Euroopa Komisjon
From Wikipedia, the free encyclopedia
Euroopa Komisjon on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.
.svg) Euroopa Komisjoni logo | |
 Berlaymonti hoone - Euroopa Komisjoni peahoone Brüsselis aadressil 200 Rue de la Loi | |
| Asutatud | 16. jaanuar 1958 |
|---|---|
| Peakorter | Berlaymonti hoone, 200 Rue de la Loi, Brüssel |
| Peasekretär | Ilze Juhansone |
| president | Ursula von der Leyen |
| Töötajad | 32 262 (1. jaanuar 2023)[1] |
| Veebileht | Euroopa Komisjoni veebisait |
Euroopa Komisjoni võib käsitleda Euroopa Liidu täidesaatva organina, mille igapäevane töö on Euroopa Liidu poliitika elluviimine ja Euroopa Liidu rahaliste vahendite haldamine. Komisjon esindab ja kaitseb Euroopa Liidu kui terviku huve. Komisjon teeb Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule õigusaktide ettepanekuid, teostab koos Euroopa Liidu Kohtuga õigusaktide täitmise järelevalvet, haldab Euroopa Liidu eelarvet ja eraldab rahalisi vahendeid ning esindab Euroopa Liitu rahvusvaheliselt (näiteks pidades läbirääkimisi Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel).[2]
Mõistet Euroopa Komisjon kasutatakse kitsamas tähenduses 27 voliniku ehk volinike kolleegiumi kohta, laiemas tähenduses aga kõigi 32 666 Euroopa Liidu ametniku kohta, kes töötavad Euroopa Komisjoni struktuuriüksustes – peadirektoraatides ja talitustes.[3] Komisjoni sisemised töökeeled ja peamised menetluskeeled on inglise, prantsuse ja saksa keel.[4]
Komisjon tegutseb valitsuskabinetina, kuhu kuulub 27 liiget ehk volinikku.[5] Igast liikmesriigist on üks volinik, kuid volinikud on ametiajal kohustatud esindama Euroopa Liidu kui terviku, mitte oma kodumaa huve. Üks 27 volinikust on Euroopa Komisjoni president, kelle kandidatuuri esitab Euroopa Ülemkogu ja kelle kinnitab ametisse Euroopa Parlament. Seejärel nimetab Euroopa Ülemkogu Euroopa Komisjoni valitud presidendiga kooskõlastatult ülejäänud 26 volinikukandidaati. Kõik 26 kandidaati esitatakse korraga ametisse kinnitamiseks Euroopa Parlamendile.[6] Komisjoni volinikud ja nende "kabinetid" (vahetud meeskonnad) töötavad Brüsselis Berlaymonti hoones.
Aja jooksul on Euroopa Komisjoni presidendid on komisjoni koosseisu ja võimupiire oluliselt muutunud.
Asutamine
Komisjoni eelkäijaks võib pidada 1951. aastal loodud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse üheksaliikmelist Ülemametit ehk ühte viiest institutsioonist, mis loodi Prantsusmaa välisministri Robert Schumani 9. mail 1950. aastal tehtud ettepaneku alusel moodustatud Euroopa ühenduste tarbeks.[7] Ülemamet oli uue riikideülese organisatsiooni täitevorgan. Selle liikmed astusid ametisse 10. augustil 1952 Luxembourgis ja selle esimene president oli Jean Monnet. 1958. aastal loodi Rooma lepinguga Euroopa Söe- ja Teraseühenduse kõrvale veel kaks organisatsiooni: Euroopa Majandusühendus ja Euroopa Aatomienergiaühendus. Nende täitevorganeid ei nimetatud enam ülemametiks, vaid komisjoniks.[8] Nimemuutuse tingis täitevorganite teistsugune suhe nende organisatsioonide nõukogudega. Mitu väiksemat liikmesriiki ei olnud rahul ülemameti laialdaste võimupiiridega ja soovisid täidesaatva organi võimu kärpida, andes uutes organisatsioonides suurema otsustusõiguse nõukogudele. Nii kujutas uus struktuur endast kompromissi liikmesriikide soovide ja senise struktuuri vahel.[9]
Walter Hallsteini juhitud Euroopa Majandusühenduse Komisjon kogunes esimest korda ametlikult 16. jaanuaril 1958 Brüsselis Château de Val-Duchesse'is. Komisjoni töö kulges edukalt: esimesel kohtumisel saavutati kokkulepe teraviljahindade osas, esimesel suuremal rahvusvahelisel üritusel, Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppe kuuendal istungjärgul (1964–1967) suudeti avaldada soodsat muljet kolmandate riikide esindajatele.[10] Hallsteini komisjon alustas Euroopa Liidu õiguse koostamist ja hakkas esmakordselt avaldama mõju riikide seadusloomele. Esialgu pöörati tema administratsioonile vähe tähelepanu, kuid Euroopa Liidu Kohtu abil hakkas ta ennast kehtestama. Järgmistesse komisjoni koosseisudesse suhtusid riigid juba tõsisemalt.