From Wikipedia, the free encyclopedia
William Morris (24. märts 1834 Walthamstow, Essex – 3. oktoober 1896 Hammersmith, Middlesex) oli inglise kunstnik, kirjanik ja muinsuskaitsetegelane. Morris lõi gootika sugemeid kasutava dekoratiivse rakenduskunsti stiili. Lisaks asutas ta ettevõtte, millest kujunes kunstkäsitööd taaselustav liikumine Arts and Crafts Movement, ning kirjutas arhaiseerivas laadis luulet ja proosat.[1]
| William Morris | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | William Morris |
| Sündinud |
24. märts 1834 Walthamstow, Essex, Inglismaa |
| Surnud |
3. oktoober 1896 Hammersmith, Middlesex, Inglismaa |
| Rahvus | inglane |
| Tegevusala | tarbekunst, poliitika, muinsuskaitse, kirjandus, luule |
William Morris sündis 24. märtsil 1834 Walthamstow's Emma ja William Morrise perre. Pereisa oli edukas maakler, mistõttu võis perekond lubada endale kodanliku eluviisi mugavusi ning kolis 1840. aastal Woodford Halli mõisa Essexis.[viide?]
Morris oli agar lugeja. Ta väitis koguni, et oli Sir Walter Scotti teoste lugemist alustanud nelja- ja lõpetanud seitsmeaastaselt. Samuti meeldis talle uidata Woodford Halli ümbruse kirikutes, mis esindasid varajast puristlikku inglise arhitektuuri, mida ta terve oma elu vältel imetles.[2]
1847. aastal suri pereisa Morris ja pere kolis tagasi Walthamstow'sse. Aasta hiljem alustas noor William õpinguid Marlborough' erakolledžis, olles seni üheksandast eluaastast alates õppinud Ms. Arundale'i Noorte Härrasmeeste Akadeemias. Morris oli väga rahulolematu Marlborough' kasvatus- ja õpetamismeetoditega, eelistades veeta aega looduses ning raamatuid lugedes. Ühtlasi asus ta tegelema käsitööga. Morris kudus võrke ja valmistas püüniseid.[2] 1851. aastal külastas pere maailmanäitust Londonis, kuid Morris, põlates tööstusajastu disaini, keeldus näitusele sisenemast.[3]
1853. aastal hakkas Morris Oxfordis Exeteri kolledžis teoloogiat õppima.[4] Seal tekkis tal lähedane sõprus Edward Burne-Jonesiga, kes tutvustas teda Vennaskonna-nimelisele kirjandushuviliste seltsile. Morris asus tõsisemalt luulet kirjutama ning Thomas Carlyle'i, Charles Kingsley ja John Ruskini kirjutisi lugedes tekkis tal huvi tööstusajastu sotsiaalküsimuste vastu. 1855. aastal käisid Morris ja Burne-Jones Põhja-Prantsusmaal ringreisil, kus nad tutvusid sealse arhitektuuriga ning mõistsid, et huvituvad rohkem kunstist kui teoloogiast.[2]
Morris viis bakalaureuseõpingud teoloogias lõpuni, kuid asus 1856. aastal tööle George Edmund Streeti, toonase juhtiva uusgooti arhitekti juurde. Morrise praktika arhitektina jäi põgusaks, sel perioodil keskendus ta rohkem The Oxford and Cambridge Magazine'i väljaandmisele, kus ilmus ka tema enda loomingut. Sellegipoolest sai ta Streeti juures töötades väärtuslikke teadmisi materjalidest ja tehnikatest.[2][3] Ta proovis kätt kiviraiumises, savitöös, nikerdamises ja tikkimises.[2]
1856. aasta hilissuvel kolis Street oma töövahenditega Londonisse, kuhu suundus ka Morris. Londonis sai ta taas kokku Burne-Jonesiga, kellega ühiselt üüriti korter, mille tarvis lasi Morris spetsiaalselt mööbli valmistada. See oli esimene paljudest interjööridest, mille ta vastavalt oma kindlale dekoratiivsele stiilile disainis. Mehe tähelepanu majapidamise väljanägemisele, värvidele ja tekstiilile võis 19. sajandi inglise ühiskonnas käsitleda sekkumisena nendesse valdkondadesse, mis kuuluvad traditsiooniliselt naiste sfääri.[2]
Morris tutvus Londonis Dante Gabriel Rossettiga ning hakkas lävima prerafaeliitide seltskonnaga. Rossetti veenis teda maalikunstiga tegelema ning 1856. aasta lõpus ütles Morris üles oma töökoha Streeti juures. 1857. aasta vältel kirjutas ta suure osa 30 luuletusest, mis anti aasta hiljem välja kriitikute poolt mahalaidetud kogumikuna "Guinevere'i apoloogia" ("The Defence of Guenevere"). Morris oli üks kunstnikest, kes 1857. aasta suvel Rosetti juhendamisel Oxford Unioni raamatusaali lage ja aknaid ümbritsevaid paneele dekoreeris. Morrise panuseks oli lagi ning temperatehnikas ühele kümnest paneelist maalitud Tristan, Isolde ja Palamedes.[2]
