Austria helilooja ja dirigent From Wikipedia, the free encyclopedia
Gustav Mahler (7. juuli 1860 Kaliště – 18. mai 1911 Viin) oli juudi päritolu Austria hilisromantismi[1][2] helilooja ja üks oma aja tähtsamaid dirigente.
| Gustav Mahler | |
|---|---|
 Gustav Mahler (1909) | |
| Sündinud |
7. juuli 1860 Kaliště (Kalischt), Böömimaa, Austria keisririik |
| Surnud |
18. mai 1911 Viin, Austria-Ungari |
| Stiilid | romantiline muusika |
| Elukutse | helilooja, dirigent |
| Autogramm |
 |
Heliloojana oli Mahler sillaks 19. sajandi Austria ja Saksa traditsioonide ning 20. sajandi alguse modernismi vahel. Ta oli oma eluajal tunnustatud dirigent, kuid tema helilooming sai populaarseks alles pärast natsionaalsotsialistlikku diktatuuri, mille ajal oli tema teoste esitamine keelatud. Nüüdseks on temast saanud üks kõigi aegade sagedamini esitatavaid ja salvestatavaid heliloojaid.[3]
Mahleri muusikaanne avaldus varakult. Pärast Muusikasõprade Seltsi Konservatooriumi lõpetamist 1878. aastal edenes tema dirigendikarjäär Euroopa ooperiteatrites, kuni ta sai 1897. aastal Viini Õukonnaooperi muusikadirektoriks.[4] Kümne Viinis veedetud aasta jooksul pidi Mahler taluma juudivastase ajakirjanduse rünnakuid, kuigi enne Viini asumist sai temast katoliku kiriku liige. Kompromissitu nõudlikkuse ja uuenduslike interpretatsioonide pärast peeti teda üheks suuremaks ooperidirigendiks. Eriti hinnati tema tõlgendusi Wagneri ja Mozarti lavateostest. Hiljem oli ta lühikest aega Metropolitan Opera ja New Yorgi filharmoonikute peadirigent.
Gustav Mahleri looming ei ole kuigi ulatuslik. Tal ei olnud komponeerimiseks palju aega, sest ta elatus dirigeerimisest. Sellegipoolest pühendas ta heliloomingule nii palju aega kui võimalik, kõige rohkem suvekuudel. Kui kõrvale jätta noorpõlveteosed, näiteks klaverikvartett, mille Mahler komponeeris Viini üliõpilasena, on tema tööd loodud suurtele orkestritele, sümfoonilistele kooridele ja ooperlikele lauljatele. Rohkem kui pooled tema 12 sümfoonilisest teosest on väga ulatuslikud, tihti on nendes laiendatud orkestrikoosseis ning koor ja solistid. Need teosed tekitasid esiettekannete aegu sageli vastakaid arvamusi ega pälvinud publiku ja kriitikute heakskiitu. Erandid olid teise, kolmanda ja eriti kaheksanda sümfoonia esiettekanded. Mahler on tugevalt mõjutanud paljusid heliloojaid, nende seas Uus-Viini koolkonna esindajaid Arnold Schönbergi, Alban Bergi ja Anton Webernit, samuti Dmitri Šostakovitšit ja Benjamin Brittenit. 1955. aastal asutati Rahvusvaheline Gustav Mahleri Instituut, austamaks helilooja elu ja loomingut.
Mahleri suguvõsa oli pärit Böömimaa idaosast tagasihoidlikest tingimustest.[5] Mahlerid kuulusid Böömimaal tšehhide kõrval saksa keelt rääkivasse vähemusse, peale selle olid nad juudid. Mahler tundis elu lõpuni, nagu oleks ta alati sissetungija, kes pole kunagi kuskil teretulnud.[6] Õnnetu lapsepõlve ja juurteta päritolu tõttu kannatas Mahler täiskasvanuna neurooside ja ebakindluse käes. Oma sõnul oli ta böömimaalane austerlaste seas, austerlane sakslaste seas ja juut kogu maailma silmis.[7]
Helilooja isapoolne vanaisa Šimon Mahler oli Kalištěs (Kalitsch, poolel teel Prahast Brnosse) praeguse Tšehhi geograafilise keskpunkti lähedal helilooja tulevases sünnikodus viinapõletustöökoja rentnik ja hiljem omanik. Helilooja isapoolne vanaema oli rändkaubitseja.[5]
Helilooja isa Bernhard Mahler (1827 Lipnice nad Sázavou – 1889 Jihlava), rändkaubitseja poeg, sai kutsariks, hiljem kõrtsmikuks.[8] Aastal 1857 abiellus ta 19-aastase Marie Hermanniga (1837 Ledeč nad Sázavou – 1889 Jihlava), seebivabrikandi tütrega. Bernhard omandas Kalištěs isa viinavabriku ja samas majas asuva kõrtsi. Neil sündis 14 last. Esiklaps Isidor suri 1858. aastal imikuna. Kaks aastat hiljem, 7. juulil 1860, sündis teine poeg Gustav.[9]
Gustav Mahleri isa peksis oma lapsi ja naist. Naine sai nii rängalt viga, et hakkas lonkama. Gustav nägi seda pealt ja see tekitas tal hingelise trauma, millest ta sai lõpuks jagu Sigmund Freudi abiga.[10]
Detsembris 1860 asus Bernhard Mahler oma abikaasa Marie ja pojaga elama Jihlava (Iglau) linna[9] Kalištěst 25 km kagus. Bernhard rajas sinna viinavabriku ja kõrtsi.[11] Perekond kasvas küll jõudsalt, kuid 12-st Jihlavas sündinud lapsest elas imikuea üle vaid kuus.[9] Jihlava oli siis 20 000 elanikuga hästi edenev ärilinn. Gustav Mahler tutvus seal muusikaga, kuuldes tänaval lauldud laule, tantsumuusikat, rahvamuusikat, trompetisignatuure ja kohaliku sõjaväeorkestri marsse.[12] Sünagoogis kuulis ta ka juudi muusikat. Kõik see avardas tema muusikalist mõtlemist ja andis panuse tema hilisemasse helikeelde.[8]
Nelja-aastaselt hakkas Gustav õppima akordioni.[viide?] Samas vanuses avastas ta vanavanemate klaveri, mis teda kohe tõmbas.[13] Ta hakkas klaveritunde võtma ja õppis nii hästi mängima, et Jihlava elanikud pidasid teda imelapseks. Linnas esitati regulaarselt Wolfgang Amadeus Mozarti, Joseph Haydni ja Georg Friedrich Händeli teoseid. Jihlava muusikaelu vaimse isa Heinrich Fischeri juhatusel tegutsesid linnaorkester ja meeskoor. Fischer elas Mahlerite lähedal ning märgates poisi andekust, hakkas ta viieaastasele Gustavile andma harmoonia ja kontrapunkti tunde. Poisi isal oli kunstimaitset ja ta aitas poja annet arendada. Aasta pärast komponeeris Gustav laulu ja polka sissejuhatava leinamarsiga, aga need ei ole säilinud. Kuueaastaselt hakkas poiss ise klaverit õpetama.[viide?] Teda ennast õpetasid teatri esimene kapellmeister Franz Viktorin, viiuldaja Johannes Brosch ja kontrabassist Jakob Sladky. Peale muusikateooria õppis ta klaverit. Mahler andis esimese avaliku kontserdi kohalikus teatris kümneaastaselt pianistina.[8][11] Kohalikus ajakirjanduses võeti see hästi vastu.
Gustav Mahler luges väga palju. Ta käis algul algkoolis, seejärel gümnaasiumis. Gustav puudus Jihlava gümnaasiumist palju ja kaotas õpetajate usalduse.[13] Nad pidasid teda hajameelseks ja akadeemiliselt vähevõimekaks.[14] Paremate tulemuste lootuses saatis isa Gustavi 1871. aastal Prahasse Uuslinna Gümnaasiumi, kuid Mahler oli seal halbade olude tõttu[viide?] õnnetu ja naasis viie kuu pärast[viide?] Jihlavasse.[11] 13-aastasena[viide?] andis Gustav kontserdi, mis võeti vastu tormiliste kiiduavaldustega, see parandas tema enesehinnangut. Ta mängis Ferenc Liszti ja Sigismond Thalbergi tehniliselt nõudlikke palu.
