From Wikipedia, the free encyclopedia
"Canterbury lood" (inglise keeles The Canterbury Tales; keskinglise keeles Tales of Caunterbury) on 24 jutustusest koosnev kogumik, mille autor on 14. sajandi inglise kirjanik Geoffrey Chaucer.[1]
| "Canterbury lood" | |
|---|---|
 Illustratsioon "Canterbury lugude" 1483. aastal ilmunud teisest väljaandest | |
| Originaali pealkiri | "The Canterbury Tales" |
| Autor | Geoffrey Chaucer |
| Tõlkija | Votele Viidemann |
| Päritolumaa | Inglismaa kuningriik |
| Keel | keskinglise keel |
| Žanr | satiir |
| Ilmumisaeg |
u 1400 (originaal) 2006 (eesti keeles) |
| Väljaande tüüp | manuskript |
Kogumik koosneb "Üldisest proloogist" ja sellele järgnevatest lugudest, mida tegelaskujud teekonnal Canterburysse üksteisele jutustavad. Teose eesmärgiks on – nagu 14. sajandi kirjandusele üldiselt – pakkuda lisaks õpetusele ka meeldivat ajaviidet.[2] Kogu teos on kirja pandud keskinglise keeles.[1] Chaucer töötas kirjatüki kallal 1388. aastast kuni oma surmani, arvatavasti 1400. aastal. Teos on jäänud lõpetamata, kuid tänini pole teada, kas see oli tahtlik või juhuslik.[3]
Suurel määral Giovanni Boccaccio "Dekameronist" inspireeritud "Canterbury lood" on eesti keelde tõlkinud inglise filoloog Votele Viidemann (1947–1992).[3] Ameerika Ühendriikide akadeemik Charles Muscatine väidab, et "Canterbury lood" koondab kokku ja vaatleb kaasaja olulisi väärtusi, mis "keskajal moodustasid rikka ja tasakaalustatud süsteemi, mis nüüd on lagunemas",[4] ning seda peetakse tänini inglise rahvuskirjanduse alusepanija Geoffrey Chauceri peateoseks.[3]
Jutustuse süžee põhineb 30 palveränduri teelkonnal Canterburysse peapiiskop Thomas Becketi hauale[1]. Palverännaku motiivi kasutamine on Chaucerile andnud võimaluse tuua kokku keskaja eri seisustest inimesed, kes igapäevaelus omavahel läbi ei käiks:[1] rüütli, prioressi, kaupmehe, tudengi, Bathi emanda, maapreestri, paaži, aidamehe, indulgentsimüüja jt.[2] Chaucer on teadaolevalt esimene autor, kes kasutas palverännakut lugude jutustamise kohana.[5]
Palverändurid kogunevad Southwarkis Tabard Inni kõrtsis, mis asub Londoni lähedal Thamesi jõe kaldal. Sealne kõrtsmik Harry Bailey liitub palverändurite rühmaga ning teeb muuhulgas ettepaneku korraldada jutuvestmise võistlus, mille meistri koha ta ise sisse võtab. Teost alustavas "Üldises proloogis" tutvustatakse lugejale lühikeste ja värvikate, kuid satiiriliste kirjelduste abil tegelasi, kellest igaüks jutustab palverännaku vältel ühe loo. Tegelaskujude jutud põimuvad vaheldumisi lühikeste dramaatiliste vahevestlustega, mis leiavad aset kõrtsmiku ja ühe või mitme palveränduri vahel.[1] Chauceri esialgne plaan võis oletatavasti näha ette, et iga palverändur räägib nii teel sihtkohta kui ka tagasi ühe loo[2], kuid ta ei pidanud sellest kinni: Canterburysse mineku osas saab esialgu kavandatud 30 tegelasest sõna vaid 24 ning tagasitee kirjeldus ja räägitavad lood puuduvad täiesti.[1]
Tegelaste värvikirev taust, mis leiab endale väljundi jutuvestmisvõistluses, annab Chaucerile võimaluse tutvustada oma teoses ka paljusid kaasaegseid kirjandusžanre: lüürikat, religioosset legendi, õukonnaromantikat, igapäevaelukomöödiat, allegoorilist lugu, keskaegset jutlust. Kohati on tegu lausa mitme kirjandusliigi seguga.[1] Niisama palju kui teistest käsitletud teemadest (olmeteemad, tegelaste välimus jne), räägivad "Canterbury lood" lugude jutustamise kunstist, milles "jutt ise ja jutustaja ühiskondlik positsioon on üldiselt seotud". Kõrgstiilis moraliseerivaid jutte räägivad üldjuhul kõrgema staatusega isikud, elavamad ning vahetumad lood kuuluvad pigem alamklasside esindajatele.[5]
