See artikkel räägib paljude selgroogsete loomade elutähtsaks peetava kaitse- ja endokriinelundiga seonduvast; siiratud tüümuse või selle osade kohta vaata artiklit Doonortüümus; laborites kasvatatud rakumassi kohta vaata artiklit Kunsttüümus
Selgrootutel harkelundit ei ole, neil reguleerivad kaitsefunktsioone mitmed endokriinsete funktsioonidega rakud ja hormoonid.
Harkelundi areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, taandareng ja rakkude populatsioon ja apoptoos ning ringlevad molekulid ja elundi patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.
Varaseimaks harkelundi kirjeldajaks loetakse kreeka arsti Rufus Ephesust (98–117 AD), kelle anatoomiliste uuringute keskmes olid nii tüümus, süda aga ka pankreas.
Edasised anatoomilised uuringud tüümuselundi kaudu on kirjas Claudius Galenosel (129–199).[3]). Galenos selgitas oma katsetega välja asjaolu, et tüümus on noorematel isenditel küllaltki suuremõõduline, kuid aja jooksul kuivavad tüümuselundi mõõtmed kokku.
Flaami anatoom ja arst Andreas Vesalius (1514–1564) kirjeldas tüümust oma teose "De humani corporis fabrica" 3. peatükis.
Inglise anatoom ja arst Francis Glisson (1597–1677) olevat oma teoses "Anatomia Hepatis" kirjeldanud tüümust kui loote toitumise jaoks vajalikku glandula nutritia 't.
Itaalia poeet ja arst G. I. Pozzi arvas 1732, et tüümus on võimeline kokku tõmbuma ja toimib lümfisüsteemi pumbana.
Inglise kirurg ja anatoom William Hewson (1739–1774) uuris alamate selgroogsete lümfisüsteemi mikroskoobiga ja järeldas, et tüümuses ja põrnas leiduvad lümfotsüüdid komplekteeritakse, funktsioonidest lähtuvalt, nende elundite poolt.[4]
1828 kirjeldas Henri Milne Edwards (1800–1885) tüümusekeha funktsioone veel mitte teadaolevatena.[5]
Inglise kirurg ja anatoom Sir Astley Cooper kirjeldas oma 1832. aastal avaldatud teoses "The Anatomy of the Thymus Gland, with numerous plates"[6] näärme suuri varieeruvusi nii kujus kui ka suuruses ja arvas, et näärme olulisus lootel seisneb eksistentsi ja kasvu tagamises (selles osas nõustus ta Glissoniga).
Teoses tsiteerib Cooper mitmel korral ka Hewsoni, kes pidas tüümust näärmestruktuuri ja otstarbe sarnasuse tõttu lümfinäärmete lisaks.
Sir Astley Cooper kirjeldas näärmel 'õõnsuse' ehk 'reservuaari' olemasolu, millest väljub lahti lõigates hulgaliselt valget vedelikku (ingl white fluid)[7] (tänapäevases mõistes ilmselt lümf).
1859 avaldas ajakiriThe New York Journal of Medicine meditsiinidoktor Alexander Friedlebeni 1858. aastal ilmunud teose "The Physiology of the Thymus Gland in Heath and Disease; viewed from Experimental Examinations and Clinical Experience a Contribution to the History of Infantile Life" (tõenäoliselt tõlkeversioon) tutvustuses mitmeid harknäärme füsioloogiat ja patoloogiat puudutavaid kirjeldusi. Nii seisab tutvustuses, et nääre on juhadeta; tüümusehaigused väga haruldased ja tüümus ei olevat võimeline ei tervise ega haiguse juures takistama hingamist ega vere ringlust ning tüümuse astmat ei olevat olemas[8]; pealegi ei ole tüümus koertel elutähtis elund.
Bunge (Gustav von Bunge[küsitav] (1905)) kirjelduste kohaselt kuulub tüümus, histoloogilise koostise alusel, lümfoidelundite hulka.[9]
Enamik varasemaid tüümuse või selle osade uurimise kohta avaldatud materjale pärineb kas kirurgiliste protseduuride kõrvalsaaduste, surnud inimeste lahanguprotokollide või katseloomadega läbi viidud eksperimentide käigus või järgselt eemaldatud tüümuste uurimiste tulemusel avaldatud informatsioonil.
[960. aastatel arvati, et näärme tähtsus seisneb kasvu reguleerimises, organismi desintoksikatsiooniprotsessides, vee- ja rasva-ainevahetuses, võib-olla ka vitamiinideainevahetuse regulatsioonis, lümfotsüütide produtseerimises ja tümo-lümfaatilise seisundi (suurenenud tüümus) arenemises ning võimalik, et ka osavõtt kaltsiumi- ja nukleiinide ainevahetuse regulatsioonist.[10]
Viimastel aastakümnetel on teaduse areng ja tehniline progress võimaldanud toota ka hulgaliselt erinevaid tüümuse koekultuure, tüümuse rakukultuure ja tüümuse rakuliine ning uurida neid teaduslikult.
Eemaldatud tüümused ja aretatud kultuurid ei asenda kaasasündinud toimivat tüümust ega garanteeri uuringute tulemuste täielikku vastavust tegelikkusele.
Esimesed tõendid tänapäeva selgroogsete omaga sarnase lümfisüsteemi ja selle elundite olemasolu kohta pärinevad Maa ligi 4,54 miljardi aasta vanuse ajaloo viimase 500 miljoni aasta piirest.
Sõõrsuude (ojasilm, merisutt) lõpuste filamentide otstes talitlevad tüümuse-eelsed struktuurid tümoidid, kus paiknevad T-rakud ja ekspresseeritakse vastavaid geene (FOXN4L, CDA1 jt), mida teistel loomadel seostatakse tüümusega.
Kõhrkalade tüümus
Dohrn'i (1884) arvates areneb kõhrkalade klassi liigitatuil tüümus 1.–5. lõpusetasku 'vohangutest' (väljasopistis).
Johan August Harald Hammar[küsitav] (1910) on uurinud kõhrkalade tüümust – see paikneb neil naha all, koosneb tüümuse sagaratest, millel saab eristada tüümuse koort ja säsi.
Ganoidenthymus (tänapäeval võib-olla kiiruimsete klassi alamklassidel Chondrostei ja Holostei) on neil loomadel vähe uuritud, tüümuse olemasolu neil on tõendanud Hermann Friedrich Stannius[küsitav] (1839).[12]
Kilpkonnalistel on tüümus samuti sagaraline – kuid nende arv on varieeruv – neil võib olla 3 või 4 tüümust.[14]
Schildkrötenthymus võis koosneda ühest paaritust ja lisaks paarilisest näärmest.
Maoliste alamselts
Maoliste tüümust on vähe uuritud, kuid arvatakse, et tüümus on neil üks esimesi lümfoidorganeid, mis välja areneb. Mao tüümust (saksa der Ophidienthymus) on maininud juba Blasius (1681).[12]
Harkelund paikneb kilpnäärme ja vahetult südame tipu ees.
Elevantidel on tüümus püramiidjas ja kahesagaraline.
Hiire tüümus
Pikemalt artiklis Hiire tüümus
Hiire tüümust on teadlased uurinud juba mitme aastakümne jooksul.
Täpsed andmed selle kohta, mitu tüümust hiirel on, puuduvad. Osade uurijate arvates võib hiirel paikneda toimiv 2. tüümus ka kaelapiirkonnas.[17][18][19]
Närilise tüümuse epiteel areneb lootel 3. ja 4. lõpusetasku endodermist ja mesenhüümist. Tüümus koos kilpnäärmega migreerub kaudaalselt ning 15. päeval eraldub tüümus ja liigub rindkere (thorax) suunas. Embrüoaalse thymus primordium 'i rakukogumine koed võivad moodustada ektoopilise tüümuse kudesid kaelas, kilpnäärmes ja kõrvalkilpnäärmes.[20]
Emaste hiirte tüümus kaalub rohkem kui isaste oma, tüümuse kaal võib varieeruda ka hiiretüvede lõikes.
