Teadlane

Anna Dorothea Therbusch, "Teadlane küünlavalgel oma töölaua juures" (1766-1768)

Jacques-Louis David, keemikutest abielupaar Lavoisier'd (1788)

Nikolai Jarošenko, "Dmitri Mendelejev töölaua juures" (1886)

Piero Giangaspro, "Keemik" (1984)

Kaks teadlast LIGO laboris mõtisklemas, miks aparaat ei tööta

Geograaf Taavi Pae Eesti rahvusatlase koostamise aegu oma töökabinetis Tartus

Vahel käivad teadlased ka välitöödel.

Teadlane (ka teadustöötaja või uurija) on inimene, kes teeb teadustööd. Täpsemalt isik, kes rahuldab oma isiklikku uudishimu maksumaksja raha eest. Teadlased koonduvad sageli ülikoolide juurde. Nais- ja meesteadlaste põhiline erinevus on isaste kirev sulestik ja meloodiline laul.

Draama

Olen, ah, kõik läbi uurind:
mõtte-, arsti- ja õigusteadust
ja ka Uut ja Vana Seadust
kaua palehigis puurind.
Mis, vaene togu, sain ma sest?
Pole teragi targem endisest.

• Johann Wolfgang Goethe, "Faust", I osa, "Öö", tlk August Sang, Eesti Raamat 1972, lk 14

Proosa

• Võõral, keda d'Artagnan nägi esimest korda, sest all oli ta teda ainult põgusalt silmanud, olid säravad mustad silmad, kollakas jume ja viiekümne aasta koorma all pisut kortsu tõmbunud laup; ta näos oli lihtsameelset heasüdamlikkust, kuid ta pilgus ei puudunud kavalus.

"Paistab, et see vennike on alati kasutanud vaid oma pea ülemist poolt, silmi ja aju," mõtles d'Artagnan. "See on vist mõni teadusemees: ta suu, nina ja lõug ei ütle absoluutselt mitte midagi."

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", I osa, tlk Henno Rajandi.,Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 476

• Olen üks neist, kelle meelest peitub teaduses suur ilu. Teadlane oma laboris ei ole pelgalt tehnik: ta on ka laps, kes seisab loodusnähtuste ees, mis näivad talle muinasjutulised. Me ei tohiks lubada usku, et kogu teadusliku progressi saab taandada mehhanismidele, masinatele, seadmetele, isegi kui sel masinavärgil on samuti oma ilu.
  • Marie Curie, cit. via: Eve Curie, "Minu ema Marie Curie", tlk Alfred Suik, Olion 1994, lk 257

• On hämmastav, kui vähe on inimesed teadlikud voodis pikutamise kunsti tähtsusest, ehkki minu arvates on üheksa kümnendikku maailma tähtsamatest avastustest, kas siis teaduslikest või filosoofilistest, sündinud kell kaks või kell viis hommikul, siis, kui teadlane või filosoof on end voodis kerra tõmmanud.
  • Lin Yutang, "Elamise tähtsus", peatükk "Voodis pikutamisest", tlk Mall Pöial, Tänapäev 2006, lk 233

• Kuni teadlased saavad otsida tõde kõikjalt, kuhu nende otsingud neid viivad, jätkub uute teaduslike teadmiste voog neile, kes rakendavad seda praktiliste probleemide lahendamiseks.
  • Vannevar Bush, "Science, the endless frontier: A report to the President", Washington: United States Office of Scientific Research and Development, 1945, lk 7

• Teadlased, nagu öeldud, uuemal ajal varjunimesid ei kasuta. Kui aga teadlasel juhtub olema intensiivne kõrvalharrastus kirjandusliku loomingu näol, siis ta katab seda pseudonüümiga. Meil pole selt alalt eriti palju näiteid nimetada (loodusteadlase G. Vilbaste kirjanduslik varjunimi oli G. Aavakannu, keeleteadlase Joh. Aaviku varjunimi J. Randvere), kuid mainigem tuntud saksa kirurgi Richard Volkmanni, kes kirjanikuna oli Richard Leander. (lk 152)
  • August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156

