From Wikipedia, the free encyclopedia
Brexit (ingliskeelsetest sõnadest Britain ja exit – 'Britannia' ja 'väljumine') tähendas Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust, mis jõustus 31. jaanuaril 2020.
 | See artikkel vajab ajakohastamist. (Jaanuar 2020) |
Euroopa Liidust lahkumine otsustati 2016. aasta juunis toimunud rahvahääletusega, kus lahkumist toetas 51,89% osalenutest. Suurbritannia regioonidest hääletasid valdavalt Euroopa Liidu liikmesuse säilitamise poolt London, Šotimaa ja Põhja-Iirimaa. Šoti poliitikud on teatanud, et ehkki Šotimaa iseseisvumine jäi eelmisel referendumil toetuseta, võib see sõltuvalt läbirääkimiste kulgemisest taas kõne alla tulla, kuna vaba suhtlus EL-iga on Šotimaale ülimalt oluline. Erisusi suhetes Euroopa Liiduga on taotlenud ka London, sest kardetakse halbu tagajärgi selle toimimisele finantskeskusena. Iiri ametkondade teatel on mõningal määral suurenenud Iirimaa kodakondsuse taotlejate arv Suurbritannias (mõlemal riigil on olulisel hulgal ühiseid topeltkodakondsusega inimesi), samuti on kasvanud põlvnemise alusel Poola kodakondsust taotlevate Suurbritannia elanike arv.
Suurbritannia Iseseisvuspartei (UKIP) lahkumiskampaaniaga seoses kerkis poliitikakommentaarides esile tõejärgse poliitika mõiste, kuna toetusargumentidena kasutati selge faktilise tõestuseta väiteid, näiteks vihjates, et raha kokkuhoid Euroopa Liidule tehtavate maksete arvelt võimaldaks suuremat rahastust riiklikule tervishoiusüsteemile ning et tööjõu vaba liikumise piiramine Suurbritannia ja Mandri-Euroopa vahel aitaks oluliselt vähendada immigratsiooni Suurbritanniasse, kuigi osakaalult Briti immigratsioonis jääb Euroopa Liit alla riigi endistele kolooniatele Briti Rahvaste Ühenduses.
Lahkumise pani Suurbritannias rahvahääletusele riigi tollane peaminister David Cameron, kes käis referendumi välja ühena 2015. aasta Suurbritannia parlamendivalimiste kampaanias antud valimislubadustest, lubades lahkumissoovi võidu korral tagasi astuda. 23. juunil 2016 toimunud rahvahääletusel toetas lahkumist 51,89% ehk enamus, vastu oli 48,11%.
Rahvahääletuse tulemus oli ootamatu suurele osale ajakirjandusest, välisvaatlejaist ning isegi lahkumise enda poolt hääletanuist, nagu tõendasid hääletanute hilisemad kommentaarid ajakirjanduses. Ootamatuse tõttu ei olnud kellelgi lahkumisprotsessi algatamiseks ja suunamiseks selget kava ning enamik üksikasju, sealhulgas võimalikud tähtajad, olid 2016. aasta lõpu seisuga endiselt lahtised.
Ootamatuse ja ebaselguse tõttu pälvis Brexit äkilisi ja kriitilisi reaktsioone välisriikidest, eelkõige Euroopa Liidust. Samas on Brexitit pooldavate sõnavõttudega esinenud sama aasta sügisel USA presidendiks valitud Donald Trump ja Venemaa president Vladimir Putin. Eesti erakondadest on Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust kõige jõulisemalt toetanud EKRE.
Rahvahääletuse tulemuse järgselt tuli Ühendkuningriigis 13. juulil võimule Theresa May juhitav valitsus. 2016. aasta detsembriks ei olnud May avaldanud Ühendkuningriigi seisukohti tulevasteks lahkumisläbirääkimisteks, vihjates küll soovile säilitada tihedad majandussidemed, kuid mitte tööjõu vaba liikumist Euroopa Liidust. Mitmed Euroopa Liidu juhid ja liikmesriigid avaldasid arvamust, et need tingimused on siiski seotud ning vaba ligipääsu EL-i siseturule Suurbritannia ilma tööjõu liikumisvabaduseta ei saa.
