Korporatsioon Sakala (ametlikult korp! Sakala) on üliõpilaskorporatsioon, mis on asutatud 27. novembril (vkj 14. novembril) 1909 Tartus meessoost üliõpilastele.
Enne Teist maailmasõda tegutseti Tartus, Tallinnas ja Viljandis, kuid pärast Nõukogude okupatsiooni algust 1940. aasta suvel keelustati üliõpilasorganisatsioonid, sealhulgas korp! Sakala. Pärast sõda jätkati tegevust paguluses: koondised tekkisid Rootsis, Saksamaal, Inglismaal, Austraalias, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. Sakala taasasutati Eestis 1989, tänapäeval tegutsetakse Tartus ja Tallinnas. Väliskoondistest on säilinud Rootsi, Austraalia ja Kanada koondis.
Üldiselt
Korp! Sakala eesmärk on akadeemilise ühtekuuluvustunde tugevdamine ning oma liikmete moraalne ja aineline toetamine. Oma tegevusega soovib Sakala kindlustada Eesti omariiklust ning säilitada ja arendada kultuuri ja demokraatiat. Korporatsiooni peapõhimõtted on rahvuslus, rahvameelsus, kehakarastus ja tervishoid, eneseharimine ja lipukirjana "Üks kõigi eest, kõik ühe eest". Lühidalt võetakse peapõhimõtted kokku kolme sõnaga: natio, democratia, fraternitas ('rahvas, demokraatia, vendlus'). Korp! Sakala on apoliitiline ega võta poliitilistes küsimustes seisukohta.[1]
Korporatsiooni siseelu reguleerib kodukord. Liikmete vahel kehtib vanuseprintsiip: vanemad liikmed võivad noorematele anda ülesandeid, kuid need ei tohi olla isiklikult solvavad ega kodukorra või seadustega vastuolus. Vanuseprintsiip ei kehti bioloogilise vanuse, vaid konvendivanuse järgi. Konvendivanust arvestatakse Sakalaga liitumise aja järgi.[1]
Igal nädalal, traditsiooniliselt neljapäeviti, toimuvad cantus-tunnid (laulutunnid) ja vanamehetunnid rebastele ning koosolekud. Sagedamini toimuvateks üritusteks on õllelauad, need toimuvad 2–3 korda semestris. Õllelaud võib olla nii organisatsioonisisene, kui ka koos mõne teise organisatsiooniga. Iga semestri alguses toimuvad külalisõhtud, tavaliselt õllelauana, kuhu on lisatud korporatsiooni tutvustavad sõnavõtud. Suurimad üritused on kommersid, kus toimub vennastuspidu. Sügiskommerssi peetakse võimalikult lähedasel kuupäeval korp! Sakala aastapäevale 14. novembril, kevadkommerssi maikuus. Lisaks tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva ja volbrit, suviti korraldatakse suvepäevi.[2]
Ajalugu
Pikemalt artiklis Korporatsioon Sakala ajalugu
Sakala ajalugu algab 1908. aasta kevadel, kui Eesti Üliõpilaste Seltsis (EÜS) tekkis Pernavia grupeeringu nime all tuntud sõprade seltskond, kes soovisid taastada Fraternitas Viliensise. Esialgu ei soovitud isegi seltsist lahku lüüa, vaid Fraternitas Viliensis oleks tegutsenud seltsi osakonnana. Vastava ettepaneku lükkas EÜS-i koosolek 14. (27.) novembril 1908 tagasi ja ettepaneku tegijad lahkusid seltsist.[3] Uue loodava korporatsiooni nimeks valiti Sakala ja värvideks sini-violett-valge. Ülikoolivalitsus kinnitas korp! Sakala põhikirja 1909. aasta jaanuaris[4] ja Venemaa rahvahariduse minister 18. juunil (vkj. 1. juulil) 1909.[5]