Aastal 1874 suri pärast pikaajalist haigust südamepuudulikkuse tõttu noorem vend Ernst. See muserdas Gustavit. Ta emal oli pärilik südamedefekt, mis kandus üle mitmele lapsele, sealhulgas Gustavile. Sajandivahetuseks oli suurem osa tema õdedest-vendadest surnud haiguste ja üks enesetapu tõttu; ainult neli oli siis veel elus. Surmast sai Mahleri elu ja tema muusika lahutamatu osa. Mahler hakkas sõbra Josef Steineri abiga kirjutama venna mälestuseks ooperit "Švaabimaa hertsog Ernst" ("Herzog Ernst von Schwaben"). Selle teose muusika ega libreto pole säilinud.[13] Gustavi mõlemad vanemad surid, kui Gustav polnud veel 30-aastanegi. Ta tundis endal kohustust oma vendade-õdede eest hoolt kanda. Ta aitas neid, kuni nad iseseisvusid. Üks neist emigreerus USA-sse. Mahler asus elama oma õe Justine juurde, kes aastaid hoolitses tema majapidamise eest, kuni mõlemad ühel aastal abiellusid. Justine (1868–1938) ja kõige noorem õde Emma (1875–1933) abiellusid vendade Arnold Rosé ja Eduard Roséga, kes mängisid Viini Filharmoonilises Orkestris.
Bernhard Mahler toetas poja püüdlusi teha muusikukarjääri ja oli nõus, et Gustav peaks proovima Viini konservatooriumi sisse saada,[15] nagu üks perekonnasõber soovitas. 15-aastast Mahlerit eksamineeris tunnustatud pianist Julius Epstein ja ta võeti vastu õppeaastaks 1875/76.[11] Tema klaverimäng arenes Epsteini käe all jõudsalt ja ta võitis kahe esimese õppeaasta lõpus auhindu. Esimese õppeaasta lõpul sai ta esimese auhinna nii klaveri kui ka kompositsiooni alal. Konservatooriumi viimasel aastal (1877/78) keskendus ta kompositsiooni- ja harmooniaõpingutele Robert Fuchsi ja Franz Krenni käe all.[16][17] Õpingute ajal mõjutasid Mahlerit Ludwig van Beethoveni intensiivsed keelpillikvartetid ja Richard Wagneri ooperid. Aastal 1876 valmisid tal esimesed õppekompositsioonid, millest on säilinud ainult klaverikvarteti esimene osa ja fragmendid skertsost. Tunda on Robert Schumanni ja Johannes Brahmsi otsest mõju. Enamik teoseid jäi pooleli, sest ta polnud nendega rahul.[18] Ta hävitas üheks semestrilõpu võistluseks kirjutatud sümfooniaosa, kui autokraatlik direktor Joseph Hellmesberger oli selle ümberkirjutusvigade tõttu põlglikult tagasi lükanud.[18] Mahler võis esimese dirigeerimiskogemuse saada konservatooriumi üliõpilasorkestri proovides ja kontsertidel, põhiliselt oli ta orkestris aga löökpillimängija.[19]
Nagu paljud õpingukaaslasedki kannatas Mahler alalise rahapuuduse käes. Kui teda peaaegu perekonnaliikmeks võtnud Epstein ei oleks teda majanduslikult toetanud, oleks ta pidanud õpingud katkestama.
Konservatooriumis oli Mahleri kaasõpilaste hulgas tulevane laululooja Hugo Wolf, kellest sai Mahleri hea sõber. Wolf ei suutnud konservatooriumi range distsipliiniga kohaneda ja ta visati sealt välja. Mahlerit, kes oli mõnikord mässumeelne, oleks tabanud sama saatus, kui ta poleks kirjutanud direktor Joseph Hellmesbergerile kahetsuskirja.[18] Õpingukaaslaste seas olid ka Hans Rott ja Mathilde Kralik. Sõprus Wolfi ja Rottiga jäi lühiajaliseks Wolfi tasakaalutu iseloomu ning Rotti vaimse tervise halvenemise ja sellele järgnenud surma tõttu.
Gümnaasiumi aineid õppis Mahler eksternina edasi. Aastal 1877 proovis ta isa pealekäimisel sooritada Jihlava gümnaasiumis küpsuseksamid. Need õnnestusid teisel korral.
Mahler kuulas Anton Bruckneri loenguid ning kuigi temast ei saanud Bruckneri ametlikku õpilast, mõjutas Bruckner Mahlerit väga palju. 16. detsembril 1877 viibis Mahler täielikult läbi kukkunud Bruckneri kolmanda sümfoonia esiettekandel, kus helilooja vilistati välja ja suurem osa publikust lahkus kontserdi ajal saalist. Isegi orkester lahkus lavalt enne kontserdi lõppu, jättes dirigendipuldis seisnud Bruckneri saali vaid üksikute toetajatega, kelle seas oli ka Mahler. Et heliloojat lohutada, seadis Mahler koos teiste õpilastega teose klaverile neljale käele ja esitles seda redaktsiooni ka Brucknerile.[19] Bruckner ja Mahler said hiljem sõpradeks.
Nagu paljud teised tolle aja muusikatudengid oli ka Mahler Richard Wagneri suur austaja, kuigi Mahler huvitus rohkem muusika kõlast kui selle lavaletoomisest. Pole teada, kas Mahler nägi üliõpilasaastatel mõnda Wagneri ooperit.[20]
Mahler lõpetas konservatooriumi 1878. aastal küll kompositsiooni eriala diplomiga, kuid silmapaistvate saavutuste eest antavat hõbemedalit ta ei saanud.[21] Klaverikvintetiga, mis on nüüdseks kaduma läinud, võitis ta esimese auhinna.
Seejärel astus ta Viini ülikooli. Sealne õppeainete valik näitas tema huvi kirjanduse ja filosoofia vastu.[11] Ta õppis mõne semestri arheoloogiat, ajalugu ja Eduard Hanslicki juures muusikaajalugu ning kuulas Bruckneri loenguid. Ülikoolis õppimise ajal töötas ta kahe ooperi kallal, mis jäid pooleli ja läksid kaduma: "Die Argonauten" Franz Grillparzeri draama järgi ja "Rübezahl". Samuti alustas ta kantaati "Kaebelaul" ja kirjutas mõne laulu. Ta teenis raha klaveriõpetajana.
Viinis õppimise ajal kuulus Mahler koos Siegfried Lipineriga Engelbert Pernerstorferi ümber koondunud filosoofilisse ja kirjanduslikku sõpruskonda, millest said alguse eluaegsed sõprussuhted ning kust Mahler sai vaimseid impulsse. Mõneks aastaks sai temast ka range taimetoitlane. Friedrich Eckstein kirjeldab Mahlerit nii: "Üks nendest oli pigem väikest kasvu; juba tema kõnnaku kummaline kiikuvus osutas ebaharilikule ärrituvusele, tema vaimselt pingutatud, üliliikuvat ja kitsast nägu raamistas pruun täishabe, tema kõne oli väga puänteeritud ning tugevalt austriapärase kõlavärviga. Ta kandis alati kaenla all raamatute või nootide pakki ning vestlus temaga oli enamasti hakitud."[22] Mahler huvitus saksa filosoofiast; tema sõber kirjanik Siegfried Lipiner oli talle tutvustanud Arthur Schopenhaueri, Friedrich Nietzsche, Gustav Fechneri ja Hermann Lotze teoseid. Need mõtlejad mõjutasid Mahlerit ja tema loomingut veel pikka aega pärast üliõpilasaastaid.[23]
Pärast ülikoolist lahkumist 1879. aastal töötas Mahler klaveriõpetajana. Töö kõrvalt tegeles ta heliloominguga.
Aastal 1880 pakuti Mahlerile üllatuslikult kapellmeistri kohta väikeses puitteatris Linzist lõunas Bad Halli kuurortlinnakeses.[21] Seal mängiti ainult operette. Mahler ei tahtnud operetti juhatada, kuid Julius Epstein julgustas teda seda tööd vastu võtma, lubades, et peagi jõuab Mahler oma karjääriga kaugemale.[23] Mahler lootis, et kui "Kaebelaul" valmib, tunnustatakse teda ka heliloojana. Lõpuks hakkas teda kapellmeistri töö ahvatlema, sest ta pani tähele, et saab sealgi oma loovust rakendada.
1880. aasta novembris lõpetas ta esimese olulisema teose, dramaatilise kantaadi "Kaebelaul" ("Das klagende Lied"). Teksti oli ta kirjutanud 1878. aastal ühe muinasjutu järgi Ludwig Bechsteini kogumikust. Teoses on tunda Bruckneri ja Wagneri mõju, kuid muusikateadlase Deryck Cooke'i sõnul on seal ka elemente, mida ta nimetab puhtaks Mahleriks.[24] "Kaebelaul" kanti esimest korda ette alles 1901. aastal parandatud ja lühendatud versioonis.[25] Mahler osales selle teosega 1881. aasta heliloomingukonkursil, et võita Beethoveni auhind; ta sidus sellega otsuse, kas pühenduda komponeerimisele või ooperite dirigeerimisele. Žürii oli väga konservatiivne, selle esimees oli Johannes Brahms. Mahleri uuenduslikud ideed, sealhulgas väike orkester väljaspool lava, žüriid ei veennud ning auhinda ta ei saanud. Tööd peeti liiga erandlikuks ja isiklikuks.
