Maal

Diego Velázquez, "Õuedaamid" (1656)

Maria Schalcken, "Autoportree molberti juures" (17. saj teine pool)

Joan Ferrer Miró, "Pildi avalik esitlemine" (u 1888)

Luule

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.

• Artur Alliksaar, "Autoportree", rmt: "Päikesepillaja" (3. trükk, 1997), lk 7

Proosa

• Nimetatud pilt on õieti kaunis lihtsalt valmistatud kunstiteos. Kaugel pildi tagaseinas laotavad kõrged kuused ja nende all laiad viljapuud oma oksad välja, kuna paksude punakate pilvede vahelt hallis mundris kõverdatud käsivars peenikeselt maalitud käega ja seda seltsi lilledega, milledest kiri ütleb, et nad ka ilma töö ja ketruseta hästi on ehitud, nähtavale tuleb. Allpool kätt, pildi esiküljel säravad lopsakalehelisest põõsast mitmevärvilised õied, aga ka valged kartulid, punased porgandid, kollased naerid, õunad ja muud toitvad aedviljad vaatleja silmi. Paremat kätt suurem pildiruum on Anna Dorothea jaoks jäetud.

Peenel õitsval palgel, punased roosid läikivate mustade juuste peal; läbipaistev lühidapihaline kleit ümber kõrge, täie ja ometi saleda keha, nii seisab ta oma suurte mustade naervate silmadega uhkelt ja käskivalt vaataja ees, ehk küll pea veidi kartlikult imelikult pilvist ulatava käe poole tagasi pöördud ja parem jalg mustas atlaskingas nagu põgenedes ette sirutatud. Siiski suruvad peenikesed käed nagu võidurõõmus vastu rinda üht valgete ja punaste roosidega täidetud korvikest, mille hõreda palmitusevahelt aga ka terve mägi ilusaid kollakaid ube edevalt läikides vilguvad.

• Elisabeth Aspe, "Anna Dorothea", 1984, lk 98-99

• Hea maal on postmark, mis kleebitakse sajandile, et see tähituna jõuaks järgnevaisse sajandeisse.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", valinud ja tõlkinud Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 23

• Proua Enriqueta seinal rippus kollase-punasekirju nööri küljes maal, millel oli kujutatud kuldse krooniga merivähke, kel olid mehe nägu ja naise juuksed, ja rohi vähkide ümber, kes parajasti mingist kaevust välja ronisid, oli põlenud, ja meri taustal ja taevas üleval olid härjaverekarva ja vähid kandsid raudset turvist ja tapsid sabalöökidega.
  • Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 17

• Õlimaali ülimaks žanriks oli ajaloo- või mütoloogiline maal. Kreeka või antiikfiguure kujutavat maali väärtustati automaatselt kõrgemalt kui vaikelu, portreed või maastikku. Välja arvatud mõned erandlikud teosed, milles väljendub kunstniku isiklik poeetiline suhtumine, tunduvad need mütoloogilised maalid meile tänapäeval kõige õõnsamad. Nad on nagu luitunud vahatahvlid, mis ei sula. Ometi oli nende prestiiž ja nende tühjus otseselt seotud. Veel väga hiljutise ajani - ja mõnes kontekstis siiani - omistati klassikaõpingutele teatavat moraalset väärtust. Seda seetõttu, et sõltumata oma seesmisest väärtusest, pakkusid klassikalised tekstid valitseva klassi kõrgkihile viidetesüsteemi nende endi idealiseeritud käitumiskoodi tarvis. Nii nagu luule, loogika ja filosoofia, oli ka klassika osa etiketisüsteemist. Klassika pakkus eeskuju, kuidas kogeda elu kõrghetki, nagu heroiline tegutsemine, väärikas valitsemine, kirg, vapper surm, õilis nautlemine - või kuidas nende kogemine peaks paistma.

Miks on need pildid siis nii õõnsad ja taasesitavad ettenähtud stseene nii rutiinsel moel? Nende piltide eesmärgiks ei olnudki kujutlusvõime ärgitamine. Pannuks nad tööle kujutlusvõime, täitnuks nad oma ülesannet märksa kehvemini. Nende eesmärgiks ei olnud vaatajale-omanikule uue kogemuse pakkumine, vaid nende juba olemasoleva kogemuse ilustamine. Nende lõuendite ees seistes lootis vaataja-omanik näha seal omaenda kirge, leina või õilsameelsust selle klassikalises väljenduses. Idealiseeritud ilmed ja poosid, mis ta maalilt tuvastas, pakkusid tuge tema enesepildile.

• John Berger, "Nägemise viisid", tlk Ingrid Ruudi, EKA 2019, lk 100-101

• Eesti looduslüürikast on raske leida eksootikat. Me tunneme rohtu ja tormi, millest kirjutavad Liiv, Enno ja Suits, me näeme loodust nende viisi ja armastame neid tuttavate nägemuste pärast. Sellist loodust, nagu pakub Õnnepalu, me ei tunne. Õieti tunneme, aga ei tunne ära. Sest valgus langeb teisiti, on üllatavalt kirkad värvid, mis mõjuvad tajudele nagu mõni impressionistlik maal.
  • Jüri Luik, "Katarsis", Vikerkaar 10/1988, lk 95jj, Tõnu Õnnepalu luulekogu "Ithaka" (1988) arvustus