Algusaastatel tegeldi peamiselt ühiskondlike küsimustega, eriti karskusküsimusega: ka Sakala majas kehtis kuni 1915.[6] aastani karskusnõue. Suhted EÜS-iga olid pingelised. Ka baltisaksa korporatsioonidest püüti erineda: algusaastatel ei peetud kommersse ega duelle. Esimese maailmasõja puhkedes kutsuti paljud sakalanused sõjaväeteenistusse ja maja rekvireeriti sõjaväe tarbeks. Sakala tegevus jäi tükiks ajaks soiku. Vabadussõja puhkedes otsustasid korp! Sakala liikmed in corpore vabadussõtta minna. Korp! Sakala tollane senior Otto Michelmann langes vabadussõjas.[3]
Eesti Vabariik 1920–1940
Pärast Vabadussõda oli olukord Tartu Ülikoolis muutunud. Enamik üliõpilastest olid nüüd eestlased, riiklike institutsioonide ja erialaorganisatsioonide loomisega vähenes üliõpilaste osa rahvuslik-kultuurilises tegevuses ja enamik üliõpilasi olid vähemalt ühe sõja veteranid. Seoses liikmeskonna kasvuga muutus ka Sakala struktuur. Vilistlaskogu asus tegutsema iseseisva üksusena. Selle keskus paiknes Tartus, selle koondised tegutsesid ka Tallinnas, Viljandis, Pärnus ja Võrus. Sakala stipendiaatidena Tartus õppinud lõid Soomes Sakala osakonna. Tallinna Tehnikaülikooli juurde loodi 1937 Tallinna osakond. Aktiivselt võeti osa Kaitseliidu ja Tartu Linna Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu tegevusest.[7]
Korp! Sakalat seostati avalikkuses vabadussõjalaste liikumisega ja mitmed selle juhid kuulusidki Sakalasse: Artur Sirk, Eduard-Alfred Kubbo, Villem Reier, Paul Telg, Karl-Arnold Jalakas ja Theodor Rõuk. Ometi oli korp! Sakala apoliitiline organisatsioon ja selle tegelikku toetust vabadussõjalastele on raske hinnata.[7] Sellegipoolest arutas Vabariigi Valitsus 1935. aastal Sakala sulgemise küsimust. Korporatsiooni esindajad jõudsid riigivõimuga siiski kokkuleppele, kuigi mitme liikme väljaheitmise hinnaga. Välja heideti Artur Sirk, Eduard Kubbo, Karl Martin Dorbus, Juhan Libe, Karl-Arnold Jalakas, Maks Kurre, H. Arnover ja H. Nahkoi.[8] Väliskoondised tühistasid 1979 otsused liikmete väljaheitmise kohta poliitilise surve all tehtud otsustena.[9]
Teine maailmasõda ja pagulus
1940. aasta kevadsemestril kuulus Sakalasse 418 liiget. Nõukogude võimud keelustasid 1940. aastal kõik üliõpilasorganisatsioonid, sealhulgas Sakala. Esimesel okupatsiooniaastal vahistati, küüditati, mobiliseeriti või tapeti umbes nelikümmend liiget. Sõja käigus langes või jäi kadunuks veel 10 meest. Saksa okupatsiooni ajal oli tegevus samuti keelatud, kuid poolsalajasi kokkusaamisi siiski korraldati ja 1941–1944 võeti vastu isegi mõned liikmed. Hiljem õnnestus umbes 250 mehel läände põgeneda, peaasjalikult Saksamaale ja Rootsi.[7]
Paguluses jätkus tegevus koondistena. Need asutati Rootsis, USA-s, Saksamaal, Austraalias ja Inglismaal.[10]
Taastamine ja tänapäev