• Clarke'i esimene seadus: Kui silmapaistev, ent vana teadlane väidab, et miski on võimalik, siis on tal peaaegu alati õigus. Kui ta väidab, et miski on võimatu, siis on väga tõenäoline, et ta eksib.
  • Arthur C. Clarke, "Hazards of Prophecy: The Failure of Imagination", rmt: "Profiles of the Future" (1962)
  • * Võib-olla vajab omadussõna "vana" täpsemat määratlust. Füüsikas, matemaatikas ja astronautikas tähendab see vanemat kui 30 eluaastat; teistes teadusharudes lükkub seniilsuse avaldumine vahel edasi neljakümnendatesse eluaastatesse. Mõistagi leidub sellest hiilgavaid erandeid; ent nagu iga värskelt kolledži lõpetanud teadur teab, ei ole viiekümnenda eluaasta piiri ületanud teadlastest kasu muuks kui juhatuse koosolekuteks, ning nad tuleks iga hinna eest laborist eemal hoida!
    • Arthur C. Clarke, "Hazards of Prophecy: The Failure of Imagination", rmt: "Profiles of the Future" (1962; täiendatud trükk 1973)

• Teadlane piinleb kogu aeg tahtmise vahel minna hästi kaugele ja kartmise vahel minna liiga kaugele.
  • Gustav Naan, cit. via Juhan Kivi, "Akadeemik Gustav Naan", Horisont 5/1979, lk 6

• "Miks te selles hütis elate?"

"Mul pole tähtis, kus töötada. Ma ütlesin teile. Kõik, mida ma soovin, on hingerahu. Ma olen õpetlane."

"Teadlane," ütles inspektor unistavalt.

"Ei, õpetlane. Ma võin endale lubada, et ma uurin ja mõtisklen ilma mingeid tulemusi taotlemata."

• Muriel Spark, "Ainus probleem", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 49

• [Simon Darcourt:] Nüüdse aja valge laborikitliga preester ei anna sulle mitte kui midagi peale pidevalt muutuva sõnavara, ja kuna ta tavaliselt kreeka keelt õppinud pole, siis ei oska ta neid sõnu hääldada, ja sina pead teda pimesi uskuma, sest tema teab seda, mille taipamiseks sina oled liiga loll. See on kõige upsakam ja albim preesterkond, keda inimkond kogu oma kirjapandud ajaloo vältel on pidanud taluma, ja selle sümboli- ja metafoorivaegus ning abstraheerimisind juhivad inimkonna kängunud kujutlusvõime ahermaale.
  • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, Varrak, 1999, lk 21-22

• [Treatle:] "Ta on tõepoolest teadmatuse piire kaugemale nihutanud. On nii palju asju, mida me universumi kohta ei tea."

Nad mõnulesid mõlemad veidra sooja hõõguse paistel, mida tekitas tunne, et nad on tohutult rumalamad kui tavalised inimesed, kelle rumalus piirdub üksnes tavaliste asjadega.

