Eesti poliitik From Wikipedia, the free encyclopedia
Ruuben Kaalep (sünninimi Ruuben Saal[1]; sündinud 21. septembril 1993[2] Tallinnas[3]) on eesti poliitik ja luuletaja. Ta oli XIV Riigikogu noorim liige ja esimene ametivande andnud Riigikogu liige, kes on sündinud pärast Eesti taasiseseisvumist.
 | Artikli neutraalsus on vaidlustatud! (September 2023) |
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
| Ruuben Kaalep | |
|---|---|
 Ruuben Kaalep (2019) | |
| XIV Riigikogu liige | |
|
Ametiaeg 30. märts 2019 – 31. märts 2023 | |
| Sinise Äratuse 2. esimees | |
|
Ametiaeg 11. detsember 2013 – 11. juuli 2014 | |
| Eelnev | Mait Kraun |
| Järgnev | Jaak Madison |
| Sinise Äratuse 6. esimees | |
|
Ametiaeg 11. oktoober 2016 – 26. juuli 2019 | |
| Eelnev | Triin Kuusk |
| Järgnev | Helen Rebane |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Ruuben Saal |
| Sünniaeg |
21. september 1993 Tallinn, Eesti |
| Erakond |
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (2012–2024) Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (2024–) |
| Vanemad | Ain Kaalep ja Irene Saal |
| Alma mater |
Tartu ülikool (ajalugu, lõpetamata) |
Ruuben Kaalep on olnud kahe erakonna – Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ning Eesti Rahvuslaste ja Konservatiivide – üks loojaid ja asutajaid.[4][5] Ta on ka noorteühenduse Sinine Äratus asutajaliige, esimees aastail 2013–2014 ja 2016–2019[6] ning alates 2023. aastast auesimees.[7] Ta on iga-aastase vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäigu üks algatajaid ja juhte.[8]
Kaalepi maailmavaade on rahvuslik ja etnofuturistlik. Ta on rõhutanud rahvuslaste ülemaailmset koostööd, põlisrahvaste enesemääramise põhimõtet ning konservatiivse looduskaitse olulisust. Kaalepi poliitilist tegevust on saatnud mitmed skandaalid, mistõttu on meedias tema vaateid nimetatud ka paremäärmuslikeks ja natsionaalsotsialistlikeks.
Luuletajana on Ruuben Kaalep avaldanud peamiselt kindlalt struktureeritud värsimõõduga riimluulet[9] mitmekesise temaatikaga.[10]
Ruuben Kaalepi ema on õpetaja, giid ja rahvaluuleuurija Irene Saal, isa oli filoloog ja luuletaja Ain Kaalep ning vanaisa oli metsandusteadlane ja vabadusvõitleja Juhan Kaalep. Ruuben Kaalepil on õde Elo Kaalep ning poolõed Rahel ja Triin Kaalep. Tema isapoolne täditütar on bioloog Lee Põllumaa ja tädipoeg arhitekt Uku Põllumaa. Tema emapoolne vanavanaisa oli eradetektiiv ja seikleja Evald Carlos Kullerkup, vanatädi kergejõustiklane Alma Kullerkupp ning vanaonu hammasatleet Voldemar Kuristik.
Ruubeni sündides oli ema 27-aastane üliõpilane, isa aga 67-aastane. Tema ema ja isa ei elanud koos,[8] kuid olid pikaajalises suhtes ning mõlemal vanemal oli suur mõju Ruubeni üleskasvamisele.[11] Ruuben sündis Tallinnas, kuid kasvas üles Tartus ja Otepää looduspargis[6] Päidla külas.[12] Ta on lapsest saati olnud linnuvaatleja ja ornitoloogiahuviline.[13] 10-aastaselt oli ta Eesti linnuatlase kaastööline, atlasesse on jõudnud 70 tema vaatlust.[14]
Ta õppis Tartu Waldorfi koolis ja Hugo Treffneri Gümnaasiumis.[8] Kooliõpilasena osales Ruuben emakeele-,[15][16] õigekirja-,[17] ajaloo-[18] ja geograafiaolümpiaadidel[19] ning koolinoorte mälumängu meistrivõistlustel.[20] Hugo Treffneri Gümnaasiumis oli Ruuben koolilehe Miilang toimetuse liige.[21] Samuti osales ta näiteringis, mis oli talle "igas mõttes seiklusrikas ning arendav".[22] Tema klassikaaslasteks olid teiste seas hilisem majandusanalüütik Mait Kraun ja pärimusmuusik Maimu Jõgeda.[23] Lisaks kuulus Ruuben organisatsiooni HTG Vabastusrinne, mille liikmete hulgast tema, Mait Kraun ja Julius Kull olid hiljem noorteühenduse Sinine Äratus asutajaliikmed.[11]
2010. aastal oli Ruuben keskkooliõpilaste tõlkevõistluse Juvenes Translatores Eesti võitja ja pidas auhinnatseremoonial 7. aprillil 2011 Brüsselis kõne, kus kutsus üles kaitsma rahvuskeeli.[24] 2011. aastal sai ta Kolme Kooli Kohtumisel ajaloovõistlusel esimese koha.[25] Isamaalise omaloomingu konkursil 2010. aastal sai Ruuben luuletusega "Anna andeks, Eesti" III koha nooremas vanuseastmes.[26] Tema luuletused ilmusid ka Hugo Treffneri Gümnaasiumi almanahhis "Sulesepad".[27]
Pärast gümnaasiumi lõpetamist vahetas ta ema ja isa heakskiidul senise perekonnanime Saal Kaalepi vastu.[28] 2012. aastal astus ta Tartu Ülikooli ajalugu õppima, kuid kõrgkool jäi lõpetamata, põhjusena on ta nimetanud keskendumist Sinise Äratuse ülesehitamisele.[11]
Ruuben Kaalep on 7-aastasest saati olnud maausuline.[29] Aastail 2007–2012 oli ta Noorte Kotkaste liige. Alates 2022. aastast kuulub ta Kaitseliidu Toompea malevkonda.[30]
Kaalep on öelnud, et ta on rahvuslane ja patrioot olnud terve elu ning vaated kõikvõimalikele poliitilistele küsimustele on välja kujunenud neisse süvenemise teel. Põhikooli ja gümnaasiumi ajal kujunes tal välja visioon, "kuidas Eesti saaks rahvusriigina käesoleva ajastu üle elada".[22] Ta mõistis varases teismeeas, et "Eesti poliitiline eliit ei seisa nende väärtuste eest, mille pärast meie esivanemad võitlesid". Teda mõjutasid tol ajal mõlemad vanemad – isa ajalooteadmiste ja ema Eesti folklooriga.[11] Ühe olulise hetkena on Kaalep välja toonud Lihula ausamba teisaldamise, teisena katsed sõlmida Eesti-Venemaa piirilepingut, mis Kaalepi hinnangul rikkus Tartu rahu.[22]
Kaalep seostab identiteeti juurte ja ajaloo, keele, kodukoha, kogukonna ning maailmatunnetusega, põhjendades seeläbi rahvusluse olulisust. Ta rõhutab, et sügavam identiteet on miski, mida inimene ei vali, vaid see on kaasa sündinud.[31] Rahvusluse mõte on Kaalepi järgi "iseendaks jäämine ja iseenda taasavastamine".[22] Eesti identiteeti lahustab see, kui igaüks võib olla eestlane.[32] Kaalepi jaoks tähendab tõeline rahvuslus iseseisvat rahvusriiki ja kindlaid riigipiire.[31] Ta on kritiseerinud rahvusluse jaotamist etniliseks ja mitteetniliseks, tuues välja, et idee mitteetnilisest rahvuslusest on eestlastele võõras.[33]
Kaalepi sõnul oli minevikus peamiseks ohuks rahvuslusele imperialism, kuid nüüd on selleks globalism, mis muudab maailma ühetaolise kultuuriga tarbimisühiskonnaks. 21. sajandi rahvusluse keskne idee on Kaalepi järgi etnopluralism, mis pooldab rahvusriiki kõigile maailma rahvastele, et säilitada planeeti oma mitmekesisuses.[31][34] Ta on võrrelnud rahvuste väljasuremist loomaliikide väljasuremisega ja leidnud, et rahvuste säilitamine on käesoleva ajastu kõige olulisem küsimus. Rahvusriiki nimetab ta looduskaitsealaks, kus rahvus saab ennast ja oma elupaika säilitada.[32]
Kaalepi üks kandvaid ideid on eelseisev eestlaste uus rahvuslik ärkamine. Ta on rõhutanud, et uus rahvuslik ärkamine on eelkõige kultuuriline protsess ja juurte taasleidmine.[35] Uue ärkamise eeskujusid näeb ta 19. sajandi ärkamisajas ja laulvas revolutsioonis, aga samuti vabadussõjalaste liikumises ning 1960ndate sulaaja kunstis ja luules. Kaalepi sõnul tehakse ärkamisaegadel pikaajalisi riigimehelikke otsuseid, mis mõjutavad rahvuse saatust ja ajalugu.[36] Ta on kutsunud üles uuele rahvuslikule ärkamisele mitte ainult poliitikas, vaid ka muusikas, kunstis ja filosoofias.[37]
Pikemalt artiklis EtnofuturismKaalep on kirjeldanud oma vaateid etnofuturistlikena[38] ja 2020. aastal avaldas ta koos August Meistriga etnofuturistliku manifesti "Rebirth of Europe". Etnofuturism on Kaalepi ja Meistri järgi uut tüüpi rahvuslus,[39] mis toetab rahvusvahelist rahvuslaste koostööd ja aitab leida tasakaalu iidsete traditsioonide ning dünaamilise tulevikuenergia vahel.[40] Etnofuturism ühendab etnilist rahvuslust ning futuristliku kunsti vabadust ja nooruslikkust. Sellega lisatakse kultuurilisele soome-ugri etnofuturismile poliitiline mõõde.[41] Kaalepi arvates on Aasia riikides, nagu Jaapan ja Lõuna-Korea, traditsioonide austamine edukalt kooskõlas kõrgtehnoloogilise tsivilisatsiooniga ja sellest võiks eeskuju võtta ka Eesti.[22]