Korp! Sakala taasasutati Eestis 1989. aastal. Seda ideed kandsid põhiliselt rühma "Ülikool relvavabaks" liikmed, eestvedajateks meditsiiniüliõpilane Alar Sepp, filosoofiaüliõpilane Peeter Tali ja õigusteaduse üliõpilane Vallo Vanaaseme. Esimeste asjade seas uuriti Sakala ajalugu ja otsiti veel elus olevaid vilistlasi[11].[12] Juba järgmisel, 1990. aastal taastati Tallinna osakond ja 1. veebruaril võeti (esialgu küll mitteametlikult) vastu esimesed uued liikmed.[13] Peamised probleemid pärast taasasutamist olid alalise konvendikorteri puudumine ja alates 1990. aastate keskpaigast ka aktiivsete taasasutajate vilistlaskokku suundumine, mis tingis organisatsiooni tegevuses teatava passiivsuse. Mõõn möödus, alates 1990. aastate lõpust on liikmete hulk stabiilselt kasvanud ja Tartu konvendihoone on tagasi saadud.[14] Tallinna osakonna ruumid asuvad alates 2013. aasta lõpust Roosikrantsi 3,[15] enne seda tegutseti Raekoja platsil Tudengimajas.[16]
Korp! Sakala tähistas oma sajandat aastapäeva 2009. aastal. Juubeliaktus toimus 14. novembril Tartu ülikooli aulas[17] ja seal esines kõnega Eesti president Toomas Hendrik Ilves.[18] Pidustuste tarbeks püstitati konvendihoone juurde suur peotelk.[19] Juubeli puhul oli Tartu Ülikooli raamatukogus avatud korp! Sakala teemaline näitus.[20]
Väliskoondised
Sakala tegevus ei saanud pärast Teist maailmasõda paguluses jätkuda enam samamoodi nagu Eestis. Lisaks majanduslikele probleemidele lahutasid sakalanusi tihti ka ühes riigis suured vahemaad. Paguluses kujunes korporatsiooni põhiliseks struktuuriüksuseks koondis ja kogu tegevust koordineeriv keskorgan puudus. Koondised asutati Rootsis, USA-s, Saksamaal, Austraalias ja Inglismaal.[10] Tänapäeval tegutsevad veel Rootsi, Kanada ja Austraalia koondised.
Austraalia koondis
Korp! Sakala koondise Sydneys lõid 14 sakalanust 1. detsembril 1950 ja sellest kujunes hiljem korp! Sakala Austraalias. Varsti hakkasid tegutsema ka teiste eesti korporatsioonide koondised ja loodi Eesti korporatsioonide Liit Austraalias.[21] Tipphetkel kuulus Austraalia koondise nimekirja 31 meest,[22] 1994. aastal 22,[21] 2004. aastal 13[23] ja 2009. aastal oli nimekirjas 9 meest.[22]
Kanada koondis
Kanada koondis loodi 5. märtsil 1950 Torontos.[10] Aastal 2009 oli nimekirjas 60 liiget, kuid üle poole neist elab väljaspool Torontot ja seetõttu käib üritustel tavapäraselt korraga kohal umbes 20 meest. Eksisteerivad ka osakonnad Montrealis ja Ottawas, kuid neis on tegevus soikunud. Seoses 100. aastapäevaga külastas 2009. aasta kevadkommersi ajal Kanada koondist 31 liiget Eestist. 2005. aastal tekkis uus traditsioon: kolme korporatsiooni (korp! Sakala, korp! Fraternitas Estica ja korp! Rotalia) ühine õllelaud. Lisaks osaletakse iga aasta veebruaris akadeemiliste organisatsioonide võrkpalliturniiril ja Eesti Korporatsioonide Liidu kommerssidel.[24]
Rootsi koondis
Rootsi koondis on korp! Sakala vanim väliskoondis: sealsed kooskäimised algasid juba 1945. aastal ja sealne korraldus sai hiljem eeskujuks teistele koondistele.[10] Aastal 2009 oli nimekirjas 55 liiget. Viimastel aastatel on liikmeskonna vananemise, üleriigilise laialipaiknemise ja vähese järelkasvu tõttu olnud raske üritusi korraldada. Selle korvamiseks on üritatud rohkem osa võtta üritustest Eestis.[25]
Sõprusorganisatsioonid
Korp! Sakala on sõlminud sõpruslepingu kahe üliõpilasorganisatsiooniga: Hämäläis-Osakuntaga[26] Helsingi ülikooli juurest Soomes ja Gästrike-Hälsinge nationiga[7] Uppsala ülikooli juurest Rootsis.