1881. aastal sidus Mahler end Ljubljana (Laibachi) Maateatriga (Landestheater), mis oli küll väike, kuid leidlik, ning võttis kavva tõsisemaid tükke. Seal juhatas Mahler esimest korda täispikkuses ooperit, Giuseppe Verdi "Trubaduuri". Kokku dirigeeris ta Ljubljanas kuue kuu jooksul rohkem kui 50 ooperit.[26] Seejärel naasis Mahler Viini, kus temast sai Carltheateri osaajaga koormeister.[27]
1883. aasta jaanuaris sai Mahlerist Olomouci (Olmützi) allakäiva teatri dirigent.[26] Ta kirjutas hiljem: "Sellest hetkest, mil astusin üle Olmützi teatri läve, tundsin ma, nagu ootaksin Jumala raevu."[28] Mahler sai küll orkestriga halvasti läbi, kuid tõi siiski lavale viis uut ooperit, nende seas Georges Bizet' "Carmeni", ning võitis ajakirjanduse, mis oli tema vastu esialgu vaenulik, enda poolele.[28] Pärast nädalast katseaega augustis 1883 sai temast muusika- ja koorijuht Kasseli Kuninglikus Teatris.[27] Tegelikult allus ta teatri kapellmeistrile Wilhelm Treiberile, kes ei sallinud Mahlerit ja hakkas helilooja teele kaikaid loopima.[29] Vaatamata ebameeldivale õhkkonnale oli Mahleril Kasselis ka meeldivaid hetki. Ta juhatas seal oma lemmikooperit, Carl Maria von Weberi "Nõidkütti",[30] ja 23. juunil 1884 enda kirjutatud muusikat Joseph Victor von Scheffeli näidendile "Der Trompeter von Säkkingen" ("Trompetimängija Säkkingenist"). See oli esimene kontsert, millel kanti avalikult ette Mahleri teos. Suurem osa muusikast näidendile "Der Trompeter von Säkkingen" on kaduma läinud. Üht selle osa "Blumine" kasutas Mahler oma esimese sümfoonia algses, viieosalises versioonis.[30] Samal ajal oli Mahleril palav armulugu sopran Johanna Richteriga. See inspireeris teda kirjutama rea armastusluuletusi, millest sai laulutsükli "Rändselli laulud" ("Lieder eines fahrenden Gesellen") tekst.[29]
1884. aastal andis tuntud dirigent Hans von Bülow Meiningeni õukonnaorkestriga Kasselis kaks kontserti. Mahler lootis saada sealsest teatrist vabaks ning pakkus end edutult Bülowi abiliseks. 1885. aastal sõlmis ta kuueaastase lepingu maineka Leipzigi ooperiteatriga. Leping hakkas kehtima järgmisest, 1886. aastast, kuid rahulolematu Mahler lahkus Kasselist kohe. Tänu heale õnnele sai ta aastaks Praha Uue Saksa teatri (Neues Deutsches Theater) teiseks dirigendiks.[31]
Tänu tšehhide rahvuslikule ärkamisele muutus Prahas Tšehhi Rahvusteater tähtsamaks ja sealse saksa teatri menu vähenes. Seetõttu pidi Mahler pakkuma eriti häid saksa ooperite ettekandeid.[32] Edu tõid Mozarti ja Wagneri teosed, millega ta oli seotud ka ülejäänud karjääri jooksul.[30] Kuid autokraatlik dirigeerimisstiil viis ta tülli oma kogenuma kolleegi Ludwig Slanskyga.[32] Aprillis 1886 lahkus Mahler Prahast, et juhatada Leipzigi Linnateatris (Leipziger Stadttheater) kuulsa Arthur Nikischi kõrval. Kahekesi dirigeerisid nad Wagneri "Niebelungide sõrmuse" tsüklit, kuid pärast Nikischi haigestumist 1887. aasta jaanuaris jäi see vaid Mahleri õlule. Publiku poolest olid etendused ülimenukad, kuid orkester ei olnud rahul tema autokraatliku suhtumise ja raskete proovigraafikutega.[32][33]
Leipzigis sõbrunes Mahler Carl von Weberiga, kes oli helilooja Carl Maria von Weberi lapselaps. Mahler nõustus valmistama esituseks ette Carl Maria von Weberi lõpetamata ooperi "Die drei Pintos". Mahler pani kirja olemasolevad visandid, kasutas osi Weberi teistest teostest ja komponeeris ka ise pisut juurde.[34] Esiettekandel Leipzigi Linnateatris jaanuaris 1888 olid kohal Pjotr Tšaikovski ja paljude ooperiteatrite juhid. Teos võeti vastu hästi, selle edu parandas Mahleri mainet ja tagas talle honorari.[34] Tema seotuse Weberite perekonnaga muutis raskemaks kiindumus Carl von Weberi abikaasa Marionisse. Vaatamata tugevusele ei muutunud kiindumus siiski suhteks. Samal ajal avastas Mahler saksa pärimusluulekogu "Poisi võlusarv" ("Des Knaben Wunderhorn"), mille eeskujul kirjutas ta samanimelise orkestrilaulude tsükli ja esimese osa "Rändselli lauludest".[32][35]
1888. aasta mais lahkus Mahler Leipzigi teatrist pealavastajaga tekkinud vaidluste tõttu.[36] Töötuna naasis ta Prahasse, et tuua seal lavale "Die drei Pintos" ja Peter Corneliuse "Bagdadi habemeajaja". Sealolek lõppes aga halvasti, sest ta lasti pärast vihapurset proovi ajal lahti. Tänu vanale Viini-aegsele sõbrale Guido Adlerile sai Mahlerist 1888. aasta oktoobris Kuningliku Ungari ooperi peadirigent Budapestis.[37]
Dirigeerimiskarjääri alguses sisustas Mahler oma vaba aega heliloominguga. Ljubljanas töötades viisistas ta Richard Leanderi ja Tirso de Molina luulet, mis koondati hiljem kogumikku "Lieder und Gesänge".[38] Mahleri esimene orkestrilaulude tsükkel "Lieder eines fahrenden Gesellen" ("Rändselli laulud") on loodud Kasselis. Laulude teksti kirjutas ta ise, kuigi selle esimene osa, "Wenn mein Schatz Hochzeit macht", sarnaneb ühe luuletusega kogumikust "Poisi võlusarv".[35] Tsükli teist ja neljandat laulu kasutas Mahler esimeses sümfoonias, mille ta lõpetas oma kiindumuse tipul Marion von Weberisse 1888. aastal. Mahleri tollased tunded kajastuvad ka sümfoonias, mis oli algul viieosaline ja programmiline. Üks osa, "Blumine", mille Mahler heitis hiljem sümfooniast välja, põhineb varasema teose "Der Trompeter von Säckingen" motiivil.[32][34] Pärast esimest sümfooniat kirjutas Mahler 20-minutilise leinamarsi ("Totenfeier"), millest sai hiljem teise sümfoonia esimene osa.[39]
Mahleri kadunud või hävitatud varaste teoste üle on palju arutletud.[40] Hollandi dirigent Willem Mengelberg arvas, et esimene sümfoonia on liiga küps, et olla Mahleri esimene sümfooniline teos. Mengelberg avalikustas 1938. aastal nn Dresdeni arhiivi, milles on hulk lesestunud Marion von Weberi valduses olnud käsikirju.[41] Arhiiv hävines pea täielikult Dresdeni pommitamisel 1945. aastal.[34]
Kui Mahler saabus oktoobris 1888 Budapesti, kohtas ta kultuurilist vastasseisu konservatiivsete ja madjarisatsiooni toetavate Ungari rahvuslaste ning progressiivsete Austria-Saksa kultuuri toetajate vahel. Budapesti ooperis oli muusikadirektor Sándor Erkel, kes lasi repertuaari vaid ajaloolisi ja rahvapärimusainelisi oopereid. Kui Mahler hakkas teatris tööle, sai intendandiks progressiivsema poole esindaja Ferenc von Beniczky ja nende ülemvõim kasvas.[42] Segases olukorras pidi Mahler tegutsema ettevaatlikult. Ta lükkas oma esimese etenduse järgmise aasta jaanuarisse ning kandis siis Wagneri "Reinikulla" ja "Valküüri" ette ungari keeles.[43] Nende etendustega saavutatud edu kadus, kui Mahler soovis lavale tuua ülejäänud osad "Niebelungide sõrmusest" ja teisi saksa oopereid. See ei meeldinud taas konservatiividele, kes soovisid näha ungaripärasemat repertuaari.[43] Kava laiendamiseks otsis Mahler mitte-saksa oopereid. Ta läks Itaaliasse, kust leidis muu hulgas Pietro Mascagni värske, kuid hiljem menukaks osutunud ooperi "Talupoja au" ("Cavalleria rusticana").[42]