Tiine emase hiire tüümus teeb tiinuse ajal kaasa märgatavaid muutusi nagu atroofia, kuid rakkude funktsioonid (töövõime) uurijate arvates säilivad.[21]
1971 avaldatud uurimus, milles kasutati ühe päeva vanuseid vastsündinud Charles Riveri hiirepoegi, kelle keskmine kehakaal oli 20,0 grammi ja tüümuse kaal 6,2 mg, esitab materjali tüümuse koore rakkude migratsiooni kohta Peyeri naastudesse.[22]
Hiire normaalne ealine tüümuse vananemine toimub paljude tegurite koostoimel, esineda võib muutusi tüümuse epiteelirakkude spetsiifiliste markerite ekspressioonis, tüümuse fibroblastide hulga suurenemine, apoptootiliste rakkude hulga suurenemine jpm.[23]
Lümfopoees hiire tüümuses
1969 avaldatud uurimuses, mis põhines 80 kahe päeva vanuste mõlemast soost 'ohverdatud' Swiss albiino hiirte (Hale-Stoner tüvi) autoradiograafilisel uurimisel, tuvastas, et hiirtel migreeruvad tüümuse lümfirakud tüümuse koore osast perivaskulaarsetesse kanalitesse, mis paiknevad tüümuse kortikomedullaarse tsooni lähedal, kahe päevaga ja siis kaovad – enamik neist tõenäoliselt migreerub tüümusest lümfisoonte kaudu.
Viiruse replikatsioon toimus makrofaagides, lümfisõlmedes, põrnas, hepatotsüütides, neerupealise koore rakkudes, fibroblast-like cells (FLC). Severe lymphocytolysis oli tuvastatav põrnas, lümfisõlmedes ja tüümuses.[25]
Hiire tüümus ja gripiviiruse tüvi H7N7
Laborihiirte nakatamisel gripiviiruste tüvedega H7N7 (infektsioon kutsus esile leukotsüütide absoluutarvu vähenemise 84%) ja H5N1 (leukotsüütide arv vähenes kuni <5%) täheldati tüümuse tuntavat atroofiat juba nakkuse 6. päeval. CD4+CD8+ tümotsüütide polulatsioon oli HPAIV-infektsiooni (Highly Pathogenic Avian Influenza Virus infection) korral pea tuvastamatu. Lümfotsütopeeniat ei täheldatud H1N1v ja H5N2 infektsioonide korral.[26]
Hiire tüümuse kiiritamine
Katsed hiirtega on näidanud, et kiirituse vastuvõtule järgnevate rakukahjustuste korral suureneb hiire tüümuses IL-22 tootmine, arvatakse, et nimetatud interleukiin toetab tüümuse epiteelirakkude funktsionaalsuse jätkamist ja paljunemist.[27]
Hiirte lümfoomi mikrokeskkonna uuringud on tuvastanud, et manustatud doksorubitsiin indutseerib hiire tüümust ekspresseerima rohkem tsütokiini IL-6 ja TIMP metallopeptidaasi inhibiitor 1, mis katsete tulemuste valguses kaitsevad neid vähirakke nimetatud aine hävitava toime eest, peamiseks lümfoomirakkude kaitseorganiks rindkereõõne keskosas, kus paiknevad süda, söögitoru ja hingetoru ning lümfikudede kõrval, oli tüümus. Kuna indutseeritud lümfoomiga (süstelahus) katsealustel hiirtel tuvastati kemoteraapia agensi poolt puutumata jäänud lümfoomirakke rohkelt just tüümuses, arvatakse, et tüümuse epiteelirakkude eritatavad faktorid moodustavad kaitsebarjääri osade kemoteraapias kasutatavate keemiliste ainete vastu.[28]
Tüümuse koe siirdamine
Tüümuseta laborihiirte lümfisõlmedesse siiratud tüümuse koed lõid neil hiirtel toimiva immuunsüsteemi.[29]
Koaala tüümus
Varaseima koaala kaela tüümuse kirjelduse on avaldanud anatoomiaprofessor Johnson Symington (1900). Symington kirjutab, et tüümuse kehad jäeti varem tähelepanuta või peeti neid sülje- või lümfinäärmeteks. Symingtoni poolt lahti lõigatud 30 sm koaala kaelas paiknes kaks tüümusesagarat – mõlemad keskmiselt 15 mm pikad, 12 mm laiad ja 3 mm paksud. Tüümusesagarad koosnesid koorest ja säsist ning Hassalli kehadest.[30][31]
Koaala embrüol on tuvastatud tüümus ka embrüonaalses arengujärgus.[32]
1996. aastal tuvastati neoplastiline protsess (makroskoopiliselt, hematoloogiliselt, histoloogiliselt ja immunohistoloogiliselt) – tüümuse lümfosarkoom 7 aasta vanusel emasel koaalal.[33]
Hobustel toimub tüümuse areng kuni teise elukuuni, seejärel areng aeglustub ning hakkab hiljem taandarenema, asendudes side- ja rasvkoega.[34]
Lamba tüümus
Lamba embrüol on tuvastatud tüümus embrüonaalses arengujärgus[35].
Lamba embrüo tüümus hakkab formeeruma tiinuse esimesel trimestril.
Meriino lammaste neonataalne tümektoomia takistab uurijate arvates perifeersete T-rakkude populatsioonide normaalset teket.[36]
Lamba tüümus kasvab edasi ka pärast lambatalle sündi ja saavutab maksimummõõtmed ~2 kuu vanuses.
Pole selge, kas lammaste jaoks on tüümus elutähtis elund – in utero tümektoomia läbinud lambatalledel ei tuvastatud postnataalse arengu jooksul nn runting syndrome (tüümuse atroofia jm).
Lamba tüümus on paariline elund, mille vasak ja parem pool asuvad mõlemal pool kaela – saab eristada tüümuse kihnu, koort, säsi, kortikomedulaarset tsooni.[37]
Lambalt eemaldatud suurenenud tüümus
Lamba tüümuses on tuvastatud Hassalli kehade lõhustamine makrofaagide poolt – lamba embrüo tüümuses toimub suurenenud Hassalli kehade lõhustamine makrofaagide poolt kas tiinuse lõppedes või kohe pärast lambatalle sündi, ning asendatakse uute Hassalli kehadega. Arvatakse, et see on normaalne füsioloogiline protsess, mis peaks kestma kogu lamba eluea.[38]
Merisea tüümus
Meriseal on tuvastatud tüümuse sagarad kaelapiirkonnas (Ruben, Maximow). Osad varasemad eksperimendid indikeerivad, et merisigadel võib tüümuse eemaldamine mõjutada teatud kehakaaluga isasloomadel munandeid – põhjustades hüpertroofiat.
Vastsündinud merisea (kaal 100 g) tüümuse sagara mõõtmed on 10 x 15 x 7 x 10 mm.
Olles eemaldanud 55-l 1-, 2-, 3- või 4-päevasel meriseal tüümused, jälgiti loomi mõnda aega ja siis tapeti. Osadel tapetud merisigadel tuvastati kõrvalkilpnäärmete lähedal tüümusekoe jäänukeid sagarate näol, selgelt eristatava koore ja säsiga.
Erinevalt mõnedest teistest katseloomadest ei tuvastatud merisigadel tüümuse eemaldamise järgselt rahhiiti.[39]
Vanemate merisigade tüümsed sagarad olid mõõtmetelt vähenenud, kuid koor ja säsi jäid ka rasva kõrval tuvastavateks. Merisea tüümuse moodustavad koor, säsi, tüümuse kihn, vaheseinad, tümotsüüdid jm.
Arvatakse, et kuna tüümuses toimub DNA süntees, on elund võimeline talitlema kogu eluaja.[40]
Opossumlaste tüümus
Opossumi embrüonaalne tüümus hakkab tõenäoliselt formeeruma 3. ja 4. lõpusetaskuendodermist.[41]
Virgiinia opossumi tüümus on paariline struktuur, mis paikneb aordikaare lähedal (rinnas) ja koosneb sünnijärgselt diferentseerumata embrüonaalsetest rakkudest. Opossumitel on tüümus oluline lümfoidsete kudede arengul ja toimimisel.[42]
Opossumi tüümusel saab eristada tüümuse kihnu.[43]
Roti tüümus
Roti tüümusel saab eristada koort ja säsi. Roti tüümus on osaliselt sagarikeks formeerunud. Tüümuse sagarikud on ühenduses sidekoest väätidega, mis on ühenduses tüümuse kihnuga.
Roti tüümus sisaldab tüümuse epiteelirakke, tümotsüüte, Hassalli kehi, plasmarakke ja nuumrakke.