Hämäläis-Osakunta
Sakala liikmed võõrustasid 1909. aastal Tartut külastanud Soome üliõpilasvõimlejaid ja järgmisel aastal käidi Soomes vastuvisiidil. Tihedad suhted Soomes tekkisid just Hämäläis-Osakunta (HO) liikmetega.[3] Suure panuse suhetesse andis vilistlane Oskar Rütli, kelle soomlasest naine Mimmi Auer oli Hämest pärit haritlaste suguvõsast.[27] Mitu tema sugulast olid omakorda kuulunud HO-sse. Sõprusleping sõlmiti Sakala 20. aastapäeval 1929. aastal. Kuna ligi pooled HO liikmetest olid naised, siis otsiti lepingupartneriks ka Tartu naiskorporatsioon Filiae Patriae. Leping nägi ette omavaheliste suhete arendamise, vastastikused külaskäigud, kohapeal viibivate sõprusorganisatsiooni liikmete abistamise ja üksteise maade tutvustamise. Kuigi seda lepingus ei olnud, algas 1930. aastal stipendiaatide vahetus.[26]
Seoses Sakala sulgemisega 1940. aastal sõprussidemed katkesid.[26] Pikemalt on suhete arengust kirjutanud teadusliku artikli ajaloolane Helena Sepp..[28] Rootsi koondisel õnnestus suhted 1953. aastal taastada, kuid need katkesid taas 1970. aasta mais Soome osapoolele avaldatud poliitilise surve tõttu.[3] Uuesti hakati suhteid taastama 1989. aasta mais, peamiselt tollase seniori Alar Sepa eestvedamisel, kes kohtus HO esindajatega Soomes ja kutsus nad Sakala taastamisüritusele. Kuna poliitiline surve Soomes oli kadunud, siis võeti kutsed vastu ja sõprusleping taastati ametlikult 1990. aastal Tartus.[29]
Gästrike-Hälsinge Nation
Sõprusleping Rootsis Uppsala Ülikooli juures tegutseva Gästrike-Hälsinge Nationiga (GH) sõlmiti 1939. aastal. Lepingu eestvedaja oli Rootsi aukonsul Tartus Julius Lill. Varsti saabunud Nõukogude okupatsiooni tõttu lepingut sisuliselt täita ei saadud, kuigi Sakala Rootsi koondisel olid hiljem GH-ga head suhted.[7] Teate Sakala taastamisest Eestis viis GH-le taas Alar Sepp.[30]
Sakala konvendihoone Tartus
- Pikemalt artiklis Korporatsioon Sakala maja
Korp! Sakala esimene konvendikorter asus Holmi 12, kust koliti 1910. aasta aprillis aadressile Peterburi (hiljem Narva maantee) tänav 36. Üüripinnad korporatsiooni vajadusi ei rahuldanud,[4] kuid oma hoone hankimine oli raske: enamus kinnisvarast Tartus kuulus sakslastele, kes eestlasi kinnisvaraomanikena hea meelega ei näinud. Siiski õnnestus korp! Sakalal üsna kiiresti oma maja hankida. Selle projekti eestvedaja ja finantseerimiskava autor oli Oskar Rütli.[3] Sobiv krunt ilmus müüki Kuperjanovi, Kastani ja Veski tänava nurgal. Müüjaks oli sakslane härra Ammon. Temaga läbirääkimisi pidama läks hilisem auvilistlane Karl Grau, kellele härra Ammon teatas üsna karmid tingimused: hind 45 000 rubla ja see tuli tasuda kohe lepingu sõlmimisel. Grau läks selle infoga Rütli jutule, kes lubas raha hankida, kuid vajas umbes kümmet kaasvõitlejat vekslitele alla kirjutama (vabatahtlikke leiti 15). Rütli valmistas ette ka eellepingu, mille järgi selle sõlmimisel tuli tasuda sissemaks, mis moodustas osa ostuhinnast (500 või 1500 rubla). See tegi lepingu tühistamise hiljem võimatuks. Eelleping sõlmiti juba samal õhtul. Krunt omandati ametlikult 10. veebruaril 1910. Saksa kogukonnas puhkes tehingu avalikuks tulemisel tõsine skandaal ja härra Ammon heideti oma kogukonnast hiljem sisuliselt välja.[31]