Veebruaris 1889 suri Mahleri isa Bernhard. Samal aastal surid ka tema õde, vaid 25-aastane kahe tütre ema Leopoldine, ja Mahleri ema.[42] Helilooja enda tervis oli samuti kehv, teda vaevasid hemorroidid, migreen ja korduvalt septiline kõri.[44] Pärast neid kannatusi kanti 21. novembril 1889 Budapestis esimest korda ette tema esimene sümfoonia. Kontsert oli pettumus: kriitik August Beer kirjutas pikas arvustuses, et esimeste osade entusiasm muundus finaalis kuuldavaks vastuseisuks.[45] Mahlerit puudutas eriti aga tema Viini konservatooriumi aegse koolivenna Viktor von Herzfeldi väide, et nagu paljud dirigendid enne teda ei peaks ka Mahler üritama olla helilooja.[42][46][47]
1891. aastal asendati Beniczky uue intendandi Géza Zichyga, kes oli konservatiivne aristokraat ja hakkas Mahleri eest otsustama.[42] Mahler alustas seepeale läbirääkimisi Hamburgi Linnateatri (Hamburgisches Stadt-Theater) juhiga ning kui sama aasta mais sai leping sõlmitud, lahkus Mahler Budapesti teatrist.[48] Tema viimane ja menukas etendus Budapestis oli Mozarti "Don Giovanni", mida kiitis ka saalis viibinud Johannes Brahms.[49] Budapestis kirjutas Mahler vaid "Laulud "Poisi võlusarvest"" ("Lieder aus "Des Knaben Wunderhorn""), millest sai kogumiku "Lieder und Gesänge" teine osa. Peale selle täiendas Mahler oma esimest sümfooniat.[43]
Mahlerist sai Hamburgi Linnateatri peadirigent, mis tähendas, et repertuaari üle otsustas teatri direktor Bernhard Pohl (tuntud ka kui Pollini). Pollini oli nõus andma Mahlerile suurema otsustusõiguse, kui ta suudab tagada nii ärilise kui ka kunstilise edu. Seda suutis Mahler juba esimesel hooajal, kui ta juhatas esimest korda Wagneri "Tristanit ja Isoldet" ning esitas menukalt sama helilooja "Tannhäuserit" ja "Siegfriedi".[50] Triumfiks kujunes ka autori kohalolekul toimunud Tšaikovski "Jevgeni Onegini" Saksamaa esiettekanne. Tšaikovski nimetas Mahleri dirigeerimist jahmatavaks.[51] Mahleri nõudlikkus tekitas lauljates ja orkestrantides samal ajal nii viha kui ka austust.[50] Teda toetas täielikult dirigent Hans von Bülow, kes oli Hamburgi kontsertide kunstiline juht. Bülow, kes ei tahtnud võtta omal ajal Mahlerit oma abiliseks Kasselisse, hakkas nüüd tema dirigeerimisstiili imetlema. Kui Bülow 1894. aastal suri, sai Mahlerist tema järeltulija Hamburgi kontsertide juhina.[43]
1892. aasta suvel läks Mahler koos Hamburgi lauljatega Londonisse, et kanda seal kuue nädala jooksul ette saksa oopereid. See jäi ka ainsaks korraks, mil ta Suurbritannias käis. "Tristani ja Isolde" esitus mõjutas eriti tugevalt noort heliloojat Ralph Vaughan Williamsit, kes oli pärast etendust oimetuna kodus ega suutnud järgmised kaks ööd magada.[52] Tulevikus ei võtnud Mahler enam selliseid pakkumisi vastu, sest ta tahtis suviti tegeleda vaid loominguga.[43] 1893. aastal asus ta elama vaiksesse Steinbachi Attersee järve ääres, sellest ajast alates komponeeris ta suviti seal või mõnes teises vaikses kohas. Mõjutatuna "Poisi võlusarve" pärimusluule kogumikust, kirjutas Mahler Steinbachis oma teise ja kolmanda sümfoonia ning samanimelise laulutsükli.[50]
Mahleri teoseid kanti nagu ennegi harva ette. 27. oktoobril 1893 juhatas ta Hamburgi Ludwigi kontserdimajas oma esimese sümfoonia parandatud varianti. See oli aga endiselt viieosaline ja teost esitleti kui helipoeemi (tondichtung) pealkirjaga "Titaan".[50][53] Kontserdil kanti ette ka mõni laul "Poisi võlusarvest". Mahleri esimene edu komponistina saabus 13. detsembril 1895, kui Berliinis kanti autori dirigeerimisel ette tema teine sümfoonia. Mahleri hilisema abilise ja kohal olnud dirigendi Bruno Walteri sõnul oli Mahler sellest päevast alates kuulus helilooja.[54] Samal aastal tabas Mahlerit aga valus löök, sest tema vend Otto sooritas enesetapu.[55]
Linnateatris tõi ta lavale mitu uut ooperit: Verdi "Falstaffi", Humperdincki "Hansu ja Grete" ning teoseid Smetanalt.[43] Kontsertide muusikalise juhi kohalt pidi ta lahkuma, sest ta ei toonud piisavalt palju sisse, samuti ei oldud rahul tema uuesti orkestreeritud Beethoveni üheksanda sümfooniaga.[50] Mahlerile sai selgeks, et tema eesmärk peab olema dirigeerimine Viinis ja 1895. aastast hakkas ta sõprade abiga töötama selle nimel, et saada keiserliku-kuningliku Viini Õukonnaooperi (Das kaiserlich-königliche Hof-Operntheater in Wien) muusikadirektoriks.[56] Kuna Mahler oli juut, ei tahetud talle seda kohta anda. 1897. aasta veebruaris otsustas ta pöörduda katoliku usku.[57] Tegelikult ei olnud Mahleri usuvahetus siiras,[58][59] teda on kirjeldatud ka kui eluaegset agnostikut.[60][61][62] Kaks kuud hiljem sai Mahler Õukonnaooperisse tööle, esialgu küll koosseisuliseks dirigendiks ehk ametliku nimega kapellmeistriks.[63]
.jpg)
Kui Mahler ootas, et keiser Franz Joseph I nõustuks teda vastu võtma Õukonnaooperi muusikadirektori kohale, oli ta konservatooriumi direktori poja Joseph Hellmesbergeri ning tunnustatud Wagneri interpreedi ja 1876. aastal "Niebelungide sõrmuse" esiettekannet juhatanud Hans Richteriga teatri koosseisuline dirigent.[64]
Imperialistliku Austria pealinn Viin oli hiljuti valinud endale juudivastase ja konservatiivse linnapea Karl Luegeri, kes oli kord öelnud: "Mina otsustan, kes on juut ja kes mitte!"[65] Sellises poliitilises õhkkonnas pidi Mahler kohe näitama, et austab saksa kultuuri. Esimeseks märgiks olid tema paljukiidetud Wagneri "Lohengrini" ja Mozarti "Võluflöödi" esitused 1897. aasta mais.[66] Kuid varsti pärast "Võluflöödi" edu pidi Mahler võtma mitmeks nädalaks haiguslehe.[67] Ta naasis Viini augusti alguses, et valmistada ette "Niebelungide sõrmuste" tervikesiettekannet, kus tsükli nelja ooperit esitatakse neljal järjestikusel päeval. See toimus 24.–27. augustini ning pälvis heakskiidu nii kriitikutelt kui ka publikult. Mahleri sõber Hugo Wolf ütles, et see oli esimene kord, kui ta kuulis "Niebelungide sõrmust" nii, nagu ta oli partituuri vaadates alati unistanud.[68]
8. oktoobril, mõne allika põhjal ka 15. oktoobril 1897 nimetati Mahler ametlikult Viini Õukonnaooperi muusikajuhiks.[69] Tema debüütetendus uuel ametikohal oli Smetana tšehhi rahvuslik ooper "Dalibor", mille lõpp oli muudetud selliseks, et kangelane Dalibor jääks ellu. Etendus vihastas Viinis elanud saksa rahvuslasi, kes süüdistasid Mahlerit selles, et ta vennastuvat võimuvastaste ja alamast klassist tšehhidega.[70] Mahleri ametisoleku ajal toodi lavale 33 uut ooperit. Lisaks nendele kanti ette 55 ooperi uuslavastused.[71] Tema ettepaneku esitada 1905. aastal Richard Straussi vastuoluline ooper "Salome" lükkasid tagasi Viini tsensorid.[72]
1902. aasta alguses kohtas Mahler kunstnikku ja disainerit ning Viini Setsessiooni liikumise liiget Alfred Rollerit. Aasta hiljem nimetas Mahler ta teatri pealavakujundajaks, tema debüüdiks sai uuslavastus "Tristan ja Isolde".[73] Mahleri ja Rolleri koostöö tõi lavale veel üle kahekümne tuntud ooperi uuslavastuse, nende seas Beethoveni "Fidelio", Glucki "Iphigénie en Aulide" ja Mozarti "Figaro pulm".[71][74] "Figaro pulmas" solvas Mahler puriste, kui lisas kolmandale vaatusele enda kirjutatud retsitatiivse pildi.[75]