Roti tüümuse areng jätkub kuni suguküpsuse saabumiseni, sellele järgneb normaalne ealine taandareng.[44]
Katsed 6–8 nädala vanuste albiino rottide elunditega tuvastasid, et nende tüümuse rakkude (tümotsüüdid, lümfotsüüdid) tuumad sünteesivad adenosiintrifosfaati.[45]
Katsed laborirottidega võivad indikeerida seda, et tüümus võib hüpotalamuse-hüpofüüsi-gonaadide telje kaudu mõjutada maksa talitlust.[46]
Närvistus
Roti tüümuse kihnu all, sees ja tüümuse kortikomedullaarses tsoonis ning vähemal määral ka koores on tuvastatud sümpaatilise närvisüsteemi noradrenergilisi neuroneid.[47]
Eksogeensete hormoonide manustamine
Katsed laborirottidega, kellele manustati eksogeenset melatoniini, tuvastasid, et hormoon takistas stressis loomadel tüümuse involutsiooni kas osaliselt või valdavalt.[48]
Eksogeensete lektiinide manustamine
Harilikust sibulast eraldatud lektiinilAllium cepa agglutinin immunomodulleerivaid toimeid uuriti roti peritooneumi makrofaagidele, lektiin in vitro suurendas lämmastikoksiidi (nitric oxide), proinflammatoorsete tsütokiinide (TNF-α ja IL-12) sünteesi ja soodustas hiire tümotsüütide paljunemist 24 tunni jooksul umbes neljakordselt (võrreldes kontroll-kultuuriga), kuid ei soodustanud roti B-rakkudega splenotsüütide paljunemist.[49]
F344-rotid
Katse, kus 3. rühma F344-rotte toideti 7 nädala jooksul E-vitamiiniga rikastatud toiduga (0, 50 ja 585 mg/kg toidu kohta) indikeerivad, et E-vitamiin võib oluliselt mõjutada T-rakkude diferentseerumist tüümuses.[50]
Sea tüümus
Uurimiseks kasutatud nelja sea tüümused olid kahesagaralised. Sea tüümusel tuvastati tüümuse kihn, koor, kortikomedullaarne tsoon, säsi ja Hassalli kehad.[51][52]
Elunidekstrakti kasutatakse ka astma, allergilise riniidi, toiduallergiate, pahaloomuliste kasvajate, reumatoidartriidi, viirusnakkusejärgse väsimussündroomi, süsteemse erütematoosse luupuse ravis.
Veel kasutatakse tüümuse ekstrakti vähihaigetel, kellele on tehtud kiiritusravi või kemoteraapiat, valgete vereliblede tootmise tagamiseks.[54]
Vasika tüümus
Värskelt tapetud vasika (tund pärast tapmist) tüümusekudedest eraldatud ja töödeldud tüümuse osades (nt tümotsüütide mitokondrites, tümotsüütide rakutuumades) on vastavate seadmete ja preparaatidega tuvastatud tsütokroome: mitmeid tsütokroom a-sid, b-sid ja c-sid.[55]
Vasika tüümuse deoksüribonukleoproteiini (deoxyribonucleoprotein) uurimine X-kiirguse fluorestsentsmeetodiga indikeeris Fe, Ni, Cu ja Zn esinemist ning Cr, Mn ja Co mitteesinemist.[56]
Proboost
PROBOOST Thymic Protein A on toode, mis sisaldab vasika tüümuse rakukultuuridest eraldatud thymic Protein A-d. Toodet reklaamitakse inimestele mõeldud toidulisandina, mis teoreetiliselt peaks toimima sarnaselt looduslikest allikatest eraldatud ja töödeldud tüümuse ekstraktiga.[57][58]
Tümostimuliin (CAS-i number 117149-30-3)[59] on vasika tüümusest eraldatud immunostimulantse toimega faktor, mis stimuleerib T-rakkude paljunemist ja diferentseerumist.
Kulinaarias valmistatakse vasika tüümusest rooga, mille prantsuskeelne nimetus on ris de veau.
Esikloomaliste tüümus
Reesusmakaagi tüümus
Ahvi embrüonaalse tüümuse uurimisel kasutati tiinete reesusmakaakide (Macaca mulatta) emasahvidelt keisrilõikega kätte saadud eri vanuses poegi, kellel tuli tüümuse väljalõikamiseks eemaldada pea kehast. Reesusmakaakide 40–50 päeva vanuste embrüote tüümusel tuvastati tüümusekihn, histoloogiliselt aga rohkesti epiteelirakke ja väheseid tümotsüüte.[60]
Reesusmakaagi tüümus saavutab suurimad mõõtmed esimeseks eluaastaks.
Tüümuse patoloogia (thymus gland pathology) all peetakse silmas erinevatel selgroogsetel loomadel mitmeid tüümuse arengu ja toimisega tuvastatud anatoomilisi, füsioloogilisi, geneetilisi, histoloogilisi jmt kaasasündinud või omandatud patoloogilisi seisundeid, mida käsitletakse mitmete teadusdistsipliinide lõikes kas normidest kõrvale kalduvatena või haiguslikena ja mis võivad tüümusehaigusi põhjustada.
Olenevalt kõrvalekalde ja/või haiguse liigist ning loomaliigist tegeleb tüümuse patoloogia tuvastamise ja haigega kas geneetik, kirurg, onkoloog, veterinaar, radioloog jt spetsialistid.
Tüümuse patoloogia tundmine võib osutuda patsiendi tervise jaoks oluliseks, kuna tüümusega seostatakse immuunkaitset ja selle patoloogiaga immuunvastuse vähenemist ja/või puudumist.
Tüümusehaiguste korral tuleb erilist tähelepanu pöörata vaktsineerimise võimalikkusele.
Tüümuse füsioloogiline seisund on pidevas muutumises, kuid kuna tüümusse ei suundu aferentseid (tooma) lümfisooni, ei saa elund ringlevatele antigeenidele reageerida.
Tüümuse lümfisooni kirjeldas juba Bartholinus (1655).[62]
Hammari arvates võis tüümuses talitleda suletud lümfisüsteem.[13]
Tüümuse kortikomedullaarse tsooni ülemineku kohalt ja tüümuse säsist saavad alguse viimalümfisooned, mis kulgevad koos veresoontega ja väljuvad elundist kihnu kaudu.
Tüümuse lümfisoonte võrgustik moodustub lümfikapillaaridest, mis järgivad veresooni.
Perivaskulaarsetest ruumidest saavad alguse väikesed eferentsed lümfikapillaarid.
Tüümuse lümf
Tüümuselümf voolab nodi lymphoidei brachiocephalici]', trahheobronhiaal- ja parasternaalsetesse lümfisõlmedesse.
Hewson (1777) arvas tüümuse tüümus-lümfisõlmeks ja uuris mikroskoopiliselt selle õõnsusest välja lastud 'valget vedelikku'. Ta tuvastas selles kettakujulisi moodustisi (Hassall nimetas need Hassalli kehadeks 1846) ning arvas, et tüümus osaleb vereloomes.[13]
Immuunsüsteem
Närvisüsteem
Esimesed kirjalikud materjalid selle kohta, et immuun- ja närvisüsteem on tihedates suhetes, ja lümfoidorganeid innerveerivad närvikiud, pärinevad tõenäoliselt W. Tonkoffilt (W. Tonkoff, 1899).[63]
Tüümuse närvistus pärineb valdavalt autonoomsest närvisüsteemist, diafragmanärvist (n.phrenicus) ja ansa hypoglossi 'ist. Sümpaatiline närvistus kulgeb paralleelselt veresoontega ja pärineb kaela-rindkereganglionist (ganglion cervicothoracicum).
Tüümusesagarikke innerveeritakse närvide poolt eraldi. Närvid esinevad närvikiudude ja -põimikutena, närvikiud saabuvad ka uitnärvist. Enamik närvikiude allub noradrenaliini stimulatsioonile.
Hüpotalamuse-hüpofüüsi-tüümuse-teljele lisaks suhtleb tüümus ka peaajuga mitmete signaalide vahendusel aju-tüümus-lümfoid-telje kaudu (kahesuunaliselt) – tüümuse lümfoidrakud on võimelised sünteesima ja vabastama mitte üksnes tsütokiine, vaid ka neuropeptiide, neurotransmittereid, kasvufaktoreid ja mitmeid hormoone.
Neuronaalsete juhtmolekulide semaforiinide retseptorid neuropiliinid avastati küll kesknärvisüsteemis, kuid arvatakse, et nad osalevad ka tümotsüütide migratsioonis.[64]
Tümotsüütidel on tuvastatud opioidiretseptoreid: delta-, κ- ja müü-retseptorid. Nende retseptorite roll tüümuses ja immuunsuse moduleerimisel ei ole selge.
Tüümuse oluliseks endokriinseks funktsiooniks on ka tsingi pakkimine zinc-thymulin bioaktiivsesse vormi, et seda omastaksid tüümuse epiteelirakud ja et see jõuaks lümfisüsteemi perifeersetesse kudedesse.