1857. aasta talvel tutvus Morris Oxfordi tallimeistri tütre Jane Burdeniga. Jane oli kord teatris silma jäänud Burne-Jonesile ja Rossettile. Rossetti palus teda endale modelliks ning Jane'ist sai järgnevateks aastateks mitme prerafaeliidi modell. 1858. aastast pärineb Morrise ainus lõpetatud tahvelmaal, mis kujutab Jane'i Isoldena. Jane Burden ja William Morris laulatati 26. aprillil 1859. aastal Oxfordi Püha Miikaeli kirikus.[2]
Abielupaari koduks sai Punase Maja nime kandev hoone Bexleyheathis, mille Morris projekteeris koos Philip Webbiga, kellega ta Streeti juures töötades tutvus. Maja projekteerimisel võeti eeskujuks 13. sajandi arhitektuur. Järsu katusega hoone on laotud punastest tellistest, millest maja endale ka nime sai, ning hoovis paikneb samuti punastest tellistest laotud kaev.[2] Maja sisustama asudes ei olnud Morris rahul kommertsiaalse mööbli ja sisustuselementidega, mistõttu otsustas ta sarnaselt Burne-Jonesiga Londonis elades kogu interjööri ise disainida. Selle ettevõtmise juures abistasid teda kunstnikest sõbrad, elustades seeläbi Morrise unistust keskaegsest tööliskogukonnast.[3]
Koos asutati 1861. aastal sisustusfirma, mis tegeles vaid käsitööna valminud sisustuselementide müügiga. Ettevõtte osanikud olid lisaks Morrisele Peter Paul Marshall, Charles Faulkner, Dante Gabriel Rosetti, Edward Burne-Jones, Philip Webb ja Ford Madox Brown. Esialgseks nimeks sai Morris, Marshall, Faulkner & Co., kuid omavahel kutsuti ühisäri lihtsalt firmaks.[2] Esialgsetest plaanidest hoolimata ei osutunud Punane Maja praktilistel põhjustel sobivaks töökojaks, mistõttu rajati see Londonisse. Esimestel aastatel ei saatnud ettevõtet finantsedu, kuid see-eest saadi palju tellimusi vast valminud kirikutelt ning populaarseks osutusid ettevõtte toodetud vitraažid.[3] 1862. aasta maailmanäitusel Kensingtonis oli ettevõte edukas: nende vitraažid pälvisid kaks kuldmedalit ning žürii mainis nad eraldi ära. Ettevõtte kataloogis reklaamiti laia valikut sisustuselemente, millest osa valmis ettevõtte enda töökojas ja osa alltöövõtjate vahendusel. Esimesed Morrise disainitud tapeedid valmisid 1862. aastal.[2]
1961. ja 1962. aastal sündisid Morrise tütred Jenny ja May. Ehkki need Punases Majas veedetud aastad olid Morrise elus kõige õnnelikumad, vaevasid teda raha- ja terviseprobleemid.[2][5] 1865. aastal oli ta sunnitud Punase Maja maha müüma. Sisustusfirma töökoda kolis Holbornist Bloomsburysse ning pere asus elama töökoja peal paiknevatesse ruumidesse.[2]
1860. aastate keskpaigas asus Morris taas kirjutama. Vahepealne paariaastane paus oli tingitud eelmise luulekogu negatiivsest vastukajast ja töökohustuste kuhjumisest. Inspireerituna klassikalisest, keskaegsest ja põhjala kirjandusest, kirjutas Morris tööstusvastase sõnumiga eepose "Maapealne paradiis" ("The Earthly Paradise"). Struktuurilt Chauceri "Canterbury lugudega" ("The Canterbury Tales") sarnaneva teose esimene osa anti välja 1868. aastal ja ülejäänud kaks osa 1870. aastal. Erinevalt varasemast luulekogust sai Morrise eepos suure kiituse osaliseks.[2]
1877. aastal pakuti talle professoritooli Oxfordis ning 1892. aastal õukonnapoeedi ametikohta, kuid Morris keeldus mõlemast pakkumisest. Huvitatuna islandi saagadest, reisis Morris koos õpetlase Eiríkr Magnússoniga 1871. ja 1873. aastal Islandile.[2] Morris õppis vanaskandinaavia keelt ning koostöös Magnússoniga valmis 1875. aastal saagade tõlge teosena "Kolm põhjamaist armastuslugu" ("Three Northern Love Stories"). Aasta hiljem ilmus Morrisel veel enda versioon põhjala mütoloogilistest tekstidest pealkirjaga "Völsung Sigurd ja Nibelungide hukk" ("Sigurd the Volsung and the Fall of the Niblungs").[2][5]