Tööjõu vaba liikumise vastane meelsus Brexiti toetajate seas on Suurbritannia politsei andmeil viinud vihakuritegude sagenemiseni Euroopa immigrantide, eelkõige poolakate vastu, keda on Mandri-Euroopast Ühendkuningriiki tulnute seas oluline osa.
Lissaboni leppe artikkel 50 võeti kasutusele märtsis 2017 ning Suurbritannia oleks seega pidanud Euroopa Liidust väljuma 29. märtsil 2019.[2] Artikli 50 kasutuselevõtule järgnes pikk läbirääkimiste protsess Suurbritannia ja ELi vahel, mille tulemusena valmis lahkumisleping. Samas ei olnud Suurbritannia parlament 2019. aasta märtsi keskpaiga seisuga lepingut ratifitseerinud, mistõttu oli nii lahkumise ajakava ja protseduur kui ka lahkumine ise endiselt küsimärgi all.[3]
10. aprillil 2019 pikendas Euroopa Ülemkogu Brexiti tähtaega 31. oktoobrini 2019.[4][5] [6][7][8][9]
Suurbritannia parlament hääletas kolmel korral maha lahkumisleppe Euroopa Liidust, mille järel astus Theresa May juunis 2019 tagasi Konservatiivse Partei juhi kohalt seoses suutmatusega Suurbritanniat Euroopa Liidust välja viia.[10] 23. juulil anti teada, et parteijuhi valimistest väljus võitjana Boris Johnson ning 24. juulist 2019 on Johnson uus Suurbritannia peaminister.
Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust jõustus 31. jaanuaril 2020.
PricewaterhouseCoopersi hinnangul võib Brexit tulemusel riigist lahkuda kuni 100 000 finantssektori töökohta.[11]
Majandusekspertide hinnangul oli septembris 2021 Ühendkuningriigi kaubavahetus 11,2% väiksem kui see oleks olnud Euroopa Liitu kuuludes. Riigi SKT oli hinnanguliselt 5,8–7% väiksem, kui see oleks olnud EL-i kuuludes.[12] Niisuguste hinnangute määramatust on raske hinnata, sest raske on eristada 2019. aastal alanud pandeemia ja Venemaa Ukraina-agressiooni tõttu puhkenud energiakriisi mõju Ühendkuningriigi ja kogu maailma majandusele. Suurbritannias on rahvaküsitlustega uuritud pidevalt rahva suhtumist Brexitisse. Juba Brexiti jõustumise ajal oli neid, kes pooldasid Euroopa Liitu kuulumist, rohkem kui Brexiti toetajaid ja nii on see olnud kogu aeg seniajani (november 2023). Novembris 2023 oli Euroopa Liitu kuulumise pooldajate ja Euroopa Liidust välja jäämise pooldajate suhe 58:42.[13]
Muude tagajärgede seas nihkus Brexiti tõttu poole aasta võrra lähemale Eesti eesistumine Euroopa Liidu Nõukogus, kuna vahepeal olema pidanud Suurbritannia eesistumine tühistati. Seetõttu sai Eestist Nõukogu eesistuja 2017. aasta teisel poolaastal.
Brexiti kulgemisest sõltub Eesti saadikukohtade arv Euroopa Parlamendis. 2018. aasta detsembris muudeti Eesti Euroopa Parlamendi valimise seadust nii, et seadusest kaotati valitavate kohtade täpne arv ja kandidaatide nimekirja senine maksimaalne pikkus (12 kandidaati). Kohtade arvu suhtes viitab seadus ELi õigusaktidele, nimekirja maksimumpikkuseks sai Eestist valitavate liikmete arv pluss kaks. 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel Eestis valiti esindajad kuuele kohale, aga pärast Suurbritannia lahkumist saab Eesti ühe saadikukoha juurde.[14]
Nime "Brexit" eeskujul on eri keeltes moodustatud mitmesuguseid sõnu/nimesid nii Brexitiga analoogsete kui ka muud laadi lahkumisprotsesside kohta. Näiteks Eestis põlevkivienergeetikast loobumise kohta rahvasuus levinud nimi "Põxit".