Osad tüümuse rakupopulatsioonid ekspresseerivad proinsuliini.
Hüpotalamuse-hüpofüüsi-tüümuse-telg
Hüpotalamuse kontrollile allutatud ajuripatsieessagara eritatav kasvuhormoon modelleerib tüümuse mikrokeskkonna füsioloogiat, kiirendades tümotsüütide ja tüümuse epiteelirakkude paljunemist ning stimuleerides tüümuse hormoonide, tsütokiinide ja kemokiinide eritumist.
Tüümuse epiteelis on tuvastatud oksütotsiiniretseptorid, mis sünteesivad oksütotsiini.
Tüümuse rakud eritavad ka kõrvalkilpnäärme hormooni.
Suguhormoonid mõjutavad tüümuse mikrokeskkonna epiteeli retikulaarrakkude retseptoreid ja T-rakkude vastuseid kontrollivaid märklaud-retseptoreid ja geene vastavalt vajadusele – kas ekspresseerides või vaigistades (näiteks tüümus-hüpofüüs-munasarjade telg).
Tüümus ja kõrvalkilpnääre
Kõrvalkilpnäärmed, mis embrüogeneesis arenevad koos tüümusega, paiknevad üsaväliselt üsna sagedasti (50%) tüümuse sees[65] ja võivad koos põhjustada teatud hüperparatüreoosi.
Tüümus ja käbinääre
Tüümus ja vaheajus paiknev ning toimiv käbinääre on samuti seotud – pinealektoomia (käbinäärme kirurgiline eemaldus) järel on tuvastatav tüümuse atroofia.
Tüümus ja maks
Tüümus ja hingamissüsteem
Signaalirajad tüümuses
Wnt signaalirada
Wnt signaaliraja mitmeid lahustuvaid valke nagu Wnt-4, Wnt-7a, Wnt-7b, Wnt-10a ja 10b ekspresseerivad mitmed tüümuse rakupopulatsioonid nagu tüümuse epiteelirakud, arenevad tümotsüüdid jt.
Wnt signaaliraja molekulaartasandi mehhanismid tüümuses, nagu geenide, valkude ja retseptorite toimemehhanismid tüümuse rakkude võrgustikus ei ole seni veel selged.[66]
Tüümuse hormoonid (thymic hormones) on endokrinoloogias paljude selgroogsete sisenõrenäärme, näiteks tüümuse epiteeli, rakkude poolt eritatavate humoraalsete faktorite koondnimetus, need liigitatakse peptiidhormoonide hulka, ja nende teadaolevateks funktsioonideks on lümfisüsteemi arengu, T-rakkude diferentseerumise ja rakuliste immuunvastuste regulatsioon.
Tüümuse hormoonide süntees, eritus, signaalirajad, geenid, ensüümid, retseptorid ja toime ning roll tüümuses ja teistes elundites asetleidvates patoloogilistes protsessides on lõpuni uurimata.
Tüümuse hormoonide nomenklatuuris pole kokku lepitud.
Tüümuse hormoonid võivad mõjuda hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealise teljele stimuleerivalt ning reguleerida ajuripatsi hormoonide vabastamist.
Ringlevate signaalmolekulide toime tüümusele
Värsked uuringud indikeerivad, et tüümuses on tuvastatavad ensüümid ja kofaktorid, mis on vajalikud glükokortikoidi sünteesiks, kuid pole teada kas tüümuses nimetatud steroidhormooni süntees ka toimub.
Tüümuse epiteelirakkudes eksisteerivad nii tüümuse hormoonide kui suguhormoonide retseptorid. Tüümuse hormoonide ekspressiooni ja eritust inhibeerivad manustatud suguhormoonid.
Uurijate arvates võivad glükokortikoidid ja rakuväline kaltsium signaliseerida küpsemata tümotsüütidele enesetapu vajadust.
Tüümusesiseselt võib toimuda hormoonide kasvuhormooni (GH), prolaktiini (PRL), lutropiini (LH), oksütotsiini, vasopressiini ja somatostatiini tootmine (seostatakse retseptoritega).
Tüümuse füsioloogias mängib rolli leptiin. Teatud arenemisjärgus tüümuse T-rakud ekspresseerivad greliini retseptoreid ja eritavad greliini.[68]
Integriinid
alpha 6 integrin
beta 4 integrin
Interleukiinid
Tüümuse erinevad rakud sünteesivad ja eritavad interleukiine nagu interleukiin-1 (IL-1α, IL-1β), interleukiin-6, interleukiin-18, tuumori nekroosi faktor alfa (TNFalfa) jt.
Adenosiini vabastatakse tümotsüütide valiku käigus. Normaalse toimiva tüümuse sisekeskkonnas toimub adenosiini katabolismadenosiindeaminaasi vahendusel.
D-vitamiini retseptoreid on tuvastatud T-rakkudel, makrofaagidel, koolitamata tümotsüütidel jt immuunrakkudel.[71]
Opioidiretseptorid
Kappa opioidiretseptorid
Kappa opioidiretseptorid ehk κ-retseptorid ehk kappa-retseptorid (KOR) on opioidretseptorite perekonda kuuluv retseptoriliik, mis on tuvastatud suurajukoores ja mustaines ning mujal kesknärvisüsteemis, kuid seda retseptorit ekspresseerivad ka tümotsüüdid[72].
Nende retseptorite roll tüümuses ja immuunsuse moduleerimisel ei ole selge.
Tsütokiinid
Tüümuse tsütokiinide toime on paikne ja nende sünteesimise võime omistatakse kõikidele teatud profiili ja arenguastmega tüümuse rakupopulatsioonidele, kuid enim seostatakse tsütokiinidega siiski tüümuse epiteelirakke ja tümotsüüte.
Tüümuse tsütokiinide bioloogilise toime edastamisel loetakse määravaks tüümuse rakkude pinnal ekspresseeritavate tsütokiinide retseptoreid – osa ühtede rakkude eritatavatest tsütokiinidest võidakse edastada teist tüüpi rakkudele, nii näiteks indutseerib IL-7, mida sünteesivad tüümuse epiteelirakud või strooma fibroblastid CD4(-)CD8(-), tümotsüütide kasvu ja diferentseerumist.
Tüümuse tsütokiinide süntees on valdavalt spontaanne ja funktsiooniks on tümotsüütide migratsiooni regulatsioon. Tüümuse tsütokiinid ei osale oluliselt immuunvastuses.[73]
Tüümuse epiteeli retikulaarrakud sünteesivad tsütokiinidena käituvaid valke ja/või faktoreid: näiteks interleukiin-1, interelukiin-6, granulotsüüdi kolooniat stimuleeriv faktor (stimuleerib neutrofiilide produktsiooni) (G-CSF), makrofaagi kolooniat stimuleeriv faktor (M-CSF), ja granulotsüütide ja mkarofaagide kolooniat stimuleeriv faktor (GM-CSF).[74]
Tüümuse rakud ekspresseerivad Coronin-1A (CORO1A ehk TACO). Arvatakse, et valk osaleb T-rakkude homöostaasi tagamisel ja rakkude 'vabastamisel' tüümusest.
Laminiinid
Inimese tüümuses on tuvastatud mitmeid laminiine: laminiin 211, laminiin 511 jne.
Lektiinid
Galektiinid (S-lektiinid) reguleerivad T-rakkudes selliseid protsesse nagu rakkude signaalirajad, aktivatsioon, tsütokiinide eritamine ja ka apoptoos, nii arvatakse, et tüümuse mikrokeskkonnas osalevad galektiinid 1,3,8 ja 9 topeltpositiivsete ja topeltnegatiivsete tümotsüütide eliminatsioonil.
Tüümuse epiteelirakud ekspresseerivad galektiin-1. Arvatakse, et need valgud kutsuvad esile aktiveeritud T-lümfotsüütide surma.[77]
Termogeniin
Tüümuses on tuvastatud T-rakkude arengus osalev valk termogeniin (UCP-1).[78]
Tüümuse ekstratsellulaarne maatriks
Tüümuse stroomarakud ekspresseerivad, füsioloogilisest seisundist sõltuvalt erinevas koguses[79], fibronektiini, mille ülesandeks on vastavas arengujärgus tümotsüütide seondumine stroomarakkudega ja osalemine tümotsüütide diferentseerumisel.
Ka tüümuse stroomarakkude eritatav netrin-1 vahendab tümotsüütide adhesiooni.