Maja ehituseks annetasid 26 kaasvõitlejat igaüks 100 rubla algkapitali[4] ja kogu ehitus läks maksma 30–35 tuhat rubla,[31] mis oli suur summa. Oli neid, kes kahtlesid sakalanuste võimes nii suurte majanduslike kohustustega toime tulla.[32] Maja plaani valmistasid 1910. aasta kevadeks tuntud soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn, kellega Oskar Rütlil olid isiklikud kontaktid Vanemuise teatrimaja ehitamise ajast[3].[33] Nurgakivi pandi 6. augustil 1910[31] ja 30. oktoobril 1911 õnnistati uus maja sisse. See oli esimene Eesti korporatsiooni ehitatud konvendihoone.[4]
Valminud maja oli kolmekorruseline kivimaja, kus leidusid avar saal, väiksemad kõrvalruumid ja ülemistel korrustel üliõpilaste eluruumid.[34] Vene võimud rekvireerisid maja 1915. aastal seoses Esimese maailmasõjaga[4] ning kasutasid seda ja paljusid teisi korporatsioonihooneid laatsaretina.[34]
Korp! Sakala sai tegevust oma majas jätkata alles pärast Vabadussõja lõppu 1920. aastal. Maja laiendati ja ehitati 1937. aastal mõnevõrra ümber. Pärast nõukogude okupatsiooni algust rekvireeris maja Punaarmee. Maja tabas 1941. aastal süütepomm ja põlengust puutumata jäi vaid keldrikorrus. Maja seisis aastaid varemeis ja pärast remonti asus sinna Tartu Kunstikool, mis jäi sinna kuni 1998. aastani.[31]
Pärast taasasutamist oli maja kasutamine vastuolude tõttu kunstikooliga raskendatud: Sakala käsutuses oli ainult üks väike hoiuruum, koosolekuid tuli pidada õpetajate toas ja suuremaid üritusi koridoris. Saali lubati kasutada vaid kolm korda aastas: kommerssideks ja volbril, kuid sedagi mitte igal aastal. Ruumiprobleemide leevendamiseks kasutati 1990. aastate alguses ka ajutisi rendipindasid.[35]
Maja hakati tagasi nõudma juba 1991. aastal. Tartu linnavolikogu registreeris Sakala vilistlaskogu põhikirja muutuse, milles sõnastati vilistlaskogu tegevus ja omandi järjepidevus, 7. oktoobril 1991. Samal aastal esitati avaldus Veski 69 hoone ja krundi tagastamise kohta Tartu linnakohtule. 1992. aastal tunnistas linnakohus Sakala vilistlaskogu omandiõigusreformi õigustatud subjektiks. Tartu linnavalitsus lükkas maja tagastamise kaugemasse tulevikku, kuna maja ei olnud säilinud endisel kujul ega kuulunud seega kiirkorras tagastamisele. Lisaks oli linnavalitsusel vaja majutada ümber kunstikool. Kui Eesti erastamisagentuur 1994 teatas, et kunstikool saab endale endised Tartu Aparaaditehase hooned, siis hakkas tagastamisprotsess kiiremini liikuma ning linnavalitsus otsustas 25. aprillil 1995 Veski 69 hoone ja krundi korp! Sakala vilistlaskogule tagastada.[35]
Maja taastati kolmes osas. Keldrikorrus ehitati välja 1996. aastal, et rajada ruumid igapäevaseks kasutamiseks. Kui kunstikool 1997. aastal saalikorruse vabastas, siis remonditi ka see. Kunstikool kolis lõplikult välja 1998. aastal ja siis hakati arutama maja edasist saatust. Otsustati see taastada sõjaeelsel kujul, kuid teine ja kolmas korrus pidid esialgu jääma rendipindadeks. Tööd viimase etapiga algasid 1999. aasta veebruaris: vana katus lammutati ja ehitati uus, kaks ülemist korrust remonditi ja taastati ajalooline fassaad. Katusematerjali kinkis Soome Häme Osakonna kaudu Rautaruukki OY. Ehitustöid rahastati annetustest, pangalaenust ja Samuel Koogi mälestusfondist, mille viimane oli 1972 rajanud just korp! Sakala maja taastamiseks pärast Eesti vabanemist. Ehitustööd lõppesid 1999. aasta augustis ja korp! Sakala 90. aastapäeva tähistati juba täielikult renoveeritud konvendihoones.[35]