[11] 1965. aastal tõid kasvavad vastuolud Prantsusmaa ja teiste liikmesriikide vahel (Ühendkuningriigi liitumise, Euroopa Parlamendi otsevalimiste, Fouchet' plaani ja Euroopa Majandusühenduse eelarve küsimustes) kaasa niinimetatud tühja tooli kriisi, mis vallandus lõplikult seoses Euroopa ühise põllumajanduspoliitikaga. Kuigi institutsionaalne kriis leidis järgmisel aastal lahenduse, läks see maksma ametikoha nii Euroopa Aatomienergiaühenduse Komisjoni esimehele Etienne Hirschile kui ka Euroopa Majandusühenduse komisjoni esimehele Walter Hallsteinile, keda on tagantjärele peetud Euroopa Komisjoni kõige dünaamilisemaks juhiks enne Jacques Delorsi.[10]
Varane ajalugu
Kolm täitevorganit eksisteerisid kõrvuti kuni 1. juulini 1967, mil need liitusid vastavalt 1965. aastal allkirjastatud Brüsseli lepingule üheks institutsiooniks, mida juhtis president Jean Rey.[9] Ühinemise tulemusel tõusis Rey komisjoni liikmete arv ajutiselt 14ni, kuid komisjoni järgmised koosseisud olid taas üheksaliikmelised, lähtudes põhimõttest, et väiksematele liikmesriikidele oli ette nähtud üks ja suurematele liikmesriikidele kaks esindajat.[12] Rey komisjon viis 1968. aastal lõpule tolliliidu loomise ning toetas jõuliselt Euroopa Parlamendi otsevalimisi ja laiemaid volitusi.[13] Kuigi ametlikult oli esimene ühendatud komisjoni president Jean Rey, loetakse tänapäeva Euroopa Komisjoni presidente siiski alates Walter Hallsteinist.[14]
Malfatti komisjon (1970–1972) ja Mansholti komisjon (1972–1973) jätkasid rahanduskoostöö edendamist ning viisid 1973. aastal läbi Euroopa Majandusühenduse esimese laienemise põhja suunas.[15][16] Selle laienemise tulemusel suurenes komisjoni liikmete arv Ortoli komisjoni ametiajal (1973–1977) 13 volinikuni (uutest liikmetest sai Ühendkuningriik suurriigina kaks volinikku). See komisjon seisis silmitsi 1970. aastate keskpaiga majandusliku ja geopoliitilise ebastabiilsusega.[17] Komisjoni roll rahvusvahelises elus suurenes, kui 1977. aasta komisjoni juhtima asunud endine Ühendkuningriigi siseminister Roy Jenkins osales mais 1977 Euroopa Majandusühenduse esindajana G7 tippkohtumisel.[18][19] Jenkinsi komisjonile järgnes aastatel 1981–1985 Thorni komisjon, mille ajal toimus Euroopa Majandusühenduse laienemine lõunasse ning ühtse Euroopa akti ettevalmistamine.[20]
Jacques Delors
Pikemalt artiklis Delorsi komisjon
Üheks olulisemaks ja tähelepanuväärsemaks Euroopa Komisjoni koosseisuks on peetud Delorsi komisjoni (1985–1994). Hilisemad presidendid ei ole saavutanud Jacques Delorsiga võrreldavat isiklikku tunnustust. Delorsi on nähtud mehena, kes andis komisjonile selge suuna ja dünaamilisuse.[21] Teda ja tema meeskonda on peetud ka Euroopa ühisvaluuta euro isadeks.[22] Ajaleht International Herald Tribune märkis tema teise ametiaja lõpul 1992. aastal: "Härra Delors päästis Euroopa Ühenduse seisakust. Ta saabus ajal, mil europessimism oli sügavaim. Kuigi ta oli Prantsusmaa vähetuntud endine rahandusminister, andis ta Euroopa Ühendusele ning heitunud komisjonile Brüsselis uue hingamise ja lootuse. Oma esimesel ametiajal, aastatel 1985–1988, ergutas ta Euroopat koonduma ühisturu idee ümber; kui ta nimetati ametisse teiseks ametiajaks, hakkas ta eurooplasi innustama märksa ambitsioonikamate majandusliku, rahandusliku ja poliitilise liidu eesmärkide saavutamiseks."[23]
Jacques Santer
- Pikemalt artiklis Santeri komisjon
Delorsi järeltulija presidendi ametikohal oli Jacques Santer. Santeri komisjon oli sunnitud 1999. aastal Euroopa Parlamendi survel tagasi astuma, olles sattunud pettuste ja korruptsiooniskandaali küüsi, mille keskmes oli Prantsusmaa poliitik Édith Cresson. Need pettused paljastas Euroopa Komisjoni siseaudiitor Paul van Buitenen.[24][25]
See oli esimene kord, kui komisjon tervikuna oli sunnitud tagasi astuma, ja see sümboliseeris Euroopa Parlamendi võimu kasvu.[26] Vaatamata sellele jõudis Santeri komisjon tegeleda Amsterdami lepingu (allkirjastati 1997) ja ühisraha euro ettevalmistamisega.[27] Reaktsioonina tema komisjoniga seotud skandaalile loodi Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF).
