Vergilius

Publius Vergilius Maro (15. oktoober 70 eKr Andes – 21. september 19 eKr Brindisi) oli Vana-Rooma kirjanik, kelle tuntuimaks teoseks on eepos "Aeneis".

Vergilius
Vergiliuse büst tundamatult autorilt, 1. sajand pKr
Sünninimi	Publius Vergilius Maro
Sündinud	15. oktoober 70 eKr Mantova lähistel, Alpideesine Gallia, Rooma vabariik
Surnud	21. september 19 eKr (50-aastaselt) Brindisi, Italia, Rooma keisririik
Kodakondsus	Rooma
Elukutse	luuletaja
Žanr	Eepos, didaktism
Tuntud teoseid	"Bucolica" "Georgica" "Aeneis"

Vergiliust kujutav antiikaegne mosaiik (Landesmuseum Trier, Saksamaa)

Vergilius sündis tagasihoidlikus, kuid jõukas peres. Nooruses ta kolis Mediolanusesse. Vergilius veetis suurema osa oma sündmustevaesest elust Napolis ja selle ümbruses, aeg-ajalt ilmudes ka Roomas. Luuletusi hakkas ta kirjutama juba 50. aastatel eKr. Aastaks 29 eKr oli Publius lõpetanud õpetliku eepose põlluharimisest, „Georgica“, ja alustas tööd „Aeneis“ kallal, luuletusega Rooma ajaloo algusest, mis oli mõeldud ladinakeelse „vastuseks Homerosele“. Tal ei olnud aega teose lõpetamiseks ja ta tahtis käsikirja enne oma surma ära põletada, kuid Aeneis avaldati siiski ja sellest sai Rooma rahvuseepos.

Kõigi järgnevate ajastute jooksul sai Vergiliusest Rooma parim luuletaja. Tema luuletused võeti juba varase impeeriumi ajal koolide õppekavasse ja tema mõju oli otsustav kogu ladina luule arengule. Keskajal ja varauusaegsel perioodil oli ’’Aeneis’’ üks väheseid antiikseid tekste, mis püsis ringluses: seda loeti, parandati ja mõnel juhul parodeeriti.  

Teosed

Varajased teosed

Kommentaatorite sõnul sai Vergilius oma esimese hariduse viieaastaselt ning läks hiljem Cremonasse, Milanosse ja lõpuks Rooma, et õppida retoorikat, meditsiini ja astronoomiat, millest ta loobus filosoofia kasuks. Appendix Vergiliana järgi hakkas ta luuletusi kirjutama Napolis, Siro epikureismi koolis õppides. Kommentaatorite poolt noorele Vergiliusele omistatud väikeste teoste rühm on säilinud pealkirja Appendix Vergiliana all, kuid teadlased peavad neid suures osas võltsitud teosteks. Üks neist, Catalepton, koosneb neljateistkümnest lühikesest luuletusest^[1], millest mõned võivad olla Vergiliuse omad, ja teine, lühike jutustav luuletus pealkirjaga „Culex“ („Madu“), on omistatud Vergiliusele juba 1. sajandil pKr.

Georgica

Peamine artikkel: Georgica

Mõni aeg enne aastat 37. eKr sai Vergilius Octaviuse võimeka agendi Maecenase ringi liikmeks, kes püüdis võidelda Antoniuse poolehoiu vastu juhtivate perekondade seas, koondades Rooma kirjandustegelasi Octaviuse poolele. Vergilius tutvus paljude teiste tolleaegsete juhtivate kirjandusteadlaste, sealhulgas Horatiuse, kelle luuletustes teda sageli mainitakse ja Varius Rufuse, kes hiljem aitas lõpetada Aeneise.

Maecenase nõudmisel veetis Vergilius järgnevad aastad (võib-olla 37-29 eKr) pika daktülilise heksameetrilise luuletuse, nn Georgica (kreeka keelest „Maa töötamisest“) kirjutamisega, mille ta pühendas Maecenasele.