Välismärgid
Värvid
Korp! Sakala värvid on sini-violett-valge. Algselt oli plaan kasutada Fraternitas Viliensise värve, kuid EÜS keeldus neid loovutamast. Seetõttu otsustati must asendada esimese spektrivärvi, violetsega ja Sakala värvideks said sini-violett-valge.[4]
Vapp
- Pikemalt artiklis Korporatsioon Sakala vapp
Algusaastatel leppis korporatsioon üsna lihtsa vapiga, mis oli valmistatud Fraternitas Viliensise vapi eeskujul. Esialgne vapp oli jagatud kolmeks väljaks: Esimesel oli kirjas pidulik avamiskuupäev, teisel Sakala sirkel ja kolmandal kolm viljapead, mis sini-violett-valge paelaga kokku olid seotud. Komisjon uue vapi väljatöötamiseks moodustati juba 1916. aastal, kuid vaidluste tõttu valmis uus vapp alles 1922. aastal. Vapi kavandi autor oli tollane kaasvõitleja Henrik Visnapuu.[36]
Korp! Sakala vapp koosneb neljaks väljaks jaotatud vapikilbist, selle peal asetsevast visiirist kolme sulega – sinisest, violetsest ja valgest – ning ümbritsevast tammepuust akantusornamendist. Kilbi ülemisel vasakul väljal on sinisel põhjal kuldne küllusesarv, selle all violetsel põhjal hõbetähtedega Sakala lipukiri "Üks kõige eest, kõik ühe eest", all paremal sinisel põhjal kuldne kotkas ja ülal paremal sini-violett-valgel põhjal hõbedane sirkel. Vappi ümbritsevad kuus Sakala värvides lippu.[36]
Peapõhimõtted ja lipukiri
Korp! Sakala peapõhimõtted on rahvuslus, rahvameelsus, kehakarastus ja tervishoid, eneseharimine ning lipukirjana "Üks kõigi eest, kõik ühe eest". Algul oli peapõhimõtete hulgas ka karskus, kuid see kaotati 1915. aastal. Lühidalt võib peapõhimõtted kokku võtta kolme sõnaga: natio, democratia, fraternitas.[37]
Sirkel
Sirkel on põimiktäht, mis koosneb tähtedest V, C, F, C, S ja ! märgist. Selle tähendus on Vivat, Crescat et Floreat Corporatio Sakala! ('elagu, kasvagu ja õitsegu korporatsioon Sakala!'). Rebased kannavad hõbedast sirklit musta tekli vasakul küljel.[38]
Liikmed
Korp! Sakala liikmed jagunevad vilistlasteks (lühend vil!), buršvilistlasteks (lühend b!vil!), kaasvõitlejateks (lühend ksv!) ja rebasteks (lühend reb!). Rebased on kandideerivad liikmed, kes ei tohi kanda ega katsuda värvivara ja kes peavad värvikandjate korraldusi täitma, kui need ei ole isiklikult solvavad või kodukorra või seadustega vastuolus. Rebastel on kohustus osaleda cantus-tundides (laulutunnid) ja vanamehetunnis, kus õpetatakse ajalugu ja kodukorda. Rebaseaeg kestab üldiselt kaks semestrit.[1]
Kaasvõitlejad on rebaseaja läbinud liikmed, kes õpivad ülikoolis ja kuuluvad konvendi nimekirja. Buršvilistlased on liikmed, kes on õpingud ülikoolis ajutiselt või püsivalt katkestanud. Nad kuuluvad üldjuhul konvendi nimekirja, kuid erandkorras võivad kuuluda ka vilistlaskokku. Vilistlased on liikmed, kes on õpingud lõpetanud ja vilistlaskokku vastu võetud.[1]
Tuntud liikmeid
Teadlased ja õppejõud
- vil! Arno Rafael Cederberg (1885–1948) – soome päritolu Eesti professionaalse ajalooteaduse rajaja.