1871. aastal enne Islandile suundumist juhtus Morris nägema Kelmscotti häärberit Lõuna-Oxfordshire'is, mille 16. sajandi puristlik arhitektuur esindas tema ideaale. Morris ostis häärberi koos Dante Gabriel Rossettiga, kes 1874. aastal välja kolis.[5] Ta ammutas häärberit ümbritsevast loodusest arvukalt inspiratsiooni tapeetide ja tekstiilide tarvis.[2]
1875. aasta märtsis sai Morrisest sisustusfirma ainus omanik. Ettevõte kandis siis nime Morris & Co. Ehkki firmal oli arvukalt prestiižseid kliente, juhiti äri saamatult, mistõttu vaevasid Morrist taas rahamured. Ta otsustas lõpetada alltöövõtjate kasutamise ja tsentraliseerida kogu tootmisprotsessi. Kui firma töökoda 1881. aastal suurematesse ruumidesse kolis, tegeleti seal ise nii puulõike, vaipade kui ka taimsete värvide tootmisega.[2]
Murest lõhenenud klassiühiskonna ja kunsti positsiooni üle asus Morris 1877. aastal avalikke loenguid pidama. Ühtlasi asutas ta muinsuskaitseühingu, et seista vastu arhitektuuriobjektide autentsust kahjustavatele restaureerimistöödele, mis tollal levinud olid.[5]
1883. aastal astus Morris sotsialistlikku parteisse Demokraatlik Föderatsioon, mis aga katkestas suhted paljude tuttavatega, kes sarnaselt Morrisega kuulusid kõrgklassi. Morris luges läbi Karl Marxi "Kapitali", kirjutas partei väljaannetele ning reklaamis parteid ka tänavatel kõnesid pidades. Ent juba 1884. aastal tekkis parteisisene lõhenemine ja antiparlamentaarset vaadet esindav Morris lõi oma partei – Sotsialistliku Liiga. Tema kodus einestasid sageli aktiivsed kaasamõtlejad, nagu George Bernard Shaw, ning ta võttis osa protestidest, ainuüksi 1887. aastal 105-st. Poliitilise töö kõrvalt ei jäänud tal palju aega firma jaoks.[2] Ettevõttes olid tegevad tema naine Jane ja tütar May, kellest sai 1884. aastal kudumisosakonna juhataja.[6] Pigem leidis Morris aega kirjatöö jaoks, andes välja populistlikke ja poliitilisi luuletusi, proosapalasid ja novelle, tõlkides samas ka inglise keelde Homerose "Odüsseia", Vergiliuse "Aeneise" ning germaani sangarieepose "Beowulf". Kümnendi lõpus tõrjuti Morris Sotsialistlikust Liigast kõrvale.[2]
Morris keskendus taas kunstile ning firmale, ent ei taandunud poliitikast täielikult, jätkates kirjutamist.1888. aastal esitleti tema loomingut esimesel Kunsti ja Käsitöö Näituste Ühingu väljapanekul Londonis ning kolm aastat hiljem sai temast ühingu president. 1890. aastatel oli tema firma edukuse tipus. Morrisest kujunes keskne tegelane kunsti- ja käsitööliikumistes. 1891. aastal avas ta Hammersmithis trükikoja Kelmscott Press. Kõik raamatud, mis ettevõte tootis, kokku 66 väljaannet,[5] trükiti ja köideti keskaegses tehnikas. Morris töötas välja kolm kirjatüüpi, kujundas miniatuure ja teostas illuminatsioone. Kelmscott Pressi kõige uhkem trükis oli mõni kuu enne Morrise surma koostöös Burne-Jonesiga valminud Geoffrey Chauceri "Canterbury lood".[2]
William Morris suri 3. oktoobril 1896. Tema hauakivi kujundas Philip Webb, kes oli aastaid tagasi koos Morrisega projekteerinud Punase Maja.[2]
Morrise pärand, nagu ka tema tegevusampluaa, on mitmekülgne. Tema poliitilised püüdlused olid eeskujuks järgnevatele põlvedele ning Morrise novellist "Uudiseid eikusagilt" ("News from Nowhere") kujunes osa sotsialistliku kirjanduse kaanonist.[2]
Morris oli esimene kunstnik (teoreetikutest edestas teda John Ruskin), kes mõistis, kui ebakindlaks ja madalaks oli muutunud kunsti ühiskondlik tähtsus renessansist möödunud sajandite kestel, eriti tööstusrevolutsioonijärgsetel aastatel. Tema mõjul hakati taas väärtustama teoste käsitöölist meisterlikkust. Ehkki Morris seisis kunsti elitaarsusele vastu, pidi ta tõdema, et käsitööline kunst välistab odavuse, mistõttu oli tema ja teiste käsitööliste looming kättesaadav vaid kitsale ringkonnale.[7]
Märkimisväärne on ka Morrise panus muinsuskaitsesse. Morrise rajatud muinsuskaitseselts oli üks esimesi maailmas ning tegutseb siiani.[2]
William Morrise disainitud tapeete toodetakse jätkuvalt.[viide?]
![Thumb](#/media/Fail:William_Morris_-_"Pimpernel"_-_Google_Art_Project.jpg)
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