Vaatamata paljudele kunstilistele õnnestumistele olid Mahleri Viini aastad harva roosilised. Terve aja, mil ta Õukonnaooperis töötas, kestsid vaidlused lauljate ja teatri juhtkonnaga. Mahleri üledramatiseeritud ja diktaatorlik dirigeerimisstiil pahandasid nii orkestrante kui ka lauljaid.[76] Detsembris 1903 streikisid ooperiteatri lavatöölised, kes polnud rahul töötingimustega. Mahler lükkas nende nõudmised tagasi, sest uskus, et streigi taga olid töölistega manipuleerinud ekstremistid.[77] Antisemitism Viini ühiskonnas mõjutas Mahlerit terve Õukonnaooperis oldud aja. 1907. aastal algatati ajakirjanduses kampaania, et Mahlerist lahti saada.[78] Mahler ise ei olnud aga rahul sellega, et ooperitöö võttis liiga palju aega, mistõttu ei jõudnud ta tegeleda komponeerimisega. Seega valmistus ta ka ise lahkuma.[74] 1907. aasta alguses alustas ta läbirääkimisi New Yorgi Metropolitan Opera direktori Heinrich Conriediga. Juunis sõlmis Mahler nelja-aastase lepingu ning temast sai teatri dirigent.[78] Suve lõpus andis ta Õukonnaooperisse lahkumisavalduse ning 15. oktoobril dirigeeris ta seal 648. ja viimast korda, teoseks "Fidelio". Kümne aasta jooksul pidi ta kogema püsivat juudivastase ajakirjanduse vastuseisu ja vaenu, seda vaatamata juutlusest loobumisele. Ajakirjandus oli ka üks põhjustest, miks Mahler lõpuks Viinist lahkus. Samas tõi ta kümne aasta jooksul teatrisse uue hingamise ja kustutas selle võlad.[79] Selle kohta, kuidas Mahler käitus oma kolleegidega, on öeldud nii: "Ta kohtles oma muusikuid samamoodi, nagu lõvitaltsutaja kohtleb oma loomi."[80] Lahkumisteates kaastöötajatele kirjutas Mahler: "Terviku lõpetatu asemel, nagu unistasin, jätan maha puuduliku lõpetamata töö, nagu inimesele määratud ongi."[81] Mahler riputas kirja üles teadetetahvlile, kuid hiljem rebiti see sealt maha ja visati põrandale.[82] 24. novembril 1907 juhatas ta Õukonnaooperi orkestrit, kes esitas Mahleri hüvastijätukontserdil tema teist sümfooniat. Ta siirdus New Yorki sama aasta detsembri alguses.[83][84]
Kui Hans Richter loobus septembris 1898 Viini filharmoonikute abonement-kontsertide juhi kohast, valis kontserdinõukogu ühehäälselt tema järeltulijaks Mahleri.[85] Abonement-kontserdid moodustasid iga-aastase kontserdisarja, millel esinenud orkester koosnes Viini filharmoonikutest ja Õukonnaooperi parematest mängijatest. Seetõttu oli Mahler orkestrantide jaoks tuttav juba enne tööleasumist.[86] Kuid ka sellele töökohale polnud Mahler kõigi poolt oodatud. Antisemiitlik ajakirjandus tõstatas küsimuse, kas välismaalane on üldse võimeline kaitsma saksa muusika au.[87] Publiku huvi abonementide vastu kasvas järsku juba Mahleri esimesel hooajal, kuid orkestrandid olid tigedad, sest Mahler orkestreeris uuesti tuntud meistriteoseid, samuti tegi ta lisaproove lugudega, mida orkestrandid tundsid juba piisavalt põhjalikult.[66] Pillimehed proovisid ka Richterit tagasi kutsuda, kuid ta ei olnud sellest huvitatud. Mahleri positsioon nõrgenes, kui ta viis orkestri esinema maailmanäitusele Pariisi. Sealsetel kontsertidel ei olnud publikuhuvi ja need maksid palju. Selleks et orkester saaks koju tagasi sõita, pidi Mahler laenama raha pankuritest Rothschildide perekonnalt.[88][89] Aprillis 1901 loobus korduvatest haigustest ja orkestrantide vastuseisust vaevatud Mahler Filharmoonia kontsertide dirigeerimisest.[74] Kolme hooaja jooksul kandis ta ette umbes 80 teost, nende seas ka suhteliselt vähe tuntud heliloojate, nagu Hermann Goetzi, Wilhelm Kienzli ja itaallase Lorenzo Perosi töid.[88]
Kohustused kahe Viini orkestri ees võtsid Mahlerilt kogu aja ja energia, kuid 1899. aastast sai ta taas tegeleda heliloominguga. Tema järelejäänud Viini aastad olid viljakad. Samal ajal, kui Mahler töötas viimaste "Lauludega "Poisi võlusarvest"", hakkas ta kirjutama oma 1900. aastal valminud neljandat sümfooniat.[90] Sel ajal loobus ta Steinbachi loominguhütist ja hankis endale uue majakese Maierniggis. Sellesse Wörthersee ääres asuvasse külla Kärnteni liidumaal rajas Mahler hiljem oma villa.[91] Uues kohas algas tema loomeperiood, mida on nimetatud keskmiseks või "Võlusarve"-järgseks.[92] Aastatel 1901–1904 viisistas ta kümme Friedrich Rückerti luuletust, millest viis on koondatud kogumikku "Rückerti laulud" ("Rückert-Lieder"). Üks viiest laulust jäi orkestreerimata, kuid selle töö tegi ära Leipzigi muusik Max Puttmann. Kontsertidel kantakse seda tavaliselt ette koos ülejäänud sama kogumiku lauludega.[93] Ülejäänud viis laulu moodustavad tsükli "Laulud surnud lastest" ("Kindertotenlieder"). Triloogia viies, kuues ja seitsmes sümfoonia on loodud Maierniggis aastatel 1901–1905. Kaheksanda sümfoonia lõi ta samuti seal vaid kaheksa nädalaga.[74][94]
Samal perioodil hakati Mahleri teoseid esitama üha sagedamini. Aprillis 1899 juhatas ta oma teise sümfoonia Viini esiettekannet. 17. veebruaril 1901 esitati esimest korda avalikult tema varast "Kaebelaulu", seda küll muudetud kaheosalises versioonis. Sama aasta novembris juhatas ta Münchenis oma neljanda sümfoonia ja juunis 1902 Allgemeiner Deutscher Musikvereini festivalil Krefeldis oma kolmanda sümfoonia esiettekannet. Mahleri esmaesitustest said nüüd hüppeliselt sagedased muusikasündmused: ta juhatas oma viiendat ja kuuendat sümfooniat Kölnis ja Essenis vastavalt 1904. ja 1906. aastal. Neli laulu "Rückerti lauludest" ja "Laulud surnud lastest" kanti esimest korda ette Viinis 29. jaanuaril 1905.[66][74]
Teisel Viini hooajal ostis Mahler endale ruumika ja moodsa korteri Auenbrugger straβele ja ehitas villa oma loominguhüti kõrvale Maierniggi.[66] Novembris 1901 kohtas ta ühel õhtusöögil kunstnik Carl Molli kasutütart Alma Schindlerit.[95] Mahler ja Alma abiellusid eratseremoonial 9. märtsil 1902.[96] Nende esimene tütar Maria Anna sündis 3. novembril 1902, teine tütar Anna aastal 1904.[74]
Nii Gustavi kui ka Alma Mahleri sõbrad olid pulmade üle üllatunud ja kahtlesid abielu mõistlikkuses. Endine Burgtheateri direktor Max Burckhard nimetas Mahlerit mandunud ja rahhiidis juudiks, kes pole nii kauni ja heast perekonnast naise vääriline.[97] Samas pidas Mahleri perekond Almat liiga flirtivaks ja ebausaldusväärseks tüdrukuks, kellele meeldib võluda mehi oma sarmiga.[98] Gustav Mahler oli iseloomult tujukas ja autoritaarne. Tema sõbranna, vioolamängija Natalie Bauer-Lechner on öelnud, et kooselu temaga oli nagu elu paadis, mida lained lükkavad lakkamatult vastu kaljut.[99] Alma solvus peagi Mahleri nõudmise peale, et perekonnas olgu vaid üks helilooja, mille tõttu pidi Alma katkestama oma muusikaõpingud. Ta kirjutas päevikusse: "Kui raske on olla nii armutult ilmajäetu ... asjadest, mis on südamele kõige lähemal."[100] Alma suutis oma pettumuse küll alla suruda, kuid nende abielu muutus neil aastatel eriti kirglikuks. Näiteks alustab Mahler üht Münchenist 1910. aastal saadetud kirja sõnadega "Mu armastatu, hullunult armastatud Almschili! Usu mind, mul on armastusest kõrini!".[101] See kiri on ilmunud Alma Mahleri raamatus "Gustav Mahler: mälestused ja kirjad" ning võib olla seetõttu Alma muudetud.[102]
