Tõde on tähendab tavaliselt asjade tegelikku seisu või siis tõeste väidete sisu. Üks levinumaid arusaamu tõest on, et see tähendab väite vastavust faktidele ehk tegelikus maailmas olevale (eeldusel, et tegelikkus on ühene ja üheselt kirjeldatav).
Kas me siis ei tea, et kui juba keelamiseks läheb, siis kõige tõenäolisemalt keelatakse esimeses järjekorras ära just tõde: oma algmises ilmuvuses pakub just tema meie eelarvamustest ja harjumusest töntsiks ja rähmaseks jäänud silmadele iseäranis vastikut ja ebausutavat vaatepilti, mida on raskem omaks võtta kui paljusid ebatõdesid. On ju ka nii mõnigi suurmees väljanägemise poolest samuti igerik ja vastumeelne.
Kui ma tunnen oma vahekorda iseendaga ja välismaailmaga, siis nimetan ma seda tõeks. Ja nii võib igaühel olla oma tõde, ja ometi on see alati üks ja sama tõde. (lk 21)
Tõde on tõrvik, aga hirmus tõrvik; me kõik proovime seetõttu vaid silmi vidutades temast mööda minna, koguni kartes ennast kõrvetada. (lk 22)
Tõde on Jumala sarnane. Ta ei tule nähtavale vahetult, me peame ta ära mõistatama tema avaldumisviisidest. (lk 22)
Eksitust ära tunda on palju kergem kui tõde leida; esimene on pealispinnal, sellega saab hakkama; teine asub sügavuses ja ei ole igamehe asi selle üle juurelda. (lk 70)
Tõde on vastuolus meie loomusega, eksitus mitte, ja seda väga lihtsal põhjusel: tõde nõuab, et me tunnistaksime ennast piiratuks, eksitus meelitab meid, et me oleme ühel või teisel viisil piiramatud. (lk 70)
Paljas, alasti tõde mõjub enamikule inimestest ebatõena; rüütatuna muutub ta tõepärasemaks. (lk 35)
Kõik inimesed ajaksid tõtt taga, kui nad vaid kindlalt teaksid, et nad selle leiavad — näiteks mõnest inglite kirjutatud raamatust. (lk 39)
Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004
Inimene püsib tõe najal. Kui ta tõe ohvriks toob, jätab ta end saatuse hooleks. Kes reedab tõe, reedab iseennast. Jutt ei käi siin valetamisest, vaid oma veendumuste vastu tegutsemisest.
Novalis, "Aforisme ja fragmente", tlk Krista Räni, LR 19/2006, lk 12
Kuid sügavikke on mõttetu populariseerida ja kõik tõed on sügavikud.
Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974, lk 214
On ju teada, ehkki mitte arusaadav, et venelased on kõige valelikumad inimesed terves maailmas, ise nad aga ei austa midagi nii väga kui tõtt, miski ei sümpatiseeri neile nii nagu tõde.
Ivan Turgenev, "Uudismaa", tlk Hans Luik, Helgi Limberg, Armand Tungal, rmt: "Suits. Uudismaa", 1973, lk 335
Hämmastav, kui vastupidavad on "tõed". Masendav pole mitte tõsiasi, et vana- ja keskaja targad tegid kohutavaid vigu, vaid tõsiasi, et sajad samuti targad inimesed neid kordasid ja sajandite vältel akumuleerisid. Masendav on inimkond, kes peab kangekaelselt kinni "tõest", hoolimata selle silmanähtavast paikapidamatusest. Mind ei tee rahutuks tõsiasi, et roomakatoliku kirik klammerdus mõningate vanaaja eksituste külge (nii paljude viljakate tõdede kõrval), vaid tõsiasi, et kirikut selle pärast rünnatakse. Inimesed peavad kirikut kangekaelselt tõveks, paheks — sest oma nooruses on nad omaks võtnud teadusliku "tõe", mis on neile kirikust ja usust säherdusi rumalusi rääkinud.
