tänav Tallinnas From Wikipedia, the free encyclopedia
Lai tänav on Tallinna vanalinna üks vanemaid tänavaid, mida on mainitud juba 1314. aastal.[1]
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2011) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Lai tänav algab Toompea jalamilt Nunne tänavalt ja ulatub kuni Tallinna algse sadama juures asunud Tallinna linnamüüri välispiirde Suure Rannaväravani. Lai tänav on üks keskaegse vanalinna põhitänavaist. See suundub paralleelselt Pika tänavaga Toompealt alla Tallinna lahe suunas.
Tänav algab Toompea jalamilt Nunne tänavalt. Põhja, Tallinna lahe poole suundudes ristub see paremalt Laia ja Pikka tänavat ühendava unikaalse hoonetevahelise kinnise Börsi käigu ja seejärel Hobusepea tänavaga. Seejärel ristuvad Laia tänavaga vasakult Suur-Kloostri tänav ja Aida tänav. Pika tänavaga ühendab Laia tänava paremalt taas Vaimu tänav, millele järgneb vasemalt Põhja puiesteelt alguse saav Suurtüki tänav. Paremalt ühendavad Laia tänava Pika tänavaga Pagari ja Oleviste tänav, misjärel Laiast tänavast jookseb üle Pika ja Laboratooriumi tänava vahel kulgev Tolli tänav. Enne Rannamäge käänab Lai tänav paremale ja suubub Suure Rannavärava ees lõplikult Pikka tänavasse. Tänav on 650 m pikk.[2]
Lai 1 // Nunne 4, kolmekorruseline juugendstiilis hoone ehitati aastatel 1904–1907 Aadliklubiks (arhitekt Nikolai Thamm noorem, korrigeerimisprojekt 1907. aastal Arthur von Hoyningen-Huene poolt).
Hoone kinnistu parempoolsel osal, Lai 1–3 asus varem Tallinna Teater (ehitati aastatel 1807–1809), arhitekt Gottfried Henning, saal Carl Ludvig Engel. 1784. aastal alustas hoones tegevust esimene Tallinna asjaarmastajate teater, rajajaks (1812–1813) August von Kotzebue. Hoone taastati pärast põlemist aastatel 1859–1860, arhitekt A. Arhierejev, Rudolf Otto von Knüpffer, kuid hävis lõplikult 1902. aastal. 1920. aastatel oli hoones kindlustusseltsi Esimene Eesti Kinnituse Selts maja kontserdisaali, restoraniga; suuremad ümberehitused viidi hoones läbi aastatel 1923 ja 1927, mille käigus ehitati trepikoda hooviküljele, mille projekteeris arhitekt Artur Perna.[3] 1924. aastast tegutses hoones Tallinna Majaomanike Pank.
1930–1940 aastatel asusid hoones ka NMKÜ keskliidu ruumid,[4] mis pärast 1940. aasta juunipööret natsionaliseeriti ning anti legaliseeritud EKNÜ käsutusse. Pärast teist maailmasõda tegutses hoones kuni 1950. aastani ENSV Vabariiklik Noorre Maja ja oli siis ALMAVÜ kasutuses.
Pikemalt artiklis NUKU teater ja muuseum
Hoones Lai 2 // Pikk 1 // Nunne 2 asuvad kaubanduspinnad ja ülemistel korrustel korterid.
Lai 4 // Pikk 5 asub 1936. aastal renoveeritud neljakorruseline kivihoone, kus esimesel korrusel asuvad kaubanduspinnad.
Pikemalt artiklis Hotell St. OlavHoone Lai 5 ajalugu ulatub 1437. aastasse. 1780. aastal paiku ostis kinnistu maanõunik A. Budberg ja rajas seejärel varasemate hoonete põhjaliku ümberehituse teel tänaseni säilinud kolmekorruselise klassitsistliku aadlielamu, mida on osaliselt muudetud 1830. aastail. 20. sajandi alguses asus hoones saksakeelse ajalehe Revalsche Zeitung toimetus.
Hoonetes asus Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu, pärast hoonete remonti[5] asuvad hoones Hotell St Olav[6] ning Eesti Evangeelsete ja Vabakoguduste Liidu ruumid.
Hoone Lai 7 on hiliskeskaegne Tallinnale iseloomulik kahe ruumiga kivielamu, mille ehitas ilmselt aastail 1430–1465 voorimees Kersten Bunde.[7] 1882. aastal laskis kaupmees D. Haase maja arhitekt Nikolai Thamm vanemal põhjalikult ümber ehitada. Ümberehituse käigus lammutati vana fassaad. Uus peafassaad sai historitsistliku ilme, seina müüriti renessanssdekooriga aknasammas ja kolm reljeefdekooriga kivikonsooli. Majale püstitati kolm elukorrust, uus kivitrepp; ruumid kapitaalseinte vahel jaotati puust vaheseintega. Endisest elamust jäi muutmata neljatahulisele kesksambale toetatud ristvõlvidega keldriruum endise diele all. Krundi idaosa varasem hoonestus likvideeriti.
Hoone äripindadel tegutses alates 1887. aastast kuni vähemalt 1930. aastani Hans Granbergi ja seejärel Jan (Juhan) Tschipani (Jan Czipan) juhitav juuksetööstus "Granberg", kellel seejärel avas äri Pikk 19 hoones.