Romano Prodi
- Pikemalt artiklis Prodi komisjon
Santeri järel sai Euroopa Komisjoni presidendiks Romano Prodi. Amsterdami leping oli laiendanud komisjoni volitusi ja ajakirjanduses käsitleti uut presidenti kui Euroopa Liidu peaministrit.[28][29] Komisjoni võim tugevnes veelgi 2001. aastal allkirjastatud Nice'i lepinguga, mis andis presidendile laiemad volitused oma komisjoni koosseisu üle otsustamisel.[30]
José Manuel Barroso
- Pikemalt artiklis Barroso esimene komisjon
2004. aastal sai presidendiks José Manuel Durão Barroso. Barroso komisjoni ametisse kinnitamine ei läinud probleemideta, sest Euroopa Parlament avaldas algsele koosseisule vastuseisu ning Barroso oli sunnitud enne ametisse astumist osa komisjoni liikmeid välja vahetama ja vastutusalad ümber jagama.[31] Seoses Euroopa Liidu laienemisega 25 liikmesriigini kuulus Prodi komisjoni ametiaja lõpul selle koosseisu juba 30 volinikku. Liikmesriikide arvu kasvu tõttu vähendati Amsterdami lepinguga volinike arvu ühele iga liikmesriigi kohta (seni oli suurtel liikmesriikidel komisjonis olnud kaks esindajat). Barroso komisjon oli esimene, mille puhul see põhimõte rakendus.[12]
Uue komisjoni ametiajal kerkisid taas esile süüdistused pettustes ja korruptsioonis. Komisjoni ametnik Guido Strack andis Euroopa Pettustevastasele Ametile teada aastatel 2002–2004 tema ametis aset leidnud rikkumistest ja vallandati selle tulemusel.[32] 2008. aastal süüdistas endine audiitor Paul van Buitenen, kes oli saanud tuntuks Santeri komisjoni skandaali vallandajana, Euroopa Pettustevastast Ametit erapoolikuses ja väheses efektiivsuses.[33]
- Pikemalt artiklis Barroso teine komisjon
Barroso esimese komisjoni ametiaeg lõppes 31. oktoobril 2009. Vastavalt Nice'i lepingule pidi pärast 27 liikmesriigi piirini jõudmist jääma komisjoni volinike arv väiksemaks liikmesriikide arvust. Täpne volinike arv tuli kokku leppida Euroopa Ülemkogu ühehäälse otsusega ja volinike kohad pidid hakkama liikmesriikide vahel võrdsetel alustel roteeruma. Pärast Bulgaaria ja Rumeenia liitumist jaanuaris 2007 oli ettenähtud piirarv saavutatud ning komisjoni järgmise koosseisu moodustamisel tuli arvestada lepingu tingimusi. 1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni leping kohustas vähendama alates 2014. aastast volinike arvu kahe kolmandikuni liikmesriikide arvust, kui Euroopa Ülemkogu ei otsusta teisiti. Liikmesus komisjonis roteeruks võrdsetel alustel ja ühelgi liikmesriigil ei tohiks olla üle ühe voliniku. Kui leping esimest korda Iirimaal 2008. aastal rahvahääletusele pandi, ei saanud see kodanike heakskiitu, kusjuures üks vastuseisu põhjus oli oht kaotada alaline volinikukoht. Enne teise hääletuse korraldamist Iirimaal kinnitas Euroopa Ülemkogu, et kasutab oma võimu volinike arvu suurendamiseks. Kuna leping nõudis endiselt, et volinike arv peab olema liikmesriikide arvust väiksem, lepiti kokku, et liikmesriik, kes ei saa voliniku kohta, saab kõrge esindaja ametikoha – sellega loodi niinimetatud 26 + 1 mudel, mis võimaldas ühtaegu järgida lepingutingimusi ja samas tagada kõigi liikmesriikide esindatus.[34][35] See garantii, mis võidakse kirjutada ka järgmisse lepingu lisasse, aitas kaasa lepingu heakskiitmisele 2009. aastal Iirimaal korraldatud teisel rahvahääletusel.