Tüümuse mikrokeskkonna all peetakse harilikult silmas tüümuse kolmedimensionaalset mitte-lümfoidsete ER-rakkude võrgustikku, mille hulka kuuluvad ka tüümuse epiteelirakud, tüümuse dendriitrakud, makrofaagid, fibroblastid ja ekstratsellulaarne maatriks.
Tüümuse mikrokeskkond on pidevas muutumises, kuid iseloomulikuks võib pidada selles teatud rakutüüpide esinemist: tüümuse epiteelirakud, Hassalli kehad, makrofaagid, tüümuse dendriitrakud, Langerhansi rakud ja epithelial reticular cells (neil on retseptorid östrogeenidele, androgeenidele ja progestiinile) koosnev toeskude jt. Elundis on ringlemas ka koolitamata B-lümfotsüüdid.
Tüümuse mikrokeskkond on kohandunud T-lümfotsüütide arenguks, koolitamiseks ja nende populatsioonide kontrolli all hoidmiseks.
Tüümuse mikrokeskkond on füsioloogiliselt allutatud neuroendokriinsele kontrollile.[80]
Harkelundisse liiguvad tüvirakkudest (tümotsüüdid) arenenud naiivsed T-rakud punasest luuüdist (embrüonaalses arengujärgus saccus vitellinusest – pre-T) kemotaktilise stiimuli ajel veenulite kaudu.
Enamik teadmisi T-rakkude koolitamise ja apoptoosi kohta tüümuses on saadud laborihiiri uurides.[81]
Tüümuse parenhüümist pärinevad ja on kohal kindlat tüüpi tüümuse loomulikud tappurrakud (thymic natural killer cells).
Kõik tüümuse rakud on võimelised tsütokiine komplekteerima ja vabastama. Nii vabastavad tüümuse strooma rakud mitmeid lühiajalisi valgulisi signaalmolekule interleukiine, näiteks IL-7, mis osaleb thymopoiesis ja aitab kaasa tümotsüütide paljunemisele ning ellujäämisele.
Vahel, peamiselt T-rakkude selektsiooniga (koolitamisega) seotud funktsioonide kaudu, võidakse tüümuse mikrokeskkonnana kirjeldada ka tüümuse kihnu, koore või säsi mikrokeskkonda.
Tüümuse kirurgia all ei peeta Eestis silmas eraldi teadusharu, üldkirurgia eriala, keskust ega ka Euroopa standarditele vastava kõrgema etapi spetsialiseeritud osakonda.
Eestis tehakse tüümuse kirurgilisi operatsioone näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi torakaalkirurgia osakonnas.
Eestis kehtivad järgmised tüümuseoperatsioonide NCSP koodid:
GEC00 Tüümuse biopsia (Biopsy of thymus)
GEC03 Mediastinoskoopiline tüümuse biopsia (Mediastinoscopic biopsy of thymus)
GEC10 Transtservikaalne tüümuse resektsioon (Transcervical resection of thymus)
GEC13 Transsternaalne tüümuse resektsioon (Transsternal resection of thymus)
GEC14 Tüümuse torakoskoopiline resektsioon (Thoracoscopic resection of thymus)
GEC16 Mediastinoskoopiline tüümuse resektsioon (Mediastinoscopic resection of thymus)
GEC93 Muu mediastinoskoopiline operatsioon tüümusel (Other mediastinoscopic operation on thymus)
GEC96 Muu operatsioon tüümusel (Other operation on thymus)
GEC97 Muu torakoskoopiline operatsioon tüümusel (Other thoracoscopic operation on thymus)
Tümektoomia
Pikemalt artiklis Tümektoomia
Harkelundieemaldus on invasiivne kirurgiline ravimeetod.
Kasutatakse nn lahtise operatsiooni meetodit (transsternal), mille teostamiseks tehakse pikk nahalõige rinnaku piirkonda ja ligipääsuks eesmisele keskseinandile läbitakse sternum.
Eksperimentaalsete tümektoomiate poolest teatakse Restelli't (1845), kes kirurgiliselt eemaldas tüümuse 98 katseloomal – lammastel, koertel ja vasikatel – kõik nad surid.[82]
Abelous ja Billard, Matti, Klose ja Vogt on kinnitanud, et tüümuse eemaldamisele järgnevad patoloogilised muutused mis kulmineeruvad surmaga.
Esimese tüümuselõikuse inimesel tegi (ebaõnnestunult) 1896. aastal Saksa kirurg Ludwig Rehn (1849–1930).
20. sajandi algusaastatel oli neonataalne tümektoomiaimikute ja väikelaste tümo-lümfaatilise seisundi ja tüümuse astma puhul üsna levinud.
Inglismaal teostas esimese tümektoomia Sir Geoffrey Keynes 1942. aastal New End Hospitalis.[83]
1960. aastatel seostati tüümuse ekstirpatsiooniga loomadel rasvumist, pastoossuse staadiumi, üldist loidust, mahajäämust kasvus, rahhiiditaolist seisundit, lihaste atroofiat ja kahheksiat.[10]
Tänapäeval vastsündinute ja väikelaste avatud südamelõikuse operatsioonide käigus tüümus tavaliselt eemaldatakse, et ta ei segaks ja/või raskendaks operatsiooni läbiviimist.[84]
Noores eas tümektoomia läbinud naistel ei toimu tõenäoliselt talitlevate munasarjade arengut, paljud neist jäävad sigimisvõimetuks.
Tümektoomia järel areneb inimestel välja immuundefitsiit.
Robotjuhitav tümektoomia
Raskekujulise müasteenia ravis võidakse kirurgiaroboti olemasolul kasutada Da Vinci robotsüsteemiga juhitavat tümektoomiat.[85]
Videotorakoskoopiline tümektoomia
Tartu Ülikooli Kliinikumi torakaalkirurgia osakonnas kasutatakse müasteeniahaigete raviks uudset meetodit videotorakoskoopilist tümektoomiat (VATS).[86]
Tüümuse siirdamine
Tüümuse siirdamine on elundi siirdamise vorm, mille korral inimese tüümusekude (või osa tüümusest) invasiivse kirurgilise operatsiooni käigus elundidoonorilt elundisaajale siiratakse.[87] Siiratavaid inimese tüümusi teistelt inimestelt spetsiaalselt välja ei lõigata, siirdamiseks kasutatakse vastsündinutelt ja või väikelastelt näiteks avatud südamelõikuse ajal eemaldatud elundeid.
Tüümuse patoloogia kahtluse korral võidakse, tuvastamaks tüümuse lesioone ja/või haiguslikke seisundeid, kasutada mitmesuguseid radioloogilisi uuringuid (piltdiagnostika).[88]
Esmase diagnostika vahendina võidakse uuritavale teha kas tüümuse ultraheli, rindkere röntgenipilt (Röntgeniülesvõte rindkere piirkonnast (üks ülesvõte) 9,12 eurot), rindkere kompuutertomograafia või rindkere magnetresonantstomograafia.
Tüümuse lesioonide korral võidakse leviku ja/või ravivastusele kinnituse saamiseks teha – PET/KT jm.
Tüümus rindkere röntgenipildil
Röntgenipilt: normaalne tüümus noorel lapsel
Tüümuse kujutis rindkere röntgenipildil on varieeruv nii indiviiditi kui ka samal indiviidil – varieeruvad nii kuju, suurus, ka asukoht (ektoopiline tüümus) lesioonide kujutised kui ka tihedus jm.
Loote tüümuse ultraheliuuringud
Naistel võidakse raseduse ajal teostada loote ultraheliuuringuid, mille käigus võidakse vajadusel vastava aparaadi (näiteks värvi-doppler-ehhokardiograaf) kuvarile kuvada ja mõõta ka loote tüümust.[89][90][91][92][93]
1989. aastal demonstreerisid Felker jt, et tüümust saab vastavate seadmete ja tarkvara ning spetsialistide olemasolul kuvada ja uurida.[94]
Tüümuse varasem eestikeelne nimetus oli harknääre. Termin seostub arvatavasti ühe osaga teadlastest, kes varem kirjeldasid tüümuse funktsioone (mis olid suuresti teadmata) sarnaselt teiste näärmete funktsioonidega.