Tõed on niisama ohtlikud nagu eksitused. Hoides kramplikult kinni "tõest" (mille oled laenanud nooruses, enne vaimset luustumist), ei näe sa ümbritsevas tegelikkuses enam midagi muud. Sa ei saa enam kasvada ja oled määratud kogu elu "mõistma" seda reaalsuse sektorit, mille valisid oma tahkumise tunnil.
Mircea Eliade, "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33 2002, lk 70
On olemas tõde ja on olemas vale, ja kui sa hoiad kinni tõest kas või tervet maailma trotsides, siis sa ei ole hull.
Tomi rabas kohutav tõde, aegadeülene tõde, tõde kõigi kohta, keda ta oli kunagi tundnud ja kellega kunagi tutvub: igaüks seisab ainult iseenda eest, nüüd ja igavesti, ta avastab ikka ja jälle, et ei õpi teist iial tundma, ning mis kõige hullem: ta arvab iga kord, ikka ja jälle, et tunneb teist, usub, et on tema moodi ja nende suhted on harmoonilised. See tõdemus oli talumatult ränk. Raevuhoos tundus, nagu kaoks pind ta jalge alt. See oli liig: võõras maa, võõras keel, ebaõnn ja Dickie vihkamine. Tom tajus võõrast vaenulikkust.
On ilmne, et võimu kätes ei ole faktid ohutus kohas, vaid asja tuum on selles, et võim ei saa juba loomu poolest kunagi pakkuda aseainet faktilise reaalsuse kindlale stabiilsusele, mis oma minevikulisuse tõttu meie jaoks ligipääsmatuks on muutunud. Faktid kehtestavad end kangekaelsuse abil, ning kummalisel kombel lisandub nende haprusele ka suur elastsus — seesama tühistamatus, mis on igasuguse inimtegevuse tunnistäheks. Oma tõrksuses on faktid võimust tugevamad; nad pole nii ajutised kui võimuformeeringud, mis tekivad, kui inimesed mingil eesmärgil kokku tulevad, kuid kaovad niipea, kui see eesmärk on kas saavutatud või kadunud. See ajutisus teeb võimust seal, kus tahetakse saavutada mingit liiki püsivust, äärmiselt vähe usaldusväärse instrumendi, ning seetõttu on tema kätes ebaturvalised mitte üksnes tõde ja faktid, vaid ka ebatõde ja mittefaktid.
Kuigi tõde on võimuta ning teda ähvardab alati otsene kokkupõrge maapealsete võimudega, on ta omamoodi vastupidav, ning mida võimulolijad ka ei sepitseks, pole neil võimalik avastada ega leiutada sellele elujõulist aseainet. Veenmine ja vägivald võivad tõe hävitada, kuid ei suuda seda asendada.
Mitte kõike, mida me tunneme, ei tunne me küllalt tugevalt, et ajju sõnumit saata; paljud aistingud lihtsalt jooksevad mööda külgi maha ega ütle midagi. Paljugi läheb tõlkes kaduma või tsenseeritakse välja, ja igal juhul ei tulista kõik meie närvid ühekorraga. Mõned neist püsivad vagusi, sellal kui teised reageerivad. See teeb meie maailmanägemise veidi lihtsustatuks, arvestades, kui keerukas maailm on. Keha ei püri tõe, vaid ellujäämise poole.
Iga tõde - kui see tõesti on tõde - esitab ennast universaalsena, isegi kui see pole kogu tõde. Kui miski on tõene, siis peab see olema tõene kõigi inimeste jaoks ja igal ajal.
Filosoofia peab alluma omaenda reeglitele ja toetuma omaenda põhimõtetele; samas saab tõde siiski olla vaid üksainus.
Pea meeles ilu, mis on olemas, ja tõde, mida pole. Pane tähele, et mõte tõest on sama võimas kui mõte ilust. (lk 2205)
Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206
Muidugi võib nimedele suvaliselt pookida üht-teist, mida annab pookida, aga teisalt on igas nimes pisike tõeseeme, mis otsib pakatamiseks vaid soodsat pinnast.