Enne 2009. aastat ei olnud Euroopa Liidu õiguses sätet, millega oleks ette nähtud liidust väljumise võimalus. 1. septembril 2009 jõustunud Lissaboni lepingu punktiga 58 sätestati esimest korda Euroopa Liidust vabatahtliku lahkumise võimalus. Eelnimetatud punktiga kirjutati Euroopa Liidu lepingusse sisse artikkel 50 (ingl Article 50 of the Treaty on European Union). Selle näol on tegemist Euroopa Liidu õiguse osaga, mis reguleerib liikmesriikide lahkumise protsessi. Artikkel number 50 sisuliselt kirjeldab piisavalt Euroopa Liidust lahkumise protseduuri.[15]
Iga Euroopa Liidu liikmesriik võib kooskõlas oma põhiseadusega otsustada liidust väljaastumise. Selleks peab liikmesriik teatama oma kavatsusest Euroopa Ülemkogule. Alates Euroopa Liidu lepingu artikkel 50 rakendumisest on pooltel kaheaastane tähtaeg läbirääkimiste lõpetamiseks. Kaheaastase tähtaja möödumisel riigi liikmesus Euroopa Liidus lõpeb automaatselt ning riik astub liidust välja. Euroopa Ülemkogu ja liikmesriikide kokkuleppel võib ühehäälselt otsustada seda tähtaega pikendada. Euroopa Liidust väljaastuval riigil ei ole õigust osaleda väljaastumise otsuse arutlemisel teiste liitu kuuluvate riikidega.[15]
Nimetatud sätte rakendamist hakati laialdaselt arutama pärast 23. juunit 2016 Ühendkuningriigis toimunud referendumit, milles enamik hääletas Suurbritannia euroliidust väljumise poolt. Ühendkuningriik rakendas 29. märtsil 2017 Euroopa Liidu lepingu artikli 50, millega alustas Euroopa Liidust väljumise protsessi.[15]
Euroopa Liidu lepingu artikliga 50 ei ole ettenähtud liidust väljumise tagasivõtmise avalduse esitamine. Juhul, kui liidust välja astunud riik avaldab soovi uuesti liitu astuda, võetakse tema taotlus menetlusse ja vaadatakse läbi artiklis 49 ettenähtud korras. See tähendab, et kui endine liikmesriik soovib uuesti liiduga liituda, kehtivad tema suhtes samad reeglid nagu esmast liitumist taotletava riigi suhtes.[15]
Olles saanud 2017. aasta seaduse alusel Euroopa Liidust väljaastumisest teatamise kohta volituse, teatas Ühendkuningriigi peaminister 29. märtsil 2017 Euroopa Ülemkogule Ühendkuningriigi kavatsusest astuda Euroopa Liidu lepingu artikli 50 alusel liidust välja.[16]
Üks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi parlamendi liige, kaks Šoti parlamendi liiget ja kolm Euroopa Parlamendi liiget esitasid 19. detsembril 2017 Šotimaa tsiviilkohtus avalduse otsuse tegemiseks küsimuses, kas, millal ja kuidas on võimalik Euroopa Liidust lahkumise teadet ühepoolselt tagasi võtta. Avaldajate toetuseks astusid menetlusse veel kaks Ühendkuningriigi parlamendi liiget. Nad palusid Šotimaa kõrgemal tsiviilkohtul esitada selle kohta eelotsuse küsimus Euroopa Kohtule.[17]
Esimese astme kohtunik keeldus 8. juuni 2018. aasta otsusega Euroopa Kohtu poole pöördumast ja jättis avalduse rahuldamata järgnevate põhjendustega:
Põhikohtuasja avaldajad esitasid äraütleva otsuse peale apellatsioonkaebuse Šoti teise astme tsiviilkohtule, kes esitas Euroopa Liidu kohtule eelotsusetaotluse.[19]
