Pärnu ajalugu on ülevaade Pärnu linna ajaloost.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2022) |
 |
See artikkel on Pärnu linnast; 13.–16. sajandini eksisteerinud linna kohta vaata artiklit Vana-Pärnu |
Suur osa Pärnumaast oli viimase jääaja lõpul jää taganemisel jääpaisjärve vee all. Seetõttu on Pärnumaal halb põllupind, liivmullad, sood ja rabad. Selles piirkonnas on aga rohkesti metsi, kus elas hulgaliselt metsloomi, samuti kalarikkaid jõgesid. Tolleaegseile asukaile polnudki oluline hea põllumaa, tähtsamad olid vesi ja metsad.
Vanimad luu- ja sarvriistade leiud on pärit Reiu jõe suudmest Sindi-Lodja asulakohtadest. Sinna olid need sattunud erosiooni teel: jõeveed olid esemed välja uhtunud ja jõepõhja matnud. Leidude hulgas oli esemeid, mis kuulusid litoriina- ja ka antsülusaega. Et leida endisi asulakohti, tuleb rekonstrueerida maastikupilt. Geoloog W. Ramsay on kindlaks teinud, et litoriinamere maksimumi ajal ujutasid mereveed Pärnu ümbruse rannaküla üle kuni 10 m kõrguseni. Kui selle kõrguse järgi rekonstrueerida endist mereranda, saame Reiu jõe suudmes u 0,5 km laiuse ja 5 km pikkuse rannavalli, mis moodustas saare, mille kõrgus oli 10–15 m üle praeguse merepinna. Valli taga ulatus vesi umbes Sindi mõisani, moodustades madala laguuni rannavalli ja Sindi mõisa vahelisel alal. Pärnu jõgi suubus sel ajal Sindi mõisa juures laguuni. Laguun oli kiviaja asukaile parimaks asukohaks, pakkudes häid kalastamisvõimalusi.
Tänapäeval tuntud Läänemeri, antsülüseaegne sisejärv, tõmbus aga aastatel 5000–4600 eKr niivõrd kaugele tagasi, et laguun jäi kuivaks ja selle põhjas tekkis turvas. Maapinna langemisega Taani väinades hakkas Põhjamerest pikkamööda sisejärve voolama soolane merevesi, mis tõstis viimase veetaset ja järve asemele tekkis Litoriinameri (praegune Läänemeri). Selle vesi tõusis u 4000 aastat eKr jälle umbes 10 m võrra praegusest merepinnast kõrgemale ja pika saare tagune laguun täitus uuesti veega. Vesi seisis seal kauem, võib-olla II aastatuhandeni eKr. Sellest järeldame, et tolleaegsetel kalur-küttidel oli võimalus elada saarel (rannavallil) juba alates antsalüseajast, u 6600 aastat eKr, litoriinaajal ja isegi kammkeraamikakultuuri ajal. Kui meri taganes jälle Koksi ja Kembi vahelisele alale (kohalikud nimed) ja vee kõrgus oli jõudnud 8,5 meetrini, murdis Pärnu jõgi tõenäoliselt saarest (rannavallist) otse läbi ja hävitas suure osa endisest asulakohast, kandes samal ajal teele ette jäänud leide laiali ja osa oma põhja setitades. Koksi ja Waldhofi vahele oli aga vahepeal tekkinud u 6,4 m kõrgune [1] lame kõrgendik, mis polnud rannavall, vaid lääne- ja edelatuultega merepoolt üleskuhjatud liiva- ja mullamass, millest Pärnu jõgi ei saanud läbi murda. Jõgi pöördus oma sängiga loode poole, leides sealt pehmemaid maakihte ja rajas endale uue tee merre. Seda teame tänapäeval. Nii tekkis Pauka ehk Tammiste käär.
Arvatavasti võisid Pauka käär ja loodesse pöörduv suudmeala kujuneda alles kiviaja lõpul või hiljem. Seda näitab asjaolu, et seni pole allpool Pauka kääru leitud noorema kiviaja maaleide, küll aga tollesse ajastusse kuuluvaid leide Reiu jõe vasakult kaldalt. Võime teha järelduse, et nooremal kiviajal ulatus meri veel Pauka kääruni, kus polnud võimalik asulaid rajada.
Eelpool kirjeldatud rannavall (saar) ja rannik Reiu jõest mere poole olid eluasemeks tolleaegsetele kalur-küttidele. Seda tõendavad rikkalikud luu-, sarv- ja kiviriistade leiud. Leitud esemed on peamiselt kalastus- ja jahiriistad, väga vähe on igapäevaseid töö- ja tarberiistu.