- vil! Rein Helme (1954–2003) – sõjaajaloolane
- vil! Sten Karling (1906–1987) – rootsi päritolu kunstiteadlane ja kunstikriitik, Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor 1933–1941.
- vil! Mihkel Kask (1903–1968) – arstiteadlane, Tartu Ülikooli professor ja hügieenikateedri juhataja
- vil! Mart Kull (1956–2008) – arstiteadlane, Tartu Ülikooli otorinolarüngoloogia professor
- vil! Tarmo Kulmar (1950– ) – Tartu Ülikooli võrdleva usuteaduse professor
- vil! Herbert Lindmäe (1930– ) – õigusteaduse emeriitprofessor ja ajalookirjanik
- vil! Friedrich Puksoo (1890–1969) – Eesti raamatukogunduse rajaja
- vil! Konstantin Ramul (1879–1975) – Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor
- vil! Lembitu Reio (1924–2017) – biokeemik, emeriitprofessor
- vil! Märt Saarma (1935–2019) – psühhiaater, emeriitprofessor
- vil! Richard Ränk (1914–1973) – Los Angelese Loyola ülikooli rahvusvahelise õiguse professor, akadeemik
- auvil! Karl Schlossmann (1885–1969) – bakterioloogiaprofessor, arstiteaduskonna dekaan ja Eesti Teaduste Akadeemia president 1938–1940.
- vil! Hendrik Sepp (1888–1943) – silmapaistev sõjaajaloolane, akadeemik
- vil! Antti Sovijärvi (1912–1995) – keeleteadlane, fennougrist ja Helsingi Ülikooli foneetikaprofessor, akadeemik.
- vil! Jaak Vilo (1966– ) – Tartu Ülikooli bioinformaatika professor, akadeemik
- vil! Juhan Vasar (1905–1972) – majandusajaloo professor Tartu Ülikoolis ja aktiivne ühiskonnategelane Välis-Eestis
- vil! Kalle Väisälä (1893–1968) – soome päritolu Tartu Ülikooli matemaatikaprofessor, akadeemik
- vil! Per Wieselgren (1900–1989) – rootsi päritolu onomastika uurija, Tartu ülikooli rootsi keele professor 1930–1941.
Kultuuritegelased
- vil! Tõnu Altosaar (1943– ) – arhitekt
- vil! Boris Björn Bagger (1955– ) – kitarrist, helilooja, professor
- vil! Harry Busch (1896–1964) – Vabadussõja veteran, Eesti arst
- vil! Julius Gentalen (1903–1966) – maalikunstnik
- vil! Ando Kiviberg (1969– ) – pärimusmuusik, Viljandi linnapea
- auvil! Armas Maiste (1929– ) – pianist
- vil! Norman Reintamm (1958– ) – dirigent
- auvil! Elmar Tampõld (1920– 2013) – arhitekt ja Tartu College'i ja Eesti õppetooli rajaja Toronto Ülikoolis
Poliitikud ja ühiskonnategelased
- auvil! Karl Grau (1884–1952) – advokaat ja Viljandi linnapea
- vil! Hannes Hanso (1971– ) – poliitik, endine kaitseminister
- vil! August Jürima (1887–1942) – poliitik ja majandustegelane
- vil! Nikolai Kultas (1908–1995) – ärimees ja tuntud kohvikupidaja
- auvil! Julius Lill (1878–1951) – poliitik ja farmatseut
- vil! Arvo Niitenberg (1934–2003) – tehnikateadlane, poliitik ja diplomaat, Eesti Vabariigi energeetikaminister 1993–1995
- auvil! Oskar Rütli (1871–1949) – asutajaliige, advokaat ja pankur.