Etnofuturistlik valem, mis ühendab muistset ja nooruslikku, on Kaalepi arvates tuttav väga paljudele eestlastele. Ta on spekuleerinud, et selles avaldub soome-ugri mõtteviis, mis ei ole duaalsustega harjunud ja näeb nii inimese kui rahva eluringi tervikuna. Näiteks avaldub see oskuses vaadata süvateadust talupojamõistusega.[42] Kaalep peab võimalikuks, et tulevikus on teaduse arengu jätkumiseks vajalik müütilise mõtteviisi taasavastamine, kuna ilma selleta pole sisu pürgimisel tundmatusse, Universumi saladusteni ega inimhinge sügavustesse.[43]
Kaalepi arvates ei toimi isamaaline kasvatus, kui seda noortele peale suruda. Selle asemel on ta rõhutanud patriotismi kasvatamisel rahvaluule, ajalooliste paikade ja poliitiliste debattide olulisust. Kaalep pooldab rahvusvähemuste õigust luua omakeelseid erakoole, kuid ei pea õigeks venekeelse hariduse riiklikku rahastamist.[44] Kaalep on öelnud, et üles kasvavate laste jaoks on ülioluline side maaga, kus nad elavad, ning enamasti on selleks parem kasvada maal kui linnas. Tema järgi peab igal Eesti lapsel olema õigus üles kasvada kokkupuutes Eesti rahvapärimuse, ajaloo, pühapaikade ja kodumaa loodusega.[45]
Kaalepi sõnul tänapäeva haridussüsteem "ei avarda mõtlemist, vaid paneb meid raamidesse".[46] Ta on avaldanud arvamust, et kirjandusõpetus koolides on vajalik, kuna haridussüsteemi ainus eesmärk ei peaks olema "edukate karjääriinimeste" kasvatamine. Kirjandusõpetuse eesmärk ei peaks Kaalepi arvates olema "ühiskonna heaolu suurendamine", vaid kultuuri edasikandmine.[47]
Kaalep on kritiseerinud Eesti ülikoolide rõhuasetust välisüliõpilaste impordile ja rahvusvahelistumise eesmärki. Tema sõnul on see vastuolus omakeelse rahvusülikooli ideega. Kaalep on rõhutanud, et ta ei ole välisüliõpilaste, vaid just nimelt rahvusvahelistumise vastu, ja kutsunud üles tegema valikut, millistest riikidest välisüliõpilasi Eestisse võetakse. Tema sõnul ei tohi Tartust saada "juurtetute maailmakodanike pesa".[48]
Kaalep usub, et pärast Teist maailmasõda on vasakpoolsed levitanud oma ideid ülikoolide ja meedia vahendusel ning seeläbi poliitikuid aeglaselt, kuid pidevalt mõjutanud.[49] Tema hinnangul ei ole Eesti hariduseliit niivõrd vasakule kaldu ja keskmine Eesti haritlane on Lääne standardite järgi pigem paremäärmuslane, kuid Lääne ideoloogial on tugev mõju ka Eestis, kuna erialases karjääris loeb rohkem kolleegide heakskiit kui andekus. Selle tulemusena läheb Kaalepi hinnangul Eesti kõrgharidus aina rohkem Lääne nägu ja seeläbi ka meedia ning avalik arutelu.[35]
Kaalep peab Eesti välispoliitika üheks põhieesmärgiks põlisrahvaste õiguste ja enesemääramise põhimõtte toetamist kogu maailmas, eriti soome-ugri ja teiste Venemaa rahvaste seas.[50] 12. mail 2021 esitas Kaalep Riigikogule eelnõu "Venemaa põlisrahvaste toetuseks", mis oleks hukka mõistnud Kremli venestamispoliitika soomeugrilaste ja teiste põlisrahvaste suhtes ning rõhutanud kõigi rahvaste enesemääramisõigust.[51] Kaalep leiab, et Eestil on ajalooline side Venemaa põlisrahvastega, kuna ka eestlased on kannatanud Venemaa võimu all. Eelnõu mahahääletamist valitsuserakondade poolt nimetas ta sõltumatu nägemuse ja julguse puudumiseks.[50]
Kaalep pooldab mittesekkumist kolmanda maailma konfliktidesse.[52][53][54]
Kolonialismi, Iraagi sõda ning 2011. aasta Liibüa kodusõtta sekkumist peab Kaalep lääneriikide rumalateks vigadeks. Kaalepi sõnul ei ole Euroopa ja Aasia kultuur teineteisest paremad ning Lääs ei saa ülejäänud maailmale pakkuda tsivilisatsiooni, demokraatiat või inimõigusi. Sekkumine on aga konflikte võimendanud ning seeläbi raskendanud ka immigratsioonikriisi Euroopas.[52] Samamoodi leiab Kaalep, et USA konflikt Iraaniga ohustab tasakaalu Lähis-Idas ja tugevdab sunniitlike äärmuslaste mõju.[54] Iisraeli vastasseisu Iraaniga peab ta paanikaks, millest ei ole mõtet välja teha.[52]
Kaalep hääletas Riigikogus vastu Eesti sõdurite saatmisele Põhja-Mali konflikti. Kaalep leiab, et tegemist on neokolonialistliku afääriga, mis toetab Mali režiimi, kes surub maha põlisrahvaste vabaduspüüdeid. Mali konfliktis osalemine on Kaalepi sõnul vastuolus nii rahvaste enesemääramise põhimõtte kui ka inimõigustega.[53]
Kaalep leiab, et läänemaailma keskpangad alluvad valdavalt erapankade huvidele, kuna nende juhid on enamasti pärit finantssektorist. Kaalepi sõnul on tegemist massiivse huvide konfliktiga. Finantssektoris domineerivad Kaalepi hinnangul maailma suurimad panganduskontsernid, kes on väljunud ühiskonna poliitilise kontrolli alt. Kaalep on Euroopa võlakriisi põhjustamises süüdistanud panganduskontserne nagu Goldman Sachs ja JPMorgan Chase, kes andsid 2000ndatel Kreekale ja Itaaliale varjatud laene. Euroopa stabiilsusmehhanismi eesmärgiks on Kaalepi hinnangul päästa pangad vastutusest, seeläbi sõites üle rahvusriikide suveräänsusest.[55]
Kaalep on kritiseerinud võlapõhist rahasüsteemi, mis võimaldab erapankadel tagada reaalselt eksisteeriva varaga vaid tillukest osa välja antavatest laenudest ja seeläbi laenamise kaudu raha emiteerida. Seda nimetab Kaalep krediidiraha mulliks, mis tõstab tarbekaupade hindu ning õhutab ökoloogiliselt jätkusuutmatut tarbekaupade ületootmist.[55] Kaalep leiab, et kuna maailma võlakoorem on praegu kõrgem kui kunagi varem ajaloos, peaks iga riik otsima võlapõhisele rahasüsteemile alternatiive. Euro, USA dollar ja jüaan on Kaalepi järgi ühtviisi läbikukkunud süsteemi osad. Ta usub, et üheks teeks finantsvabaduse poole on alternatiivvaluutad, ning selle jaoks on tähtis, et inimesed saaksid teha rahaülekandeid, mis ei ole era- ega keskpankade kontrolli all.[56]
Kaalep on korduvalt rõhutanud sõnavabaduse tähtsust ja leidnud, et see on liberaaldemokraatliku ideoloogia poolt rünnaku all. 2012. aastal avaldas ta sel põhjusel vastuseisu ACTAle, kritiseerides selle varjatud väljatöötamist, tsensuuri võimaldamist ja seeläbi internetivabaduste piiramist nii Euroopa Liidu kui suurfirmade poolt.[57] Kaalep on võtnud sõna vaenukõne seadustamise vastu, rõhutades, et Lääne-Euroopas kehtivad vihakõneseadused ei kuulu Eesti väärtusruumi. Eestile omased väärtused on Kaalepi arvates sõnavabadus, vaba poliitiline arutelu ja hea huumorimõistmine.[58] Vihakõneseadusega soovitakse Kaalepi arvates legaliseerida maailmavaateline diskrimineerimine. Samuti näeb ta ohtu sõnavabadusele interneti reguleerimise katsetes.[22]
Kaalepi arvates piirab liberalism sõnavabadust selleks, et vältida enda hävingut ideede vaba konkurentsi käigus. Kultuurimarksismi tõttu on ühiskonnas vastuvõetavate ideede peavool jäänud järjest kitsamaks.[59] Ta usub, et globalismi eesmärk on rajada inimkonna ühise teadvuse üle valitsev totalitaarne režiim, kus surutakse alla üksikisiku loov energia.[60]
Kaalep leiab, et Eesti rahvas, kultuur ja maastikud moodustavad ühe terviku ning eestluse säilitamine on lahutamatult seotud väljasuremisohus liikide, nagu naaritsa ja lendorava säilitamisega.[32] Looduse ja maastike säilitamine on Kaalepi väitel hädavajalik, et püsiks kultuuripärimus ja rahvastevahelised erinevused.[61] Kaalep on nõudnud Eesti metsade massilise lageraie ja ohustatud liikide elupaikade hävitamise viivitamatut peatamist.[62] Kaalep peab elementaarseks, et lindude pesitsusajal ei tohi metsa raiuda ja looduskaitsealadel teha lageraiet.[63]