Asulad on alati tekkinud kohtadesse, kuhu oli kerge juurde pääseda. Pärnu linna asukoht on hästi valitud. Sealt läksid teed põhja ja lõunasse, itta ja loodesse, linn asus suure jõe suudmes ja oli ligipääsetav ka mere kaudu. Et esimesed asukad, kalur-kütid elasid Pärnu jõe suudmealal juba VIII sajandil eKr, tõendavad arheoloogilised leiud 1967 Pärnu jõe paremal kaldal Pulli küla maa-alal.
Muinasajast pole Pärnu jõe suudmealale jäänud linnuse jälge. Üldse oli Pärnu jõe suudmesse sadama ehitamine lootusetu ettevõtmine, sest suudmeala muutus iga suurema kevadise jäämineku järel ning tugevad edela- ja läänetormid sulgesid vahetevahel suudmeala hoopis. Lähim maalinnus, Soontagana maalinn, asus sealt u 45 km põhja pool soode ja rabade keskel.
Keskajal oli nüüdse Pärnu kohal kaks linna.
Vana-Pärnu
Vana-Pärnu (Perona), mille Saare-Lääne piiskop oli asutanud Sauga jõe suudmesse, sai 1251 tema piiskopkonna keskuseks. Kui leedulased selle 1263. aastal maha põletasid, viidi Saare-Lääne piiskopkonna pealinn Haapsallu.
Vana-Pärnu hävitati mitu korda, viimati Poola-Rootsi sõjas. Linna taastamist takistasid Rootsi kuninga Karl IX 1607. aastal ja ka Poola kuninga Sigismund III poolt 1611. aastal, Poola võimu ajal tehtud otsused, mis keelasid linna uuestiehitamise, kuni tema taastamine keelati Rootsi võimu alguses 1617. aastal, hiljem linna maa-ala ostis Uus-Pärnu linn ja liitis endaga. Vana-Pärnu toomkiriku kive kasutati 1660. aastal Uue-Pärnu haigla ja linnakooli ehitamiseks ja 1870. aastate paiku kadusid Toomkiriku, ühtlasi Vana-Pärnu linna viimased jäljed. Säilinud on vaid Vana-Pärnu kalmistu.
Uus-Pärnu
Uus-Pärnu (Embeck) tekkis Pärnu ordulinnuse ümber, mida ürikuis on mainitud 1265. Uus-Pärnu linnale pani oma privileegiga 5. aprillist 1265 aluse Saksa ordu Liivimaa haru ordumeister Konrad von Mandern (maameister 1263–1266). See oli müüriga kindlustatud kaubalinn (linnaõigused alates 1318), Hansa Liidu liige, Novgorodi viival jõeteel. Linna valitsusorganina tegutses varakate linnakodanike seast valitud Pärnu raad.
Pärnu ordulinnus ehitati väidetavalt 14. sajandil, ordumeister Gerhard von Jorki valitsusajal. Eeslinnuse vanimateks osaks peetakse selle väravaehitisi. Hiljem ehitati ümber Uus-Pärnu ala ka kivimüür ja teine eelkindlus, et kindlustada Pärnu linna ja linnust. Kui Pärnule jõuti ümber ehitada kivimüür, oli selles seitse väravat. Valdavalt 14. sajandil rajatud Pärnu linnamüüris olid teadaolevalt järgmised väravad ja tornid: ringmüüri kirdenurgas asus ümartorn (Viljandi torn, Valge torn, Püssirohu torn). 1533. aasta suures tulekahjus plahvatas seal hoitud püssirohi, torn taastati veelgi võimsamana ja see sai nimeks Uus torn. Kagunurgas seisis Punane torn, mis on praegugi alles, Valge torni asukoht tänapäeva Port Arturi tagusel parkimisplatsil on kivisillutisega maha märgitud[2]. Pühavaimu tänava otsas asus samanimeline linnamüüritorn. Linnamüüri väravatest on teada linna jõepoolsel küljel Jõe värav[3], Väike värav ja Gilditoa värav, idaküljel Viljandi (ka Karja) värav ning lõunaküljel Riia ja Ranna värav.[4]. Keskaegsetest linnakindlustustest on säilinud vaid 15. sajandil rajatud Punane torn (Hommiku 11). Vallikraav ümbritses linna kindlasti 15. sajandi lõpuks, 17. sajandi plaanidelt on ajaloolased välja lugenud, et linna ümbritses viie vitsa (19 meetri) laiune vesitõke ja Pärnu muldkindlustused.
Pärnu peakirik oli linna keskmes asunud Nikolai kirik, mis ehitati 13.–14. sajandil kaupmeeste kirikuks. Ülejäänud Pärnu linnarahvale oli mõeldud Püha Vaimu kirik Pühavaimu tänaval. Ranna värava kõrval asus Gertrudi kabel, mis oli eelkõige palverändurite pühakoda. Pärnu ordulinnuse konvendihoones asus Püha Jüri kabel. Pärnu linnamüürist väljapoole jäid Anna kabel ja Maarja-Magdaleena kabel. Need olid eesti talupoegade ja teenijate jaoks.
Hansalinn Pärnu
Sellel ajal oli Hansalinna Pärnu peatänavaks Pikk tänav, millega ristus Riia tänav, mis lõppes samanimelise Riia värava juures. Lõunapoolses linnamüüris paiknenud Riia värav asus praegusel Nikolai tänaval umbes Kadri kohviku ja Nikolai Lehtla vahel. Uus-Pärnu suuremad kivimajad ja aidad asusid linna põhjaosas ehk jõepoolses osas – Pärnu sadamat, turuplatsi ja lossi ühendavate tänavate ääres, millest tähtsaim oli Pikk tänav. Kivimaju oli ka sadamat ja turuplatsi Riia väravatega ühendava Nikolai tänava äärde, mis ühendas linna tähtsa maanteega Riia suunas. Ristkülikukujulise majade pikemad seinad suundusid tavaliselt krundi sügavusse, tänava äärde jäi trepiga uks põhikorrusele. Põhikorruse all võisid olla tänavale avanevate luukidega käsitöölistele või kauplejatele väljarenditavad poed (bude) ja maja tagaosas majandusruum. Maja põhikorrusel oli külalistetuba (diele), köök, köetav eluruum ja kambrid. Kivimaja ülemistel korrustel asusid tavaliselt kaubaruumid. Hansakaupmeeste vahendusel saabusid Pärnusse soolalaadungid peamiselt Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Sool oli tähtis nii toidu maitsestamisel kui ka säilitamisel. Hansakaupmehed vedasid veel sisse kalleid idamaiseid maitseaineid. Pärnusse veeti soola peamiselt Prantsusmaalt Loire´i suudmes asuvast Baie´st, samuti Garonne´i suudmes asuvast Brouages´ist, Saksamaalt veeti sisse Trave ja Lüneburgi soola. Olulise osa Uus-Pärnusse sisseveetavast kaubast moodustasid viinamarjaveinid ja õlu, luksuskaubaks olid kallid idamaised vürtsid[5]. Uus-Pärnu käsitööliste linnajao puumajadel oli enamasti üks või kaks ruumi ja perekonda omava käsitöölise töökoda pidi paiknema eraldi. Pärnu hansalinnas tegutsesid kangruid, kelle peamiseks toodanguks oli lõuend, kuivõrd kohalik lina oli hea tooraine. Peale selle tegid kangrud ka watmali. Peamised kangasordid, millega Pärnus kaubeldi olidki kalev, lõuend ja vatmal. Käsitööliste linnajao puithooned lahtiste tulekolletega polnud kuigi ohutud ja 15. ja 16. sajandi vahetusel toimus kolm ülelinnalist tulekahju (1488., 1512. ja 1524. aastal).
Pärnu hansalinnas peeti neli korda aastas ka suuri laadapäevi: tooma- (21. detsembril) ja küünlapäeval (2. veebruaril), paastu esimesel nädalal ning jaanipäeval (24. juunil). 15. sajandi teisel poolel kehtestati kõigis Liivimaa hansalinnades põhimõte: “võõras ärgu kaubelgu võõraga”, millega kaitsti kohalikke kaupmehi, kuivõrd kõik kaubatehingud võisid toimuda ainult nende vahendusel. Väikekaubandust võisid Pärnus harrastada vaid kodanikud, kodanikuõigusteta vabadel kaubasellidel oli kauplemine piiratud. Uus-Pärnu jaoks ei kujunenud transiitkaubandus nii tähtsaks nagu Tallinnas või Tartus. Hiliskeskajal kujunes aga Pärnust eeskätt väljaveosadam kohalikule põllumajandustoodangule. Uus-Pärnul olid Liivimaa linnadest kõige tihedamad kaubasidemed Riia ja Tallinnaga. Väljaspool Liivimaad olid tähtsaimad partnerid Lübeck, samuti Rostock ja Danzig. Pärnu hansalinna ekspordist oli tähtsaim Lääne-Euroopas kõrgelt hinnatud teravili: rukis, oder ja linnased. 14. sajandi lõpul ületas Pärnu linakaubanduses koguni Riiat, kuid jäi alla Tallinnale. Pärnu eksportkaupade loetelusse kuulusid veel hülgerasv, härja- ja lehmanahad, sokusarved, kanepiheie ning vähesel määral veeti välja puitu. 16. sajandil tõusis rahvusvahelises kaubanduses Amsterdami tähtsus.
Hansa-ajast on osaliselt säilinud Pärnus: Punane torn Hommiku tänav 11, millest on säilinud u. 15. sajandil ehitatud vangitorni kaks alumist korrust, torn ehitati 18. sajandi lõpus ümber linnavanglaks. Tellistest elumaja 14.–16. sajandist Nikolai tänav 10, millest on säilinud soklikorrus ja sisetrepid, mis on eksponeeritud kaasaegse ärihoone esimesel korrusel. Jõe värav 14. sajandist Aida tänav 3, millest on säilinud on torni alusmüürid, linnast sadamasse viinud tee puitkate, Põhja tänava sadeveerennid ja väravapostide fragmendid, mis on eksponeeritud Pärnu Muuseumi fuajees. Hansa ajastust on markeeritud Pärnu komtuuri lossi nurk, Akadeemia tänav 4. Keskaegse Pärnu linnamüüri kivid Õhtu tänava ääres Venuse bastioni muldkehandis. Pärnu komtuurilossi eelkindlustuse vahitorn linna ja lossi ühise ringmüüri loodenurgas, Pärnu Vallikäärus Venuse bastioni keskel. Keskaegse Nikolai kiriku kunagisse kirikaeda on paigutatud mälestuskivi kirikule, mis hävis Teises maailmasõjas.
Pikemalt artiklites Pärnu linnamüür ja Pärnu ordulinnus
1670. aastal algas Pärnu linna uute ajakohaste kindlustuste planeerimine ja ajapikku ehitamine. Linn ümbritseti moodsate vallide, bastionide, raveliinide ja laia vallikraavi süsteemiga. Vana Pärnu linnamüür ja väravad lammutati. Bastionide liinile ehitati monumentaalsed väravad: Tallinna ehk Carl Gustavi ja Riia ehk Hundi värav. Riia värava ette ehitati raveliin Morgenstern, nende ümberehituste käigus kadus lammutati esialgne Riia värav. Põhjasõja käigus läks Pärnu koos ülejäänud Eesti- ja Liivimaaga Vene tsaaririigi koosseisu. Rootslaste kavandatud Pärnu linna kindlustamise elluviimisel ehitati 1777. aastal Tallinna ja Riia värava vahimajad. Neist esimene hävis 1944 septembris, teine püsib tänapäevani[6].
1543. aastal oli Uus-Pärnu linnamüüri sees asuv piirkond suhteliselt tihedasti hoonestatud: 110 numereeritud krundil oli 15 puidust, 17 vahvärk-, 11 määramata ja ülejäänud kivist hoonestust. Ülejäänud majad asusid väljaspool linnamüüri. Linnas oli väike aed. Riia maantee algus (Suure- ja Väike-Jõe Heno tänavani, Pargi, Suur-Sepa kuni Karja tänavani) oli hõreda puithoonestusega (elamud, majapidamishooned ja üksikud töökojad, hoonestus oli ühekorruseline, laokorrusega pööningul ja poodidega soklikorrusel. Eeslinnades ja jõgede kallastel paiknesid linnakalurite hütid. Linna põhjaküljel jõe ääres asus kaubasadam. Linna peatänavaks oli ida–läänesuunaline Pikk tänav, (mis hävitati 1954. aastal, praegu Pika tänava põhjakülg) ja sellega turuplatsil ristuv Riia ehk Nikolai tänav.
1550. aastal oli linnas 70 kivist ja 30 puitelamut, 13 kõrtsi ja kivist aitasid, elanikke oli 1000–1200. Linna müüriga piiratud territooriumi suuruseks oli 6500 m². (Keskaegne linnastruktuur ja põhiosa hoonestusest ning tänavavõrgust likvideeriti 1954. aastal seoses Lenini allee rajamisega).
Vene-Liivi sõja käigus 1560. aasta sügisel rüüstas ja põletas linna venelaste sõjasalk, 1562. aastal vallutasid Pärnu ja Padise rootslased, kuid linna kaitsvad palgasõdurid loovutasid linna 1562. aastal linna Poola vägedele ja mõisameestele. Rootsi sõjaväe ülemjuhatajaks Eestimaal Henrik Klasson Horn, kes vallutas Koluvere linnuse, ei suutnud tagasi vallutada 29. aprillil 1565. aastal Poola teenistuses olnud Liivimaa mõisameeste kätte langenud Pärnut, mis jäi formaalselt Poola võimu alla 9. juulini 1575, kui linn rüüstati ja põletati uuesti Vene vägede poolt 1575. aastal. 1582. aastal sõlmis Moskva tsaaririik Rzeczpospolitaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583. Rootsiga Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivimaa ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna alad) jäid Rzeczpospolitale.
- Pikemalt artiklites Liivimaa sõda ja hertsog Magnus
- Pikemalt artiklis Poola aeg, Rzeczpospolita Liivimaa hertsogkond
Pärast rahulepingute sõlmimist sõjapoolte vahel jaguses endine Vana-Liivimaa Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti Riia peapiiskopkond ja Tartu piiskopkond Rzeczpospolita võimu alla ning Gotthard Kettleri Kuramaa hertsogkond Rzeczpospolita vasallriigiks. Põhja-Eesti – Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond aga Rootsi krooni alluvusse. Liivimaa koos Riia, Tartu ja Pärnuga sai Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi osaks, kuigi säilitas mõningase autonoomia ja luterliku usutunnistuse. Poola-Leedu võimualadel toimus aastatel 1583–1625 suurem mõisade ümberjagamine, tänapäeva Eesti aladele jäi üheksa staarostkonda: Helme, Karksi, Kirumpää, Laiuse, Põltsamaa, Pärnu, Tartu, Vastseliina ja Viljandi.
- Pikemalt artiklites Pärnu staarostkond ja Pärnu vojevoodkond
1600–1611 aastate Poola-Rootsi sõja ajal Leedu suurhetman Jan Karol Chodkiewicz piiras ja vallutas Pärnu, kui ööl vastu 1. märtsi alanud rünnakul Poola väed suutsid hävitada Pärnu lõunavärava ja tungida linna. Peatselt sunniti alistuma ka Pärnu linnuses paiknev garnison. Poolakate kätte langes ka kaks sõjalaeva ja hulgaliselt paate. Chodkiewicz jättis Pärnut kaitsma 200 meest ning lahkus Riia suunas, mida piirasid Joachim Friedrich von Mansfeldi väed.
- Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1600–1611)
1617–1618 aastate Poola-Rootsi sõja ajal vallutasid Pärnu linna mõnepäevase piiramise järel, 1617. aasta 11. augustil Rootsi väed ja Rootsi väed okupeerisid Liivimaa ranniku, Grobinast Pärnuni. Raske majandusliku olukorra ja toiduainete puuduse tõttu, kuna maa oli aga ülimalt suures ulatuses rüüstatud, muutus sõjaväe toitlustamine raskeks aga ka poolakatele ning nad tõmbusid Eestimaalt tagasi Liivimaale.
- Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1617–1618)
Sõjategevuses kannatada saanud Vana-Pärnu taastamine keelati Zygmunt III 21. oktoobril 1611 Uus-Pärnu pealekäimisel. Selle otsuse kinnitas Karl IX 19. augustil 1607 ja Gustav II Adolf 28. novembril 1617. Vana-Pärnu maa-ala ühendati Uus-Pärnuga.
.jpg)
Pärnus asus Rootsi asehaldur Pärnus (ståthållare i Pernau): 1562, Klas Eriksson Fleming; 1562[7], Åke Bengtsson Färla (surn. 1578); 1601, Jakob Gottberg († pärast 1614); 1604, Ivar Christersson Ulfsparre[8] (1565 – enne 1632); 1605, Jesper Kruus af Edeby; 1605–1609 Bengt Larsson[9];1608, 1617[10], Nils Stiernsköld (1583–1627); 1618, Richard Rosencrantz af Granhammar[11][12] (surn. 1621); Gustaf Adolf Strömfelt; 1656, ooberstleitnant Engelbrecht Meck (1619–1665)
Pärnu kindlustused ja muldkindlustusvöönd
17. sajandi keskel kavandati Rootsi võimude poolt Pärnu kindlustuste moderniseerimist bastionaalsüsteemis, millega Pärnu linn laienes lõuna suunas kolmekordselt. Koos Pärnuga, kavatseti Eestis rajada uus kindlustussüsteem Tallinnas, Narvas, Tartus ja Kuressaares. Uusi kindlustusi hakati ehitama prantslaste poolt käiku võetud bastionide süsteemis. Tollast Pärnu ringtänavate vööd märgivad tänapäeva Põhja, Hommiku, Lõuna ja Õhtu tänavad. Uueks linnakeskuseks sai ruudukujuline Uus Turg (praegune Lastepark), uuteks ida-läänesuunalisteks peatänavateks Rüütli ja Kuninga tänavad. Viimane ühendas nn Kuningaväravad uues bastionaalsüsteemis, millest lähtusid magistraalid Riiga ja Tallinna. Linna põhja-lõuna suunas pikendati osa keskaegseid tänavaid – Vee, Nikolai, Pühavaimu tänav ja Hospidali tänav – Lõuna tänavani.
1670. aastal alustasid Rootsi võimud, fortifikatsiooniinsener Paul von Esseni kava ja juhtimise järgi Pärnu ümber kindlustusvööndi rajamist: pikki Põhja, Hommiku, Lõuna ja Õhtu tänavaid. Ümber linna planeeritud bastionid kandsid taevakehade (nädalapäevade järgi) nimesid: Venus, Saturnus, Mars, Sol, Jupiter, Mercurius ja Luna. Linnaväravaid oli kolm: Riia värav, Tallinna värav[13] ja Vee värav. Muldkindlustusi ümbritses lai ja sügav vallikraav, mis on kasutusel tänapäeval meelelahutuskohana[14]. Tallinna värava ees oli Õhtutähe raveliin (Abendstern), Riia värava ees Hommikutähe raveliin (Morgenstern) ja Marsi ja Soli vahel keskpäevatähe raveliin (Mittagstern). Müürid Pärnu ordulinnuse ja Pärnu eeslinnade vahel lammutati ning Pärnu linna keskuseks sai Uus turuplats Rüütli tänaval, tänapäeval Pärnu Lastepark[15].
- Pikemalt artiklites Pärnu kindlus, Pärnu muldkindlustusvöönd ja Pärnu bastionid
Academia Gustaviana Carolina
Rootsi võimu lõpuperioodil asus Pärnus 1699–1710 Tartu Ülikool (Academia Gustaviana Carolina). 1695.–1697. aasta suure näljahäda tõttu viidi ülikool Tartust Pärnusse.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: 18. sajand Pärnus |
28. augustil 1699 Pärnus avatud Academia Gustavo-Carolina pääses Põhjasõja käigus 1708. aastal toimunud Tartu elanikkonna küüditamisest. Esimeseks Pärnu ülikooli rektoriks oli professor Michael Dau. Pärnusse kolinud ülikool sai seal tööd jätkata 1710. aastani, mil selle tegevus katkes seoses linna kapituleerumisega Põhjasõjas Vene vägedele 12. augustil 1710.
Põhjasõda
- Pikemalt artiklis Põhjasõda ja Põhjasõda Eesti alal
22. juulil 1710 saabus Pärnu linna alla kindralleitnant Rudolph Felix Bauer koos kuue tragunipolguga. Pärnu linnas, kus oli juba varem puhkenud katk, mis hävitas enamiku linna elanikkonnast oli linna garninson vähenenud 1000 mehelt 120-le. Pärnu garnison andis alla 12. augustil 1710,
- Pikemalt artiklis Pärnu piiramine (1710)
Põhjasõda tõi Eesti- ja Liivimaale Vene keisririigi ülemvõimu, Venemaa keisririik said Pärnus hea meresadama ja laevaehituskoha. Vene keisririigi võimude otsusel jäi Pärnu endiselt kindluslinnaks, et siselinnas oli ehitustegevus keelatud, arenesid eeslinnad: nn Riia maantee eeslinnast lõunas vene asustuse ja külastruktuuriga nn Morskoi eeslinn ehk Morskaja slobodaa, 1803. aastal valmis nn Nahksild (praeguse Vanasilla kohal), mis soodustas senise eraldatud Ülejõe kaluriküla kasvamist linnajaoks.
1764. aastal oskasid linna kaupmeeskonna esindajad külaskäigul viibinud Venemaa keisrinnale Katariina II-le veenvalt esitada Pärnu jõesuu süvenduse ja muulide ehitamise vajadust. 18. sajandil elustus kaubandus Hollandi ja Suurbritanniaga, majanduse arengu tulemusel ehitati linn taas üles (1747. aastal valmis eesti kogudusele Pärnu Eliisabeti kirik ja 1768. aastal vene õigeusu kogudusele Pärnu Suurmärter Katariina kirik), linnas asutati suured kaubakontorid Jacob Jacke (1712–1780) Jacob Jacke & Co (1737) ning Hans Diedrich Schmidti (1714–1788) kaubamajad (1741) (mis tegutsesid aktiivselt 1939. aastani), mis Katariina II valitsemisajal olid kaubaekspordilt Tallinnast eespool. Sadama põhiliseks osaks oli purjelaevade ajastu strateegilise toorme (linakiud, puit) eksport. Katariina II käsul ehitati Pärnu jõesuudmesse puitmuulid. Madala veeseisuga on nende postid tänapäevalgi näha. Kaubamaja Hans Diedrich Schmidt eksportis Lääne- ja Kesk-Euroopasse lina, lina- ja kanepiseemet ning puitu ning importis Inglismaalt ja Saksamaalt koloniaalkaupu ja kangaid ning Prantsusmaalt veine[16]. Kaubamaja Jacob Jacke & Co. eksportis esmajoones lina, linaseemet, vilja ja propse Kesk- ja Lääne-Euroopasse, samuti pakkus transiitkaupade ladustamise teenust. Firma valduses oli Pärnus hulk kinnisvara, sh laohooneid[17].
1797. aastal asehalduskorra ja Riia asehaldurkonna likvideerimisel kujunes Pärnu, Pärnu-Viljandi kaksikmaakonna keskuseks. 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil oli Pärnu nii tähtis sadamalinn, eriti lina ja metsa väljaveo poolest, et kippus võistlema Tallinnaga. Aastatel 1863–1864 Kihnust laevadega kohale veetud kividest ehitati uued muulid ja laoti 2 km pikkused muulid. Pärnu linna kaubanduse õitsengule ja aktiivsele ehitustegevusele linnas tegi lõpu Napoleoni sõdade ajal kehtestatud kontinentaalblokaad.
|
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: 19. sajand Pärnus |
19. sajand
Suured muutused Pärnu linna elus ja territoriaalses arengus tõi kaasa 1832. aasta, Sindi tekstiilivabriku asutamine ja kindluslinna staatuse kaotamine 1834. aastal. 1834 kustutati Pärnu Venemaa keisririigi kindluslinnade nimekirjast. Seejärel algas Pärnu linna välimuse muutmine. 1835. aastal anti militaarrajatised üle linnale ja Pärnu linnavalitsus tellis Riiast kaitserajatiste likvideerimise projekti. Riia inseneri C. Weyri projekti kohaselt viidi läbi muudatused: vallikraavid täideti mullaga, hiljem muudeti kõik muldsed künkad ja vallid parkideks ja puiesteedeks. Vallide tasandamise ja kraavide täitmise käigus lammutati Pärnu teine Riia värav, 1962. aastal avastati värava tunneli jäänused Kuninga ja Hospidali tänava ristmikul.
Linnas jäid endiselt valitsema saksa kaupmeeste Suur Gild ja käsitööliste Väike Gild. 1840. aastate alguses moodustati supelelu selts eesmärgiga muuta Pärnu merekuurordiks. 1838. aastal ehitati vana kõrtsihoone ümber esimeseks supelasutuseks. 1838. aastal asutati Pärnu mudaravila (tollase linnakarjamaa servale mereranda, praeguse Mudaravila kohas).
1860. aastal algas Riia linna peainseneri C. Weyri koostatud projekti järgi vallide tasandamine ja vallikraavide täitmine.
1860. aastal avati Pärnu-Riia-Liibavi laevaliin, kuid juba avareisil läks ratasaurik Knjaz Suvorov põhja ja seepärast jõuti regulaarse suvise laevaliikluseni Pärnu ning Liivimaa pealinna, Riia vahel alles 1863. aastal. Hiljem kurseerisid kahe linna vahet aurikud Dagmar ja Fellin. 1871. aastal asutati Pärnu Kogukonnapank[18] kogukonnapanga põhikirja aluseks oli Venemaa Valitsevas Senatis 06.02.1862 kinnitatud linnapankade tüüppõhikiri ja panga juhtkonda kuulus direktor ja kaks Pärnu linnavolikogu liiget.
1877. aastal hakati Baltikumis rakendama vene linnaseadust, mille põhjal likvideeriti kitsa privilegeeritud ringkonna poolt moodustatud raad kui omavalitsusorgan ning 1878. aastal astus Pärnu rae asemele Pärnu linnakodanikest maksumaksjate poolt valitud Pärnu linnaduuma ehk Pärnu Linnavolikogu. Volikogu valis Pärnu Linnavalitsuse eesotsas Pärnu linnapeaga.
1882. aastal hakati rajama Pärnu rannaparki, 1890. aastal ehitati supelasutus ümber ja 1899 rajati lähedusse Rannasalong[19]. Lühikese ajaga rajasid ettevõtlikud pärnakad hulga uhkeid villasid, kõige paremad krundid haarasid jõukamad kaupmehed – Ammended, Schmidted, Spechtid. Riia parkide direktor Georg Kuphaldt tegi projekti, millega endistele linnakindlustustele rajatud alleed ja parkidevöö ühendati Rannapargiga. Selle projekti järgi ehitati Mere puiestee ja Rannapargi laiendus ning velodroom (praegune staadion), laste mänguväljakud ja kogum villasid.
1896. aastal ehitati Pärnu linnasüdamesse (praegune Pangamaja kohale Rüütli tänav 40a) puust varikatusega Pärnu raudteejaam. Kitsarööpmelise raudtee Valga–Ruhja–Pärnu raudteeliin ühendas Pärnut Mõisaküla ja Valgaga ning edasi Liivimaa kubermangu kubermangulinna Riiaga ning Laatre–Viljandi raudtee Viljandi kaudu Tallinna–Viljandi raudteeliiniga Eestimaa kubermangu kubermangulinna Tallinnaga.
1899–1915 töötas Pärnus Venemaa suurim tselluloosivabrik Waldhof.
1906. aastal sai Pärnu esimesena Venemaa keisririigis elektrivalgustuse tänavatele.
1914. aastal alanud Esimene maailmasõjas lasi Pärnu komandant Pavel Rodsjanko 1915. aastal õhkida Waldhofi tselluloosivabriku, purustati Pärnu elektrijaam ning hävitati kõik tuulikud linnas.
23. veebruaril 1918 kuulutati välja Endla teatri rõdult[20] Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest ja Aleksander Rodionov heiskas teatri katusele sinimustvalge rahvuslipu.
Pärast Saksa okupatsiooni, Vabadussõda jätkus Pärnu linna areng alles 1927. aastal, kui valmis mudaravila, mida laiendati aastatel 1930/31. Vana-Pärnu liideti administratiivselt Pärnuga 1920. aasta 6. septembril. 1928. aastal ehitati Pärnu staadion ja tribüünid ning kaupmees A. Adamsoni kaubamaja ehitati ümber Grandhotelliks (praegune hotell Victoria). 1929. aastal avati L. Koidula park ja Suvekasiino endises Ammende villas. 1932 Pärnu tänavate nimistus jagati linn piirkondadeks Kesklinn, Supelraioon, Mereküla, Riia alev, Raeküla (Merimetsa aedlinn), Ülejõe alev, Vingiküla, Rääma alev, Vana-Pärnu.[21] 1937. aastal valmisid Pärnu rannahotell ja Villa Vaasa, 1938. aastal Suursild ehk Kaarsild (praeguse Vanasilla kohas) ning linna uue keskväljaku kujundus ja 1939. aastal valminud Rannakohvik.
1940. aasta konstitutsiooniga lahutati neli linna (Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu) maakondadest ja moodustati vabariikliku alluvusega linnad[22] ehk vabariiklikud linnad.
Teise maailmasõja käigus, 1944. aasta 22. septembril panid taganevad Saksa väed Pärnu vanalinna põlema ja järgnenud Nõukogude lennuväe võimas õhurünnakus hävis suurem osa linnasüdamest, sealhulgas Pärnu ordulinnuse Pärnu orduloss. Põletati suur osa Pärnu südalinnast ja Tallinna maantee alguse hoonetest. Pärnu südalinnas oli ligi 50% Pärnu vanalinnast varemeis.
- Pikemalt artiklis Suvesõda#Suvesõda (13. juuli-21. oktoober 1941) ja holokaust Pärnus.
Pärast Teist maailmasõda koostati linna taastamiseks ja arendamiseks Pärnu 1946. aasta generaalplaan (arhitekt Anton Lembit Soans). Rajati linna uuelt keskväljakult ida poole keskaegse kitsa Pika tänava kohale rajati 40 meetri laiune Lenini puiestee (nüüd Pikk tänav), uue planeeringu elluviimisel lammutati mitme arhitektuurimälestise varemed (Pärnu Nikolai kirik, nn Elevandi ait jm). 1960. aastatel ehitati L. Koidula nim. Draamateater ja postkontor. Lenini puiestee (Pikk tänav) hoonestati varem kolmekorruseliste tüüpelamutega.
1957. aastal ühendati vabariikliku alluvusega Pärnu linn Pärnu rajooniga.
1970. aastate alguses täiendati uue linna keskväljaku hoonestust ja rajati elamu kohvikuga Vikerkaar Vee tänavale ning Pärnu rajooni RSN Täitevkomitee hoone. Kunagise Endla teatrihoone kohale püstitati hotell Pärnu.
- Pikemalt artiklites Pärnu Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee ja Pärnu Linna TSN Täitevkomitee,
1971. aastal alustati Riia eeslinna ja Raeküla vahelise mereäärse Ranna elurajooni väljaehitamist, kus esimeses etapis ehitati viiekorruseliste telliselamute grupid ja kolm ridaelamut. Teises etapis 1980. aastaist on püstitatud viiekorruselisi suurpaneelelamuid ja plokksektsioontelliselamuid.
1972. aastal rekonstrueeriti kitsarööpmeline raudtee laiarööpmeliseks ning Papiniidu raudtee- ja maanteesilla valmimisel 1976. aastal sai Pärnu raudteeühenduse ka Riiaga.
1973. aastal arvati keskaegse ja 17. sajandi lõpu tänavavõrgu säilitanud Pärnu vanalinn arhitektuurikaitsetsooniks.
|
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Pärnu ajalugu |
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