Lissaboni lepingu kohaselt ühendati Euroopa Komisjoni välisasjade voliniku ning Euroopa Ülemkogu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikohad. Selle ametikohaga kaasnesid automaatselt Euroopa Komisjoni asepresidendi volitused, Euroopa Liidu Nõukogu välisküsimustes toimuvate istungite juhatamine ja Euroopa Komisjoni esindamine välissuhete alal.[36][37] Lepingu kohaselt tuleb komisjoni moodustamisel arvesse võtta viimaste Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi, kuigi presidendi kandidatuuri esitab endiselt Euroopa Ülemkogu. Kui Nice'i lepingu kohaselt kinnitas Euroopa Parlament komisjoni koosseisu, siis uue sõnastuse kohaselt Euroopa Parlament valib komisjoni.[36]
Jean-Claude Juncker
- Pikemalt artiklis Junckeri komisjon
Juulis 2014 valiti Euroopa Komisjoni presidendiks Jean-Claude Juncker. Tema juhitud komisjon astus ametisse novembris 2014 ning selle volitused kehtisid novembrini 2019.
Ursula von der Leyen
- Pikemalt artiklis Von der Leyeni komisjon
Juulis 2019 valiti Euroopa Komisjoni presidendiks Ursula von der Leyen. Tema juhitav komisjon astus ametisse 1. detsembril 2019.
Euroopa Komisjon loodi kohe alguses riikideülese võimuorganina, mis ei sõltuks liikmesriikide valitsustest. Seda on kirjeldatud kui "ainsat institutsiooni, millele makstakse palka Euroopa huvidele mõtlemise eest".[38] Komisjoni volinikukandidaadid esitavad liikmesriikide valitsused, kuid nad on kohustatud ja volitatud tegutsema sõltumatult. Neid ametisse nimetanud valitsused ei tohi neid mõjutada. See põhimõte eristab komisjoni Euroopa Liidu Nõukogust, mis esindab liikmesriikide valitsusi; Euroopa Parlamendist, mis esindab Euroopa Liidu kodanikke; Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteest, mis esindab majanduslikke ja kodanikuühiskonna organisatsioone.[39]
Euroopa Liidu lepingu artikli 17 kohaselt on komisjonil mitmesugused ülesanded: jälgida aluslepingute ja neil põhinevate meetmete täitmist, teostada koostöös Euroopa Kohtuga järelevalvet Euroopa Liidu õiguse kohaldamise üle, koostada Euroopa Liidu eelarve, hallata ja algatada programme, esindada Euroopa Liitu välissuhetes, valmistada ette õigusakte.[6]
Täidesaatev võim
Enne Lissaboni lepingu jõustumist kuulus Euroopa Liidu täidesaatev võim Euroopa Liidu Nõukogule, mis oli osa volitusi üle andnud komisjonile. Teoreetiliselt oli nõukogul alati võimalus need volitused tagasi võtta ja neid ise rakendada, või siis kehtestada komisjonile nende rakendamiseks täiendavaid tingimusi.[40][41] Lissaboni leping muutis seda aspekti, sätestades komisjoni volitused ja võimupiirid lepinguga. Komisjoni volitused on piiratumad kui riikide täidesaatva võimu institutsioonidel, eelkõige seetõttu, et komisjonil puudub kontroll Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika üle. See võim kuulub Euroopa Ülemkogule, mida mõned analüütikud on kirjeldanud Euroopa Liidu teise täitevvõimu organina.[42]
Kui võtta arvesse, et Lissaboni lepingu kohaselt on Euroopa Ülemkogust saanud ametlik institutsioon, mis määrab komisjoni liikmekandidaadid, siis võib küll öelda, et mõlemad organid teostavad Euroopa Liidus täidesaatvat võimu. Selle võimu igapäevane teostamine on praegu siiski peaasjalikult Euroopa Komisjoni ülesanne.[42][43] Komisjoni kui valitsuse volitused on nii suured, et näiteks Belgia endine peaminister Guy Verhofstadt on teinud ettepaneku nimetada organ ümber "Euroopa valitsuseks" ja leidnud, et selle komisjoniks nimetamine on "naeruväärne".[44]
