Raffael (kodanikunimega Raffaello Sanzio ehk Raffaello Santi; 6. aprill 1483 Urbino – 6. aprill 1520 Rooma) oli Itaalia kõrgrenessansi maalikunstnik ja arhitekt.
Proosa
- Raffael on tema ilust lummatud. Ta maalib naist üha uuesti ja uuesti, see on otsekui narkootikum, mis võtab ta oma võimusesse ega lase enam lahti. Ta maalib Imperiat antiikjumalanna, merenümfi, preestrinnana. Viimaks Sapphona Parnassuse mäel. (lk 39)
- Raffael on veel päris poisiohtu, kui Roomas kõneldakse, et jumal on seda noormeest õnnistanud andega, mis isegi suure Michelangelo varju jätab. Need jutud mürgitavad vanema meistri hinge. Vatikani paavstipalees töötavad kaks geeniust külg külje kõrval ja sedamööda, kuidas Raffaeli kuulsus kasvab, paisub üha suuremaks ka Michelangelo kiivus, kuni sellest saab kõikemattev vihkamine.
- "Minuta poleks teda olemas," ütleb Michelangelo kibestunult. "Kõik, mida ta oskab, on ta minu käest varastanud."
- Raffael suhtub kogenuma kolleegi vaenulikkusesse filosoofilise rahuga. Ta jätkab oma tööd ning paavstliku raamatukogu värskelt krohvitud seinad kattuvad päev-päevalt muistse Kreeka poeetide ja filosoofidega. Herakleitosele annab ta Michelangelo näo. On see ülestunnistus või lihtsalt suuremeelsus?
- Raffael on kolmekümmend seitse aastat vana, kui looja ta enda juurde kutsub. Sellel päeval valab isegi paavst pisaraid. (lk 79)