1907. aasta suvel kolis Mahleri-vastasest ajakirjanduse kampaaniast väsinud helilooja perega Viinist Maierniggi. Varsti pärast saabumist haigestusid mõlemad tütred sarlakitesse ja difteeriasse. Anna taastus, kuid Maria suri pärast kahenädalasi kannatusi 12. juulil.[103] Kohe pärast valusat kaotust sai Mahler teada oma südamepuudulikkusest. Diagnoosi pani üks Viini arst, kes käskis tal piirata jõudu nõudvaid tegevusi. Kui palju tollane tervislik seisund Mahlerit segas, ei ole täpselt teada. Alma kirjutas, et see on peaaegu sama mis surmanuhtlus, Mahler kirjutas aga 30. augustil 1907, et on võimalik elada normaalset elu, kuid ei tohi end üle koormata.[104] Suve lõpus lahkusid nad Maierniggi villast ega naasnud Mahleri haiguse tõttu sinna enam kunagi.[105]
Mahleri New Yorgi debüüt toimus Metropolitan Operas 1. jaanuaril 1908, kui ta juhatas Wagneri "Tristani ja Isolde" lühendatud versiooni.[103] Esimesel tihedal hooajal kiideti laialdaselt Mahleri esitusi, eriti "Fideliot" 20. märtsil 1908, mil Mahler nõudis, et kopeeritaks Rolleri Viini Õukonnaooperi lavastust.[106] Oma tagasitulekuks Austriasse 1908. aasta suvel ostis Mahler endale kolmanda ja viimase loomingumajakese, seekord Lõuna-Tirooli männimetsa Toblachi lähedal. Seal kirjutas ta "Laulu maast" ("Das Lied von der Erde"), kasutades vanadel hiina luuletustel põhinenud Hans Bethge teksti.[103] Vaatamata sellele, et teos sarnaneb sümfooniaga, keeldus Mahler andmast sellele numbrit, lootuses nii pääseda üheksanda sümfoonia needusest. Nimelt olid nii Beethoven, Schubert, Dvořák kui ka Bruckner pärast oma üheksanda sümfoonia valmimist surnud.[83] Prahas 19. septembril 1908 toimunud seitsmenda sümfoonia esiettekanne oli vähemalt Alma Mahleri hinnangul menukas pigem kriitikute kui rahva arvates.[107]
Hooajaks 1908/09 palkas Metropolitan Opera juhtkond Mahleri kõrvale itaalia dirigendi Arturo Toscanini, kes dirigeeris hooaja jooksul vaid 19 etendust.[108] Sügisel juhatas Mahler kolme New Yorgi Sümfooniaorkestri kontserti.[109] See dirigeerimiskogemus inspireeris teda lahkuma ooperidirigendi töökohalt ning temast sai uuenenud New Yorgi filharmoonikute muusikadirektor. Aeg-ajalt juhatas ta külalisena ka Metropolitan Operas, viimast korda Tšaikovski "Padaemandat" 5. märtsil 1910.[110]
Mahler naasis Euroopasse taas 1909. aasta suvel, kui ta kirjutas oma üheksandat sümfooniat ja dirigeeris Hollandis.[103] New Yorgi filharmoonikute hooaeg 1909/10 oli tema jaoks pikk ja väsitav. Mahler juhatas 46 kontserti, kuid tema kavad olid keskmise kuulaja jaoks tihti liiga nõudlikud. Mahleri esimese sümfoonia Ameerika esiettekanne 16. detsembril 1909 oli üks kontsertidest, mis ei meeldinud ei kriitikutele ega publikule ning hooaeg lõppes suure rahalise kaotusega.[111] 1910. aasta suve kõrghetk oli Mahleri jaoks kaheksanda sümfoonia esiettekanne Münchenis 12. septembril. See jäi ka viimaseks Mahleri teose esiettekandeks helilooja eluajal. Kontsert oli triumf, Mahleri biograafi Robert Carri hinnangul koguni kahtlusteta suurim edu tema eluajal.[112] Triumfi varjutas aga Alma Mahleri armuafäär arhitekt Walter Gropiusega, kellest sai teada ka Mahler ise. Murelik Mahler küsis nõu Sigmund Freudilt ning suutis pärast kohtumist maha rahuneda. Alma nõustus olema Mahleriga koos, kuigi tema suhe Gropiusega jätkus salaja. Armastuse märgiks pühendas Mahler kaheksanda sümfoonia oma naisele.[74][103]
Vaatamata emotsionaalsetele takistustele kirjutas Mahler 1910. aasta suvel oma kümnendat sümfooniat. Ta sai valmis ühe adagio ning visandas veel nelja osa.[113][114] Mahler naasis koos abikaasaga New Yorki novembris 1910 ning pidi leppima taas tiheda kontserdi- ja gastrolligraafikuga. Sama aasta jõulude paiku hakkas Mahlerit kimbutama kurguvalu, mis ei kadunud. 21. veebruaril 1911 juhatas Mahler 40-kraadise palavikuga Carnegie Hallis Weberi "Oberoni" avamängu, Liszti prelüüde, Mendelssohni viiulikontserti ja Beethoveni seitsmendat sümfooniat. See jäi ka Mahleri viimaseks kontserdiks.[115][116] Pärast nädalaid voodisse aheldatuna diagnoositi tal südameklappide ja südame sisekesta põletik (endokardiit), mille üleelamine oli enne antibiootikumide kasutuselevõttu peaaegu võimatu. Mahler ei andnud alla ning 3. märtsil rääkis ta, et jätkab dirigeerimist veel samal hooajal. Samuti huvitas teda, millal laulab sopran Frances Alda avalikul kontserdil Alma Mahleri laule.[117] 8. aprillil lsiirdus Mahleri perekond koos hooldusõega aurikul Amerika New Yorgist Euroopasse. Nad jõudsid kümme päeva hiljem Pariisi, kus Mahler läks Neuilly kliinikusse, kuid tema tervis ei paranenud ka seal. 11. mail viidi Mahler rongiga Lŏwi sanatooriumi Viinis, kus ta 18. mail suri.[118]
22. mail 1911 maeti Mahler Grinzingi kalmistule, nagu ta ise oli soovinud. Almat ei olnud arstide keelu tõttu kohal, kuid tagasihoidlikul tseremoonial olid leinajate seas Arnold Schönberg, kelle asetatud pärjal oli kirjas "püha Gustav Mahler", Bruno Walter, Alfred Roller, Setsessiooni liige ja kunstnik Gustav Klimt ning paljude suurte Euroopa ooperiteatrite esindajad.[119] The New York Times kirjutas Mahleri surma järel, et ta on oma aja üks taevani ulatuvamaid muusikuid. Järelehüüdes kirjutatakse ka tema sümfooniatest, eelkõige nende pikkusest. Teise sümfoonia kestuseks on seejuures märgitud koguni kaks tundi ja 40 minutit.[120] Londoni ajalehe The Times nekroloogis on öeldud tema dirigeerimise kohta, et see oli meisterlikum kui ühelgi teisel mehel peale Richteri. Sümfooniate kohta väideti, et need on kahtlemata huvitavad, ühendades tolleaegse orkestri rikkuse ja meloodiate lihtsuse, jõudes aga tihti banaalsuseni. Sümfooniate lõpliku väärtuse hindamiseks oli aeg veel liiga varane.[121]
Alma Mahler elas pärast oma mehe surma veel üle 50 aasta ja suri 1964. aastal. 1915. aastal abiellus ta Walter Gropiusega, kuid lahutas viis aastat hiljem ja abiellus 1929. aastal kirjanik Franz Werfeliga.[122] 1940. aastal avaldati tema memuaarid Gustav Mahleriga koos elatud aastatest. See kannab pealkirja "Gustav Mahler: mälestused ja kirjad". Hilisemad biograafid on seda nimetanud poolikuks, valivaks ja omakasupüüdlikuks raamatuks, mis annab Mahleri elust moonutatud pildi.[123] Hiljem on tulnud kasutusele mõiste "Alma probleem". See viitab raskustele, millega on hilisemad ajaloolased pidanud raamatu pärast silmitsi seisma.[124] Helilooja tütrest Anna Mahlerist sai tuntud skulptor, ta suri aastal 1988.[125] Rahvusvaheline Gustav Mahleri Ühing loodi 1955. aastal Viinis, selle esimeseks presidendiks sai Bruno Walter. Alma Mahler oli ühingu auliige. Selle eesmärk on koostada kõikidest Mahleri teostest teaduslik väljaanne ja mälestada Mahlerit eri üritustega.[126]