Georgica peamiseks teemaks on õpetus talumajapidamise juhtimise meetodite kohta. Selle teema käsitlemisel järgib Vergilius kreeka luuletaja Hesiodose „Tööd ja päevad“ ja mitmete hilisemate hellenistlike poeetide teoseid, mis on didaktilises („kuidas“) traditsioonis.

Georgica neli raamatut keskenduvad vastavalt järgmistele teemadele:

1. Põllukultuuride kasvatamine;
2. Puude kasvatamine;
3. Kariloomade ja hobuste kasvatamine;
4. Mesindus ja mesilaste omadused.

Antiikteadlased, näiteks Servius, oletasid, et Aristaeuse episood asendas keisri palvel pika osa, mis ülistas Vergiliuse sõpra, luuletaja Gallust, keda Augustus häbistas ja kes tegi 26. aastal eKr enesetapu.

Georgikute toon kõigub optimismi ja pessimismi vahel, tekitades kriitilisi arutelusid luuletaja kavatsuste üle^[1], kuid teos paneb aluse hilisemale didaktilisele luule. Vergilius ja Maecenas olevat Octaviusele kordamööda Georgikaid ette lugenud, kui too naasis Antoniuse ja Kleopatra võitmisest Actiumi lahingus 31. aastal eKr.

Aenis

Peamine artikkel: Aeneis

Aeneist peetakse üldiselt Vergiliuse parimaks teoseks ja seda peetakse üheks tähtsaimaks luuletuseks lääne kirjanduse ajaloos (T. S. Eliot nimetas seda „kogu Euroopa klassikaks“). Teos (mille eeskujuks on Homerose Ilias ja Odüsseia) jutustab Trooja sõja põgenikust, Aeneisest, kes püüab täita oma saatust. Tema kavatsus on jõuda Itaaliasse, kus tema järeltulijad Romulus ja Remus peaksid asutama Rooma linna.

Eepos koosneb 12 raamatust daktülilises heksameetrilises värsis, mis kirjeldavad Trooja rüüstamisest põgeneva sõdalase Aeneise teekonda Itaaliasse, tema võitlust itaalia vürst Turnusega ja linna rajamist, millest peaks välja kasvama Rooma. Aeneise esimesed kuus raamatut kirjeldavad Aeneise teekonda Troiast Rooma. Vergilius kasutas oma eepose koostamisel mitmeid eeskujusid^[1]: Homeros, klassikalise eepose väljapaistev autor, on kõikjal esindatud, kuid Vergilius kasutab teiste kirjanike hulgas, kellele ta viitab, eriti ka ladina luuletajat Enniust ja hellenistlikku luuletajat Apolloniust Rhodose kohta. Kuigi „Aeneis“ on kindlalt eepose laadis, püüab ta sageli laiendada seda žanri, lisades sellesse teiste žanrite, näiteks tragöödia elemente. Antiikkommentaatorid märkisid, et Vergilius näib jagavat Aeneise kahte ossa Homerose luule põhjal; esimesed kuus raamatut peeti Odüsseia eeskujuks, samas kui viimased kuus raamatut olid seotud Iliasega^[2].

Aeneise vastuvõtt

Aeneise kriitikud keskenduvad mitmesugustele küsimustele. Eriti palju vaieldakse luuletuse kui terviku tooni üle; mõned peavad luuletust lõppkokkuvõttes pessimistlikuks ja poliitiliselt Augustuse režiimi õõnestavaks, teised aga uue keisridünastia ülistamiseks. Vergilius kasutab Augustuse režiimi sümboolikat ning mõned uurijad näevad Augustuse ja Aeneise vahel tugevaid seoseid, üks kui Rooma rajaja ja teine kui Rooma taas rajaja. Luuletuses on tuvastatud tugev teleoloogia ehk püüdlus kulminatsiooni poole. Aeneis on täis ettekuulutusi Rooma tuleviku kohta, Augustuse, tema esivanemate ja kuulsate roomlaste tegudest ning Kartaago sõdadest; Aeneise kilbil on isegi kujutatud Augustuse võitu Actiumis Marcus Antoniuse ja Kleopatra vastu 31. aastal eKr. Täiendavaks uurimisobjektiks on Aeneise iseloom. Luuletuse peategelasena näib Aeneis pidevalt kõikuvat oma emotsioonide ja Rooma asutamise prohvetliku kohustuse täitmise vahel; kriitikud märgivad Aenease emotsionaalse kontrolli kokkuvarisemist luuletuse viimastes osades, kus „vaga“ ja „õiglane“ Aeneas tapab halastamatult Turnuse.