Kirjaniku ja tõlkija Arthur Kincaidi sõnul kajastavad juttude vahele põimitud saatetekstid sageli läbitud teed ning omavahelisi pingeid palverändurite vahel. Näiteks püüab aidamees takistada möldrit oma lugu rääkimast ning vastutasuks "Möldri loole", milles aidameest tögati, räägib aidamees loo, kus kaks Cambridge'i üliõpilast tögavad omakorda möldrit. Kui kerjusmunk kurdab Bathi emandale, et tema proloog on liiga pikk, alustab emand oma juttu "põlglike märkustega kerjusmunkade aadressil".[5] Sellest hoolimata soovib Chaucer oma kirjatöös kõiki tegelasi pigem mõista kui neile hinnanguid anda.[6]
Tegelaskujude loomisel on Chaucer kasutanud kaasaegseid uskumusi astroloogiast. Nii näiteks sõnab emand Bathist, kuidas "tema söakas hing on pärit Marsilt ning tundelaad Veenuselt". Teiseks aluseks karakterite loomisel on Chaucer kasutanud füsiognoomiat, mis oli 14. sajandi lõpul väga populaarne. Selle kohaselt on olemas seos inimese iseloomu ja välimuse vahel: indulgentsimüüja inetu välimus on seotud tema ebardlikkusega ning möldri suur suu viitab liigsöömisele ja liiderlikkusele.[7]
Lisaks olevikule saab lugeja aimu ka tegelaste minevikust, nende harjumustest ja ideedest – seetõttu on lugejal psühholoogiliselt neid raskem hukka mõista. Kincaid möönab: "Seega asetab Chaucer meid reaalsesse maailma, kus inimeste iseloomu ja nendevaheliste suhete keerukus ei lase meil selgeid otsustusi teha."[7] See juhatab ühe peamise Chauceri ideeni teose koostamisel: kutsuda esile lugejates erinevaid reaktsioone – just nii nagu palverändurid reageerivad "Canterbury lugudes" üksteise juttudele.[8]
Joseph Glaseri kohaselt väljendub Chauceri mitmekesisus ja realism selgelt tema kirjastiilis (täpsemalt stiilides): tänu autori elukäigule on ka tema keelekasutus "Canterbury lugudes" silmapaistvalt tundlik ja lüüriline.[9] Ta oli mõjutatud prantsuse luulest ja rüütlipoeemidest, mida tõlkis ka inglise keelde, ning oli korduvalt viibinud nii Itaalias kui ka Prantsusmaal. 1370. aastate lõpus lõi Chaucer nn kuningliku stroofi (seitsmerealise 10-silbiku riimiskeemiga ababbcc) – pikem värss andis tema teostele paindlikkuse, mida enne teda polnud ühelgi inglise luuletajal. See lubab tal värsis edasi anda nii stiili elegantsust kui ka kõnekeelsust, mida ta kasutas ka "Canterbury lugudes".[10]
Kirjanik lõikab muuhulgas kasu mina-narratiivist, nii nagu keegi teine enne teda polnud teinud. Esmakordselt kogeb lugeja kogu sündmustikku läbi jutustaja silmade – jutustaja, kes on ise reaalselt kohal ning on kirjeldatud objekte ja isikuid kohanud, mitte ei loo neid pelgalt oma kujutluses. "Minast" saab Chauceri töödes inimene.[11] Kuigi teos on kirjutatud kolmandas isikus, ei saa sellest ometi järeldada, nagu oleks Chauceri peateos autobiograafia. Tõenäoliselt lõi ta endale "Canterbury lugudeks" fiktiivse "mina", kelle käsitlus on autoril sama irooniline kui kõikidel teistel tegelastel.[12]
 |
|
Kuigi kõiki palverändureid on kirjeldatud pahelistena, ei puutu lugeja otseselt kokku nende tegude tagajärgedega ega ohvritega, mistõttu jääb kõikidest ränduritest mulje kui valdavalt meeldivatest inimestest.
