From Wikipedia, the free encyclopedia
Ellerhein on Tallinna Huvikeskuse Kullo juures tegutsev kooristuudio, mis koosneb kolmest koorist: mudilas-, laste- ja tütarlastekoorist.
 |
See artikkel räägib koorist; taime kohta vaata artiklit Pääsusilm |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2010) |
Mudilaskoor (alates 1952. aastast) jaguneb A-, B-, C- ja D-kooriks, kus laulavad 1.–4. klassi tüdrukud. Järgnevad kolm aastat lauldakse lastekooris (5.–7. klass) ning sealt edasi kuni gümnaasiumi lõpuni jätkatakse laulmist tütarlastekooris. Lisaks nendele tegutseb kooristuudio Ellerhein 4-, 5- ja 6-aastaste ettevalmistuskoor Mummud.
Kooristuudio Ellerhein alustas tegevust 1951. aastal, kui professor Heino Kaljuste (1925–1989) sai Tallinna Pioneeride Palee juhtkonnalt ettepaneku luua koor, mis oleks eeskujuks kõikidele vabariikide kooridele ning esindaks eesti koorilaulu väljaspool vabariiki. Algne koori nimetus oli Tallinna Pioneeride Palee koor, kuid Eesti laulupidude 100. aastapäeva künnisel 1969. aastal sai koor oma praeguse nime Ellerhein. Algselt toimusid proovid üks kord nädalas, hiljem mindi üle kahele korrale.
Tallinna Pioneeride Palee koori esimene täispikk kontsert toimus 7. märtsil 1954. aastal Estonia laval. Seda kajastati ajakirjanduses kui vokaalselt ja dünaamiliselt suurepärast kontserti. Alates 1960. aastast laulab Ellerhein laulupidudel esireas.
1970. aastast muutus Ellerhein kooristuudioks, kus lauldi alates 1. klassist kuni lõpuklassini. Jaguneti eri vanuserühmadeks. 1. klassi ettevalmistuskooris lauldi ühehäälselt lihtsamaid lastelaule, 2. klassis tuli juurde kahehäälsus ning juurde lisandusid solfedžotunnid. 3.–4. klass laulis kolmehäälselt a cappella lugusid ja lõpuks, põhikoosseisu pääsemiseks, tuli sooritada üleminekueksam. Selle läbimiseks oli vajalik noodilugemise oskus, rütmitunnetus, üleüldine distsipliin ja koorile sobiv lauljastaaž.
Kooril on olnud läbi aegade omad traditsioonid ja rituaalid, lisaks on olemas koori lipp, märk ja moto laul. Koori kroonikud on kuni tänapäevani pannud kirja päevakorralisi sündmusi Ellerheina tegevustest ja sündmustest.
1989. aastal alustas peadirigendina tööd Tiia-Ester Loitme, kes 2012. aastal andis taktikepi edasi lastekoori pikaajalisele dirigendile Ingrid Kõrvitsale.[1]
1970. aastail loodud Ellerheina vilistlaste kammerkoorist (dirigent Tõnu Kaljuste) kasvas välja Eesti Filharmoonia Kammerkoor.
Aastatel 1989–2012 oli koori peadirigent Tiia-Ester Loitme. 2012. aasta septembris sai Ellerheina tütarlastekoori peadirigendiks Ingrid Kõrvits.
Aastast 1981 on koormeister ja solfedžoõpetaja on Ülle Sander.
Aastatel 2012–2015 oli Ellerheina kontsertmeister Sten Heinoja ja mänedžer Ingrid Roose. Aastatel 2015–2019 oli koori kontsertmeister Kadri Toomoja ja 2019. aastast Triin Sarap. Aastatel 2015–2016 oli koori mänedžer Merit Tuuling. 2016. aastal Kaia Saaremäel ja 2017. aastast Sigrid Leppmets.
Aastatel 2012–2018 oli koori vokaalpedagoog Vilja Sliževski. Aastast 2018 on Ellerheina hääleseadja Egle Veltmann.
Lastekoori juhatavad Anneli Mäeots ja Ilona Muhel, kontsertmeister on Reinut Tepp.