Pärand

Antiikaeg

Vergiliuse teosed muutsid ladinakeelse luule peaaegu alates nende avaldamise hetkest revolutsiooniliselt. Bucolica-st, Georgica-st ja eelkõige Aeneise-st said koolide õppekavade standardtekstid, millega kõik haritud roomlased olid tuttavad. Vergiliuse järgsed luuletajad viitavad sageli intertekstuaalselt tema teostele, et luua oma luules tähendust. Augustuse poeet Ovidius parodeerib „Amores 1.1.1-2“ Aeneise algussõnu ning tema kokkuvõtet Aeneise loost „Metamorfooside“ 14. raamatus, nn „mini-Aeneist“, on peetud eriti oluliseks näitena Vergiliuse-järgsest vastusest eepose žanrile. Lucanuse eepost „Bellum Civile“ on peetud Vergiliuse-eepose vastandiks, mis loobub jumalikust mehhanismist, käsitleb ajaloolisi sündmusi ja erineb kardinaalselt Vergiliuse eepose tavast. Flaviuse ajastu luuletaja Statius oma 12-rajalises eeposes Thebaid tegeleb tihedalt Vergiliuse luulega; oma järelsõnas soovitab ta oma luuletuses mitte „konkureerida jumaliku Aeneisega, vaid järgida kaugelt ja alati austada selle jälgi“.

Hilisantiikaeg

Isegi kui Lääne-Rooma impeerium lagunes, tunnistasid kirjaoskajad, et Vergilius oli meisterlik luuletaja - näiteks püha Augustinus tunnistas, kuidas ta oli Dido surma lugedes nutnud^[3]. Tuntuimad säilinud Vergiliuse teoste käsikirjad on hilisantiigist pärit käsikirjad, nagu Vergilius Augusteus, Vergilius Vaticanus ja Vergilius Romanus.

Keskaeg

Vergiliuse portree 5. sajandist Vergilius Romanusest.

Gregorius Tours'i luges Vergiliust, keda ta tsiteerib mitmes kohas koos teiste ladina luuletajatega, kuigi ta hoiatab, et „me ei tohiks nende valelikke lugusid jutustada, et mitte langeda igavese surma karistuseks“^[4]. 12. sajandi renessansis paigutas Alexander Neckham Aeneise oma kunsti standardõppekavasse ja Dido sai ajastu romantiliseks kangelannaks^[5]. Sellised mungad nagu Maiolus Cluny-st võisid küll tagasi lükata seda, mida nad nimetasid „Vergiliuse luksuslikuks ilukõneluseks“^[6], kuid nad ei saanud eitada tema mõjuvõimu.

Dante „Jumalik komöödia’’

Dante esitab Vergiliust kui oma teejuhti läbi põrgu ja suurema osa puhastustulest „Jumalikus komöödias“^[7]. Dante mainib Vergiliust ka teoses „De vulgari eloquentia“ kui üht neljast regulati poetae'st koos Ovidiuse, Lucanuse ja Statiusega.

Renessanss ja varane modernsus

Renessansiajastul said mitmed autorid Vergiliuse eeskujul inspiratsiooni eepose kirjutamiseks: Edmund Spenser nimetas end inglise Vergiliuseks; „Kaotatud paradiis“ oli mõjutatud Aeneise eeskujul; ja hilisemate kunstnike seas, keda Vergilius mõjutas, on Berlioz ja Hermann Broch^[8].

Vergiliuse haud

Vergiliuse haud

Vergiliuse haua nime all tuntud ehitis asub iidse Rooma tunneli (grotta vecchia) sissepääsu juures Piedigrotta linnaosas, mis asub 3 km kaugusel Napoli kesklinnast, Mergellina sadama lähedal, piki rannikut põhja suunas kulgeva tee ääres. Kuigi Vergilius oli juba enne oma surma kirjandusliku imetluse ja austuse objektiks, seostati tema nime keskajal imeliste võimetega ning paar sajandit oli tema haud palverännakute ja austuse sihtpunkt^[9].