Paljud muusikateadlased on jaganud Mahleri elu tema loomingu põhjal kolme perioodi. Esimene periood algab 1880. aastal "Kaebelauluga" ("Das klagende Lied") ja lõpeb 1901. aastal "Poisi võlusarvega" ("Des Knaben Wunderhorn"), keerukamate kompositsioonidega keskmine periood lõpeb Mahleri saabumisega New Yorki 1907. aastal ja lühike eleegiline periood kestab surmani.[127]
Esimese perioodi tähtsamad teosed on neli esimest sümfooniat, laulutsükkel "Rändselli laulud" ja mitu laulukogumikku, millest tähtsaim on "Poisi võlusarv".[38] Selle perioodi laulud ja sümfooniad on omavahel lähedalt seotud ning sümfoonilised teosed on programmilised. Alul kirjutas Mahler programmi kolmele esimesele sümfooniale, kuid keeldus neid hiljem tunnistamast.[128] Ta mõtles välja pealkirjad igale neljanda sümfoonia osale, kuid ei lisanud neid noodiväljaandele. Nendest pealkirjadest järeldas saksa muusikakriitik Paul Bekker programmi, milles "surm ilmub skertsosse viiuldaja sõbralikus ja imepärases maskeeringus, meelitades oma karja endale järgnema teekonnal maisest elust välja".[129]
Keskmise perioodi tähtsamad teosed on kolm instrumentaalset sümfooniat (viies, kuues ja seitsmes), "Rückerti laulud" ja "Laulud surnud lastest", kaks viimast laulu "Poisi võlusarvest" ja kaheksas sümfoonia.[92] Perioodi lõpuks loobus Mahler programmilisusest ning tahtis, et muusika räägiks iseenda eest.[130]
Viimase perioodi teosed, "Laul maast" ("Das Lied von der Erde"), üheksas sümfoonia ja lõpetamata kümnes sümfoonia, kajastavad Mahleri läbielamisi ajal, mil ta oli surmatõves.[131] Tollased teosed lõppesid üldjuhul vaikselt.[132] Helilooja Alban Berg nimetas üheksandat sümfooniat kõige suurepärasemaks asjaks, mille Mahler eales kirjutanud.[131] Ühtegi viimase perioodi teost ei kantud ette Mahleri eluajal.[133]
Mahler oli hilisromantik, kes asetas Austria-Saksa klassikalise muusika kõrgemale kui teised.[134] Ta oli üks viimaseid heliloojaid, keda võib kõrvutada teiste seas Beethoveni, Schuberti, Liszti, Wagneri, Bruckneri ja Brahmsiga.[29][135] Nendelt heliloojatelt võttis Mahler midagi, mis kõik koos andsid tema muusikale iseloomu. Beethoveni üheksandast sümfooniast tuli idee kasutada soliste ja koori sümfoonias. Beethovenilt, Lisztilt, aga ka teisest muusikakultuurist pärit Berliozilt võttis Mahler eeskuju, lisades teostele programmi ning loobudes sümfooniate traditsioonilisest neljaosalisest vormist. Wagneri ja Bruckneri näited julgustasid Mahlerit kirjutama tavatult ulatuslikke sümfooniaid, et teosed kajastaksid kogu tunnete maailma.[134][135] Kaasaegsed kriitikud arvasid, et Mahleril puudub oma stiil, kui ta võtab tunnete väljendamiseks omaks teised stiilid. Mahleri muusika tänapäevased uurijad nii mõistagi enam ei arva.[136][137]
Kui välja jätta tema noorpõlveteosed, millest on säilinud üksikud, kirjutas Mahler vaid laule ja sümfooniaid. Seejuures on tema mõlemad žanrid omavahel seotud, varaseim näide on esimene sümfoonia ja "Rändselli laulud". Kuigi ka selles näites on kahe teose seos selge, muutus see järgmise perioodi jooksul veel selgemaks, kui Mahler kirjutas oma teise, kolmanda ja neljanda sümfoonia. Perioodi lõpuks olid kaks žanrit sulandunud peaaegu üheks. Teemasid 1892. aastal loodud "Poisi võlusarve" laulust "Das himmlische Leben" kasutas Mahler motiividena oma 1896. aastal valminud kolmandas sümfoonias. Laulust endast sai aga 1900. aastal loodud neljanda sümfoonia finaal, kuid selle meloodia läbib kogu sümfooniat.[138] Samal ajal, kui Mahler kirjutas aastatel 1888–1894 teist sümfooniat, töötas ta ka tsükli "Poisi võlusarv" laulu "Des Antonius von Padua Fischpredigt" kallal. Selle muusikalist materjali kasutas ta oma teise sümfoonia skertsos.[139] Veel üht laulu samast tsüklist, "Urlichti" ("Ürgvalgust"), kasutas Mahler teise sümfoonia neljandas osas.[140]
Mahleri keskmisel ja hilisel loominguperioodil polnud laulude ja sümfooniate vaheline seos enam nii otsene.[141] Samas kõrvutab näiteks muusikateadlane Donald Mitchell keskmise perioodi laule ja nende kaasaegseid sümfooniaid. Teiste seas on ta leidnud seoseid tsükli "Laulud surnud lastest" teise osa ja viienda sümfoonia adagietto või sama tsükli viimase laulu ja kuuenda sümfoonia finaali vahel.[142][143] Mahleri viimast vokaalsümfoonilist teost "Laul maast" nimetatakse nii laulutsükliks kui ka sümfooniaks.[141]
Mahler on öelnud Jean Sibeliusele, et sümfoonia peab olema nagu maailm ja hõlmama kõike,[144] seega laenas ta oma teostesse muusikalist materjali väga erinevatest allikatest: linnulaulust ja lehmakelladest, et kutsuda esile loodust ja maaelu, fanfaarihelidest, tänavaviisidest ja rahvatantsudest, et panna taas kokku lapsepõlves kogetu. Elu muresid esindavad kontrastsed meeleolud: igatsust tähistavad tõusvad meloodiad ja kromatismiderikas harmoonia, kannatust ja meeleheidet dissonantsid ja grotesk. See kõik loob ühe Mahlerile iseloomuliku tunnuse: sügavasse tõsidusse tungivad banaalsus ja absurd. Selle üks tüüpilisi näiteid on viienda sümfoonia teine osa, kui lihtlabane viis katkestab järsku pühaliku leinamarsi. Meloodia muudab varsti oma karakterit ja muutub majesteetlikuks Bruckneri stiilis koraaliks, mida Mahler kasutas, et tähistada lootust ja konflikti lahendust.[145] Ka Mahler sai oma teoste säärasest fenomenist aru ja nimetas kolmanda sümfoonia skertsot kõige farsilikumaks ja samal ajal kõige traagilisemaks teoseks, mis eales loodud. Ta lisas, et skertso kõlab nii, nagu teeks loodus nägusid ja näitaks keelt.[146]
Mahleri teostes on väga tavaline laiendatud tonaalsus. See tähendab, et tema teosed algavad ja lõpevad tihti eri helistikus. Sarnase komponeerimislaadiga paistis silma näiteks ka Mahleri kaasaegne, taani helilooja Carl Nielsen. Mahleri esimene laiendatud tonaalsusega teos on noorpõlves kirjutatud laul "Erinnerung" ("Mälestus"; tsüklist "Lieder und Gesänge"), hilisemad näited pärinevad sümfooniatest. Näiteks on esimene sümfoonia valdavalt D-duuris, finaali alguses moduleerib teos f-molli ja enne lõppu läheb tagasi D-duuri. Selgem näide on teine sümfoonia, mis algab c-mollis ja lõpeb Es-duuris.[147] Viienda sümfoonia helistikud on järjest cis-moll, a-moll, D-duur, F-duur ja sümfoonia lõpeb taas D-duuris.[130] Kuues sümfoonia algab ja lõpeb Mahlerile kohatult samas helistikus – a-mollis.[148]