Ainus võimalik viis näha mingitki tõde on näha natuke mõlemat poolt. Aga selle vältimatuks hinnaks on see, et sa ei kuulu kummalegi poole, ei kuulu kuhugi. Kuulumise hind on valetamine.
Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 276
Tõehetked saavadki tulla ainult tundmatust kohast, sest tõe äratundmine tähendab alati purunemist, või siis vähemalt selle purunemist, mida me enne pidasime tõeks.
Seadusega saab alati keelata või lubada, aga märksa olulisem on see, et inimesed ise suudaks väärinfot õigest eristada. Lisaks seadusega reguleerimisele on olemas ju ka rida muid võimalusi nagu näiteks hea ajakirjandustava kokkulepped või faktikontroll.
Ajakirjandus ei peaks püüdma valida õiget poolt, aga on üks pool, mis on neljanda võimu jaoks kindlasti vale. See on vale pool. Nii klišeelikult, kui see ka ei kõla, peavad meie reliikviad olema sõnavabadus ja tõde.
Ma ei arva, et Wikipedia esindaks tõde. Ma arvan, et see esindab seda, mida me mingil ajahetkel teame või mille suhtes me suudame kokku leppida. See ei tähenda, et see on vale, see tähendab lihtsalt, et tõe mõistel on teistlaadi kõla. Kui ma mõtlen sellele, mis on teadmised... siis see, mida Wikipedia pakub, on kontekst. Ja see eristabki Wikipediat sarnastest andmetest või originaaluurimustest, mitte et see ei oleks meie jaoks tähtis.
Ilu on üks kategooriaid, mis minu arvates on seotud tõega. Võib-olla on ilu tõe mingi külje peegeldus. Tõde kui selline ei ole meile tervikuna vahetult kättesaadav, kui üldse. Aga ilu me tunneme ära siis, kui see mingil moel häälestub meie sisemise tõe- ja tõelisusetundega. Muusika tegemise ja muusika juures on kindlasti mitmeid tahke, mis iluga seostuvad. Ilus on tegeleda asjadega, mis on sinu jaoks kõige tähtsamad ja olulisemad. Ja eks see on kuulates ka tunda - kui helilooja on kirjutanud midagi väga ausalt, siis on see ka mingis sügavamas mõttes ilus, kuigi see ei pruugi vastata üldistele ilunormidele, mingile iluesteetikale.
Helena Tulve, intervjuu: Mari Hiiemäe, "Tulve: heliloojate käekäik sõltub tellimustest", Postimees, 7. september 2020, lk 18
Vanas töökohas hakkasin ma riigiasutusi liigitama tõeasutusteks ja koostööasutusteks. Tõeasutused olid ropult veendunud, et neil on alati õigus. Nad polnud nõus vigu tunnistama, sest vea tunnistamine tähendaks ju, et nad pole enam TÕEasutused. Nad olid üsna aeglased ja kinnised. Ikka samal põhjusel, et nad kartsid vigu teha või siis neid välja näidata. Sestap rääkisid nad ka keerulises Tõe Keeles. Hoolimata nende kramplikest pingutustest saadi neist asutustest aga pidevalt valesti aru!
Vladimir Putin on alustanud sõda kahel rindel. Ta käigud on suunatud ka Vene ühiskonna vastu. Ulatusliku sisejulgeolekuoperatsiooni ühed esimesed ohvrid olid viimased sõltumatud meediakanalid nagu raadiojaam Ehho Moskvõ või telekanal Dožd. Neid kanaleid ei oleks suletud, kui diktaatorid ei kardaks tõde. Venelastel on samuti õigus tõele. Miks me peaks neid säästma sellest õudusest, mida Putini ajakirjanikest kaastöötajad, keda võib sisuliselt pidada julgeolekutöötajateks, mitte ajakirjanikeks, on palgatud ilustama?
Üks on tõde.
Mingi vale
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.
Juhan Viiding "Vana mehe laul". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 501. Tuntud ka lauluna Olav Ehala viisil.
[Alceste:] Kas tõesti on maailm nii alatu ja õel, et eluõigust seal ei ole ilmsel tõel?
Molière, "Misantroop", esimese vaatuse esimene stseen.