Suurbritannia valitsus väidab, et vaidlusalune küsimus on vastuvõetamatu, sest ei ole mingit indikatsiooni, et võetakse tagasi teade liidust väljaastumise kohta. Valitsuse sõnul on neil kavas austada hääletuse tulemust.[20] Lisaks lähtub küsimus teisest eeldusest, et Euroopa Komisjonil või liikmesriikidel on midagi Suurbritannia Euroopa Liitu tagasivõtmise vastu.[21] Nende vaidluste korral on ainsad õiguskaitsevahendid hagid, mida teised liikmesriigid saaksid sellisel juhul esitada. Lisaks leiab Suurbritannia valitsus, et Euroopa Liidu kohtu otsus ei ole siduv, mis jällegi kinnitab küsimuse hüpoteetilisust.[22]
Kuna küsimus puudutab Euroopa Liidu õigusnormi tõlgendamist, on Euroopa Kohus pädev vastama.[23] Lisaks õigustab eelotsusetaotluse esitamist, et see aitab vaidlusi tõhusamalt lahendada.[24]
Eelotsustaotluses esineva õigusküsimuse tõttu on tekkinud vaidlus ja sellel on praktiline tähtsus, kuna menetlusse astujad on Suurbritannia parlamendi liikmed, kes lähtuvalt oma kohustusest parlamendimandaadi tegemisel, peavad välja selgitama kõik valikuvõimalused Suurbritannia liidust väljaastumise suhtes.[25] Kuna eelotsustaotluse esitanud Suurbritannia kohus ei lükanud ümber küsimuse vastuvõetavust, ei mõjuta ka Suurbritannia valitsuse vastuväited Euroopa Liidu kohtu antavat hinnangut.[26] Küsimus on vastuvõetav, kuna põhikohtuasi puudutab Euroopa Liidu õiguse sätte tõlgendamist. Eelotsuse küsimus on asjakohane ning sellest ei järeldu kuidagi, et tegu on hüpoteetilise probleemiga.[27]
Liikmesriigi juba esitatud lahkumisavaldust Euroopa Liidust on võimalik tagasi võtta, lähtudes Euroopa Liidu lepingu artiklist 50 ja arvestades oma riigi põhiseadusega. Artiklis 50 puudub küll sõnaselge juhend, mis reguleeriks liidust väljaastumise kavatsuse kohta esitatud teate tagasivõtmist, kuid seda saab rakendada analoogiliselt väljaastumisõiguse tegemisega.[28]
Samuti on oluline, et avalduse tagasivõtmine toimuks vastavalt riigi põhiseadusele ja demokraatlikele protsessidele. Väljaastumisest loobumist on võimalik teha, kui väljaastumine ei ole jõustunud. Seega, kas kuni väljaastumislepingu jõustumiseni või ilma lepinguta kahe aasta möödumisel teate esitamisest Euroopa Ülemkogule. Vaidluses on kerkinud üles aga küsimus, kas avalduse tagasivõtmist saab teha riik ühepoolselt või on selleks vaja Euroopa Liidu mingis vormis heakskiitu.[29][30]
Artikli 50 mõte ja sõnastus tuleneb Euroopa põhiseaduse lepingu projektist, mis liikmesriikide referendumite tulemusel jäi kinnitamata. Kõnealuse sätte koostamisel oli päevakorras ka ettepanek muuta sätet nii, et liikmesriiki oleks võimalik liidust välja heita. Ettepaneku eesmärk oli hoida ära võimalust, et väljaastumisprotsessis ei saaks liikmesriik igal hetkel väljaastumisest loobuda liidu survestamiseks, et saada endale sobivamaid lahkumistingimusi. Lisaks oli eesmärk teha väljaastumisotsuse langetamist keerulisemaks. Need ettepanekud lükati aga tagasi, et säilitada väljaastumisotsuse vabatahtlikkus ja ühepoolsus.[31] Samas on seda retoorikat kasutanud kohtuasjas Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu, olles seisukohal, et avaldust saab küll tagasi võtta, kuid mitte ühepoolselt, vaid ainult Euroopa Ülemkogu ühehäälsel nõusolekul.[30]