Hoone Lai 9 asub Suur-Kloostri tänavale ulatuval kinnistul pindalaga 1903 m².[8] Suur paekivielamu (kinnistu idaserval), aidahoone ja väikemajaga ehitati 15. sajandil. Selline hoonestust täiendati 18. sajandi lõpul, kui endiste hoonete ümberehituse tulemusel valmis kahekorruseline aadlielamu. Hoone ehitati ümber arhitekt Rudolf von Engelhardti projekti järgi 1899. aastal, kuid säilitati varasem maht ja korruste arv.[9]
Pikemalt artiklis Engelhardti majaLai 10 // Pikk 11 hoone üks osa paikneb Laia tänava ääres, teine ja kõrgem osa paikneb Pika tänava ääres. Hoones asuvad elamispinnad II, III ja katusekorrusel, mitu korterit on kahel tasapinnal. Esimesel korrusel asuvad äripinnad. Hoonet on ürikutes esmamainitud 1360. aastal. Kinnistu tänapäevane ilme ja osaliselt ka praegune hoone plaanilahendus on pärit 19. sajandi teisest poolest ja 20. sajandi esimesest poolest, mil hoone ehitati ümber arhitektide Rudolf Otto von Knüpfferi ja Eugen Habermanni projekti kohaselt. Hoonet on kapitaalselt renoveeritud ka 2008. aastal.
Lai 13 hoones asub Tallinna Pedagoogikaülikooli Kunstide Instituut.
.jpg)
Laia tänava 15 asuva krundi ostis 1681. aastal Palmse mõisa omanik Gustav Christian von der Pahlen ning rajas sinna elamu, talli ja tõllakuuri. Praeguste mõõtmetega barokkelamu ehitas 19. sajandi alguses krundile uus omanik von Brevern (arhitekt Carl Ludvig Engel, uuele hoonele lisati III korrus ning hoone fassaadid kujundati klassitsistlikuna. Aastatel 1711–1729 kuulus hoone koos Lai 17-ga Eestimaa kindralkuberner Aleksandr Menšikovile.
Esimese maailmasõja ajal asus hoones Peeter Suure merekindluse Suurtükivalitsus. Enne teist maailmasõda Kindlustusaktsiaselts „Polaris”. 1941. aasta 15. jaanuaril asutati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusega Lai tänav 15 Tallinna Pioneeride Maja.
Lai 17 ja Aida tänava nurgal, nn Menšikovi maja. Kahekorruseline ruudulähedase põhiplaaniga hoone Lai 17 valmis umbes 1685. aastal ning meenutab oma kõrge kelpkatuse, baroksete proportsioonide ja peakarniisilt kerkiva väikese kolmnurkviiluga Hollandi barokkmaja. Hoone on ehitatud varasema madalama hoone baasil 1680–1685 (müürseppmeister Gert Forberg) Jürgen von Wangersheimi poolt. Aastail 1711–1729 kuulus valdus koos Lai 15-ga Eestimaa kindralkuberner Aleksandr Menšikovile. Hoone frontoonil on hilisemate omanike Stenbockide polükroomne perekonnavapp. Kultuurimälestis nr 3025.[10]
20. sajandi 30. aastail asus hoones Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi konsulaaresindus.
Hoones Lai 17 asub Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum.[11]
Hoonetekvartalis Pikk 19 // 21 // Hobusepea 3 // Lai 18, Lai tänav 18 hoones asub Venemaa suursaatkonna konsulaarosakond.
Eesti NSV ajal asus hoones Eesti NSV Siseministeeriumi OVIR (Viisade ja välismaalaste registreerimise osakond).
Kolmekorruseline hoone kahe katuseärkliga Lai 19[12] ehitati arvatavasti aastatel 1631–1641 raehärra Matthias Poorteni tellimisel. Hoone edelanurgaga liitub kahekorruseline teenijaskonna tiibhoone, tiibhoone kõrval olnud kahekorruseline kivimaja väravaportaali ja võlvitud kangialusega Aida tänava joonel hävis Teises maailmasõjas.
2.jpg)
Krunt Lai 21[13] oli 16.–17. sajandil hoonestatud, kuid pärast Põhjasõda seisis pikka aega varemetes. Krundile ehitati aastatel 1772–1787 kolmekorruselise hoone.
.jpg)
Pikemalt artiklis Tallinna Linnateatri maja
Hooneid Lai 23,[14][15] Aida 6[16] ja Aida 8[17] on ürikuis mainitud 1467. aastal, tänaseni säilinud hoone aadressil Lai 23 on ehitatud mitmes järgus. Praeguse mahu sai hiljemalt 16. sajandi II veerandil.
.jpg)
Tänapäeval asub hoones Tallinna Linnateater, Tallinna Linnateater asub hoonetes alates 1965. aastast, kui hoone eraldati Eesti NSV Riiklikule Noorsooteatrile kontori- ja prooviruumideks. Tänapäeval asuvad Lai 23 majas Väike saal, Linnateatri kohvik, Kaminasaal, Voldemar Panso saal, teatri kontoriruumid ja diele.
Tallinna Linnateatri kaminasaali tõenäoliseks ehitamisajaks on 1434. aasta, mis on tuvastatud 2007. aastal saali laepalkide vanuse tuvastamise teel.
Lai 23 põhiplaan annab küllaltki hea ettekujutuse keskaegsest hilisgooti elamust, mille ehitamist alustati 15. sajandil, lõpliku kuju sai ta 16. sajandil. Diele nurgas asub mantelkorsten, mille alumine osa moodustas koos küttekoldega kööginurga. Dielele esinduslikke lisamiseks ehitati teise korruse galeriile viiv paraadtrepp ja baroksed talamaalingud. