Tallinna olümpiapurjeregatt". Eesti Entsüklopeedia. 1996.
2. Jaanus Kulli. Ega olümpiatuli tõrvikust süttinud! Õhtuleht, 21. juuli 2005
3. Maris Sander Kultusloom vigri retsept.^{[alaline kõdulink]} Eesti Ekspress, 1. mai 2009
4. Tallinna Purjeregatt 1980, hõbemünt.^{[alaline kõdulink]} Mündipood
5. Ajalugu. Tallinna Olümpiapurjespordikeskus
6. Indrek Schwede Tallinna olümpiaregatt – kas pidu või alandus? Eesti Päevaleht, 22. juuli 2000
7. Piret Kooli (2017). "Oleg Sapožnin – Lõputu rahutuur". Tallinn: Post Factum. Lk lk. 121.
8. Piret Kooli (2017). "Oleg Sapožnin – Lõputu rahutuur". Tallinn: Post Factum. Lk lk 121, 311.
9. Piret Kooli (2017). "Oleg Sapožnin – Lõputu rahutuur". Tallinn: Post Factum. Lk lk 131.
10. Karin Hallas-Murula (5. august 2016). "Kallion. Tallinn – Tallinna väljaehitamine olümpiaks 1971–1979". Sirp.
11. Piret Kooli (2017). "Oleg Sapožnin – Lõputu rahutuur". Tallinn: Post Factum. Lk lk 127.
12. Sailing at the 1980 Moskva Summer Games. Sports-Reference.com
13. ETV "Ringvaade", 13.03.2018.
14. 2. august 1980. Lõputseremoonia pilet

Välislingid

• Pirita restorani toonane direktor 1980. aasta olümpiapurjeregati toitlustamisest: piisas telefonikõnest, et on vaja seda või teist ja ilma jututa sai see olema Oma Maitse, juuni 2020
• Videokogumik "Olümpiaregatt 1980" / ERR.ee voogedastuskeskkonnas Jupiter.err.ee
• Sailing at the 1980 Moskva Summer Games. Sports-Reference.com
• Reet Weidebaum "Moskva olümpiamängud muutsid Tallinna ilmet tundmatuseni" ERR, 31. mai 2020