- vil! Artur Sirk (1900–1937) – advokaat ja poliitik
- b!vil! Margus Tsahkna (1977– ) – poliitik, endine kaitseminister ja sotsiaalkaitseminister
- Jüri Uluots (1890–1945) – Eesti õigusteadlane ja poliitik (korp! Rotalia asutajavilistlane ja jäi hiljem seotuks korp! Rotaliaga)
- vil! Albert Vilms (1903–1999) – advokaat ja Viljandi linnapea
Kirjanikud
- vil! Tiit Aleksejev (1968– ) – kirjanik ja ajaloolane, Eesti Kirjanike Liidu esimees
- vil! Eino Arohonka (1913–2001) – soome kirjanik
- vil! Rasmus Kangro-Pool (1890–1963) – kirjanduskriitik
- ksv! August Kirsimägi (1905–1933) – kirjanik
- vil! Einar Sanden (1932–2007) – kirjanik ja kirjastaja
- vil! Rein Sepp (1921–1995) – proosakirjanik, luuletaja, tõlkija ja germanist
- vil! Jaanus Vaiksoo (1967– ) – lastekirjanik ja kirjandusteadlane
- vil! Henrik Visnapuu (1890–1951) – luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik
- vil! Toomas Verrev (1979–) – turundusspetsialist ja kirjanik
Sõjaväelased
- vil! Martin-Friedrich Bergmann (1894–1944) – viimane Eesti Vabariigi Ratsarügemendi ülem, VR II/3
- vil! Ludvig Jakobsen (1893–1961) – 1. jalaväerügemendi ja Sakala partisanide üksiku jalaväepataljoni ülem, kolonel VR I/3
- vil! Johannes Kert (1959–2021) – Eesti Kaitseväe juhataja 1996–2000, kindralleitnant
- vil! Eduard-Alfred Kubbo (1887–1941) – sõjaväelane, VR I/2 ja II/3
- Johan Laidoner (1884–1953) – sõjaväelane ja poliitik, vägede ülemjuhataja, kindral (arvati korp! Sakalast 1934. aastal välja) VR I/1 ja III/1
- vil! Paul Lill (1882–1942) – sõjaväelane, sõjaminister 1933–1939, kindralleitnant, VR I/2
- vil! Ain Mere (1903–1969) – sõjaväelane, kolonelleitnant
- vil! Peeter Päts (1880–1942) – Pärnumaa Kaitseliidu asutajaid ja hilisem ülem VR I/3
- vil! Harald Riipalu (1912–1961) – sõjaväelane ja Raudristi Rüütliristi kavaler
- vil! Villem Saarsen (1891–1982) – Sõjavägede Staabi II osakonna ülem ja Kaitseliidu Tartu maleva pealik
- auvil! Hans Silbermann (1886–1960) – meditsiinikolonel, hiljem Tartu Ülikooli sanitaarteenistuse professor, VR I/2
- vil! Jaan Soots (1880–1942) – sõjaväelane, Vabadussõja Ülemjuhataja staabiülem ja Tallinna linnapea, kindralmajor, VR I/1
- vil! Hermann-Hans-Joachim Stockeby (1895–1956) – sõjaväelane, kolonelleitnant, VR II/3
- vil! Karl Talpak (1905–1991) – sõjaväelane, soomepoiste eestvedaja ja aktiivne JR 200 organiseerija Soomes
- vil! Jaak Tarien (1974– ) – endine Eesti Õhuväe ülem ja praegune NATO küberkaitsekeskuse juht, kolonel.
- vil! Artur Tenno (1894–1963) – sõjaväelane, 5. Suurtükiväegrupi ülem VR I/3
- vil! Riho Terras (1967– ) – endine Eesti Kaitseväe juhataja, kindral
- c!g! Aleksander Tõnisson (1875–1941) – sõjaväelane, Tartu linnapea 1934–1939, kindralmajor, VR I/1
Viited
Kirjandus
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