Kaalep peab oluliseks rahvuskonservatiivse keskkonnapoliitika sündi Eestis.[63] Kaalepi järgi on looduselu ja keskkonnakaitse olnud minevikus alati konservatismi lahutamatuks osaks, kuid konservatiivid ei pea olema Greta Thunbergi taolised hüsteerilised kliimavõitlejad.[45] Tema hinnangul on Lääne-Euroopa rohelised parteid vasakpoolsete poolt kaaperdatud, kuigi tõelise keskkonnateadlikkuse suurimad vaenlased on liberaalne massiühiskond, massikultuur ja immigratsioon. Looduskaitse on Kaalepi järgi olemuselt parempoolne ja ebavõrdne. Tarbimiskultuuri võit tähendaks maailma kultuurilise ja bioloogilise mitmekesisuse hävimist.[64] Kaalepi hinnangul on globaalne tarbekaupade ületootmine kogu maailmas tekitanud massiivset keskkonnakahju.[65] Kaalepi arvates on loodusega sideme ja tehnoloogia arengu üle kontrolli kaotanud inimestes tekkinud tühjusetunne ja stress.[66]
Kaalep on avaldanud vastuseisu kinnisvaraarendusele, mis toimub Tartu parkide ja rohealade arvelt.[67] Ta on öelnud, et keskkonnaminister Madis Kallase algatus riigimetsa raiemahu vähendamiseks on samm õiges suunas, kuid see ei pruugi päästa Eesti loodust ja maastikke, kuni jätkub RMK praktika raiuda puhkemetsi või langetada haruldasi üle 100‑aastaseid männikuid. Ta on seisukohal, et hariliku kuuse monokultuuride istutamine on kuuse-kooreüraski massilise leviku üks süüdlasi.[68] Kaalep on kritiseerinud Liivi lahe meretuulepargi projekti, mis tema arvates jääb ette lindude rändeteedele.[69] Riigikogus on ta väljendanud muret Eesti järvede ökoloogilise seisukorra pärast, mida ohustab inimtegevuse ja eutrofeerumise tagajärjel kinnikasvamine ning hääbumine.[70]
16-aastaselt sai Kaalepist Eesti Leegioni Sõprade Klubi toetajaliige[45] ja Eesti Rahvusliku Liikumise aktivist.[6] Kaalep kohtus noorena paljude Eesti Leegioni veteranide ja endiste vabadusvõitlejatega, teiste seas Harald Nugiseksiga. Kaalepi sõnul andis vanem vabadusvõitlejate põlvkond niiviisi tõrviku noortele üle.[71] Martin Helme sõnul avaldas talle toona muljet teismelise Kaalepi küpsus ja läbimõeldud ning süsteemselt paika loksunud rahvuslik mõtteviis, samuti "sisemisest veendumusest kantud enesekindlus".[72] 30. aprillil 2011, kui Kaalep oli 17-aastane, valiti ta Eesti Rahvusliku Liikumise juhatuse liikmeks.[73] 18. veebruaril 2012 valiti Kaalep uuesti liikumise juhatusse.[74]
Esimest korda võttis Kaalep osa valimiskampaaniast 2011. aasta Riigikogu valimiste ajal, kui mitmed Eesti Rahvusliku Liikumise liikmed kandideerisid "Ühinenud üksikkandidaatide" seas Riigikokku. Kaalep korraldas koos oma koolikaaslastega üksikkandidaatide toetuseks tänavakampaaniat, printis välja voldikuid ja jagas neid laiali.[45] 2011. aastal korraldas Kaalep Tartus Kalevipoja ausamba juures mälestusürituse Tartu ülestõusu 70. aastapäeva tähistamiseks ja juhatas tseremoonia läbiviimist.[75] Samal suvel esines Kaalep Sinimägede lahingu aastapäeval 20. eesti diviisi veteranide kokkutulekul kõnega, milles avaldas tänu vabadusvõitlejatele Eesti kaitsmise eest.[76]
Ruuben Kaalep oli üks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) idee loojaid ja asutajaid.[4] Erakond sündis 24. märtsil 2012 Põltsamaal toimunud kongressil, kus Eesti Rahvuslik Liikumine ja Eestimaa Rahvaliit ühinesid Eesti Konservatiivseks Rahvaerakonnaks. EKRE asutamiskongressil valiti Kaalep ka erakonna juhatusse.[77] Ta oli EKRE juhatuse liige aastail 2012–2015 ja 2017–2019 ning erakonna volikogu liige 2015–2016 ja 2016–2023. Aastail 2018–2022 oli ta EKRE välispoliitika toimkonna juhataja.[6]
Aastail 2012–2014 oli Kaalep EKRE Tartumaa ringkonna aseesimees ning pärast linna ja maakonna ringkondade eraldamist aastail 2014–2015 ja 2016–2019 Tartu linna ringkonna aseesimees. Aastail 2020–2021 oli ta Tartu ringkonna juhatuse liige.[6] 2022. aastal läks ta EKRE Tartu ringkonnast üle Võru-, Põlva- ja Valgamaa ringkonda.[viide?] Alates 30. aprillist 2023 on ta EKRE Otepää osakonna aseesimees.[78]
Esimest korda kandideeris Kaalep 20-aastaselt 2013. aasta kohalikel valimistel. Ta oli Tartus EKRE nimekirja 3. number[79] ja sai 30 häält (oma nimekirja paremuselt 8. tulemus). Keegi EKRE kandidaatidest neil valimistel Tartus linnavolikokku ei pääsenud.[80] Kaalep korraldas valimiskampaaniat koos EKRE noortekogu liikmetega, kellest Tartus kandideeris veel neli.[45]
Ruuben Kaalep oli üks seitsmest EKRE noorteliikumise Sinise Äratuse asutajast.[37] Ühenduse asutamiskoosolek toimus Tartus 30. novembril 2012. Algselt kandis ühendus nime Konservatiivsed Noored ja selle esimeheks oli Mait Kraun. Kaalep rääkis asutamiskoosolekul, et eestlaste ainsad valikud ei ole klišeelik parem-vasak-skaala ja allumine kas Brüsselile või Moskvale, vaid noored rahvuslased saavad pakkuda alternatiivi, seistes näiteks valimisseaduse muutmise ja rahvusliku majanduse kehtestamise eest.[1] Hiljem on Kaalep öelnud, et noorteliikumise asutajana teadis ta hästi, mida organisatsioon vajas. Kohustus võtta ühenduses juhiroll tuli loomulikuna, kuid ta ei tahtnud kunagi tingimata olla juhiks valitud.[45]
Sinise Äratuse esimeheks valiti Kaalep 11. detsembril 2013. Ta kinnitas esimehe ametit vastu võttes, et Eesti poliitika eesmärgiks peab uuesti saama rahvuskultuuri säilimine ja esimeseks prioriteediks peab olema iseseisvus nii ida kui ka lääne suurvõimudest. Samuti kommenteeris ta Sinise Äratuse nimevahetust, öeldes, et Eesti lipu sinine on eestlaste uue rahvusliku ärkamise värv. Ta teatas, et Sinine Äratus plaanib meeleavaldusi Eesti-Venemaa piirilepingu vastu ja valmistab ette Eesti iseseisvuspäeva rahvale lähemale toomist[81] – selle tulemus oli esimene vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäik 24. veebruaril 2014.[82]
Kaalep oli Sinise Äratuse juhatuse liige aastail 2012–2020 ja 2021–2022. Aastail 2013–2014 ja 2016–2019 oli ta ühtlasi noorteühenduse esimees.[6] Delfi on Kaalepit nimetanud Sinise Äratuse peaideoloogiks.[83]
Kaalepi välispoliitiline kogemus sai alguse suhtlusest Läti rahvuslastega. Aastal 2013 osales ta Sinise Äratuse liikmena Läti leegionäride päeval ja Läti iseseisvuspäeva tõrvikurongkäigul ning suhtles Rahvusliku Liidu "Kõik Läti eest!" juhtidega. Nende kaudu sõlmis Kaalep EKRE poolt ametlikud sidemed nii Läti kui Leedu erakondadega.[33]
23. augustil 2013 allkirjastasid Mart Helme ja Kaalep EKRE esindajatena Lätis Bauskas Baltimaade kolme rahvusliku erakonna koostööd kinnitava ühisdeklaratsiooni. Bauska deklaratsioon loeb peamisteks väärtusteks rahvusriikide suveräänsuse ülimuslikkust, perekonda ja isamaad ning kutsub üles uuele rahvuslikule ärkamisele. Kaalep oli üks deklaratsiooni autoreid. Läti poolt olid allkirjastajateks Rahvusliku Liidu "Kõik Läti eest!" esimees ja kaks juhatuse liiget, Leedu poolt Tautininkų sąjunga esimees ja aseesimees.[84]
Kaalep on mitu korda osalenud Läti iseseisvuspäeva tõrvikurongkäigul Riias.[85][86] Ühtlasi on tema kaudu iseseisvuspäeva tõrvikurongkäigu idee liikunud Eestist Leetu. Kaalep on ka Vilniuse tõrvikurongkäigul osalenud mitu korda.[87] Veebruaris 2018 osales esines Kaalep seal ingliskeelse kõnega, kus olevat Eesti Delfi hinnangul nõudnud "tuhandeaastast etnilist puhtust" Leedule, Lätile ja Eestile ning lõpetanud kõne, hüüdes "Lietuva lietuvams!" ("Leedu leedulastele!"). Delfi küsimustele vastas Kaalep, et üritusel osalesid mitmesuguste rahvuslike ja katoliiklike organisatsioonide esindajad ning neonatsi välimusega osalejaid ta ei märganud. Tema kõne mõte olevat olnud: "Kuna me oleme sada aastat vabad olnud, siis tuhat aastat veel rahvusriigina püsimist nii Eestile kui Leedule".[88][89] Leedu iseseisvuspäeval Vilniuses osales Kaalep ka 2020. aastal. Samuti osales ta konverentsil Prabudimas (“Ärkamine”) ja pidas ettekande Jüri Ratase teise valitsuse moodustamisest, tegevusest ning eesmärkidest.[87]