• Ärplevas, hoolimatus noorusekultuses, painavast lähiminevikust lahtiütlemise tuhinas oleme tihti end ise lahti tõuganud ka kõigest väärtuslikust, mis meid enda kultuurimälu ja ajalooga seob, sidus ja siduma peaks ka pikas tulevikus. Kui Toomas ja Aili Vint panid Tallinnas Kunstihoonesse üles antoloogilise näituse viimaste aastakümnete eesti kunstist, siis tabas noort kunstikriitikut, kes üles kasvanud häppeningide ja videoinstallatsioonide tuksuvas, vilkuvas, vilisevas ja kolisevas maailmas, ühtäkki rabav nõutus. Noor inimene seisis haudvaikuses klassikalise eesti tahvelmaali ees ega osanud sellega midagi peale hakata. Maal ei rääkinud temaga ja tema ei osanud end selle maaliga kuidagi suhestada. Üks side oli ilmselt katkenud temas ja katkenud kultuuris.
  • Sirje Kiin, "Mälust ja eesti asjast". Sirp, 26. mai 2000

• Tundmatust maalist võib inimene leida sõbra, samahästi kui armsama.
  • Rakel Liehu, "Helene", tlk Tiiu Kokla, 2013, lk 18

• Kunstiteosed toa seintel olid maitsekad ja arvatavasti hoolega valitud. Oli näha, et see, kes need üles riputas, oli iga pildi asukohta valinud, et igale maalile võimalikult vääriline koht anda. Kuigi Peteril polnud selles valdkonnas erilisi teadmisi, huvitas kunst teda, kuid talle meeldis sisustus, kus seintel olevad pildid said elada omaenda elu, selle asemel et iga hinna eest diivaniga kokku sobida. Mööblit oli vähevõitu, kuid tuba ei näinud kaugeltki vaene välja. Igast mööbliesemest ja detailist õhkus maitset ja peenust, ning kõik jättis mulje, nagu oleksid need asjad just selle koha jaoks tehtudki.

Siin elas esteet.

• Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004, lk 29

• Paberil - mõnel pool ka tegelikult - oli võimul visionääride valitsus ning just sellele pidid Venemaa loovkunstnikud appi tulema. Kunstimaailma optimistid olid 1917. aastal juubeldanud, nähes revolutsioonis oma ammuste fantaasiate täitumise ja inimeste elu ümberkujundamise võimalust. Neil kulus mitu aastat mõistmaks, et nende uus metseen on südames vanameelne, et Lenini unistused olid roostes ega pürginud tähtede poole. Kosmoselaevad ja kubistide maalid polnud olulised. Lõpuks sai igaühele selgeks, et marksism nägi progressi kui ainust ühesuunalist teed, mida mööda maailma rahvad sammhaaval edasi vaaruvad, takerdudes nagu logiseva käigukastiga vanas bussis sõitjad. Kunstnike ainus ülesanne oli veenda nurisevaid sõitjaid, et nad jääksid sellele õigele teele.
• Catherine Merridale, "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda", tlk Matti Piirimaa, 2014, lk 249-250

• "Kunstmalid silmade läbbi sedasamma rõmo tevad, mis illus musika kõrvade läbbi, kes säherdust penemat maitsmist mõistavad," kirjutas Johann Voldemar Jannsen 1871. aasta Postimehes Johann Köleri maalidest. Maalikunst oli eestlastele veel võõras ja Johann Kölerit tunti kodumaal rohkem kui rahvuslikku aktivisti ja talurahva õiguste eest seisjat kui tsaaririigi pealinnas elavat kuulsat ja edukat eesti kunstnikku.
  • Liisa Kaljula, "Köler Prize, igakevadine hobukaarikute võiduajamine" KUNST.EE, 2014

• Ta seisatas, et jälle vett vaadelda, lootes taastada ennist kooliteel silmatud nägemust. Värvid olid tema tähelepanu köitnud. Saarte värvid olid tihti hillitsetud: oliivrohelised, poripruunid, merehallid, kõik udust mahendatud. Varahommikuses päikesevalguses näis pilt kirgas ja kiirgav. Lume kalk valendus. Kolm siluetti. Rongad. Frani maalil oleksid nad nurgelised, vaat et kubistlikud. Kõvast mustast puidust rohmakalt nikerdatud linnud. Ja siis värvilaik. Punane, ergava päikesepalli peegeldus.
  • Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016, lk 25

• "Ema peidab tõenäoliselt kõik oma pildid ära," oli Perez arvanud. "Tal on piinlik, kui mõni professionaalne kunstnik neid näeb."

Ja Fran oletaski, et ta ise on nüüdseks professionaalne kunstnik. Tema töid osteti ja pandi galeriidesse üles. Tal oli hea meel, et Mary oli oma tööd siiski seinale jätnud. Need pildid olid väga väikesed ja tagasihoidlikud, üldsegi mitte Frani stiil, kuid huvitavad, sest neil olid näha kõik Fairi saare elu-olu pisiasjad, mis muidu võinuks kahe silma vahele jääda. Siin jupp lagunenud müüri, väike tuust lambavilla ühe nurga küljes, seal visand hauast surnuaial. Fran uuris seda lähemalt, kuid hauakivi oli kujutatud küljelt, nii et isegi kui päriselus sel kivil ka kiri oli, siis oli seda selle nurga alt võimatu lugeda.

• Ann Cleeves, "Sinine välk", tlk Lauri Vahtre, 2018, lk 18

• Tänasel päeval on mul fotot isegi raskem uskuda kui maali, sest kunstnik lähtub oma sisemisest aususest, ta maalib alati ausalt.
  • Maarit Murka: Kaspar Viilup, Reet Weidebaum, "Maarit Murka: mul on fotot isegi raskem uskuda kui maali" ERR, 17.09.2019

Vaata ka

• Natüürmort

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel

Maal