Laen

From Wikipedia, the free encyclopedia

Laen

Laen ehk krediit on võlgnevuse liik. Laenu andmiseks vormistatakse leping, mille kohaselt laenuandja annab või kohustub andma raha või muu vara laenusaajale või lepingust tulenevalt muule õigustatud isikule, laenusaaja aga kohustub laenuandjale raha või muu vara tagastama kindlaksmääratud tingimustel. Kui laenulepingus käsitletakse eset või asja, siis on tegemist rendi- või üürilepinguga.[1]

 See artikkel räägib rahanduse mõistest; keeleteaduse mõiste kohta vaata artiklit Laen (keeleteadus).

Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi. Laenu mitteõigeaegsel tagastamisel võib laenuvõtjale rakenduda lepingus sätestatud korras ka viivist.[1]

Kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Intressita laenulepingu võib laenusaaja üles öelda ja laenu tagastada ilma ette teatamata.

Peamiselt tegelevad laenude andmisega krediidiasutused ja Eestis reguleerib nende tegevust krediidiasutuste seadus. Krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Krediidiasutus peab laenu andmise otsustusprotsessis määrama igale jaenõudele reitingu või liigitama nõude jaenõuete kogumisse.

Eestis on laenu andmise ja saamise põhitingimused määratud võlaõigusseadusega.

Ajalugu

Raha laenamise juured ulatuvad tsivilisatsiooni tekke algusaegadesse. Algeline raha laenamine sai alguse ligikaudu 3000 eKr Mesopotaamiast, kus vormistati kirjalike laenulepinguid, mis sisaldasid intressi laadset süsteemi.[2]

Tänapäevane pangandus ja laenamine said alguse Vana-Roomast, kus jõukad eraisikud hakkasid tegelema "pangandusega" ning laenasid samal ajal ka raha välja. Neil olid püsikliendid, kellele anti madala intressiga nn lõikuspäeva laenu.[3]

Keskajal olid enamasti laenuandjateks juudid, kuna kristlastel oli keelatud laenatavalt rahalt intressi koguda. Juutidest said rahalaenamise eksperdid peamiselt tänu kristlaste juhtide otsusele, mille kohaselt juudid võisid intressi korjata mittejuutidele antavatelt laenudelt.[3]

Tänapäeval on raha laenajateks peamiselt peavoolu suured pangad, krediitkaardi ettevõtted ning spetsialiseerunud hüpoteeklaenuandjad. Rahaturg on tänapäeval arenenud piisavalt, et pakkuda neile kõigile võimalust püsida laenamise peavoolus pinnal.[3]

Laenude liigid

Laenud jagunevad peamiselt selle järgi, kellele neid antakse, kas tegemist on laenusaaja puhul on tegemist füüsilise- või juriidilise isikuga ning kas tegemist on tagatisega või tagatiseta laenuga.

  • eluasemelaen on tarbijale antav laen eesmärgiga osta või parendada kinnisvara, mida ta omab või kavatseb omandada ning mis on tagatud kas hüpoteegiga või tagatisega.
  • ettevõttelaen on laen juriidilistele isikutele, mis aitab ettevõtetel teha suuremaid investeeringuid. Ettevõttelaenude puhul on oluline nii tagatis kui ka hea äriplaan, mis tuleb esitada ning näidata investeeringutest tulenevat täiendavat rahavoogu. Tihti nõutakse heale äriplaanile lisaks ka juhatuse liikmete või omanike isiklikke täiendavaid käendusi.
  • faktooring on leping, mille puhul üks isik kohustub (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub: tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma;
  • kiirlaen on laenutoode, mida iseloomustavad lühikesed tähtajad ja väikesed laenusummad, mida võetakse peamiselt igapäevaste kulutuste katteks. Kiirlaenude tagasimaksmise tähtaeg on tavaliselt lühike, enamasti paarist nädalast mõne kuuni, ja intress tavaliselt üsna kõrge.
  • liising on leping, mille puhul liisinguandja kohustub omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
  • tarbijakrediit ehk arvelduskrediit on laen, mille puhul krediidiasutus annab tarbijale krediiti viisil, et lubab tarbijal arvelduskontot teatud suuruses ületada.
  • tarbimislaen on eraisikule antav laen, mille eesmärgiks on võimaldada tarbimist
  • hüpoteeklaen – laen kinnisvara tagatisel nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule
  • autolaen – laen auto soetamiseks või auto omamisega seotud väljaminekute katmiseks
  • riiklik õppelaen – laen hariduse omandamisega seotud kulude katteks. Õppelaenu on õigus saada igal haridustasemel ja -astmel kord õppeaasta jooksul. 2016/2017. aastal on Eestis kehtestatud õppelaenu ülemmääraks 1920 eurot.
  • tarbimislaen – mitmesugused väikelaenud, järelmaksud ja arvelduskrediit, mille eesmärgiks on suurendada tarbimisvõimekust. Enamasti kõrgema intressiga kui teised laenud
  • refinantseerimislaen – laen, mille eesmärk on liita väiksemad laenud üheks, tasudes edaspidi ühte suuremat laenu.[4]

Laenuleping

Laenulepingu alusel võtab laenuandja endale kohustuseks anda laenusaajale rahasumma või asendatav asi ning laenu saaja kohustub tagastama sama rahasumma või sama liiki asja samas koguses ja kvaliteediga.