Geoffrey Keynes, The surgery of the thymus gland, British Journal of Surgery, 33. väljaanne, nr 131, lk 201–214, jaanuar 1946, DOI:10.1002/bjs.18003313102, (vaadatud 3.01.2015)
Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 1–10, Springer – Verlag Italia, 2008, (vaadatud 12.09.2014)
Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 4, 1912, OpenLibrary (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 5, 1912, OpenLibrary (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 3, 1912, OpenLibrary (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
Ragini Sharma, S. M. Kantwa, Amrita Jaitawat, Deepika Rani ja Neelam Jain, Postnatal Development of Thymus in Male Swiss Mice, Universal Journal of Environmental Research and Technology, 3. väljaanne, nr 3, lk 385–392, 2013, (vaadatud 3.02.2015)
W. D. Michalke, M. W. Hess, H. Riedwyl, R. D. Stoner ja H. Cottier, Thymic Lymphopoiesis and Cell Loss in Newborn Mice, University of Bern. BLOOD, 3. väljaanne, nr 4 (aprill), 1969, (vaadatud 27.12.2014)
K. Yamaguchi, M. Miyasaka, Microvasculature of the Sheep Thymus, Histophysiology of the Immune System, Advances in Experimental Medicine and Biology, 237. väljaanne, 1988, lk 571–575, (vaadatud 31.12.2014)
M. A. Ross ja V. Korenchevsky, The thymus of the rat and sex hormones, The Journal of Pathology and Bacteriology, 52. väljaanne, nr 3, lk 349–360, mai 1941, DOI: 10.1002/path.1700520308, (vaadatud 4.10.2014)
K. Yugesh, Dr. S. Swayam Jothi, Dr. K. Ranganathan, P. Jayaraman, Chavalin V. Bharath, Sujatha. N, Macroscopic and Microscopic study of thymus of pig, IOSR Journal of Dental and Medical Sciences (IOSR-JDMS), e-ISSN: 2279-0853, p-ISSN: 2279-0861. 13. väljaanne, nr 9 Ver. VIII (September 2014), lk 52–55, (vaadatud 28.12.2014)
ProBoost Thymic Protein A is a trademark of Genicel, Inc. "PROBOOST(TM) THYMIC PROTEIN A" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 7.06.2015. Vaadatud 28.12.2014.
Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 16, Springer – Verlag Italia, 2008, (vaadatud 12.09.2014)
Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 16, 1912, OpenLibrary (vaadatud 21.01.2015)(saksa keeles)
Vishwa Deep Dixit, Hyunwon Yang, [...], ja Dennis D. Taub, Ghrelin promotes thymopoiesis during aging, J Clin Invest. 1. oktoober 2007; 117(10): 2778–2790., doi: 10.1172/JCI30248, PMCID: PMC1964507, (vaadatud 3.02.2015)
Hector F. Deluca ja Marherita T. Cantorna, Vitamin D: its role and uses in immunology, detsember 2001, The FASEB Journal, 15. väljaanne, nr 14, lk 2579–2585, doi:10.1096/fj.01-0433rev, (vaadatud 21.02.2015)
Janeway CA Jr, Travers P, Walport M, et al., Generation of lymphocytes in bone marrow and thymus, "Immunobiology: The Immune System in Health and Disease.", 5. trükk, New York: Garland Science; 2001., (vaadatud 15.09.2014)
Rachmiel Levine, Rolf Luft, Advances in Metabolic Disorders, 5. köide, Allan L. Goldstein and Abraham White, The Thymus Gland: Experimental and Clinical Studies of Its Role in the Development and Expression of Immune Functions., lk 149-182 (151), 1971, Academic Press, (vaadatud 30.12.2014)
M. Louise Markert, Marcella Sarzotti, Daniel A. Ozaki, Gregory D. Sempowski, Maria E. Rhein, Laura P. Hale, Francoise Le Deist, Marilyn J. Alexieff, Jie Li, Elizabeth R. Hauser, Barton F. Haynes, Henry E. Rice, Michael A. Skinner, Samuel M. Mahaffey, James Jaggers, Leonard D. Stein, ja Michael R. Mill, Thymus transplantation in complete DiGeorge syndrome: immunologic and safety evaluations in 12 patients, BLOOD, 1. august 2003, 102. köide, number 3, (vaadatud 16.09.2014)
Juan De Leon-Luis, MD, PhD, Francisco Gámez, MD, Pilar Pintado, MD, Eugenia Antolin, MD, Ricardo Pérez, MD, Luis Ortiz-Quintana, MD, Joaquin Santolaya-Forgas, MD, PhD, Sonographic Measurements of the Thymus in Male and Female Fetuses[alaline kõdulink], American Institute of Ultrasound in Medicine • J Ultrasound Med 2009; 28:43–48 • 0278-4297/09/, (vaadatud 14.01.2015)
Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 9, Springer – Verlag Italia, 2008, (vaadatud 12.09.2014)
Jendrassik AE, (1856) Untersuchungen über den Bau der Thymusdrüse. Sitzungsberichte der Wiener Akademie der Wissenschaften. Math.-Nat. Klasse, 22. köide, 1856
Alfred Schambacher (1903) Über die Persistenz von Drüsenkanalen in der Thymus und ihre Beziehung zur Entstehung der Hassallschen Körperchen. Virchows Arch [Pathol Anat] 172: 368–394, 1903
J.M Fortescue-Brickdale, M.A., M.D. OXON. (SENIOR OUT-PATIENT PHYSICIAN AND PATHOLOGIST TO THE ROYAL HOSPITAL FOR SICK CHILDREN, BRISTOL.),OBSERVATIONS ON THE THYMUS GLAND IN CHILDREN., The Lancet, 166. väljaanne, nr 4284, lk 1029–1031, 7. oktoober 1905
Hammar JA (1905), Histogenese und Involution der Thymusdrüse. Anat Anz 27: 23–30 ja 41–89, 1905
Hart C (1915) Thymusstudien. V. Thymusbefunde bei Myasthenia gravis pseudoparalytica. Virchows Arch [Pathol Anat] 220: 185–213, 1915
ASHER, L. (1916) Eine nue Funktion der Thymusdruse nebst Bermerkungen uber andermeitige Beziehungen zwischen inneren Sekreten und Nervensystem. Cor. Bl. f. Schweiz. Aerzt. 48,1565. (Abstr. Endocrinology, 3, 507), 1916
DOUGLAS SYMMERS, M.D.; B. M. VANCE, M.D., EPITHELIOMATA OF THYMIC ORIGIN, september 1921, 28. väljaanne, nr 3, Arch Intern Med (Chic). 1921;28(3):239–251. doi:10.1001/archinte.1921.00100150002001., 1921
VICTOR C. JACOBSON, M.D., PRIMARY CARCINOMA OF THE THYMUS, juuni 1923, 31. väljaanne, nr 6, Arch Intern Med (Chic). 1923;31(6):847–856. doi:10.1001/archinte.1923.00110180068005, 1923
André Crotti, "Thyroid and thymus", LEA & FEBIGER, PHILADELPHIA ja NEW YORK, 1918
André Crotti, "Thyroid and thymus", LEA & FEBIGER, PHILADELPHIA ja NEW YORK, 2. trükk, 1922
Alexander Schmincke, Pathologie des Thymus, Drüsen mit Innerer Sekretion, Handbuch der Speƶiellen Pathologischen Anatomie und Histologie, 8. väljaanne, lk 760–809, 1926
Hammar JA (1926), Die Menschenthymus in Gesundheit und Krankheit. Ergebnisse der numerischen Analyse von mehr als tausend menschlichen Thymusdrüsen. Teil I: Das normale Organ. Zugleich eine kritische Beleuchtung der Lehre des "Status thymicus". Z Mikrosk Anat Forsch 6 [Suppl] 1–570, 1926
Hammett FS (1928), Die Physiologie der Thymus. In: Abderhalden E (Hrsg) Fortschritte der naturwissenschaftlichen Forschung. N .F., Heft 4. Urban & Schwarzenberg, Berlin, Wien, 1928
Hammar JA (1929) Die Menschenthymus in Gesundheit und Krankheit. Ergebnisse der numerischen Analyse von mehr als tausend menschlichen Thymusdrüsen. Teil II: Das Organ unter anormalen Korperverhältnissen. Zugleich Grundlagen der Theorie der Thymusfunktion. Z Mikrosk Anat Forsch 16 [SUppl]1–1114, 1929