Mudilaskoore juhendavad dirigendid Mallika Veeperv ja Marit Koit, solfedžot õpetab Aale Rosenstrauch.
Ellerhein on võitnud preemiaid paljudel rahvusvahelistel konkurssidel ja edukalt esinenud kontserdireisidel mitmel pool maailmas. Kriitikud on kõrgelt hinnanud koori ühtlast kõla ja kunstilist taset. Veel iseloomustab koori väga kiire uue repertuaari omandamise võime, mistõttu Ellerheina tütarlapsi on viimasel ajal järjest sagedamini kaasatud mitmesuguste oratoriaalsete suurteoste esitamisel. Ellerheina rahvusvaheliste saavutuste rida on aukartustäratav. Nimetagem siin vaid esikohad konkurssidel: 1977 Celje, 1988 Towell River (Kanada), 1990 ja 1997 Giessen (Saksamaa), 1990 ja 1997 Tolosa (Hispaania), 1993 Nantes (Prantsusmaa), 1994 Tallinn, 1994 Arezzo (Itaalia).
Kaalukamadki kui esikohad, on konkurssidel võidetud Grand Prix'd: 1993 Grand Prix Nantes, 1995 Grand Prix Takarazuka, 1997 Euroopa Grand Prix Gorizia (Itaalia). 1999. aastal võttis Ellerhein osa Austraalias Sydneys toimunud rahvusvahelisest koorifestivalist ning andis kontserte Melbourne'is ja Adelaide'is. Millenniumiprojekt "2000 aastat Kristuse sünnist" viis koori Soome ja Itaaliasse. Tihe koostöö seob Ellerheina Jaapaniga, eriti dirigent Chifuru Matsubaraga. Jaapani plaadifirmad BMG ja Victor JVC on välja andnud neli Ellerheina CD-d eesti muusikaga. Aastal 2000 andis koor kontserditurneel Jaapanis üle 25 kontserdi.
Alates 2003. aastast on Ellerhein Euroopa Noortekooride Föderatsiooni Europa Cantat liige. 2003. aastal sai Ellerhein ka Kultuurkapitali aastapreemia.
2004. aastal võitis koor Grammy auhinna kategoorias nr 96 – parim koorimuusika ettekanne – Virgin Classicsi poolt välja antud heliplaadi Jean Sibelius "Cantatas" eest.
Ellerheina tütarlastekoor on olnud väga edukas ka koorifestivalil Tallinn. Koorifestivalil Tallinn 2009 saavutati naiskooride kategoorias II koht ja võideti ka Grand Prix.
2013. aastal saavutati rahvusvahelisel muusikafestivalil Hispaanias kaks kõrget auhinnalist kohta.[3]
Tütarlastekoor Ellerhein võitis 8. Rahvusvahelisel Gdanski koorikonkurss-festivalil noortekooride kategooria võidu ja Grand Prix'. [4]
Ellerhein võitis XVI rahvusvahelisel koorifestivalil Tallinn 2019 kaasaegse muusika kategoorias I koha, noortekooride kategoorias II koha ning osales festivali kuue parima koori seas Grand Prix' voorus. [5]
18. juunil 2019 sai Ellerhein Tallinnas endanimelise trammi, mida pole ühelgi teisel kooril maailmas. [6]
Tütarlastekoori Ellerhein konkursid, festivalid ja kontserdireisid
Koori repertuaar koosneb klassikalisest ja kaasaegsest koorimuusikast väljapaistvatelt heliloojatelt üle kogu maailma. Suuri teeneid on Ellerheinal eesti autorite, eriti Gustav Ernesaksa, Veljo Tormise ja Urmas Sisaski koorimuusika rahvusvahelisel tutvustamisel.