2020. aastal sai Kaalepist ühtlasi Leedu etnofuturistliku noorteliikumise Kryptis auliige. Kryptise juht Tomas Skorupskis on öelnud, et Sinise Äratuse edu Eestis on olnud Kryptisele suureks inspiratsiooniks. Kaalepile auliikme tiitli andmist põhjendati pikaajalise sõpruse ja Leedu rahvuslastele antud innustusega.[87]
Kaalep on korduvalt avaldanud toetust euroskeptilisele Suurbritannia Iseseisvusparteile (UKIP) ning selle soovile Euroopa Liidu koosseisust lahkuda juba enne Brexitit. Samuti on tal olnud kontakte UKIPi liidritega. Nii näiteks toimus 5. aprillil 2014 Suure-Lähtru mõisas kohtumine, kus EKREt esindasid Ruuben Kaalep, Mart Helme, Martin Helme ja Jaak Madison ning UKIPit esindas Euroopa Parlamendi liige Roger Helmer koos nõunikuga. Kohtumisel andsid Kaalepi sõnul Suurbritannia Iseseisvuspartei esindajad lubaduse, et UKIPi juhitav Suurbritannia aitab Eestit sõjaliselt konflikti korral Venemaaga.[90] Järgmisel päeval kõneles Roger Helmer ka Tallinnas Rahvusraamatukogus toimunud EKRE kongressil.[91]
Kaalep on kaitsnud UKIPi toonast liidrit Nigel Farage'i süüdistuste eest seotuses Venemaaga. Kaalepi sõnul on meedia väänanud Farage'i sõnavõtte, mis puudutavad Süüria kodusõda ja Venemaa rolli selles. Farage'i nimetab Kaalep realistist Lääne poliitikuks.[92]
2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Ruuben Kaalep EKRE nimekirja 4. numbrina Valimisringkonnas nr 10 (Tartu).[93] 21-aastaselt oli Kaalep üks neljast nende valimiste kõige nooremast kandidaadist üle Eesti (kõik neli kuulusid EKREsse).[94] Ta kogus 102 häält (EKRE nimekirja 7. tulemus) ja valituks ei osutunud.[95]
Valimiste järel väitis ajaloolane Aro Velmet, et Kaalep on EKRE kodulehel poseerinud 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi sümboolikaga. Velmet heitis Kaalepile ette Vabadusristi sümboli kasutamist, mida kannab ka Vabadussõja võidusammas Tallinnas. Samuti heitis Velmet Kaalepile ette, et aastal 2014 käis Kaalep EKRE noorte esindajana väidetavalt valge rassi ülemvõimu toetavate Briti aktivistide raadiojaamale Renegade Broadcasting Eesti ajaloost rääkimas.[96] Sama etteheidet kordas hiljem ka Eesti Ekspressi ajakirjanik Mikk Salu. Kaalepi sõnul ta ei tunne raadiojaama omanikku ja ei ole selle seltskonnaga rohkem suhelnud.[97][98]
Pärast seda, kui EKRE ületas Riigikogu valimiskünnise, vallandus Eesti ajakirjanduses terav diskussioon eesti rahvusluse ning EKRE väidetava äärmuslikkuse üle. Kaalep võttis samuti meedias sõna, polemiseerides teiste seas Urmas Sutropi,[99] David Vseviovi[100] ja Olev Remsuga.[34]
Mais 2016 osales Kaalep EKRE ja Sinise Äratuse esindajana Ameerika Ühendriikides Tennessee[101] osariigis konverentsil, mille korraldas ajakiri American Renaissance, mida kirjeldatakse vasakliberaalide poolt rassistlikuna ja valge rassi üleolekut toetavana (inglise keeles white supremacist).[102][103][104][105] Kaalep oli 22-aastaselt konverentsi kõigi aegade noorim kõneleja. Ta rääkis rahvusidentiteedi sidemest kodupaiga ja esivanematega ning andis lühiülevaate Eesti ajaloost. Kaalepi sõnul tahab läänemaailmas valitsev poliitiline klass rahvusidentiteeti küsimärgi alla seada, mille märkideks on demograafilised probleemid nagu massiimmigratsioon ja madal iive. Kaalep leiab, et nende ohtudega võitlemiseks on vajalik Euroopa rahvuslaste koostöö, mis eeldab ka arusaama eurooplaste ühisest identiteedist. Ta kirjeldas vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäike Tallinnas ja tõi välja, kuidas 2016. aasta tõrvikurongkäigul osalesid sõbralikult seni vaenujalal olnud Leedu ja Poola rahvuslased.[106]
Pärast konverentsil kõnelemist helistas Kaalepile Delfi ajakirjanik Vahur Koorits, kes Kaalepi sõnul küsis talt esimese asjana, mida Kaalep juutidest arvab. Samuti küsis Koorits, kui palju juute hukkus holokaustis ja kas juudid on valged. Kaalep leidis, et neil küsimustel puudub igasugune seos praeguse Eesti poliitikaga ja tema külaskäiguga USAsse, ning et rahvusriiki väärivad nii juudid, palestiinlased kui kõik teised rahvad üle maailma, olenemata sellest, kas nad on valged.[107]
Juunis 2016 esitas Ruuben Kaalep Jaak Madisoni kohta kaebuse erakonna aukohtule, heites Madisonile ette äsja noortekogu juhiks valitud Melvin Ohtla survestamist. Hiljem võttis Kaalep avalduse tagasi.[108][109] Järgnevalt esitasid Madison ja neli noortekogulast EKRE juhatusele avalduse Kaalepi Sinisest Äratusest väljaviskamiseks. Kaalepit süüdistati "liigselt meelemürke manustanuna" Tartu lõbustusasutustes turistidele Hitleri kui väejuhi ülistamises (teadlase Peeter Espaki juuresolekul), rikkudes sellega EKRE ja Sinise Äratuse mainet. Samuti olevat tema juhtimisel noortekogu üritused läinud nii äärmuslikuks, et paljud noored on hakanud sealt eemale hoidma. Hiljem ütles Madison, et rääkis Kaalepiga, viimane mõistis oma käitumise sobimatust ja seetõttu võeti avaldus tagasi.[110][111] Kaalep ütles, et tal pole kombeks Hitlerit kiita ja ta lihtsalt arvab, et Hitler oli hea strateeg.[38]
Mõni kuu hiljem, kui alates juulist Sinist Äratust juhtinud Triin Kuusk teatas soovist isiklikel põhjustel ajutiselt aktiivsest poliitikast taanduda, valiti Kaalep taas kord Sinise Äratuse esimeheks. Ta teatas, et kavatseb veel enam tihendada koostööd erakonna ja noorteliikumise vahel, sest rahvuslased ei saa endale lubada killustumist.[112]
Ruuben Kaalep on olnud Tallinnas alates 2017. aastast igal aastal Sinise Äratuse poolt korraldatava rahvusvahelise konverentsi "Etnofutur" algataja ja juhataja. Konverents leiab aset iga aasta veebruaris enne tõrvikurongkäiku.[113]
2019. aasta konverentsil esinesid Ungari parlamendiliige Balazs Szabo, Ruuben Kaalep ja Fedor Stomakhin Eestist, Tomas Skorupskis Leedust, Olena Semenjaka Ukrainast, Timo Hännikäinen Soomest, Froði Midjord Fääri saartelt ning Jared Taylor ja Greg Johnson USAst.[113] Johnson ja Kaalep on vastastikku teiseteisele intervjuusid andnud. Kaalepi väitel on Johnson alati rõhutanud, et tänapäeva rahvuslaste jaoks on välistatud genotsiid ja imperialism ning pooldanud kõigi rahvaste, sealhulgas juutide rahvusriiklust.[98] Semenjaka kutsumist põhjendas Kaalep Eesti Päevalehele sellega, et tegu oli Ukraina parlamendierakonna Rahvuskorpus välissekretäriga, kes on esindanud Ukraina rahvuslasi kohtumistel ja konverentsidel paljudes Euroopa riikides, ning Rahvuskorpuse baasiks on Azovi polk, mille sõdureid on seaduslikult abistanud ka Eesti riik.[97]
2017. aasta KOV valimistel oli Ruuben Kaalep Tartus EKRE nimekirjas 2. kandidaat[114] ja valiti 189 häälega (EKRE nimekirja 3. tulemus) linnavolikokku.[115]
Kaalep kuulus Tartu linnavolikogusse aastail 2017–2019. Ta oli linnavolikogu hariduskomisjoni ja põhimääruskomisjoni liige.[6] 2017. aastal oli Kaalep EKRE kandidaat Tartu abilinnapea ja linnavolikogu esimehe kohale.[116][117]
Kaalep nimetas oma eesmärgina linnavolikogus Tartu tartulikkuse ja eestilikkuse säilitamist ning prioriteetidena haridust, demograafiat ja rahvuskultuuri.[116] Ta oli vastu linna üldplaneeringule, mida nimetas plaanimajanduslikuks ja mis tema hinnangul võimaldab rohealade täisehitamist. Kaalep esitas idee linnasisese rööbastranspordi (kiirtrammi) rajamiseks Tartu sadamaraudtee koridori.[67] Ta seisis vastu Tartu Ülikooli rahvusvahelistumisele ja sattus sel teemal hariduskomisjonis sõnelusse Marju Lauristiniga.[48]