Vastust küsimusele, kas väljaastumislepingut on ühepoolselt võimalik tagasi võtta, tuleb otsida kohtu hinnangul Euroopa Liidu aluslepingutest.[32][33][34]
Aluslepingud on siduvad kokkulepped Euroopa Liidu liikmesriikide vahel. Nendes sätestatakse Euroopa Liidu eesmärgid, institutsioonide eeskirjad, otsuste tegemise kord ning liidu ja selle liikmesriikide vahelised suhted.[35]
Nagu mainitud, puudub sõnaselge säte, mis reguleeriks väljaastumiskavatsuse kohta esitatud teate tagasivõtmist. Seega kehtivad tagasivõtmise suhtes õigusnormid, mis on ette nähtud väljaastumise enda jaoks. Nendest tulenevalt võib tagasivõtmise üle otsustada ühepoolselt kooskõlas asjaomase liikmesriigi põhiseadusest tulenevate nõuetega. See väljendab riigi suveräänset otsust säilitada Euroopa Liidu liikmesriigi staatus, mis teate esitamise tagajärjel ei ole veel katkenud ega ka muutunud.[36]
Oluline on ka artikli 50 kontekst. Euroopa Liidu lepingu preambulis on, et aluslepingute eesmärk on luua Euroopa rahvaste üha tihedam liit. Samuti, et liit püüab lammutada Euroopat jagavaid barjääre.[37] Preambulis tunnustatakse väärtustena vabaduse ja demokraatia olulisust, mis kuuluvad ühiste väärtuste ja liidu õiguskorra aluste hulka.[38]
Tuleb arvestada ka kodanike õigusi. Kuna liikmesriigi liidust väljaastumine võib märkimisväärselt mõjutada kõigi liidu kodanike õigusi, sealhulgas eeskätt nende õigust vabalt liikuda, mis puudutab nii asjaomase liikmesriigi kui ka teiste liikmesriikide kodanikke.[39] Eespool toodud asjaolude kokkuvõtteks võib öelda, et kui riiki ei saa sundida tema tahte vastaselt liitu astuma, ei saa teda ka sundida tema tahtevastaselt liidust välja astuma.[40]
Kõik rahvusvahelisi lepinguid käsitlevad reeglid on sätestatud vastavate lepingute ehk konventsioonidega, millest olulisim on rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon.[41] Muuhulgas tuleneb Viini konventsioonist riikidevaheliste lepingute kehtetusega seotud, lepingu lõpetamise, sellest taganemise või selle peatamise menetlused.[42]
Muuhulgas annab konventsioon juhised, kuidas osalisriik peab teavitama teisi osalisriike oma nõuetest, kuidas lahendatakse teiste osalisriikide vastuväiteid. Samuti sätestab Viini konventsioon lepingute kehtetuks tunnistamisest, lepingu lõpetamisest, sellest taganemisest või selle peatamisest teatamise dokumendid ja esitamise vormi. Näiteks peab lepingu kehtetuks tunnistamine, lõpetamine, sellest taganemine või selle peatamine olema vormistatud teistele osalisriikidele saadetava dokumendina.[42]
Konventsioon sätestab, et juhul, kui lepingu sätete kohaselt on väljaastumine lubatud, võib väljaastumisteate tagasi võtta millal tahes enne selle rakendumist.[42]
Arvestades põhjendusi ja kaalutlusi, jõudis kohus järeldusele, et tulenevalt artiklist 50 võib liikmesriik ühepoolselt oma lahkumisavalduse tagasi võtta, kui lahkumisotsus, kas lepingu näol või ilma lepinguta, ei ole veel jõustunud. Teade Euroopa Ülemkogule peab olema üheselt mõistetav, tingimusteta, kirjalikus vormis dokument. Seda saab liikmesriik teha pärast enda põhiseadusega kooskõlas oleva otsuse tegemist.[43]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