• Terry Pratchett, "Võluv võrdsus", tlk Aet Varik, Tallinn: Varrak, 1999, lk 164

• Teadlasena uskusin ma, et füüsika on objektiivselt eksisteerivas reaalsuses tegelikult kehtivate seaduspärasuste kõige täpsem kirjeldusviis, parim, milleks tänapäeva inimene võimeline on. Füüsika tundus mulle olevat üldisim ja sügavaim kõikidest teadustest. Täiesti objektiivne, ehkki paratamatult ebatäpne füüsika pidi olema vaba inimlikest uskumustest, mis kaasnevad füüsiku kui inimese ebatäiuslikkusega. Lühidalt: füüsiku töö toob esile tõe, kusjuures siin tõe käsitluse aluseks olevat vastavusteooriat pidasin ma sama ilmseks ja enesestmõistetavaks nagu reaalsust.
• Osa loodusteadlasi peab ennast filosoofidest paremateks filosoofideks, sest nende arvates on kõik oluline seletatav loodusteaduslikult. Filosoofiasse süüvimine võib paljastada teadlasele tema usu naiivsuse ja ta võib hakata selles kahtlema. Oma rumaluse tajumine sunnib teadlast valima mingi hoiaku, nt: (i) skeptiku tee – muutuda skeptikuks, kusjuures teadustööd võib pragmaatilistel kaalutlustel jätkata; (ii) järjekindla teadlase tee – leida filosoofiast sobivaid argumente füsikalismi kaitseks ning vältida ebamugavaid alternatiive; (iii) pragmaatiku tee – käsitleda teadust tulemusi tootva süsteemina; (iv) unistaja tee – tunnistades oma rumalust, valida teadlikult sellised uskumused, mis võimaldavad tal jääda tõeotsijaks.
• Rahastajate veenmiseks peab teadlane olema sunnitark – nägema välja tark ning edukas. Teadlase tõeotsingud võivad muutuda kiiret edu takistavaks teguriks. Üheks lahenduseks on võtta hoiak, mille järgi tõde polegi kättesaadav, jäädes samas tihtipeale sisuliselt füsikalistiks – mulle näib, et avalik ja varjatud füsikalism on tänapäevase teadlase jaoks tavapärane hoiak.
• Ma unistan päris teadusest, milles (i) teadlase loomeprotsess on teaduslikult suunatud ning (ii) teadlased kasutavad ära täiendavaid võimalusi teadmiste saamiseks tegelikkuse kohta, muuhulgas ka sääraseid tunnetusviise, mida sageli on peetud irratsionaalseteks. Ma arvan, et teadlane peab tahtma saada tõsikindlaid teadmisi tegelikkuse kohta, kuigi see soov näib lootusetu. Edasiarenguks võiks teadlased teoloogidelt (taas) õppida, kuidas tunnistada ja kahetseda oma pattu, st rumalust. Teadus, mille tekkimisest ma unistan, pole puhas matemaatika, vaid peaks olema tõeline loodusteadus, mis käsitleb tegelikkust ning võib kasutada ka selliseid teadmiste saamise viise, mille ratsionaalsust peetakse tihtipeale küsitavaks, nt kasutades tõetunnet. On võimalik, et teadvustatud usk tõesse on hädavajalik alus teadlase kui inimese efektiivseks toimimiseks teadlasena.
• Füsikalismile tuginev teadusideoloogiline fanatism on kandunud kooliharidusse, omistades teadusele ka lunastaja ning päästja rolle. Teaduspropagandistlikud nipid on üle võtnud seesugune religioosne propagandistlik kirjandus, mis on ühtlasi teadusdemagoogiline ja võib esineda kooskõlas teaduslike faktidega. Teadlaste teadvustamata usk võib pöörduda nende endi vastu.
• Seal, kus tõsiteadlane satub kimbatusse, saab publiku ootuste rahuldamisega ehk veel paremini hakkama elukutseline teaduse propagandist, kes arvab teadvat, et tõe huvides võib ju ka natuke valetada, st mitte rääkida kogu tõtt. Seda teevadki, sageli tahtmatult, nii teadlased, kui nad esinevad metafüüsikutena, kui ka propagandistid, kui nad esinevad teadlastena. Mitmesugustel põhjustel kasutatakse samu meetodeid koolihariduses, kus veenvusel on pedagoogilistel põhjustel väga tähtis roll.
• Teaduse tekkimise käigus võeti teoloogiast üle palju rohkem, kui teadlased endale ise aru andsid. Kui Jumal on loonud maailma, siis on see tegelikult olemas ning kui inimene on loodud Jumala näo järele, siis võib inimene seda maailma ka mõista – vähemalt sedavõrd, kuivõrd Jumal seda lubab ja inimene suudab. Üldiselt uskusid klassikalise perioodi teadlased, et meeltega tajutav maailm peegeldab võimaluste piires adekvaatselt tegelikku maailma ning teadus on selle mõistusliku tunnetamise vahend. Usuti, et inimene on teaduse abil maailma kohta teada saanud mõned täiesti vaieldamatud tõed, nt jäävusseadused ja Newtoni seadused. Need kajastavad seda, kuidas maailma nähakse jumala silmaga.
• Loodusteaduste arenedes tekkis vajadus paremate ja kallimate töövahendite järele ning seda õigustas teaduse praktiline edukus. Vajadus rahastada teadustegevust kasvas üle selle määra, mida võimaldasid teadlase või tema sponsori isiklikud vahendid. XVII sajandi teadlane võis soovi korral mõelda nagu Sokrates: "...tõeliselt pole tarkus midagi väärt" (Platon, Sokratese Apoloogia 23,b), ta võis muretseda selle üle, kui loll ta tegelikult on. Nüüd aga olukord muutus: teadlane pidi hakkama muretsema pigem sellepärast, et ega teised teda ometi lolliks ei pea.
• Mõnedki teadlased aga tajuvad vastuolu n-ö publikuootuse ja oma teadmiste piiratuse vahel. Kui nad valivad realisti positsiooni ning räägivad vajadusel tõe asemel tõelähedusest, siis võivad nad jätkuvalt uskuda teadusliku maailmapildi ligikaudset adekvaatsust ning mitte lasta ennast filosoofidel liigselt häirida, peaasi et usku jätkub. Kui aga usku napib, hakkab nii teadlast kui teadusfilosoofi kollitama hoiak, mille järgi inimene polegi võimeline tegelikkust mõistma, isegi kui see olemas juhtub olema. Ainus tegelikkus, millest sel puhul rääkida saab, on see, kuidas maailm meile näib.
• Miks on üldse vaja põhjendada teaduse ja tõeotsingute vahelist seost? See on vajalik, kuna on tekkinud teadlaskond, kes väidab, et teadusel ei olegi tõega mingit pistmist. Seda tüüpi teadlasi olen kohanud kõige sagedamini tehnoloogiafirmades, kus teadlased peavad esitama töötavad skeemid kindlaks tähtajaks. Näib, et tõeküsimused segavad seda tüüpi teadlase tööd, kuna tal lasub kõrgendatud kohustus kiirele edule.
  • Enn Kasak, "Unistus tõelisest teadusest", Studia Philosophica Estonica, 1.3/2008, lk 61–80

• Teaduse tegemine taandub lõppkokkuvõttes sellele, et usume midagi, oleme milleski veendunud. Õige teadlane on see, kes tugevasti usub, aga kergesti muudab oma usku. (lk 6)
• Et olla õnnelik, tuleb uskuda; et olla tark, tuleb kahelda. Teaduses ei usu me üksteist, sest igal tublil teadlasel on (ja peabki olema) oma usk. Kui teadlane kedagi teist uskuma hakkaks, ei oleks ta enam päriselt iseseisev teadlane, vaid kellegi jünger. Niisugune üksteises kahtlemine (uskmatus) on vajalik stabiliseeriv negatiivne tagasiside teaduses. Liiga kiire ususalgamine destabiliseeriks teaduse, mille tõed hakkaksid liiga kiiresti hüplema. Paraku on ühele teadlasele antud aeg piiratud ja seda on lihtsalt kahju kulutada misjonitööks. Aga mis parata – niisugune ongi teaduse dialektika. (lk 8)
  • Agu Laisk, "Teadusest, usust – ja fotosünteesist", Haridus 9–10/2008

• Raffaeli tuntud 16. sajandi freskol "Ateena kool" viitab Aristoteles maa poole ja Platon taeva poole − kaks teadlast, kaks suunda! Aristotelese vihjet tõelikkusele ja Platoni ideaalide perspektiivi on kahtlematult võimalik ühendada, kui teadlased sellest aru saaksid, et dihhotoomiad tihtipeale pole õiged teed, kui on tegemist inimeste, ühiskondade, keelte ja teadusega. On vajalik leida ka sünteesi. Teadlasel peab tugev pind jalgade all olema samal ajal, kui ta püüab oma ideaalide poole. Üheks tähtsamaks tugipunktiks on tal seejuures, eriti oma riigis, ta rahvuskeel − keel, milles ta igas olukorras end kõige paremini kodus tunneb, ka siis, kui ta on mitmekeelne, sest mitmekeelsus pole ju võrdkeelsus. Rahvuskeel ja ühiskond on enne olemas, kui inimesest saab teadlane. (lk 115)
  • Els Oksaar, "Rahvuskeelest ja teadlastest", rmt: "Teadusmõte Eestis VIII. Teaduskultuur", lk 115 jj

• Peale kõiksugu elavate putukate toodi Sandrile erinevaid taimi, kuuseokkaid, käbisid, puuoksi, seeni, mullaklompe, koerakarvu, linnusulgi ja küülikupabulaid. Eero andis paar mäda õuna ja hallitanud leivatüki ning kuigi need haisesid mehemoodi, väitis Eero, et maailmas on teadlasi, kes uurivad päevad läbi mädanenud õunu ja hallitust.
  • Kristiina Kass, "Sandri mikroskoop", 2014, lk 14