Juunis 2018 saatis Kaalep pseudonüümi all Eesti Päevalehe ja Delfi ühisesesse arvamusveebi artikli, mida hiljem nimetas ajakirjanduslikuks eksperimendiks. Artiklis analüüsis kujuteldav Tartu Ülikooli tudeng Bert Valter EKRE maailmavaadet ning seda, kuidas talle näib, et teised parteid on nõus EKRE-ga koalitsiooni moodustama. Enda väitel tahtis Kaalep tõestada, et liberaaldemokraatlik artikkel, mis esitab EKRE vastu jaburaid süüdistusi ekstremismis ning genotsiidiks vajaliku pinnase ettevalmistamises, avaldatakse igal juhul. Oma arvamusartiklisse peitis ta sõnumeid nagu „mina olen Ruuben Kaalep” ja „Eesti Päevaleht on loll”, mida sai kokku lugeda ühe lõigu lausete esimestest tähtedest.[118]
2019. aasta Riigikogu valimiskampaania ajal tuli avalikuks, et Sinise Äratuse liikmetega seotud varikontod tegelevad sotsiaalmeedias postitamisega. Kuigi algul Kaalep keeldus teemat kommenteerimast, tunnistas ta hiljem, et ta saatis Bert Valteri nime all Eesti Päevalehe ja Delfi ühisesesse arvamusveebi artikli, mis ka avaldati.[119][120] Kaalepi sõnul on vale ja laim aga väide, justkui haldaks ta Facebookis trollikontosid, et nende kaudu ebaeetiliselt avalikku arvamust mõjutada.[121]
Pärast varikontode kasutamise avalikuks tulemist ütlesid nii Kaalep kui EKRE esimees Mart Helme, et nad ei näe sellises tegevuses probleemi. Helme teatel on need vajalikud "vastukaaluks peavoolumeedia infooperatsioonile", Kaalepi väitel on neil sotsiaalmeedia aktsioonideks tegelikult veel suurem strateegia.[119][118] EKRE-lane Jaak Valge pidas Kaalepi ajakirjanduslikku eksperimenti teravmeelseks.[122] Järgmisel päeval teatas aga Jaak Madison, et Kaalep tegutses erakonna teadmata, partei tema tegevust heaks ei kiida ja Kaalep olevat lubanud edaspidi sõna võtta oma nime all.[123] Parteitu EKRE kaitseministri kandidaat Leo Kunnas nimetas väidetavat anonüümset kommenteerimist rumaluseks, mis ei aita aususele kaasa.[122]
2019. aasta märtsis teatasid Tartu Zavoodi baari omanik Mario R. Pizzolante ja üks endine töötaja, et Ruuben Kaalepil keelati mõni aasta tagasi sinna sisenemine. Kaalep olevat kliente tülitanud ning karjunud natsitervitusi. Esialgsest lühiajalisest külastuskeelust hoolimata olevat Kaalep kleepinud tualettide seintele ja mujale EKRE reklaamkleepse. Kaalep nimetas Zavoodi väidet laimuks, mis sai alguse ühe vasakpoolse aktivisti Facebooki-postitusest. Kaalepi sõnul ei ole keegi toonud välja konkreetset inimest, kes oleks oma silmaga näinud, kuidas Kaalep karjub natsiloosungeid, kuna ta ei ole seda teinud. Kaalepi sõnu võivat kinnitada veel viis-kuus inimest.[121] Samuti baaris viibinud Sinise Äratuse ja EKRE Tartu piirkonna juhatuse liikme Lenno Pärnjõe sõnul kasutasid Kaalepi Zavoodi sisenemisel Rooma tervitust ja hüüdu "Heil Hitler!" (Pärnjõe versioonis "Sieg heil, Ruuben!") ühed teised baarikülastajad. Pärnjõe väitel käis Kaalep tema ärgitusel keeluajal küll Zavoodis, kuid WC-sse pani kleepse keegi teine.[124][125]
Aprillis 2019 avaldas ajakirjanik Mikk Salu Eesti Ekspressis artiklid, kus kirjeldati vahejuhtumeid Kaalepi minevikust, mille alusel pidas Salu põhjendatuks väita, et Ruuben Kaalep on nats ja antisemiit: gümnaasiumis olevat Kaalep lavastanud näidendit, mis seadis kahtluse alla holokausti; aastatel 2009–2014 osales Kaalep Metapedia-nimelise veebientsüklopeedia eestikeelse osa toimetamisel. 2016. aastal postitas Kaalep Instagrami foto endast koos USA paremäärmuslase Paul Ramseyga, pannes foto allkirjaks "fashy goyim", mis Mikk Salu tõlgenduse kohaselt tähendab neonatside sõnavaras "fašistlikud mittejuudid". Kaalep on Salu väidet kommenteerinud: "Tegemist on internetimeemiga, mille säärane tõlgendamine näitab pigem ajakirjaniku ebaadekvaatsust." Märtsis jagas Kaalep fotot, kus ta koos kaaslastega seisab Simon Wiesenthali keskuse juhi Efraim Zuroffi selja taga ja hoiab ninast kinni, käitudes Mikk Salu hinnangul meest mõnitavalt. Kaalepi väitel ei olnud see lugupidamatusavaldus määratud juudi rahvusest inimestele, vaid ainuüksi Efraim Zuroffile, kes "on aastakümneid esinenud Eesti-vaenulike ja meie vabadusvõitlust mustavate avaldustega". Samal aastal jagas Kaalep Twitteris ka fotot koos USA neonatsi Richard Spenceriga. Kaalepi selgituse kohaselt tahtis Spencer temaga pilti teha ja Kaalep ei nõustu väga paljude Spenceri vaadete, sealhulgas imperialismi ülistamise ega russofiiliaga.[97][98]
2019. aastal kajastasid mitmed väljaanded, et Kaalep nimetab end oma Twitteri-profiilil soomeugrilaste ülemvõimu pooldajaks. Selle kohta küsiti ka Kaalepiga koos end pildistanud Marine Le Peni käest, kes tõi välja, et soomeugri ülemvõim ja valgete ülemvõim on kaks erinevat asja. Jaak Madison leidis, et tema pooldab eestlaste ülemvõimu Eestis.[126][127]
2018. aasta septembris toimunud EKRE Riigikogu valimiste nimekirja sisehääletusel tuli Tartus esimeseks ringkonna aseesimees Ruuben Kaalep, kes sai kaks häält rohkem kui ringkonna esimees Indrek Särg. Särg vaidlustas seepeale hääletustulemused ja olevat oma sõnul parteijuhtidele seda põhjendanud nii, et Kaalep ei tohi olla EKRE esinumber, kuna teda ei võeta Tartus piisavalt tõsiselt. Hiljem toodi nimekirjas esimeseks ajaloolane Jaak Valge.[128] Kaalepi väitel sattus sisehääletuse tulemusi mitte aktsepteerinud Särg konflikti nii ringkonna sees kui erakonna juhatusega laiemalt – valimiskampaania jooksul olevat Särg teisi EKRE kandidaate avalikult rünnanud ja selle eest erakonna juhtorganitelt korduvalt hoiatusi saanud.[129] Ühtlasi oli Särg Kaalepi sõnul veennud erakonna nimekirjas kandideerida soovinud Jaan Willem Sibulat mitte kandideerima.[130]
Särje ja Kaalepi tüli olevat Särje väitel alanud sellest, et Kaalep soovitanud EKRE Tartu linnavolikogu fraktsiooni nõunikuks võtta Sinise Äratuse liikmest ajalootudeng Helen Rebane, võeti aga Särje pakutud kandidaat.[128][131] Kaalepi sõnul ei pakkunud Särg kandidaatidele võrdseid võimalusi ega korraldanud konkurssi ning otsustamisel jättis kõrvale ringkonna juhatuse.[132] Kaalepi väitel oli Särg lisaks võltsinud 2018. aasta sügisel toimunud koosoleku protokolle, lisades sinna pikki täiendusi ja kustutades ära lõike, mis võinuks Särge halvas valguses näidata.[130]
11. mail 2019 EKRE Tartu ringkonna üldkoosolekul ringkonnajuhi valimisel esitas Ruuben Kaalep kandidaadiks Mareh Kalda, kes aga Särjele alla jäi. Kaalepi hinnangul rikkus koosolekut juhatanud Särg pretsedenditult üldkoosoleku korda, võtmata arvesse päevakorra muudatusettepanekuid, osalejate proteste ja õhutades vahelehüüdeid oma vastaskandidaadile.[130] 28. mail otsustas EKRE juhatus Indrek Särje parteist välja arvata ja viimase üldkoosoleku otsused tühistada, märkides, et Särg rikkus jämedalt erakonna põhikirja.[129] Särje enda sõnul mängis tema väljaheitmise juures olulist rolli Ruuben Kaalep.[128] Juhatuses Särje väljaheitmise vastu hääletanud Eve Miljand, kes põhikirja rikkumist ei uskunud, ütles, et Särje teema võtsid koosolekul üles Martin Helme ja Ruuben Kaalep, viimase abil olevat Tartu intriigid Tallinna jõudnud.[133]
2019. aasta Riigikogu valimistel sai Kaalep 10. valimisringkonnas 566 häält ning osutus kompensatsioonimandaadiga valituks.[134][135] Kaalepist sai XIV Riigikogu noorim liige ja esimene ametivande andnud Riigikogu liige, kes on sündinud pärast Eesti taasiseseisvumist (samasse Riigikogu koosseisu valitud Vladimir Svet loobus mandaadist).[viide?]
Riigikogus oli ta sõnavabaduse toetusrühma esimees.[136] Ta oli ka Vabadusvõitlejate ja represseeritute toetusrühma, Esindamata Rahvaste Organisatsiooni toetusrühma, Riigikogu innovatsiooni toetusrühma, Otsedemokraatia toetusrühma, Avalikult Rail Balticust toetusrühma, Rahvusriikide Euroopa Liidu toetusrühma, Haapsalu raudtee taastamise toetusrühma, Tiibeti toetusrühma, Setomaa toetusrühma ja Eesti metsavendluse traditsiooni hoidmise toetusrühma liige.[30]
Riigikogulase ametivande andmisel näitas Ruuben Kaalep mitmetähenduslikku (nii head tuju kui valge rassi eneseuhkust sümboliseerivat) OK-käemärki. Pärast väitis ta, et see pole kahemõtteline, vaid hea tuju märk. Mihkel Kunnus väitis, et Kaalep korraldas trolliva meediaoperatsiooni, kus OK-märk tähendas "Sinise Äratuse kambajõmmidele" iroonilist viidet valgete ülemvõimule, enamikule inimestele aga lihtsalt "kõik on korras". Kui siis koodiga kursis olevad "natsikütid" lärmi tõstavad, saab Kaalep neile ette heita tavalise OK-žesti natsimärgina tõlgendamist ning enamik inimesi nõustubki Kaalepiga ja kaitseb teda.[137][138] Aimar Ventseli hinnangul oli Kaalepi žest nii irooniline kui väljendas ka grupikuuluvust.[139] Kaalep ise on öelnud, et tema jaoks on see positiivse emotsiooni märk, mis on tema sõpruskonnas laialt kasutusel, ja nimetanud meedia reageeringut absurdseks.[22]
Hiljem ministrivande andmisel tegid sama žesti ka Martin ja Mart Helme.[140] Indrek Ibrus väitis, et tegu on EKRE liidrite teadliku ja tänapäeva paremäärmuslaste seas levinud trollimise taktikaga, kus omistatakse tuntud süütutele märkidele oma tähendusi ja kasutatakse siis neid samaaegselt nii omavaheliseks kommunikeerimiseks kui teiste inimeste provotseerimiseks.[141]
Maikuus tegi Kaalep koos Eestis visiidil käinud Prantsusmaa poliitiku Marine Le Peniga selfi, kus mõlemad näitasid OK-märki, ja postitas selle oma sotsiaalmeediakontole. Pärast visiiti palus Le Peni meeskond foto Kaalepi Facebooki lehelt eemaldada. Le Pen ise selgitas, et tegi selfi koos sellise märgiga Kaalepi soovil, ja kui teda informeeriti, et märgil võib olla teine tähendus, mida ta ei teadnud, nõudis ta selle eemaldamist. Juhtumist räägiti paljudes suurtes Lääne-Euroopa ja USA väljaannetes.[142][143] Jaak Madisoni sõnul vabandas ta Kaalepi nimel Le Peni meeskonna ees ja selgitas neile, et Kaalepi väljaütlemised ei esinda tihti EKRE seisukohti.[144]
Kaalep oli Riigikogu väliskomisjoni liige 18. aprillist 2019 kuni 19. oktoobrini 2022.[145] Ta ütles väliskomisjoni liikmeks saades, et seisab tihedamate sidemete eest Kesk- ja Ida-Euroopa ehk Intermariumi riikidega ning rahvusvahelistes küsimustes põlisrahvaste enesemääramise eest.[22] Mais 2019 teatas Kaalep, et Jüri Ratase teine valitsus olevat koalitsioonikõnelustel kokku leppinud, et Eesti-Venemaa piirilepingut Riigikogu ette ratifitseerimiseks ei tooda ja EKRE saavutas sellega poliitilise võidu. Keskerakonna esindaja Enn Eesmaa väitis, et sellist otsest kokkulepet ei ole tema täheldanud.[146]
Kaalep osales väliskomisjoni liikmena ametlikel visiitidel Prantsusmaal,[147] Soomes,[148] Hollandis[149][150] ja Türgis.[151] Kaalepit huvitas väliskomisjonis põlisrahvaste temaatika, näiteks soovis ta ÜROs Eesti poolt Venemaa põlisrahvaste olukorra tõstatamist sarnaselt uiguuride tagakiusamisega Hiinas (Eesti oli sel ajal ÜRO Julgeolekunõukogu liige).[152] Uiguuride ja tiibetlaste olukorra asjus pöördus ta korduvalt välisminister Eva-Maria Liimetsa poole, kritiseerides "ühe Hiina poliitikat".[153][28]
Kaalepi ettepanekul kirjutati põlisrahvaste kaitse põhimõte sisse ka Eesti välispoliitika arengukavasse.[28] Samuti toetas Kaalep Kolme Mere Algatust, milles nägi Intermariumi loomise algeid. Kaalep sõnastas väliskomisjoni seisukoha regionaalse koostöö osas: "Väliskomisjon soovitab lisaks juba olemasolevatele ja töös olevatele riigi- ja regioonipõhistele strateegiatele pöörata eraldi tähelepanu Läänemere, Musta ja Aadria mere vahelisele regioonile, kellega on Eestil ühised huvid ja ajalooline taust."[154] Kaalep rõhutas, et Intermarium on fundamentaalne punkt Eesti välispoliitika strateegias ning et idaeurooplaste identiteet ja koostöö on auasi.[155]
Kaalep oli Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni (ELAKi) koosseisuline liige alates 19. novembrist 2020 kuni XIV Riigikogu volituste lõppemiseni.[145] Tegelikult oli ta ELAKi töös järjepidevalt osalenud juba alates maist 2019 Jaak Valge asendusliikmena.[156]
Euroopa Liidu asjade komisjonis esindas Kaalep seisukohta, et Euroopa peab kuulama ka idapoolseid liikmesriike nagu Poola, Ungari, Eesti ja Läti. Juba 2020. aastal rõhutas Kaalep Euroopa riikide jaoks Ukraina toetamise olulisust, et seista vastu Venemaa imperialismile. Ta tõstatas ka küsimuse massiimmigratsiooni ohust Euroopa rahvaste vabadusele ning rõhutas, et Euroopas kehtivad erinevad väärtused ja maailmavaated, mida tuleb austada ja kaitsta.[157]
Kaalep leidis, et kliimaneutraalsuse vallas peavad liikmesriigid säilitama õiguse ja võimaluse teha ise sobivaid valikuid ning neil peab olema võimalus kasutada "kohati põhjendamatut hüsteeriat" Eesti huvides, näiteks arendades siseriiklikku raudteevõrku. Kaalep toetas valitsuse programmi raudtee elektrifitseerimiseks ja suletud raudteeliinide taasavamist.[157] Ta pidas oluliseks ka enne Teist maailmasõda pooleli jäänud raudteede (näiteks Abja–Valga raudtee) ehituse jätkamist.[158]
Kaalep oli Riigikogus üks põlisrahvaste enesemääramise eestkõnelejaid ning kirjutas eelnõu "Venemaa põlisrahvaste toetuseks", mille algatamist toetas 21 Riigikogu liiget.[159] Eelnõu üks ajendeid oli 2020. aastal Venemaal elavate põlisrahvaste esindusorganisatsioonide poolt Riigikogu esimehele Henn Põlluaasale saadetud kiri. Põlisrahvad andsid kirjas ülevaate paljudest juhtumitest, kus Venemaa võimud on nende eneseväljendust ja enesemääramisõigust piiranud ning põlisrahvaste aktiviste taga kiusanud. Ühtlasi paluti toetust rahvusvahelisel tasandil.[152]
Eelnõu esitati Riigikogule mais 2021, kuid seda arutama hakkas väliskomisjon alles septembris. Väliskomisjoni istungil 14. septembril 2021 sai Kaalep võimaluse eelnõu tutvustada. Ta rõhutas, et Eestil on eriline ja oluline roll kaitsmaks ja rahvusvahelisel tasandil juhtimaks tähelepanu meie sugulasrahvaste ja kõigi teiste põlisrahvaste õigustele ja probleemidele. Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson sõnas istungil, et avalduse kõlapind on seda suurem, mida tugevam on suure saali konsensus. Kaalep oli temaga nõus, et konsensus on oluline ning pakkus välja, et kõigi fraktsioonide koostöös võiks avalduse teksti muuta kõigile sobivaks. Algatajate esindajana nõustus ta andma fraktsioonidele aega oma arvamuse kujundamiseks.[152] Algatajad nõustusid ka kaks päeva hiljem tähtaja pikendamisega, et võimaldada sisulist arutelu komisjonis.[160]
11. oktoobril toimus komisjonis järjekordne arutelu, kus Reformierakonna esindajad avaldasid arvamust, et avalduse vastuvõtmine muudaks keeruliseks koostöö inimeste ja organisatsioonidega Venemaal. Ka Keskerakonna esindajad ei pidanud õigeks avalduse vastuvõtmist. Kaalep oli seisukohal, et Eesti positsioon muutub avalduse vastuvõtmisega tugevamaks ja avaldus aitaks tõmmata rahvusvahelise tähelepanu Venemaa põlisrahvaste olukorrale. Ta kordas, et on algatajate esindajana nõus sõnastust ja terminoloogiat avalduse tekstis muutma.[161] Sama kordas Kaalep ka järgmisel väliskomisjoni istungil, kus Mihkelson soovis eelnõu Riigikogu täiskogule esitamist veelgi edasi lükata.[162]