Seadusloome algataja
Euroopa Komisjon erineb teistest Euroopa Liidu institutsioonidest selle poolest, et tal on ainsana Euroopa Liidu tasandil seaduste algatamise õigus. Euroopa Liidu seadusandlikel organitel see õigus puudub. Ainsana ei saa Euroopa Komisjon Lissaboni lepingu kohaselt algatada Euroopa Liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat puudutavaid õigusakte. Muudes valdkondades võivad Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament õigusaktide algatamiseks komisjoni poole pöörduda, enamasti tuleb aga initsiatiiv komisjonilt endalt. Selle monopoolse õiguse eesmärk on kindlustada Euroopa Liidu õiguse koordineeritud ja järjekindel kujundamine.[45][46] Mõned on seda monopoolset seisundit kritiseerinud ja nõudnud ka Euroopa Parlamendile seadusloome algatamise õigust, eriti võttes arvesse seda, et riiklikul tasandil on parlamentidel teatud ulatuses vastav õigus olemas. Nõukogu ja Euroopa Parlamendi ettepanekule õigusaktide algatamiseks võib komisjon soovi korral ka eitavalt vastata,[47] nii nagu komisjon tegi 2008. aastal riigiüleste kollektiivlepingute küsimustes.[48] Lissaboni lepingu kohaselt on Euroopa Liidu kodanikel samuti õigus pöörduda komisjoni poole palvega ühte või teist valdkonda õiguslikult reguleerida, esitades vähemalt ühe miljoni allkirjaga petitsiooni, kuid see kohustus pole komisjonile siduv.[49]
Komisjon on seadusloome algatamise õigust kasutanud peamiselt majanduse alal ja esitanud suure hulga ettevaatuspõhimõttele tuginevaid eelnõusid. See tähendab ennetavat seaduslikku regulatsiooni valdkondades, kus keskkonnale või inimeste tervisele võib esineda tõsine oht – näiteks kliimamuutusega võitlemisel või geenmuundatud organismide leviku piiramisel. Eelnõude puhul ei kaalu komisjon seetõttu alati nende mõju majandusele ja esitab tihti riikide valitsustest rangemaid seaduseelnõusid. Euroopa turu suuruse ja tähtsuse tõttu on see andnud Euroopa Liidu seadusandlusele olulise kaalu ülemaailmses majanduses.[50]
Viimastel aastatel on Euroopa Komisjon astunud samme Euroopa Liidu kriminaalõiguse loomiseks. 2006. aastal Elevandiluurannikul Euroopa laevalt Probo Koala alguse saanud reostus mõjutas komisjoni võtma päevakorda mürgiseid jäätmeid puudutava seadusandluse. Mõne Euroopa riigi õiguse järgi ei olnud mürgiste jäätmete transport isegi mitte kuritegu, mis omakorda inspireeris volinik Franco Frattinit ja Stavros Dimast välja pakkuma "ökoloogiliste kuritegude" mõistet. Nende volitused teha ettepanekuid kriminaalõiguse alal vaidlustati Euroopa Kohtus, kuid kohus andis neile õiguse.[51]
Järelevalvefunktsioon
Kui õigusakt on Euroopa Liidu Nõukogus ja Euroopa Parlamendis vastu võetud, siis on Euroopa Komisjoni kohustus tagada selle ellurakendamine. Komisjon teeb seda liikmesriikide vahendusel või kasutades selleks Euroopa Liidu ameteid. Vajalike tehniliste meetmete kasutuselevõtmisel nõustavad komisjoni liikmesriikide esindajatest ning avaliku ja erasektori lobistidest koosnevad komiteed[52] (slängis nimetatakse seda protsessi komitoloogiaks).[53] Lisaks vastutab komisjon ka Euroopa Liidu eelarve rakendamise eest, tagades koostöös Euroopa Kontrollikojaga, et eelarvelisi vahendeid kasutataks korrektselt.