J. BREM, M.D.; H. F. WECHSLER, M.D. http://archinte.jamanetwork.com/article.aspx?articleid=539902 MYASTHENIA GRAVIS ASSOCIATED WITH THYMOMA REPORT OF TWO CASES WITH AUTOPSY, Arch Intern Med (Chic). 1934;54(6):901–915. doi:10.1001/archinte.1934.00160180075006, 1934
Hammar JA (1936), Die normal-morphologische Thymusforschung im letzten Vierteljahrhundert. Analyse und Synthese nebst einigen Worten zu der Funktionsfrage. Joh. Ambros. Barth, Leipzig, 1936
Gilmour JR (1937) The embryology of the parathyroid glands, thy thymus and certain associated rudiments. J Pathol Bact 45: 502–522, 1937
Norris EH (1938) The morphogenesis and histogenesis of the thymus gland in man. In which the origin of the Hassall's corpuscles of the human thymus is discovered. Carnegie Inst Wsh Publ,no 496.Contrib Embryol 27: 191–221, 1938
A. GRAEME MITCHELL, M.D.; JOSEF WARKANY, M.D., THE PROBLEM OF THE THYMUS IN CHILDREN, JAMA. 1939;112(4):283–285. doi:10.1001/jama.1939.02800040001001., 28. jaanuar 1939, 112. väljaanne, nr 4, 1939
M. A. Ross ja V. Korenchevsky, The thymus of the rat and sex hormones, The Journal of Pathology and Bacteriology, 52. väljaanne, nr 3, lk 349–360, mai 1941, DOI: 10.1002/path.1700520308, mai 1941
Werner Teichmann, Über die myoiden Zellen des Thymus, Zeitschrift für Zellforschung und Mikroskopische Anatomie Abt. A, 32. väljaanne, nr 2, lk 194–208, 14. oktoober 1942
Wolfgang Bargmann, (1943) Der Thymus. In: Mollendorff W von (Hrsg) Handbuch der mikroskopischen Anatomie des Menschen, 6/IV. köide Springer, Berlin, lk 1–172, 1943
Geoffrey Keynes, The surgery of the thymus gland, British Journal of Surgery, 33. väljaanne, nr 131, lk 201–214, jaanuar 1946, DOI:10.1002/bjs.18003313102, 1946
Tesseraux H (1959) Physiologie und Pathologie des Thymus. In: Zwanglose Abhandlungen aus dem Gebiet der inneren Sekretion, 9. köide, Joh. Ambros. Barth, Leipzig, 1959
Dr. Donald Metcalf M. D., Regulation of Thymic Lymphopoiesis, The Thymus Recent Results in Cancer Research / Fortschritte der Krebsforschung / Progrès dans les recherches sur le cancer, 5. väljaanne, lk 32–43, 1966
EVERETT, N.B. ja R.W. TYLER (CAFFREY). Lymphopoiesis in the thymus and other tissues: Functional Implications. in International Review of Cytology, 22. väljaanne, toimetajad Bourne, G.H., J.F. Danielli ja K.W. Jeon, Academic Press, New York, lk 205–237, 1967
Irving L. Weissman,THYMUS CELL MIGRATION, J Exp Med. 1. august 1967; 126(2): 291–304, PMCID: PMC2138311, 1967
Roberto Kretschmer, M.D., Burhan Say, M.D., David Brown, M.D., ja Fred S. Rosen, M.D., Congenital Aplasia of the Thymus Gland (DiGeorge's Syndrome), N Engl J Med 1968; 279:1295–1301, 12. detsember 1968, DOI: 10.1056/NEJM196812122792401, 1968
Hess MW (1970) Lymphatischer Apparat, insbesondere Thymus, in der Pathogenese der Defektimmunopathien. In: Studer A, Cottier H (Hrsg) Handbuch der allgemeinen Pathologie. VII/3 köide: Immunreaktionen. Springer, Berlin Heidelberg New York, lk 182–236, 1970
Rachmiel Levine, Rolf Luft, Advances in Metabolic Disorders, 5. köide, Allan L. Goldstein and Abraham White, The Thymus Gland: Experimental and Clinical Studies of Its Role in the Development and Expression of Immune Functions., lk 149 -182 (151), Academic Press, 1971
Hemmingsson EJ, Aim GV (1973) Migration of haemopoietic cells from the yolk sac to the thymus and the bursa of Fabricius in the chick embryo. Acta Pathol Microbiol Scand [A] 81: 79–84, 1973
GENEVIEVE S. INCEFY, MIREILLE DARDENNE, SAVITA PAHWA, ELENA GRIMES, RAJENDRA K. PAHWA, ELIZABETH SMITHWICK, RICHARD O'REILLY, ja ROBERT A. GOOD, Thymic activity in severe combined immunodeficiency diseases, Proc. Natl. Acad. Sci. USA, 74. väljaanne, Nr 3, lk 1250–1253, märts 1977
K. Yamaguchi, M. Miyasaka, Microvasculature of the Sheep Thymus, Histophysiology of the Immune System, Advances in Experimental Medicine and Biology, 237. väljaanne, 1988, lk 571–575, 1988
Kontny HU, Sleasman JW, Kingma DW, Jaffe ES, Avila NA, Pizzo PA, Mueller BU., http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/9290614 Multilocular thymic cysts in children with human immunodeficiency virus infection: clinical and pathologic aspects. Lühikokkuvõte.], J Pediatr. august 1997 ;131(2):264-70., 1997
T.A. Simmers, C. Jie, M.C.T.B. Sie, Thymic tuberculosis: A case report, The Netherlands Journal of Medicine, 51. väljaanne, nr 2, august 1997, lk 87–90, 1997
M Marušić, M Turkalj-Kljajić, M Petrovečki, B Užarević, M Rudolf, D Batinić, R Ugljen, D Anić, Z Ćavar, I Jelić, ja B Malenica, Indirect demonstration of the lifetime function of human thymus, Clin Exp Immunol. veebruar 1998; 111(2): 450–456., doi: 10.1046/j.1365-2249.1998.00470.x, PMCID: PMC1904903, 1998
Yang Y, Ashwell JD. Thymocyte apoptosis., J Clin Immunol. nov 1999;19(6):337-49., nov 1999
Marc de Perrota, Marie-Anne Bründlerb, Christophe Girardetb ja Anastase Spiliopoulosa, Spontaneous hemorrhage of thymus and thymoma in adults, Eur J Cardiothorac Surg (1999) 16 (6): 674–676. doi: 10.1016/S1010-7940(99)00319-X, 1999
Mark Pezzano, Michael Samms, Marcia Martinez, ja Jerry Guyden, Questionable Thymic Nurse Cell, Microbiol Mol Biol Rev. september 2001; 65(3): 390–403.doi: 10.1128/MMBR.65.3.390-403.2001, PMCID: PMC99033, 2001
Hector F. Deluca ja Marherita T. Cantorna, http://www.fasebj.org/content/15/14/2579.full Vitamin D: its role and uses in immunology, detsember 2001, The FASEB Journal, 15. väljaanne, nr 14, lk 2579–2585, doi:10.1096/fj.01-0433rev, 2001
M. Louise Markert, Marcella Sarzotti, Daniel A. Ozaki, Gregory D. Sempowski, Maria E. Rhein, Laura P. Hale, Francoise Le Deist, Marilyn J. Alexieff, Jie Li, Elizabeth R. Hauser, Barton F. Haynes, Henry E. Rice, Michael A. Skinner, Samuel M. Mahaffey, James Jaggers, Leonard D. Stein, ja Michael R. Mill,Thymus transplantation in complete DiGeorge syndrome: immunologic and safety evaluations in 12 patients, BLOOD, 1. august 2003, 102. köide, number 3, 2003
Richard Nickel,August Schummer, Eugen Seiferle, Lehrbuch der Antomie der Haustiere., 4. trükk, III. köide, Kreislaufsystem, Haut und Hautorgane, Parey Verlag, 2005
Valsamo K. Anagnostou, Ipatia Doussis-Anagnostopoulou, Dina G. Tiniakos, Despina Karandrea, Emmanouil Agapitos, Petros Karakitsos, Christos Kittas, Ontogeny of Intrinsic Innervation in the Human Thymus and Spleen, doi: 10.1369/jhc.6A7168.2007J, Histochem Cytochem, August 2007, 55. väljaanne, nr 8, lk 813–820, 2007
M. C. Naranjo, J. M. Guerrero, A. Rubio, P. J. Lardone, A. Carrillo-Vico, M. P. Carrascosa-Salmoral, S. Jiménez-Jorge, M. V. Arellano, S. R. Leal-Noval, M. Leal, …, Melatonin biosynthesis in the thymus of humans and rats, Cellular and Molecular Life Sciences, märts 2007, 64. väljaanne, nr 6, lk 781–790, 2007