21. oktoobril soovitas Mihkelson algatajatel antud tekst tagasi võtta ning arutada teemat komisjonis edasi. Ta pakkus, et teemat võiks arutada Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee. Kaalep pidas oluliseks teema arutamist Riigikogu suures saalis ja sellekohase avalduse tegemist. Kaalep kordas, et on konsensuse poolt ja on valmis avalduse sõnastust vajadusel muutma. Tagasivõtmisega ta ei nõustunud. Kaalep sõnas arutelu lõpetuseks, et päev, mil lükatakse antud eelnõu tagasi, on kurb päev väärtuspõhisele välispoliitikale. Komisjonis toimus hääletus, kus poolt oli 2, vastu 6 ja erapooletuks jäi 2 liiget.[163]
Riigikogu täiskogu arutas eelnõu 27. oktoobril. Kaalep pidas eelnõu algatajate nimel kõne, kus loetles Venemaa kuritegusid põlisrahvaste vastu ja rõhutas, et Eesti toetus on soome-ugri rahvastele väga oluline. Riigikogu lükkas eelnõu tagasi häältega 15 poolt ja 46 vastu. Kaalepi sõnul ei toetanud Kesk- ja Reformierakond eelnõu vastu võtmist erinevatel põhjustel. Ta märkis, et Keskerakond sõltub kohalike venelaste toetusest, mistõttu ei soovi solvata Moskvat. Samuti ei soovinud Reformierakond teha sammu ilma Euroopa Liiduga kooskõlastamata.[164][165]
Kaalepi algatus pälvis tähelepanu ka Venemaal elavate soome-ugri rahvaste seas. Talle saatsid tänukirja mari noored, kelle sõnul on neile demokraatlike riikide toetus väga oluline ja Kaalep on neile "suureks eeskujuks" ning tema samm on "tõeline kangelastegu".[166] Samuti tänasid Kaalepit ersade esindajad. Kaalep andis ka intervjuu raadiole Vaba Euroopa, kõneldes, et maailm peab teadma, kuidas Venemaa võimud kohtlevad põlisrahvaid.[167][168] Rahvusvaheline analüütik Paul Goble tõi esile, et Ruuben Kaalepi algatus, mis kutsus üles avalikult hukka mõistma Venemaa poliitikat põlisrahvaste venestamise suhtes, oli oluline samm rahvusvähemuste õiguste kaitsmisel Venemaal. Goble'i sõnul võivad Nõukogude okupatsiooni all kannatanud rahvad kaitsta Venemaa ohvreid ka nüüd ja see "õigustab täielikult Kaalepi tähelepanekut, et selles küsimuses on neil, kellel on selline kogemus, palju õpetada Lääne riikide kodanikele, kel [Nõukogude kuritegude] kogemus puudub".[169]
Pikemalt artiklis Estonia katastroofPärast Riigikogu liikmeks saamist ütles Kaalep, et soovib algatada Estonia hauarahu lepingust taganemise, võimaldamaks uut uurimist.[22] See võimalus tekkis 2020. aastal, kui avalikuks tulid videokaadrid Estonia vrakis olevast august. Seepeale asusid ka toonane peaminister Jüri Ratas ja välisminister Urmas Reinsalu toetama uue uurimise korraldamist.[170] Kaalep oli Riigikogus üks Estonia laevahuku uurimise toetusrühma asutajaid ja selle aktiivne liige.[171][172]
Kaalep esitas küsimusi laevahuku uut uurimist juhtinud Rene Arikasele ja Märt Otsale. Riigikogulane leidis, et varasema ühendkomisjoni uurimise käigus varjas Rootsi laevahuku seisukohalt olulisi tõsiasju, tuues välja 1994. aasta tuukriuuringute videomaterjali kaotsimineku, mis viis Andi Meistri tagasiastumiseni komisjoni esimehe kohalt. Samuti ei ole Kaalepi hinnangul Rootsi andnud avalikkusele piisavalt selgitusi enne laevahukku toimunud relvavedude kohta. Kaalepi arvates on need küsimused olulised sõltumata laevahuku tegelikest põhjustest. Samuti leidis Kaalep, et on vajalik välja selgitada Avo Pihti ja teiste väidetavalt laevahukust pääsenute saatus.[173]
Kaalep tegeles Riigikogus keskkonnaküsimuste ja looduslike pühapaikade kaitse propageerimisega ning esitas ministritele sel teemal küsimusi. Tema eesmärk oli tagada looduslike pühapaikade kaardistamine ja säilitamine ning rõhutada nende kultuurilist tähtsust Eesti identiteedi ja ajaloo osana. Kaalep toetas Hiite Maja tegevust, andes neile oma katuseraha.[28] 2020. aastal, kui EKRE oli valitsuses, tõstatas Kaalep looduslike pühapaikade kaitse küsimuse kultuuriminister Tõnis Lukasega, süüdistades Riigimetsa Majandamise Keskust hiites raietööde tegemises.[174] Sama küsimuse juurde pöördus Kaalep tagasi mitu korda. Keskkonnaminister Madis Kallas kiitis Kaalepi panust teemadesse, mis puudutavad pühapaiku, raiemahtude vähendamist, elukeskkonna hoidmist ja elurikkust Eesti metsades, ning avaldas kurbust, et Kaalep 2023. aasta Riigikogu valimistel ei kandideerinud.[175][176]
Ka ühendus Eesti Metsa Abiks toetas Kaalepi looduskaitsealast tegevust ning kohtus Kaalepi ja tema mõttekaaslastega EKRE fraktsioonist. Metsakaitsjate sõnul proovis Kaalep oma erakonnas au sees hoida looduspoliitikat, kuid tema lahkumine tipp-poliitikast "tähendab ühtlasi ka loodusteemade vaibumist ning metsatööstuse-meelsed liikmed saavad erakonna sees ülekaalukalt vabad käed."[177] Kaalep kritiseeris Riigikogus tugevalt RMK tegevust. Tema sõnul on RMK silma paistnud "kahtlaste tehingute sõlmimisel metsatööstusega, väga küsitavate raiemeetodite juurutamisega ja süstemaatilise ülesõitmisega kogukondade murest oma keskkonna pärast".[178]
Kaalep oli vastu eelnõule, mis kavandas veekogude kallastel kehtiva ehituskeeluvööndi ligi kümnekordset vähendamist ja oleks lubanud maju ehitada otse mere ning järvede kallastele. EKRE fraktsioonis toimunud vaidluses jäi peale Kaalepi seisukoht ning EKRE hääled omakorda said otsustavaks eelnõu tagasilükkamisel jaanuaris 2022.[28] Kaalep leidis, et eelnõu vastuvõtmisel oleks kaotatud oluline väärtus, mis eristab Eestit teistest Euroopa riikidest, nimelt kallasradade kaitse. Ta kritiseeris eelnõu tutvustanud Heiki Kranichi käitumist Riigikogu istungil, väites, et see näitas hoolimatust looduse ja kodumaa väärtuste suhtes. Lisaks tõi Kaalep esile silmakirjalikkuse poliitikute käitumises, kes küll toetavad Euroopa Liidu rohepöörde-suuniseid, kuid ei näi hoolivat looduskaitsest ja keskkonnapoliitikast kodumaal.[179][180]
Ruuben Kaalep oli koos Jaak Valgega üks kahest EKRE saadikust, kes Riigikogus hääletas karusloomafarmide keelustamise poolt.[181] Kaalep tõi põhjenduseks, et ta on vastu loomade kasutamisele inimese mugavuse ja materialismi heaks.[182]
Jaanuaris 2022 esitas Kaalep Riigikogule 22 muudatusettepanekut loomakaitseseaduse muutmiseks. Ettepanekute eesmärk oli Kaalepi sõnul "tõsta austust eluslooduse vastu ja takistada loomade väärkohtlemist". Kaalep soovis muu hulgas keelata loomkatsed kosmeetikatoodete puhul ja samuti kõik loomkatsed, mida sooritatakse üksnes või peamiselt rahalise kasu eesmärgil. Raskete ja taastumatu elutegevusega loomkatsete puhul pidas Kaalep vajalikuks ministri kirjalikku luba. Samuti soovis Kaalep keelustada loomade rituaalse tapmise, pikendada loomade varjupaigas viibimise aega kahelt nädalalt kolmele ja täpsustada nõudeid loomade hukkamisele, et vähendada tarbetuid kannatusi.[183]
Kaalep selgitas ajakirjandusele, et kõige põletavamaid probleeme näeb ta loomade tööstuslikus kuritarvitamises suurkorporatsioonide poolt, millest on tehtud üks tänapäeva tarbimisühiskonna alustalasid. Tema ettepanekute kohaselt oleks trahvisummad looma suhtes lubamatu teo toimepanemise, tapmise või hukkamise nõuete rikkumise, loomkatse nõuete rikkumise ja loata loomkatse tegemise eest muutunud kahekordseks. Samuti lisandunuks juriidilise isiku puhul karistusena sundlõpetamise võimalus.[183] Riigikogu komisjonid 2023. aastani Kaalepi ettepanekuid menetlusse ei võtnud.[184]