Samuti on komisjonil oluline kohustus tagada lepingutest ja seadustest kinnipidamine, kaevates vaidluste tekkides vajaduse korral liikmesriike või teisi institutsioone Euroopa Kohtusse. Selles rollis on Euroopa Komisjon ka lepingute tagaja. Koostöös liikmesriikidega ning vastavuses ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga aitab Euroopa Komisjon esindada Euroopa Liitu välissuhtluses, näiteks sellistes rahvusvahelistes organisatsioonides nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon. Komisjoni president osaleb tavaliselt ka grupi G8 kohtumistel.[54]
Euroopa Komisjoni 27-liikmelisse volinike kolleegiumi kuuluvad ka komisjoni president ja asepresidendid. Igal riigil on komisjonis üks esindaja. Kuigi liikmed nimetavad riikide valitsused, ei esinda nad komisjonis oma riike[55] (tegelikult kipuvad nad siiski vahel edendama rahvuslikke ja riiklikke huvisid).[56] Kui kandidaadid on esitatud, jagab ametisseastuv president nende vahel portfellid. Voliniku mõjukus sõltub talle antud portfellist, kuid samas võib portfelli tähtsus ajas muutuda.[57] Enne kui komisjoni koosseis saab ametisse astuda, peab selle tervikuna heaks kiitma Euroopa Parlament.[54] Volinikku toetab töös tema isiklik kabinet, kes annab talle poliitilist nõu, ja Euroopa Komisjoni avalik teenistus, mis tegeleb tehniliste küsimuste ettevalmistamisega.[58]
Ametisse nimetamine
_1.jpg)
Euroopa Komisjoni presidendi kandidatuuri esitab Euroopa Ülemkogu, võttes arvesse Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi. Seejärel võib Euroopa Parlament ta ametisse valida või kandidatuuri tagasi lükata. Kui kandidaati ametisse ei valita, on Euroopa Ülemkogu kohustatud ühe kuu jooksul esitama uue kandidaadi. Kandidaadid on sageli olnud riiklikul tasandil silma paistnud poliitikud, kuid see pole ametlik kriteerium.
Kandidaadi valikut mõjutavad veel muud kriteeriumid: millisest Euroopa piirkonnast ta pärineb; kandidaadi poliitiline mõjuvõim (kas ta on usaldusväärne ega hakka samas teiste volinike üle domineerima); keeleoskus (Prantsusmaa peab vajalikuks presidendi prantsuse keele oskust); tema riigi eurointegratsiooni aste (riik peaks olema ühinenud nii euroala kui ka Schengeni lepinguga).[59][60] 2004. aastal leiti mitu nendele kriteeriumidele vastavat kandidaati[61] ja mõned Euroopa Parlamendi liikmed kritiseerisid seda protsessi: pärast pikaleveninud valimisi nimetas ALDE juht Graham Watson kogu protsessi "Justus Lipsiuse vaibaturuks", mille tulemusena leitakse "vähim ühiskordne"; Roheliste / Euroopa Vabaliidu kaasesimees Daniel Cohn-Bendit küsis aga Barrosolt pärast tema esimest kõnet: "Kui te olete parim kandidaat, siis miks te ei olnud esimene kandidaat?"[62]
Pärast presidendi valimist ning välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja nimetamist Euroopa Ülemkogu poolt esitab iga liikmesriik Euroopa Komisjoni presidendiga peetud konsultatsioonide järel oma volinikukandidaadi (välja arvatud need riigid, kust pärinevad juba president ja kõrge esindaja). Presidendil on siiski väga vähe võimalusi liikmesriiki kandidaadi esitamisel mõjutada ja esitatud kandidaati väljavahetamiseks. Mida võimekam on kandidaat, seda suurema tõenäosusega annab president talle mõjuvõimsama portfelli; portfellide jagamise üle otsustab ta ainuisikuliselt. Seejärel läheb president koos volinikukandidaatidega Euroopa Parlamendi ette. Euroopa Parlamendi liikmed küsitlevad kandidaate ja hääletavad siis korraga nende kõigi ametisse sobivuse üle. Kui kolleegiumi koosseisuga rahul ei olda, peab president portfellid ümber jagama, paluma konkreetsel liikmesriigil esitada uus kandidaat või riskeerima võimalusega, et kogu volinike kolleegiumi koosseis hääletatakse maha. Kuna Euroopa Parlament ei saa volinikukandidaate eraldi hääletusele panna, jõutakse enamasti kompromissini, mille tulemusel vahetatakse halvimad kandidaadid välja, kuid väikestest puudustest vaadatakse mööda, et komisjonil oleks võimalik ametisse astuda. Kui Euroopa Parlament on kolleegiumi heaks kiitnud, nimetab selle ametlikult ametisse Euroopa Ülemkogu.[6]