• Ma arvan, et iga teadlane peaks tegelema teemadega, mis talle endale on eluliselt olulised. Ja leidma lähenemisteid, mis tema oma kirgi üles kütavad. Väga vinge, kui lehetäide uurijana lahendatakse ühtlasi põletavaid elufilosoofilisi probleeme.
  • Jaan Undusk, "Usutlus vendade Unduskitega", usutles Aare Pilv, Keel ja Kirjandus 11/2018

• Need, kes toovad regulaarselt grante sisse, võivad mingil hetkel omandada grandi saamise nišioskuse, mis ei garanteeri samas, et neil on oskusi ja aega, et olla hea teadlane, istuda andmetega, teha uuringut, sest väga suur aeg läheb grandi hankimisele, manageerimisele ja lõpetamisele ning järgmise grandi sissetoomisele. (lk 217)
• Teadlase elu on niivõrd spetsiifiline, et kui su pereliikmed pole just sama valdkonna teadlased, on väga keerukas neile oma tööalaseid muresid kurta. See on müstiline, imelik maailm – selleks, et keegi väljastpoolt saaks sulle kaasa tunda, pead pool tundi kogu süsteemi lahti seletama. (lk 223)
  • Katrin Tiidenberg, rmt: Virgo Siil, "Teadlane miiniväljal. Lähen ütlen tihastele, et teeme uuesti", Argo, 2019

• Eestis jõuab ettevõtja teadlase juurde enamasti probleemiga, millele tal oli lahendust vaja juba eile (need on ühe väga tubli ja teadusmeelse ettevõtja sõnad). Ja siis tahetakse teadlaselt lahendust saada homseks (veel parem tänaseks ja ideaalne oleks, kui eilseks) ning maksta ka ainult selle lühiajalise töö eest (tihti ka mitte täishinda). Edasi vaadaku teadlane ise, kuidas ta elab ja tapvas konkurentsis rahastuse saab, kusjuures iga publitseerimata artikkel vähendab konkurentsivõimet.
  • Els Heinsalu, "Ega teaduspõlgurid kao kunagi". Postimees, 21. oktoober 2019

• Keerulised vastused on tihti häirivalt keerulised. Kui mõttekäiku ei suudeta jälgida, siis tundub see pudrutamisena. Nii juhtub, et teadlase juttu peetakse nõiduseks ja nõia juttu tõeks – sest nõid ei pudruta, tema räägib lihtsalt ja selgelt. Mõnele pole rohkem vajagi. Teadlane hakkab ette tooma detaile ja seletama, miks see või teine niimoodi on. See muutub mõnele tüütavaks.
• Kui inimene tahab kindlaid vastuseid, siis peab ta pöörduma religiooni poole. Teadlase elu juurde kuulub pidev kahtlemine.
  • Rein Taagepera, intervjuu: Vilja Kiisler, "Rein Taagepera igatseb endiselt. "Kuulen end tosin korda päevas ütlemas: Mare, millal sa tagasi tuled?"" EPL, 25.09.2020

• Networkimise hõlbustamiseks korraldas instituut igakuiselt vabas vormis õhtupoolikuid, kus pakuti veini, snäkke ja muud head paremat. Muidu saksalikult formaalses teadusasutuses kiskusid siis tavaliselt asjad küll natuke segaseks. Kes muidu nii viisakatest teaduritest vetsupoti sinna kukkudes ära lõhkus, jäigi müsteeriumiks, mille üle arutleti veel pikalt.
• Väga laias laastus saigi Beirutis pesitsevad Lääne inimesed jagada kolme rühma: minusuguste doktorantide ja teadustöötajate kõrval resideerusid seal veel MTÜ töötajad ning Lähis-Idale spetsialiseerunud ajakirjanikud. See välismaalaste kogukond, mis on Beirutisse kogunenud ühel või teisel viisil teiste kannatusi analüüsima, eksisteerib aga tihti kohalikega võrreldes paralleelmaailmas. Kui projekt ja selle finantseering läbi saavad, suundutakse koju muude asjadega tegelema. "Minule on see minu elu, sinule doktoritöö," võttis üks minu intervjueeritav situatsiooni kokku.
  • Jaana Davidjants, "Uurides sõjakoldeid - välitöö võlud ja valud", Delfi, 06.08.2020