Teosed eesti keeles

• "Bucolica. Karjaselaulud". Tõlkinud ja saatesõna "Vergiliuse pastoraalid": Ants Oras. New York: Estonian Learned Society in America, 1970
• "Rooma kirjanduse antoloogia", Eesti Raamat, Tallinn 1971, lk. 270–321 (Leo Anvelti tõlgitud katkendeid teostest "Bucolica", "Georgica" ja "Aeneis" ja Ülo Torpatsi tõlgitud "Epitaaf Vergiliuse haual") + kommentaarid lk. 608–617
• "Aeneis: Eepos kaheteistkümnes laulus". Tõlkinud ja saatesõna "Vergilius ja eesti heksameetri probleem": Ants Oras. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1975
• "Bucolica. Aeneis". Tõlkinud ja saatesõnad: Ants Oras. Hortus Litterarum, Tallinn 1992

Viited

1. Fowler, Don. 1996. "Virgil (Publius Vergilius Maro)." In The Oxford Classical Dictionary (3rd ed.). Oxford: Oxford University Press.
2. Jenkyns, p. 53
3. K. W. Gransden, Virgil: The Aeneid (Cambridge 1990), p. 105.
4. "History of the Franks ... Selections, translated with notes, by Ernest Brehaut | WorldCat.org". search.worldcat.org (inglise). Vaadatud 30. novembril 2024.
5. Waddell, pp. 22–3.
6. Waddell, p. 101.
7. Dante Alighieri; Ciardi, John (2003). The divine comedy: the inferno, the purgatorio, and the paradiso. New York: New American Library. ISBN 978-0-451-20863-7.
8. Gransden, pp. 108–111.
9. "Virgil, tomb of", The Virgil Encyclopedia (inglise), John Wiley & Sons, Ltd, lk 1361–1361, 2014, DOI:10.1002/9781118351352.wbve2205, ISBN 978-1-118-35135-2, vaadatud 30. novembril 2024

Kirjandus

• John William Mackail, "Vergilius ja tema tähendus nüüdismaailmale". Tõlkinud Ants Oras, saatesõna Pärtel Haliste, EKS, Tartu 1930, 148 lk
• P. Vergilius Maro "Aeneis. Liber I" Tartu: RK "Teaduslik Kirjandus", 1947 (korraldanud, eessõnaga, kommentaaridega ja sõnastikuga varustanud Lydia Pintman)
• Thomas Stearns Eliot, "Mis on klassik?" (1944. aastal Vergiliuse Ühingu presidendikõnena peetud ettekanne). Tõlkinud Jaak Rähesoo, raamatutes: T. S. Eliot, "Valik esseid", Loomingu Raamatukogu 1973, nr. 20/21, lk 81–99, ja T. S. Eliot, "Valitud esseesid", Hortus Litterarum, Tallinn 1997, lk 254–281
• Thomas Stearns Eliot, "Vergilius ja kristlik maailm". Tõlkinud Anne Lange ja Jaak Rähesoo, järelmärkus: Jaak Rähesoo – Looming 1987, nr 12, lk 1645–51
• Ilmar Vene, "Vergilius eesti keeles" – Keel ja Kirjandus 1993, nr 9, lk 517–522
• Marju Lepajõe, "Võlur Vergilius" (raamatu "Bucolica; Aeneis" arvustus) – Vikerkaar 1993, nr 11, lk 82–85
• Ants Oras, "Luulekool II: Meistriklass", Ilmamaa, Tartu 2004, lk 197–216 (tõlkeraamatute saatesõnade uustrükk)
• Anne Lange, "Ants Oras". Ilmamaa, Tartu 2005, lk 377–394

Välislingid

• Teosed ladina keeles
• http://ancienthistory.about.com/od/latinvergil/Vergil.htm
• http://www.poetryintranslation.com/PITBR/Latin/Virgilhome.htm
• http://virgil.org/vitae/