Chauceri tekstis kaotavad sõnad sageli oma tähenduse: sõnu "õilis" ja "aadellik" kasutatakse olenevalt kontekstist väga erinevas tähenduses: siirast äärmiselt irooniliseni. Autor üritab oma mina-jutustaja moraalse järjekindlusetuse, erialase keele pideva kasutamise ning näilise lihtsameelsuse ja võhiklikkuse kaudu viidata asjaolule, kus tublidus omal alal on palverändurite hindamise ainsaks kriteeriumiks. Samal põhjusel on lugejal väga raske mõista, "millised on jutustaja enda moraalsed kriteeriumid".[13]
|
|
"Canterbury lugude" kirjutamise aega on nimetatud üleminekuajaks: perioodiks, mil "keskaegsed tõekspidamised hakkasid mõranema".[16] See oli suuresti musta surma – katkuepideemia tõttu, mis laastas Euroopat aastatel 1347–1353.
Katkuepideemia vähendas Euroopa rahvaarvu drastiliselt, mille tõttu tõusis tööjõu väärtus. Varem tähtsaks peetud maa ja tiitel, mis määratlesid indiviidi koha ühiskonnas, kaotasid oma endise tähtsuse; küll mitte täielikult, kuid tiitel polnud enam nii oluline kui raha. Määravaks sai raha ning tekkis keskklass. Keskklass rikastus tänu võimalustele töötada – ka Chaucer oli pärit keskklassist.[16] Kuna tööjõu väärtus oli tõusnud, leidsid madalamad klassid, et neil on võimalik saada suuremat palka kodukohast eemal ning lahkusid mõisamaadelt. Lisaks suuremale palgale nõudsid madalamad klassid ka rohkem tunnustust ja võimu, mis viis 1381. aastal Londonis ülestõusuni.[16] Ülestõusnute nõudmiste seas olid teoorjuse ja sotsiaalse kihistumise kaotamine; nende visiooni järgi võinuks ainult kuningas oma kõrge tiitli säilitada.[16]
Chauceri-aegsed ühiskondlikud muutused tõid kaasa teistsuguse pildi ühiskonnast. Seda "uut ühiskonda" on Chaucer oma teoses kujutanud. Hea näide on "Üldise proloogi" kirjeldus kaupmehest: "Siis kaupmees sõitis, habe kahes harus, / peas piibrinahast müts ja saapal pandlad, / ta kõrgel ratsul lasi ennast kanda, / ja kirjud riided paistsid hõlsti alt."[17] Rikas kaupmees, kes riietab end nagu aadlik, on üleminekuperioodi ühiskonna muutumise kohta käiv hea näide.
"Canterbury lugude" kirjutamise ajal käis ka Saja-aastane sõda Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Kuningas Richard II valitsemisviisidega ei oldud Inglismaal rahul: kuningavõim sattus kriitika alla "oskamatuse pärast valitseda oma kaaskonda, kui ka suutmatuse tõttu sõdida Prantsusmaaga".[18]
Lisaks tekitasid ühiskonnas pahameelt ka kirikuga seotud probleemid. "Canterbury lugude" kirjutamise ajal oli katoliku kirikul kaks paavsti: üks Roomas, teine Avignonis. Kirikuprobleemidele ei leidnud leevendust ka John Wyclifi tegu tõlkida Piibel inglise keelde.[16]
Kõigile oli teada kõrgemate kirikuisade priiskav ja liiderlik eluviis, mis oli vastuolus nende endi poolt kuulutatava vagaduse ideega. Kuna vaimulikud ise ei elanud enda tõekspidamiste järgi, oli nende maine rikutud. Kirik oli korrumpeerunud, toimus laialdane indulgentsimüük ja levis üldine arusaam, et kirikut on vaja reformida.[16] Kiriku maine allakäigu tõttu olid ka usulised veendumused nõrgenemas.[16] Head näidet munkade liiderlikust ja priiskavast eluviisist on näha siin:
"Siis sõitis munk me seltsis, aus ja õige,
kes jahist pidas lugu üle kõige.
Mees niikui muiste, abti mõõtu päris,
kel mitu ratsut tallis suitseid näris.
/---/
kas tuhnima ta peab, et paistes pea,
umbkongis tekste? Kündma mulda segi,
nii nagu püha Augustinus tegi?
Peaks jätma kõik maailma-elamise?
Las oma tööd teeb Augustinus ise.
Nii kappas munk seal, rinnus jahi-ind;
eel koerakari, väledam kui lind;
/---/
Rüü varrukate ääred olid hallist
ja peenest karusnahast, väga kallist,
kapuutsi hoidis kinni lõua all
ent kullast, armusõlme moodi nall,
nii mulle näis, ma vanduda ei tea.