• Ma ei tea ühtki tipptasemel teadlast, kes poleks mingis etapis tundnud fanaatilist huvi oma uurimisobjekti vastu. See võimaldab ennast eesmärgile pühendada ja annab jõudu, et midagi järjest uurida vähemalt kolm-neli aastat - tavapärane ühe konkreetse projekti eluiga planeerimisest kuni andmete avaldamiseni. Seetõttu sobivad teadusesse ka sportlased, kes on õppinud aastaid eesmärgi nimel pingutama.
• Tippteadlased ei ole tingimata geeniused, aga vaja on piisavalt loovat ja loogilist mõtlemist, et iseseisvalt hüpoteese püstitada, seoseid leida ja neid interpreteerida. Keskkooli medaliga või ülikooli cum laude lõpetamine seostuvad nõrgalt teadlase edukusega. Need on pigem õpitud teadmiste ja kohusetunde näitajad.
  • Leho Tedersoo, "Kuidas jõuda teaduse tippu?", Delfi Forte, 26. juuni 2020

• [---] teel teadlaseks saamisele tuleb läbi käia õpipoisiaeg ja saada sellipaberid. Alles just need sellipaberid — antud juhul teaduste doktori kraadi kaitsmine — annavad võimaluse jõuda olukorda, kus teadlane saab õiguse enda uurimissuunda ise määrata. Siis tulebki lasta lind vabale lennule, anda talle vabadus tegutseda. Mõistagi eksisteerib ka risk, et tiivad on veel nõrgad ega kanna seda vabadust välja.
  • Ene Ergma "Teadus ja vabadus" ERR, 06.02.2020

• Ammu on surnud müüt hajameelsest professorist, kes elab ainuüksi oma geniaalsete mõtete maailmas. Teadlane peab praegu olema elukunstnik, suur kombinaator, kel pärast napigi raha kokkukraapimist tuleb seda loominguliselt laiali venitada, seejärel aga selle kohta loominguliselt vassida.
  • Johanna Ross, "Täiuslik teadlane – suur kombinaator, rukkilill rinnas?" Sirp, 31. jaanuar 2020

• Koroonakriisi algstaadiumis oli tarvis teada, kuidas inimesed tegelikult liiguvad. Oli vaja luua hoiatussüsteem lähikontaktsete jaoks. Selgus, et meie riigi seadused seda niisama lihtsalt ei võimalda. Teadlastel tuli otsida andmeid mujalt, nt elektri- ja veetarbimise kaudu. Lõpuks said kolleegid andmed kätte, aga see võttis kordades rohkem aega ja jõudu ning täiesti kindlasti halvendas prognoosi ja soovituste kvaliteeti. Meil olid fundamentaalsed vaidlused. Jäime õiguskantsleriga täiesti erinevatele positsioonidele. Ei saa öelda, et emb-kumb oleks eksinud, lihtsalt positsioonid olid erinevad. Tulemus oli see, et teadlased ei saanud riiki parimal moel abistada.
  • Tarmo Soomere, intervjuu: Karmen Kaukver, Tarmo Soomere: teadus­kommunikat­siooni ees­märk on teha selgeks tähendus. Peegel nr 25

• Ega prohvet, kes oma teadmised või sõnumi enda teada hoiab, ei ole ju prohvet. Teadlane, kes kogu oma teadmise enda teada hoiab, ei ole ju teadlane. Ta muutub teadlaseks siis, kui ta on oma teadmised teistele edasi andnud.
  • Tarmo Soomere, Tarmo Soomere: sotsiaalteadlased teavad, kui ühiskonnas on pinge kasvanud, kuid ei oska seda leevendada, ERR, 16. veebruar 2021

• Kuna kriisiajal tuleb uut infot pahinal, lausa päevadega juurde, siis peabki nõnda olema, et vahel juba nädala või paariga muutub teadlaste sõnum kardinaalselt. Selle teadmisega on väga raske elada ka teadlastel endil. Nii väga tahaks ju öelda inimestele seda, mis on päriselt õige.
  • Tarmo Soomere, Teaduste akadeemia president Tarmo Soomere: teadusnõukoja liikmete ründamine on kõige rumalamaid asju, mida üldse teha saab, Delfi Forte, 2. veebruar 2021

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel

Teadlane