Ametisse nimetamise järel määrab president volinike seast komisjoni asepresidendid. Ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja on asepresident juba vastavalt oma ametikohale. Reaalselt annab asepresidendi amet volinikele vähe võimu juurde, välja arvatud esimesele asepresidendile, kes täidab komisjoni presidendi äraolekul tema kohuseid.[55]
Eesti volinikud
| Volinik | Portfell | Komisjon | Erakond |
|---|---|---|---|
| Siim Kallas[63] | Majandus- ja rahandusküsimused ning euro | Prodi komisjon | Eesti Reformierakond |
| Haldusküsimused, audit ja pettustevastane võitlus (asepresident) | Barroso esimene komisjon | ||
| Transport (asepresident) | Barroso teine komisjon | ||
| Andrus Ansip[64] | Digitaalne ühisturg (asepresident) | Junckeri komisjon | Eesti Reformierakond |
| Kadri Simson | Energeetika | Von der Leyeni komisjon | Eesti Keskerakond |
Euroopa Komisjon asub suuremas osas Brüsselis. Presidendi kabinet ja komisjoni koosolekute ruum paiknevad Berlaymonti hoone 13. korrusel. Komisjoni kasutuses on veel mitmed hooned nii Brüsselis kui ka Luxembourgis.[65][66] Kui Euroopa Parlamendi istungid toimuvad parasjagu Strasbourgis, siis peab Euroopa Komisjon oma koosolekuid sealses Winston Churchilli hoones, et neil oleks võimalik osaleda ka Euroopa Parlamendis toimuvatel aruteludel.[67]
Komisjon on jagatud osakondadeks, mida nimetatakse peadirektoraatideks ja mida võib võrrelda ministeeriumidega. Igaüks neist vastutab kas konkreetse poliitikavaldkonna eest (näiteks põllumajandus, õigus, kodanike õigused) või siis komisjoni mõne sisetöövaldkonna eest (näiteks personaliküsimused, tõlkimine). Iga peadirektoraati juhib peadirektor, kes allub vastava valdkonna volinikule. Ühe voliniku portfelli kuulub tavaliselt mitu peadirektoraati, mis koostavad volinikule õigusaktide ettepanekuid; volinike kolleegiumi enamuse toetuse pälvinud ettepanekud lähevad edasi arutamisele Euroopa Parlamenti ja Euroopa Liidu Nõukogusse.[65][68] Komisjoni on palju kritiseeritud seetõttu, et killustatud peadirektoraatide struktuur kulutab ülemääraselt aega struktuuriüksustevahelisele võitlusele, sest nii volinikud kui ka peadirektoraadid kipuvad omavahel konkureerima. Pahaks on pandud ka seda, et peadirektoraatidel võib olla voliniku üle märkimisväärne võim, sest volinikul ei ole piisavalt aega kõiki valdkondi süvitsi tundma õppida ja kõigi arvukate üksuste üle täielikku kontrolli saavutada.[69][70]
Euroopa Komisjoni avaldatud andmetel töötas komisjoni palgal 1. jaanuari 2023 seisuga 32 262 inimest. Suurim struktuuriüksus on rahvusvahelise partnerluse peadirektoraat (DG INTPA), mille palgal oli 2936 (9,1%) töötajat. Teisel ja kolmandal kohal on töötajate arvu poolest teadusuuringute ühiskeskus (JRC) 2673 (8,3%) töötajaga ja kirjaliku tõlke peadirektoraat (DGT) 2014 (6,2%) töötajaga. Päritolult on kõige enam töötajaid Belgiast – 4495 inimest ehk 13,9%, mis on ilmselt seotud sellega, et enamik komisjoni asutusi paikneb Belgia territooriumil. Teisel ja kolmandal kohal on vastavalt Itaaliast (4359 inimest, 13,5%) ja Prantsusmaalt (3271 inimest, 10,1%) pärit ametnikud. Euroopa Komisjoni avalik teenistus allub Euroopa Komisjoni peasekretärile, kes on 2023. aasta seisuga Ilze Juhansone.[1]
Suhtekorraldus
Euroopa Komisjoni avalikke suhteid korraldab teabevahetuse peadirektoraat (DG COMM), mida juhib Pia Ahrenkilde Hansen.
