Võimalikkus

Natasza Mirak (* 1976), "Everything is possible", s.d.

Proosa

• 39. Kuna see substants on küllaldane põhjendus kõigile neile üksikasjadele, mis on kõikjal omavahel seotud, siis on ainult üks Jumal ja see Jumal on küllaldane.

40. Samuti võib leida, et see Ülim Substants, mis on ainuline, üleüldine ja paratamatu — kuna temast väljaspool ei ole midagi, mis oleks temast sõltumatu — ja tuleneb lihtsalt oma olemise võimalikkusest, peab olema piiramatu ja sisaldama nii palju reaalsust kui võimalik. (lk 308)

• 43. On samuti tõsi, et Jumal pole allikas ainult eksistentsidele, vaid ka olemustele, niivõrd kui nad on reaalsed, ja sellele, mis on võimalikkuses reaalset. Sest Jumala aru regioonis on igavesed tõed või ideed, millest need sõltuvad, ja ilma temata ei oleks võimalikkustes midagi reaalset, ja mitte ainult et midagi ei eksisteeriks, vaid midagi poleks ka võimalik. (§ 20.)

44. Sest kui olemustes või võimalikkustes või igavestes tõdedes on reaalsust, siis see reaalsus peab tuginema millelegi eksisteerivale ja käesolevale, ja järelikult paratamatu olendi eksistentsile, kelles olemus kätkeb eksistentsi ehk kelles võimalik olemisest piisab, et olla käesolev. (lk 309)

• Gottfried Wilhelm Leibniz, "Monadoloogia", tlk Margus Ott, rmt: "Valitud kirjad ja tööd", 2020

• Niisiis vaid sellepärast, et kõik kõigi nende igaveste ideede ilmingud peavad mahtuma ühte ja samasse mateeriasse, peab olema mingi reegel nende alguse ja lõpu kohta — muidu ei teeks ükski neist teisele ruumi. Niiviisi kuulub põhjuslikkusseadus olemuslikult kokku substantsi püsivuse seadusega, sest mõlemad omandavad tähenduse vaid teineteiselt; ent just samasuguses suhtes on nendega omakorda ka ruum ja aeg. Sest aeg on vaid vastakate määratluste puhas võimalikkus ühes ja samas mateerias, ning ruum on vaid ühe ja sama mateeria püsimise puhas võimalikkus kõigis vastakates määratlustes.
  • Arthur Schopenhauer, "Maailm kui tahe ja kujutlus", tlk Toomas Rosin, 2018, lk 226

• Aga enamik võimalusi ei ole tühjad, neil on konkreetne põhi, nad on nii-öelda hästi põhjendatud. Mida see pragmaatiliselt tähendab? See tähendab nii seda, et puuduvad välistavad tingimused, kui ka seda, et tegelikkuses on olemas mõningad võimaliku asja tekketingimused. "Konkreetselt võimalik tibu" tähendab seega, et: (1) tibu idee ei sisalda olemuslikku vasturääkivust iseendale; (2) lähikonnas pole poisse, skunkse ega teisi vaenlasi, ja (3) on olemas vähemalt üks tegelik muna. Võimalik tibu tähendab tegelik muna pluss tegelik hauduv kana või inkubatsioon vms. Tegelike tingimuste lähenedes täielikkusele muutub tibu üha paremini põhjendatud võimalikkuseks. Kui tingimused on päris täielikud, siis lakkab ta olemast võimalikkus ja muutub tegelikuks faktiks.
  • William James, "VIII loeng: Pragmatism ja religioon" rmt: "Pragmatism ja elu ideaalid", tlk Märt Väljataga, 2005, lk 183-184

• Meeled ei püüa elust ainult söakalt või teraselt selgust otsi­des aru saada, vaid rebivad tegelikkuse tuikavateks tükkideks ja panevad neist kokku tähendusrikka mustri. Nad võtavad võimalikkuse proove. Nad peatavad rahvahulgale hetke. Nad kauplevad ja otsustavad mõistliku versiooni kasuks ning sõlmivad osavalt väikesi tehinguid. Sädelev, pulbitsev elu uhkab kõigest üle. Meeled söödavad ajule infokilde otsekui tillukesi mosaiigitükikesi. Kui "tükke" koguneb piisaval hulgal, ütleb aju: "Lehm. Ma näen lehma."
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 15

• Niisama nagu ainult vale võimalikkus muudab tõerääkimise teadlikuks ning vabalt valitud käitumiseks, teeb anomaalse, kuritegeliku, kõlvatu käitumise võimalikkus kõlbelise normi teadlikust valikust käitumisakti. Inimlaps on märksa ebameeldivam olend kui tema "ametivend" loomariigis: ta kapriisitseb, valetab, teeb teadlikult kahju, eirab keelde. Johtub see sellest, et tal on võimalus kas sooritada või jätta sooritamata ühtesid või teisi tegusid ning ta kobab katseliselt oma võimaluste piire. Võimalus teha kurja on esimene samm teel võimeni seda teadlikult mitte teha. Loomade käitumises puudub vaste inimlaste kapriisidele, kuigi negatiivse kogemuse omandamine on nendegi pedagoogikas laialt levinud.
  • Juri Lotman, "Pärisnimede maailm", rmt: "Kultuur ja plahvatus" [1992], tlk Piret Lotman, 2001, lk 44

Kirjandus

• Mati Unt, "Elu võimalikkusest kosmoses", LR 4/1967
• Jaan Kaplinski, "Võimaluste võimalikkus", Vagabund, 1997
• Danielle Steel, "Võimatu võimalikkus", tlk Helje Heinoja, Ersen, 2006
• Michel Houellebecq, "Saare võimalikkus", tlk Triinu Tamm, Varrak, 2015