 |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Mahleri sõber Guido Adler arvutas, et helilooja surma hetkeks oli tema sümfooniad kantud Euroopas, Venemaal ja Ameerikas ette 260 korral, kõige sagedamini ehk 61 korral neljandat sümfooniat. Laulude ettekandeid Adler ei lugenud.[3] Helilooja eluajal pälvisid Mahleri teosed ja nende ettekanded küll laialdast huvi, kuid harva publiku positiivset vastukaja. Ka aastaid pärast Mahleri esimese sümfoonia esmaesitust ei suutnud publik ega kriitikud seda mõista. Üks kriitik ütles pärast Dresdeni ettekannet 1898. aastal, et see on kõige nürim teos, mida uus ajastu on loonud.[149] Teine sümfoonia võeti vastu positiivsemalt, üks kriitik nimetas seda kõige meisterlikumaks teoseks omade seas pärast Mendelssohni.[150] Selline suuremeelne kiitmine oli harv, eriti pärast seda, kui Mahlerist sai Viini Õukonnaooperi muusikadirektor. Tema paljud kaaslinlastest vaenlased kasutasid juudivastast ajakirjandust, et mustata peaaegu iga Mahleri teose ettekannet.[151] Kolmanda sümfoonia eduka esiettekande kohta kirjutati Viinis: "Igaüks, kes on midagi sellist kirjutanud, väärib paariaastast vanglakaristust."[152]
Mahleri sümfooniad tekitasid nii entusiasmi kui ka hirmu ja teoste kriitika võis olla solvav, tema laulud aga võeti vastu paremini.[153] Pärast seda, kui neljas ega viies sümfoonia ei pälvinud üldist publiku heakskiitu, oli Mahler veendunud, et tema kuues sümfoonia osutub menukaks.[154] Kuid siis pidi Mahler taluma satiirilisi kommentaare, sest ta oli kasutanud ebatavalisi löökpille: puuvasarat, vitsa ja suurt basstrummi.[155] Viini kriitik Heinrich Reinhardt ütles sümfoonia kohta: "Vaskpillid, palju vaskpille, uskumatult palju vaskpille! Veel rohkem vaskpille, mitte midagi peale vaskpuhkpillide!"[156] Ainus igati menukas esiettekanne Mahleri eluajal oli kaheksanda sümfoonia esitus Münchenis 12. septembril 1910 – sellele järgnes pooletunnine aplaus. Teost reklaamiti kui "Tuhande sümfooniat", sest esiettekandel oli esitajaid 1030.[157] Kaheksanda sümfoonia Ameerika esiettekandel oli laval aga 1068 muusikut, sealhulgas 950 koorilauljat.[158]
Pärast Mahleri surma hakati tema teoseid ette kandma harvem. Mahleri muusika säilitas oma populaarsuse Hollandis, kus seda propageeris Willem Mengelberg. Tänu tema sidemetele New Yorgi filharmoonikutega kanti aastatel 1922–1928 Mahleri teoseid regulaarselt ette ka Ameerikas.[3] Vaatamata noore helilooja Aaron Coplandi pingutustele tutvustada Mahlerit kui oma ajast kolmkümmend aastat ees olnud komponisti oli 1920. aastate ameerika kriitikute hinnang Mahleri kohta negatiivne. Seejuures pidas Copland Mahlerit leidlikumaks kui Richard Straussi.[159] 1916. aastal kanti Ameerikas Philadelphias esimest korda Leopold Stokowski dirigeerimisel ette kaheksas sümfoonia ja "Laul maast". Kaheksandat sümfooniat saatis seal nii sensatsiooniline edu, et teos kanti peaaegu kohe ja samasuguse triumfina ette ka New Yorgis.[158] 1931. aastal esitas Manchesteris sealne Hallé orkester "Laulu maast" ja üheksandat sümfooniat. BBC Sümfooniaorkester mängis Sir Henry Woodi dirigeerimisel kaheksandat sümfooniat Londonis 1931. ja 1938. aastal. Viimast kontserti kuulis ka 24-aastane Benjamin Britten, kes nimetas esitust jälestusväärseks, kuid oli muusikast sellegipoolest vaimustatud.[160] Suurbritannia tolleaegsed kriitikud suhtusid Mahlerisse üleolevalt ja kiitsid teda väga tagasihoidlikult. Dyneley Hussey kirjutas 1934. aastal, et "Laulud surnud lastest" olid vaimustavad, kuid tema sümfooniad peaksid jääma edaspidi tähelepanuta.[161] Helilooja ja dirigent Julius Harrison kirjeldas Mahleri sümfooniaid kui kohati huvitavaid, kuid vaevaliselt kokku pandud teoseid, millel puudub loominguline säde.[162] George Bernard Shaw arvas, et 1930. aastate publik pidas Mahlerit ja Brucknerit kallilt madalasordiliseks.[163]
Enne seda, kui Mahleri looming kui "degenereerunud muusika" ("Entartete Musik") Natsi-Saksamaal keelati, mängiti Mahleri sümfooniaid ja laule nii Saksamaa kui ka Austria kontserdisaalides. Tavaliselt juhatasid neid kontserte Bruno Walter ning Mahleri nooremad abilised Otto Klemperer[3] ja Willem Mengelberg. Austrias toimus aastatel 1934–1938 lühike Mahleri muusika taassünd. Sel ajal, mida praegu nimetatakse austrofašismiks, suutsid autoritaarse Austria kantsleri sõbrad Alma Mahler ja Bruno Walter teha Mahlerist rahvusliku ikooni. Sarnase staatuse pälvis Saksamaal Wagner.[164] Mahleri muusikat esitati natsionaalsotsialistliku diktatuuri ajal Berliinis 1941. aasta alguses, samuti Amsterdamis, kuid seal olid esitajad juutide orkestrid ning mängiti vaid juudi publikule. Berliinis kanti ette Mahleri teine sümfoonia, Amsterdamis esimene ja neljas sümfoonia ning "Rändselli laulud".[165]
Toetudes ameerika helilooja David Schiffi mälestustele, olevat kaasmaalane Leonard Bernstein uskunud, et tema ainuisikuliselt päästis Mahleri muusika pärast selle 50-aastast varjusurma unustusest. Schiff märkis, et varjusolek oli vaid suhteline ja palju väiksem kui Johann Sebastian Bachil pärast tema surma. Kuigi Bernstein andis 1960. aastatel Mahleri loomingu populariseerimisele tõuke, oli see vaid osa palju varem alanud protsessist, mida olid elus hoidnud dirigendid Leopold Stokowski, Dimitri Mitropoulos ja John Barbirolli ning Mahleri pikaajaline propageerija Aaron Copland.[166]
Mahler muutus populaarsemaks, kui esile kerkis uus sõjajärgne põlvkond muusikasõpru, keda ei olnud mõjutanud romantismivastased vaidlused. Sellel sallivamal ajajärgul laienes vaimustus Mahleri vastu ka Hispaaniasse, Prantsusmaale ja Itaaliasse, kus varem kaua Mahlerit tõrjuti.[167] Mahleri populaarsuse kasvu põhjuseks on peetud ka 1950. aastate plaadistusi, tänu millele puutusid järjest rohkem inimesi tema muusikaga kokku. Pärast sajandat sünniaastapäeva 1960. aastal sai Mahlerist kiiresti üks enim mängitud ja salvestatud heliloojaid, kelleks ta on jäänud tänapäevani.[3]
1902. aasta 16. veebruari kirjas Almale kirjutas Mahler Richard Straussile viidates: "Minu päev tuleb siis, kui tema oma on lõppenud. Kui ma vaid jõuaks elada nii kaua, et seda siis koos Sinuga näha!"[168]
|
|
|
|
|
|
|
|
Mahleri esimeste järgijate seas oli Arnold Schönberg koos oma õpilaste Alban Bergi ja Anton Weberniga, kes koos moodustasid Uus-Viini koolkonna.[169] Mahleri muusika mõjutas triot liikuma laiendatud tonaalsusest atonaalsuseni ehk muusikani, millel puudub helistik. Kuigi Mahler loobus atonaalsusest, kaitses ta tõsiselt Schönbergi kui väga originaalse muusika loojat. Schönbergi esimese keelpillikvarteti esiettekandel veebruaris 1907 kaitses Mahler Schönbergi pahameelsete kuulajate füüsiliste rünnakute eest.[170] Nii Schönbergi "Serenaadis op 24" (1923), Bergi "Kolmes palas orkestrile" (1915) kui ka Weberni "Kuues palas" (1928) on tunda Mahleri seitsmenda sümfoonia mõjusid.[171]
Mahlerist mõjutatud heliloojate seas on näiteks ka ameeriklane Aaron Copland, sakslane Kurt Weill,[172] itaallane Luciano Berio, venelane Dmitri Šostakovitš ja inglane Benjamin Britten.[173] 1989. aastal antud intervjuus ütles pianist ja dirigent Vladimir Ashkenazy, et Mahleri ja Šostakovitši vaheline side oli väga tugev ja ilmne, mõlema muusika peegeldas üksikisiku ja maailma kruustangide vastuseisu.[174]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