Üks uurija on märkinud, et Euroopa Komisjoni pressiteated on ainulaadsed ka oma politiseerituse astmelt. Pressiteated läbivad sageli mitmeastmelise koostamise protsessi ning neid kasutatakse enamasti komisjoni rolli rõhutamiseks ja Euroopa Liidu olemasolu õigustamiseks, mis muudab nad sageli pikaks ja keeruliseks. Kui pressiteate väljastamisega on seotud mitu struktuuriüksust, võib protsessi veelgi raskendada komisjonisisene konkurents. Kõik see tingib ka ülimalt suure pressiteadete arvu, kuigi viimastel aastatel on pressiteadete arv hakanud vähenema: 2010. aastal avaldati 1768, 2011. aastal 1589 pressiteadet.[71]
Liikmesriikides on komisjoni esindused, mille ülesanne on vahendada Euroopa Komisjoni tegevust kohalikele elanikele.
Mõned (teiste seas ka Euroopa Parlamendi endine saadik Indrek Tarand) väidavad, et Euroopa Komisjoni ametisse nimetamise viis kasvatab demokraatia defitsiiti Euroopa Liidus.[72][73][74] Komisjon on täidesaatva võimu organ, mille liikmekandidaadid valitakse 27 riigi valitsuste poolt; nii ei ole võimalik ühtegi komisjoni liiget, kaasa arvatud presidenti, valimiskasti juures ametisse ega ametist maha hääletada. Komisjonile annab legitiimsuse Euroopa Parlamendi heakskiit, kusjuures Euroopa Parlamendil on ka võim komisjon ennetähtaegselt ametist vabastada. Siin nähakse aga probleemi Euroopa Parlamendi enda väheses legitiimsuses, sest alates 1999. aastast on keskmine valimisaktiivsus Euroopa Parlamendi valimistel jäänud alla 50%. Kuigi see osalusprotsent võib ületada valimisaktiivsust nii mõnegi riigi parlamendivalimistel, siis asjaolu, et isegi Euroopa Komisjoni presidenti ei saa otse ametisse valida, heidab mõnede silmis kahtlust selle ametikoha ja laiemalt kogu komisjoni legitiimsusele.[75] Kuna komisjon mõjutab otseselt Euroopa Liidu seadusandluse kujunemist ja sisu (olgugi et ta teeb seda nõustavate erikomiteede järelevalve all), annab see veelgi enam põhjust komisjoni demokraatliku legitiimsuse pärast muretseda.[76]
Teise probleemina on nähtud sidusa elektoraadi puudumist. Kuigi Euroopa Liidu tasandil on jõudsalt arenenud demokraatlikud struktuurid ja meetodid, ei ole välja kujunenud üleeuroopalist kodanikuühiskonda.[77] Lissaboni leping on teatud määral neid puudusi vähendanud ja suurendanud demokraatlikku kontrolli komisjoni üle, sidudes näiteks komisjoni presidendi kandidaadi nimetamise Euroopa Parlamendi valimiste tulemustega. Vastuargumendina toodud etteheidetele on väidetud, et poliitikavaldkondi, milles komisjonil on õigus seadusandlust algatada, ei olegi mõistlik usaldada valimissurve all tegutseva institutsiooni hoolde. Sellest aspektist on komisjoni võrreldud iseseisvate asutustega, mis tegelevad ühe või teise poliitikavaldkonna tehniliste küsimuste lahendamisega, näiteks keskpangad. Lisaks on komisjoni kaitseks märgitud, et komisjoni algatatud ettepanekud peab kõigis valdkondades heaks kiitma Euroopa Liidu Nõukogu (mis koosneb liikmesriikide ministritest) ja teatud valdkondades ka Euroopa Parlament, seega on minimaalselt taolisi õigusakte, mis rakenduksid riikides ilma demokraatlikult valitud valitsuste nõusolekuta.[78]
2009. aastal avaldas Euroopa Ombudsman statistika kodanike kaebuste kohta Euroopa Liidu institutsioonide suhtes. Enamik kaebusi (66%) oli komisjoni kohta ja puudutas läbipaistvuse puudumist (36%).[79] 2010. aastal kaevati komisjon kohtusse, sest see püüdis takistada juurdepääsu Euroopa Liidu biokütuste poliitikat käsitlevatele dokumentidele.[80] See juhtus pärast ajakirjanduses avaldatud väiteid, et komisjon varjab teaduslikku tõendusmaterjali, mis räägib biokütuste subsideerimise kahjuks.[81] Ka mitme sõltumatu audiitorifirma aruanded on heitnud komisjonile ette läbipaistvuse puudumist, ebaselgeid suhteid lobistidega, huvide konflikte ja ebaotstarbekat rahakasutust.[82][83][84][85]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