Laenuintress lisandub majandus- või kutsetegevuseks antud laenule. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta vaid juhul, kui see on eelnevalt kokkulepitud. Intressi arvestatakse ning tuleb maksta iga kalendriaasta lõpus ning juhul, kui laenu makse tuleb sooritada enne kalendriaasta lõppu, siis tuleb intress tasuda koos laenumaksega.

Kui laenu tagastamise tähtaega ei ole eelnevalt kokku lepitud, on laenuandjal õigus nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Laenulepingu mõlemad osapooled võivad tähtajatu lepingu üles öelda, teatades sellest vähemalt kaks kuud ette. Intressita laenulepingu puhul on laenusaajal õigus laen tagastada ette teatamata.[1]

Laenuandjal on õigus laenuleping üles öelda ning nõuda laenu kohest tagastamist, kui:[1]

  • Laenu tagastamine on kokkulepitud osadena ning laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa maksmisega või on ühe osa tagastamisega rohkem kui kolm kuud
  • Laenusaaja ei maksa talle kohustatud intressi
  • Laenusaaja rikub kohustust kasutada talle antud laenu vaid teatud otstarbeks

Laenuandjal on õigus laenuleping katkestada enne laenu üleandmist ning keelduda selle üleandmisest, kui laenusaaja majanduslik olukord on vahepeal halvenenud sellisel määral, et laenu tagastamine on ohustatud, või kui laenusaaja on esitanud valeandmeid eesmärgiga saada laenu. Lisaks kuulub see õigus laenu andjale ka juhul, kui laenusaaja on muutunud maksejõuetuks enne laenulepingu sõlmimist, aga laenuandjale sai see teatavaks pärast laenulepingu sõlmimist. Fikseerimata intressimääraga laenulepingu puhul on laenusaajal õigus see üles öelda igal ajal, teatades sellest vähemalt kolm kuud ette.[1]

Laenulepingud

Laenulepingud jagunevad[5]:

  • Hüpoteek tagatisega laenulepingud ehk kui laenulepingu tagatiseks on kinnisvara
  • Väikelaenud, mis on tagatud käenduse alusel ja/või tõestatud sissetulekuga
  • Arvelduskrediit ehk krediit- ja järelmaksukaardid
  • SMS- ja muud kiirlaenud, mida on võimalik taotleda tagatiseta

Laenuandja on kohustatud enne laenulepingu sõlmimist andma laenusaajale tarbijakrediidi teabelehe, mille eesmärgiks on tutvustada vastutustundliku laenamise põhimõtet ja suurendada laenuandja hoolsuskohustust. Teabeleht peab olema kirjalikus vormis, et tagada vajadusel tõestusmaterjal ning seal peab olema välja toodud:[5]

Vastutustundlik laenamine

Laenuvõtmine on tarbijakäitumine, mille abil teadlikud tarbijad saavad soodsate tingimuste esinemisel oma elukvaliteeti parandada. Leidub olukordi, kus tarbijad hindavad oma maksevõimekust üle, laenukoormus kujuneb liiga koormavaks ning kujuneb risk ülelaenamiseks ja satutakse makseraskustesse. Vältimaks ülelaenamist ning sellega seotud võimalikke negatiivseid mõjusi, on Euroopa Liidu tasandil asutud rõhutama vajadust krediidi väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtteid (ingl responsible lending, sks verantwortungsvolle Kreditvergabe).[6]

Eesti võlaõigusseaduses on selgesõnaliselt viidatud vastutustundliku laenamise põhimõttele. Võlaõigusseaduse §-s 403(2) on selgelt sätestatud, mida peab krediidiandja vastutustundlike põhimõtete järgimiseks tegema[6]:

  • omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. Vajaduse korral küsib krediidiandja tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid
  • hindama tarbija krediidivõimelisust
  • andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale

Intress ja viivis

Intressi puhul on tegemist tasuga, mida tuleb võlgnikul maksta võlausaldajale laenatud rahasumma kasutamise eest.[1]

Viivis ehk viivitusintress on võlausaldaja jaoks ette nähtus õiguskaitsevahend olukorras, kus võlgnik viivitab oma finantskohustuste täitmisega võlausaldaja ees. Reeglina on võlausaldajal õigus maksmisega viivitamise korral nõuda lisaks põhivõlale ka viivise tasumist olenemata, kas tegemist on füüsilise või juriidilise isikuga. Viivise nõudmine ei ole lubatud intresside tasumise viivitamise korral.[1]

Vaata ka

Viited

Välislingid

Loading related searches...

Wikiwand - on

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.