Kuna koori iseloomustab võime omandada kiiresti uut repertuaari, on Ellerheina tütarlapsed viimasel ajal järjest sagedamini osalenud mitmete suurvormide esitamisel, nagu: Carl Orffi "Carmina Burana (kantaat)", Artur Honeggeri "Jeanne d'Arc tuleriidal" ja "Jõulukantaat", Rudolf Tobiase "Joonase lähetamine", Giovanni Battista Pergolesi "Stabat mater", Gustav Holsti "Planeedid", Olivier Messiaeni "Trois Petites Liturgies de la Presence Divine", Benjamin Britteni "Voices for Today", "A Ceremony of Carols", "Missa Brevis" ja "Saint Nicholas", Claude Debussy' "Pelleas ja Melisande" ning "Sireenid", Modest Mussorgski sümfoonia No 2 ning "Boriss Godunov", Ludvig van Beethoveni sümfoonia No 9, Wolfgang Amadeus Mozarti "Missa Solemnis" ning reekviem, Jean Sibeliuse "Jungfruni tornet" ning kantaadid, Marc Antoine Charpentier' "Messe de minuit" ning "Te Deum", Gustav Mahleri 2. ning 3. sümfoonia, James Macmillani "Seven Last Words from the Cross", Arvo Pärdi "Te Deum", "Cecilia, Vergine Romana" ja "Meie aed", Erkki-Sven Tüüri "Ante finem saeculi", Veljo Tormise "Luigelend" ning "Sünnisõnad", Peeter Vähi "Müstilisel Kaydara-maal", Hector Berliozi reekviem, Johann Sebastian Bachi "Matteuse passioon" ja Felix Mendelssohni "Suveöö unenägu".
Kodály meetodile pani aluse 20. sajandi Ungari helilooja Zoltán Kodály, kes soovis parandada kehva muusikaharidussüsteemi. 20. sajandi teises pooles hakkas uudne meetod levima välisriikidesse. 1964. aastal saabusid Budapesti sellega tutvuma ka Eesti esindajaid, nende hulgas Heino Kaljuste. Kodály meetodit üritati võtta riikliku õppekava kaudu kasutusele paljudes koolides ja koorides. Kuigi algus oli keeruline, saadi lõpuks luba seda teha. Üheks kooriks oli tollane Tallinna Pioneeride Palee Lastekoor, praegune Ellerhein, kes kasutab Kodály meetodit tänapäevani. Tegemist on relatiivse meetodiga, mis tugineb heliastmete ja nende omavaheliste suhete tundmaõppimisele nii kuulmise kui noodipildi järgi. Esmalt omandatakse seitsme diatoonilise helirea astme omavahelised kõlad. Asetades helilaadi mudeli erinevatesse kõrgustesse, võimaldab relatiivne meetod laulda võrdväärselt mistahes helistikus juba õppimist alustades. Helilaadi astmetel on kõigi tonaalsuste jaoks ühed ja samad silpnimetused, mistõttu antud meetodit kasutades jäävad astmete kõlalised kombinatsioonid kergesti meelde ja tekitavad meloodilisi seoseid (JO-LE-MI-NA-SO-RA-DI-JO). Tihe kokkupuude kõladega, mis alati ka keeleliselt sama moodi kõlab, loob võimaluse helisuhteid paremini meelde jätta ja ära tunda. Relatiivne solfedžeerimine on helistiku mudeli viimine erinevatesse kõrguspositsioonidesse. Kui asetada helilaad ühel korral madalale ja teisel korral jällegi kõrgemale, on võimalik laulda noodist mistahes helistikus, teades vaid seitsme eri astme omavahelisi kooskõlasid ja kõrgussuhteid. Ellerheina kirjeldatakse kõrgetasemelist muusikaharidust andva ja jätkusuutliku koorina. Juba varases eas õpitakse rasket repertuaari kiiresti ja vastutustundlikult. Pedagoogid ja lauljad töötavad kõik ühiste eesmärkide nimel ning peavad meeskonnatööd oluliseks. Kuigi koosseis vahetub igal aastal, on traditsioonid ja rituaalid need, mis hoiavad koori ühtsena ning armastus laulmise vastu ei hääbu. Ellerhein on justkui elukool ja lauljad mõistavad, milliste eesmärkide nimel on nad kokku tulnud. Teatud kombed kujundavad koori mainet ning ühised arusaamad rikastavad koori üldist pilti. [1]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