Vishwa Deep Dixit, Hyunwon Yang, [...], ja Dennis D. Taub, Ghrelin promotes thymopoiesis during aging, J Clin Invest. 1. oktoober 2007; 117(10): 2778–2790., doi: 10.1172/JCI30248, PMCID: PMC1964507, 2007
Sung Bin Park, MD, Hak Hee Kim, MD, [...], ja Gyungyub Gong, MD, Thymic Metastasis in Breast Cancer: A Case Report, Korean J Radiol. juuli–august 2007; 8(4): 360–363., doi: 10.3348/kjr.2007.8.4.360, PMCID: PMC2627165, 2007
Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 1–17, Springer – Verlag Italia, 2008
Adrian Liston, Katherine M. Nutsch, Andrew G. Farr, Jennifer M. Lund, Jeffery P. Rasmussen, Pandelakis A. Koni, ja Alexander Y. Rudensky, Differentiation of regulatory Foxp3 T cells in the thymic cortex, doi10.1073pnas.0801506105, PNAS, 19. august 2008, 105. väljaanne, nr 33, lk 11903–11908, 19. august 2008
J. Kannan, P. Karkuzhali, ja S. Lakshminarasimhan, Thymic seminoma, Indian J Med Paediatr Oncol. Jaanuar–märts 2009; 30(1): 46–49. doi: 10.4103/0971-5851.56338, PMCID: PMC2902217, 2009
Thomas W. Shields, Joseph LoCicero, Carolyn E. Reed, Richard H. Feins, "General Thoracic Surgery", 7. trükk, lk 2061, Lippincott Williams & Wilkins, 2009
Juan De Leon-Luis, MD, PhD, Francisco Gámez, MD, Pilar Pintado, MD, Eugenia Antolin, MD, Ricardo Pérez, MD, Luis Ortiz-Quintana, MD, Joaquin Santolaya-Forgas, MD, PhD, Sonographic Measurements of the Thymus in Male and Female Fetuses, American Institute of Ultrasound in Medicine • J Ultrasound Med 2009; 28:43–48 • 0278-4297/09/, 2009
Hyunwon Yang, Yun-Hee Youm, Bolormaa Vandanmagsar, Jennifer Rood, K. Ganesh Kumar, Andrew A. Butler, ja Vishwa Deep Dixit, Obesity accelerates thymic aging, Blood, 29. oktoober 2009, 114. väljaanne, nr 18, 2009
Katie E. Foster, Julie Gordon, Kim Cardenas, Henrique Veiga-Fernandes, Taija Makinen, Elena Grigorieva, David G. Wilkinson, C. Clare Blackburn, Ellen Richie, Nancy R. Manley, Ralf H. Adams, Dimitris Kioussis ja Mark C. Coles, EphB–ephrin-B2 interactions are required for thymus migration during organogenesis, 13414–13419, PNAS, 27. juuli 2010, 107. väljaanne, nr 30, www.pnas.org/cgi/doi/10.1073/pnas.1003747107, 27. juuli 2010
Eric A. Engels, Epidemiology of thymoma and associated malignancies, J Thorac Oncol. oktoober 2010; 5(10 Suppl 4): S260–S265., doi: 10.1097/JTO.0b013e3181f1f62d, PMCID: PMC2951303, 2010
Seksenyan A, Ron-Harel N, Azoulay D, Cahalon L, Cardon M, Rogeri P, Ko MK, Weil M, Bulvik S, Rechavi G, Amariglio N, Konen E,Koronyo-Hamaoui M, Somech R, Schwartz M., Thymic involution, a co-morbidity factor in amyotrophic lateral sclerosis., J Cell Mol Med. oktoober 2010;14(10):2470-82. doi: 10.1111/j.1582-4934.2009.00863.x., PMID 19650830, 2010
Krisztian Kvell, Zoltan Varecza, Domokos Bartis, Sebastian Hesse, Sonia Parnell, Graham Anderson, Eric J. Jenkinson, ja Judit E. Pongracz, Wnt4 and LAP2alpha as Pacemakers of Thymic Epithelial Senescence, PLoS One. 2010; 5(5): e10701. doi: 10.1371/journal.pone.0010701, PMCID: PMC2872673, 2010
Pierre Demondiona, Pierre Validireb, Jean Trédanielc ja Dominique Gossota, Thymic metastasis from lung carcinoma, Interact CardioVasc Thorac Surg (2011) 12 (5): 848–849., doi: 10.1510/icvts.2010.257030, 2011
Alexander Y. Rudensky, Regulatory T Cells and Foxp3, Immunol Rev. mai 2011; 241(1): 260–268. doi: 10.1111/j.1600-065X.2011.01018.x, PMCID: PMC3077798, NIHMSID: NIHMS278191, (vaadatud 4.02.2015)
James Dooley ja Adrian Liston, Molecular control over thymic involution: From cytokines and microRNA to aging and adipose tissue, European Journal of Immunology, 42. väljaanne, nr 5, lk 1075, lk 1073–1079, DOI: 10.1002/eji.201142305, 26. aprill 2012
K. Vijaya Lakshmi, B. Narasinga Rao ja M. Pramila Padmini, HISTO-MORPHOGENESIS OF THYMUS IN HUMAN FOETUSES, International Journal of Basic and Applied Medical Sciences ISSN: 2277-2103, 2012, 2. väljaanne, (2) mai–august, lk 78–82, 2012
Ewan A. Ross, Ruth E. Coughlan, Adriana Flores-Langarica, Sian Lax, Julia Nicholson, Guillaume E. Desanti, Jennifer L. Marshall, Saeeda Bobat, Jessica Hitchcock, Andrea White, William E. Jenkinson, Mahmood Khan, Ian R. Henderson, Gareth G. Lavery, Christopher D. Buckley, Graham Anderson ja Adam F. Cunningham, Thymic Function Is Maintained during Salmonella-Induced Atrophy and Recovery, J Immunol, 19. september 2012
Magali Irla, Jeanne Guenot, Gregg Sealy, Walter Reith, Beat A. Imhof, ja Arnauld Serge, Three-Dimensional Visualization of the Mouse Thymus Organization in Health and Immunodeficiency, The Journal of Immunology, 17. detsember 2012, doi:10.4049/jimmunol.1200119, 2012
Alison M. Farley, Lucy X. Morris, Eric Vroegindeweij, Marianne L. G. Depreter, Harsh Vaidya, Frances H. Stenhouse, Simon R. Tomlinson, Richard A. Anderson, Tom Cupedo, Jan J. Cornelissen, ja C. Clare Blackburn, Dynamics of thymus organogenesis and colonization in early human development, Development., 1. mai 2013; 140(9): 2015–2026., doi: 10.1242/dev.087320, PMCID: PMC3631974, 2013
Shaun Deen, Alexander S. Farivar, ja Brian E. Louie, Thoracic Techniques: Robotic Thymectomy for Thymoma, Indian J Surg Oncol. 2013 juuni; 4(2): 132–137., doi: 10.1007/s13193-013-0211-5, PMCID: PMC3693143, 2013
Ragini Sharma, S. M. Kantwa, Amrita Jaitawat, Deepika Rani ja Neelam Jain, Postnatal Development of Thymus in Male Swiss Mice, Universal Journal of Environmental Research and Technology, 3. väljaanne, nr 3, lk 385–392, 2013
T. Petteri Arstila ja Hanna Jarva, Human APECED; a Sick Thymus Syndrome?, Front Immunol. 2013; 4: 313., 7. oktoober 2013. doi: 10.3389/fimmu.2013.00313, PMCID: PMC3791424, 2013
Rajashree Sheelawant Raut, Anjana Gaikwad, B. H. Bahetee, Morphohistological Study of Thymus of an Adult Cadaver, International Journal of Recent Trends in Science And Technology, ISSN 2277-2812 E-ISSN 2249-8109, 9. väljaanne, nr 1, lk 146–148, 2013
Zoltan Fehervari, Thymic B cells. Lühikokkuvõte., Nature Immunology 14, 1211 (2013) doi:10.1038/ni.2777, 15. november 2013
Graham Anderson, Song Baik, Jennifer E. Cowan, Amanda M. Holland, Nicholas I. McCarthy, Kyoko Nakamura, Sonia M. Parnell, Andrea J. * White, Peter J. L. Lane, Eric J. Jenkinson, jt., Mechanisms of Thymus Medulla Development and Function, Thymic Development and Selection of T Lymphocytes, Current Topics in Microbiology and Immunology, 373. väljaanne, lk 19–47, 2014
K.Yugesh, Dr. S. Swayam Jothi, Dr. K. Ranganathan, P. Jayaraman, Chavalin V Bharath, Sujatha.N, Macroscopic and Microscopic study of thymus of pig, IOSR Journal of Dental and Medical Sciences (IOSR-JDMS), e-ISSN: 2279-0853, p-ISSN: 2279-0861. 13. väljaanne, nr 9 Ver. VIII (September 2014), lk 52–55, 2014
Pikemalt artiklis Hiire tüümus