Kaalep ei olnud rahul krüptorahaettevõtete tegevust reguleeriva seaduseelnõuga, mis tuli Riigikogu menetlusse 2022. aasta alguses. Kaalep esitas eelnõule 594 muudatusettepanekut, et eelnõu vastuvõtmist pidurdada ning tuua opositsioon ja koalitsioon laua taha kokku kompromisse otsima. Kaalepi sõnul oli eelnõu kasulik vaid pankade kartellile, kuna oleks teinud sisuliselt võimatuks väikeettevõtjatel ja idufirmadel krüptoraha kasutamise oma tehingutes. Kaalep leidis, et eelnõu seab neile äärmiselt suured piirangud ja kõrged nõuded alates kõrgetest riigilõivudest kuni varjatud käibemaksu sisseviimise meetoditeni.[185]
Tulemusena võttis Riigikogu rahanduskomisjon arutusele neli Kaalepi esitatud sisulist muudatusettepanekut.[186] Sisulisi ettepanekuid eelnõule esitaski Kaalep kokku neli-viis, neid ta tagasi ei võtnud, küll aga ülejäänud, mille sisuks oli teemaga täiesti haakumatud bussipeatuste nihutamise ettepanekud. Koalitsioon ähvardas siduda eelnõu usaldushääletusega ja siis panna hääletusele eelnõu ilma selle EKRE-le olulise muudatuseta. Kaalepi sõnul saavutas kompromissiga EKRE olulise võidu, kuna eelnõust võeti välja ettevõtjatele enim muret valmistanud järelevalvetasu. Siiski pidas ta liiga koormavaks omakapitalinõude tõstmist 100 000 eurole.[187]
Pikemalt artiklis Venemaa sissetung Ukrainasse
2022. aastal alanud Venemaa sissetungi ajal Ukrainasse nõudis Kaalep lennukeelutsooni kehtestamist Ukraina kohal. Selleks pidas ta vajalikuks NATO sõjalist sekkumist.[188] 14. märtsil võttis Riigikogu 90 poolthäälega esimesena maailma parlamentidest vastu avalduse, millega toetas lennukeelutsooni kehtestamist.[189] Kaalep oli üks avalduse teksti autoreid.[190]
Kaalep on hiljem Riigikogu saalis korduvalt kutsunud üles peaminister Kaja Kallast ja teisi valitsuse liikmeid astuma samme, et survestada lääneriike lennukeelutsooni kehtestama. Tema sõnul on lääneriigid käitunud "äärmiselt arglikult", välistades otsese sõjalise sekkumise.[191][192][193] Lisaks kutsus Kaalep üles toetama Mariupoli kaitsjaid sealse kaitselahingu ajal[194] ja avaldas arvamust, et suures tsiviilohvrite hulgas on osaliselt süüdi USA Kongressi otsus mitte varustada Azovi rügementi õhutõrjerelvadega.[195][196]
Augustis 2022 külastas Kaalep koos kolleeg Anti Poolametsaga Ukrainat ja kohtus Ukraina ülemraada Intermariumi toetusrühmaga.[197] Lisaks Kiievile külastati Lvivi ja Irpinit. Eesti parlamendiliikmed kinkisid Azovi üksustele luuredrooni Mavic 3 ja külastasid sõdurite taastusravikeskust, et saada lähemat teavet Ukraina sõjaliste ja meditsiiniliste hetkevajaduste kohta.[198]
4. augustil osalesid Kaalep ja Poolamets Kiievis meeleavaldusel, kus nõuti vabadust Mariupolis vangi langenud kaitsjatele. Rahvusvaheline Punane Rist ja ÜRO olid garanteerinud vangide vahetuse, kuid ei suutnud ära hoida 29. juulil Olenivkas toimunud massimõrva, kus hukkus 53 sõjavangi. Ukraina ajakirjanike hinnangul olid Kaalepi ja Poolametsa kõned "võimsad" ning "leidsid ülevoolavat vastukaja Azovstali kaitsjate sugulaste ja sõprade hulgas". Eesti parlamendisaadikud nõudsid oma kõnedes Venemaa kuulutamist terroristlikuks riigiks.[198]
22. septembril 2022 nimetas Riigikogu täiskogu kultuurikomisjoni ettepanekul Kaalepi Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikmeks. Otsuse poolt hääletas 50 saadikut, erapooletuks jäi üks saadik. Kultuurikomisjoni esindaja Heidy Purga lausus Riigikogu kõnetoolis, et tegemist on sügavalt kirjandusliku taustaga inimesega, kes tunneb sügavat huvi Eesti rahvusliku kultuuri vastu ning on tugeva rahvusliku selgrooga. Poolt hääletanute seas oli nii EKRE, Reformierakonna, Keskerakonna, Isamaa kui ka fraktsioonituid saadikuid. Sotsiaaldemokraadid jätsid valdavalt hääletamata, ainsana hääletas Kaalepi poolt Helmen Kütt.[199]
Kaalep oli Riigikogu kultuurikomisjoni liige alates 19. oktoobrist 2022 kuni XIV Riigikogu volituste lõppemiseni.[145] Riigikogu liikmena tõstatas Kaalep korduvalt Eesti ajaloo- ja kultuuripärandi säilimise küsimusi, esitades ministritele arupärimisi humanitaar- ja rahvusteaduste alarahastatuse,[200] taluarhitektuuri väärtustamise ja kaitse[201] ning muinaspärandi kaitse katastroofilise olukorra kohta.[202]
Kaalep koostas muudatusettepaneku 2023. aasta riigieelarve eelnõule, mis oleks soolise võrdsuse ja võrdse kohtlemise ning õiguspoliitika kujundamise ja õigusloome kvaliteedi tagamiseks mõeldud rahastuse ümber paigutanud arheoloogilistesse uuringutesse Eesti ja eestlaste mineviku paremaks mõistmiseks. Ettepanekuga oleks antud üle 13 miljoni euro, et kasutada tänapäeva tehnoloogilisi võimalusi ajaloo tundmaõppimiseks ja päästa muinaspärand hävingust. Kaalep soovitas selle rahastusega uurida muinas- ja keskaegseid linnamägesid ning asulakohti, matmis- ja pühapaiku, võimalikke vanu sadamakohti ja Kaali kindlustatud asulat. Samuti soovis ta läbi viia Eesti erinevaid piirkondi hõlmavad õietolmuanalüüsid, uurida geneetiliselt muistseid inimsäilmeid ja teha uuringute tulemused kõigile kättesaadavaks Maa-ameti kaardil.[203] Riigikogu lükkas ettepaneku tagasi häältega 18 poolt, 50 vastu.[204]
Ruuben Kaalep osales uue erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid algatusrühma kohtumisel 15. juunil 2024. Järgmisel hommikul, 16. juunil, teatati talle, et ta on EKREst välja arvatud.[5]
2020. aastal avaldas Kaalep oma esimese luulekogu "Litoriinamere loits & teisi luuletusi". Seal avaldatud luuletused on kirjutatud ajavahemikus Hugo Treffneri Gümnaasiumis õppimisest kuni Riigikokku kuulumiseni.[205]
Kaalepi luulet peetakse mitmekesiseks: leidub vemmalvärssi, armastusluulet, loodusmõtisklusi ja etnofuturismi.[10] Karl Martin Sinijärve hinnangul loob Kaalep "ka vanades ja eeldustpidi igavavõitu värsimõõtudes mütates... oma värskete kujundite ja laheda olemisega täiesti nauditava luulepildi."[9] Samas on Rauno Alliksaar kriitiliselt viidanud Kaalepi "nõretavale ning mõnikord lahjade kujundite sisse kätketud isamaalisusele"[206] ning Aare Pilv "patriootlik-militaarsele erootikale".[207] Siim Lill leiab aga, et Kaalepi luuletused "on kantud läbivast eneseirooniast" ning "Autor on oma sõnade adressaatidest ja mõjust teadlik – sellest, et tema tekstid ärritavad juba ette, et natsionalism tekitab automaatselt poleemikat. Nõnda on tekstid Kaalepi seisukohti toetavate lugejate lõbustamiseks, temast põrkuvate lugejate jaoks aga liivateraks, mis kriibib ka siis, kui lugeja saab aru, et need sõnad ongi teadlikult tema ärritamiseks suunatud."[10]
Kaalep ise on oma luulekreedot sõnastanud nii: "Kunst on selle jaoks, et väljendada seda, mida ei saa sõnades väljendada ja luule on omakorda veel keerulisem asi, sest see tuleb ringiga tagasi ja see proovib sõnades väljendada seda, mida ei saa sõnades väljendada."[208]
2022. aastal sai Ruuben Kaalep teose "Päidla heksameeter" eest eriauhinna Otepää valla riimkroonika konkursil.[209]
Kaalep on kirjutanud ka laulusõnu. 14–15-aastaselt andis ta neli luuletust punkansamblile "Minu Kamp", nii sündisid Vabadussõja ja Teise maailmasõja aegsest Eesti vabadusvõitlusest rääkivad laulud "Ma ei tule tagasi", "Taandumine Narva rindelt", "Varemeist tõuseb kättemaks" ja "Kas võit või surm". Ekslikult on talle omistatud ka sama ansambli laule, mille sõnad on kirjutanud Tauno Rahnu.[121][210] Eesti artisti Roosi laulule "Tagasi aastasse 18" on Kaalep kirjutanud nii sõnad kui ka viisi.[211] Samuti on Kaalep kirjutanud eestikeelsed sõnad laulule "Lendame koos", mida esitab Melissa Heleen Lust ja mis on Gigi D'Agostino laulu "L'Amour Toujours" cover.[212]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
