Ainult ignorant peab oma mõtteid kohe avastusteks. Sellal võivad need tema enda meelest ju seda ollagi, ja ta on ehk parem avastaja kui tema eelkäija. Ignorant ei ole lollpea, kuid lollpea jääb alati ignorandiks, olgu ta kui tahes suur entsüklopedist. Kirjanduse ajalugu võib selle kohta pakkuda hulgaliselt kinnitust.
Rõõm selle üle, et avastatud on midagi uut, tähendab enam kui 6000 aasta vanust eksitust.
Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 36 2004, lk 17
Mulle ei tule meelde ühtegi põhjapanevat muudatust inimkonna ajaloos, uljast hüpet mõistmise vallas, viljakat ja innustavat avastust, mis poleks paistnud kaasaegsetele naeruväärne.
Mircea Eliade, "Üleskutse olla naeruväärne" kogus "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33 2002, lk 9
Kui me oleme leiutiste ja avastuste ajaloost üldse midagi õppinud, siis seda, et pikas perspektiivis - ja sageli ka lühikeses - paistavad kõige uljamad ennustused naeruväärselt konservatiivsed.
Teatavas mõttes oli onu selline mees, kes avastas terve rea kõige mitmekesisemaid keemilisi vormeleid ja valemeid. Kõik need reeglid olid avastatud juba teiste poolt enne teda, kuid onu ei teadnud sellest tuhkagi, ja seetõttu ei saa tema teenetest lihtsalt mööda minna. (lk 27)
Ja tõesti sai onu nii mõndagi kätte. Nii näiteks tegi ta kindlaks eksperimentaalsel teel, mis kulges väga vapustavalt, et vee kallamine väävelhappesse on viimane lollus. (lk 27)
Puuviljade kohta tegin rea avastusi. Näiteks olin alati arvanud, et ananassid ripuvad graatsiliselt puu otsas. Olin üllatunud, leides, et tohutu väli, mida olin pidanud kapsapõlluks, oli tegelikult hoopis täis ananasse. Omamoodi valmistas see mulle päris pettumuse. Niisuguse mahlase puuvilja jaoks näis see kasvamisviis väga proosaline.
Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 328
Iga avastus teeb ühe probleemi ajutiselt selgemaks, mituteistkümmend aga pikaks ajaks segasemaks.
Arvo Valton, "Uksed kriuksuvad öösiti", 1977, lk 77
Muruni mäenõlvadel töötasid abielupaar Vera ja Juri Rogovi juhtimisel 1959. aastal kaks uraani otsingusalka. Üle mäeaheliku üksteisele külla minnes mõõdeti teel alati radioaktiivsust - nii avastatigi seal lõpuks uraanimaardla. (lk 249)
Alles 1975. a. tehti Moskvas vajalikud kristallivõreuuringud, mis tõestasid uue mineraali "sünni". Tšara jõe järgi nimetati ta alul tšaraiidiks, kuid rahvusvahelise tunnustamiseni kulus veel kaks aastat. Nimelt oli Smithsoni instituudi (USA) mineraloogiamuuseum esitanud oma laborimäärangu alusel sama mineraali kinnitamiseks morelandiidi nime all (muuseumitöötaja nime järgi). Arvatavasti oli Ameerikas laborimäärang tehtud Venemaalt ostetud ehtest. Vaidlus lõppes 1977. a. sellega, et rahvusvaheline komisjon kinnitas uue mineraalina tšaroiidi. (Nimes soovitati muuta üks täht, sest tšaraiit pidi meenutama tšeraliiti.) J. Rogovile, V. Rogovale ja J. Aleksejevile maksti tšaroiidi leiukoha avastamise eest 200 rubla preemiat. Mõnes teises riigis võinuksid nad saada dollarimiljonärideks. (lk 249)
Poisieas oli ta lugenud suurtest sõjakäikudest, käinud muuseumites ja vaadanud patriootliku uhkusegamaale, millel kujutati kuulsaid ratsaväerünnakuid, viimaseid lahinguid ülekaaluka vaenlasega ja hiilgavaid võite. Hiljem, kui ta mõnedes sarnastes üritustes ise kaasa tegi, tuli talle üsna suure vapustusena avastus, et kunstnikud olid seletamatul põhjusel soolikad maalide pealt välja jätnud. Võib-olla nad lihtsalt ei osanud neid väga hästi joonistada.
Terry Pratchett, "Öövahtkond". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2008, lk 261-262
Jean Ollivier, "Viikingite avastusretk", tlk Silvia Kadari, Tallinn: Eesti Raamat, 1978