/---/
head saapad jalas, ratsu kõrbi karva,
jah, nii väärt munka kohtab üpris harva.
Ei meenutanud jumelt patust vaest,
sest lugu pidas luigerinnapraest."[19]
Munga kirjeldus maalib iroonilise pildi kaasaegsest munklusest. Munk pidi olema vaga, elama väheste vahenditega, kindlasti mitte pidama jahti (tegevus, mida peeti aadlikele sobivaks) ning kindlasti mitte olema suhtes naisega ("kapuutsi hoidis kinni lõua all / ent kullast, armusõlme moodi nall, / nii mulle näis, ma vanduda ei tea.") Kuna mungad ei tohtinud kanda kuldehteid, siis kullast nalli kandmine oli reeglitest kõrvale kaldumine. Kui tegemist oli armusõlme-taolise kujundusega, mis sümboliseeris armusuhteid, oli tegemist veel hullema tava rikkumisega.[20]
Chaucer oli haritud ning luges palju kaasaegsete loomingut. Oma diplomaatilise karjääri tõttu sattus ta tihti Inglismaalt välja ning tutvus teiste rahvaste teostega. Neid kasutas ta hiljem eeskujudena "Canterbury lugusid" kirjutades.[21]
"Üldise proloogi" eeskujudeks võib lugeda Jean de Meuni "Roosiromaani", Chaucerile omast seisuste satiiri leiab ka Chauceri kaasaegse John Goweri poeemist "Inimkonna peegel".[22]
Iga loo kohta saab leida oma eeskujud. Näiteks on "Rüütli loo" peamine eeskuju Giovanni Boccaccio poeem "Lugu Theseusest seoses Emilia pulmadega" (itaalia keeles Il Teseida delle nozze d’Emelia). Poeemiga tutvus Chaucer ilmselt mõnel oma Itaalia-reisil, tõenäoliselt aastal 1378.[23] Teisteks eeskujudeks "Rüütli loole" loetakse Statiuse eepost "Thebais" ja Boethiuse "Filosoofia lohutust", viimane on inglise keelde tõlgitud Chauceri enda poolt.[23]
"Oxfordi tudengi loo" peamiseks allikaks on Francesco Petrarca "Mõistulugu abielunaise kuulekusest ja truudusest" (ladina keeles De obidentia ac fide uxoria mythologia). Petrarca lõplik versioon sai valmis aastal 1374, kuid tuleb märkida, et tegu on omakorda Boccaccio "Dekameroni" viimase loo tõlkega.[24]
"Maahärra loos" on selgesti nähtav Euroopa ja Idamaade folklooris esinev "mõtlematu tõotuse" motiiv. Selle loo peamine allikas on ilmselt Boccaccio "Filocolo", kuid sarnasusi on märgata ka 12. sajandi bretooni kirjaniku Marie de France’i teostega.[25]
On ka lugusid, mille eeskujusid ei ole võimalik kuigi kindlalt tuvastada – seega on need ilmselt kirjutatud spetsiaalselt "Canterbury lugude" jaoks. Selline on näiteks "Kanooniku teenri lugu".[26]
Votele Viidemanni elutöö on "Canterbury lugude" tõlkimine eesti keelde. Teos ilmus 2006. aastal pealkirjaga "Geoffrey Chaucer ja tema Canterbury lood" ning sisaldab lisaks Arthur Kincaidi eessõna ja Lauri Pilteri järelsõna.[27]
1951. aastal ilmus Nevill Coghilli teos "Canterbury lood". Ta tõlkis teose kaasaegsesse inglise keelde.[28]
David Wright kirjutas 1985. aastal teose "The Canterbury tales". Teoses on analüüsiv sissejuhatus ja kommentaarid, mis aitavad paremini teksti mõista. David Wrighti kõrval on kommentaare lisanud ka Christopher Cannon.[29]
Fred Norris Robinson kirjutas 1957. aastal teose "The works of Geoffrey Chaucer", mis on kogumik Chauceri töödest. Välja on toodud ka "Canterbury lood". Teos on analüüsi poolest mitmekülgne – Robinson toob välja Chauceri eluloo, tema keelekasutuse, tema riimiskeemid jpm. Ta analüüsib Chauceri keelekasutust ja toob võrdluseks tänapäeva inglise keele. Kõik Chauceri kirjutised on selles teoses keskinglise keeles.[30]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
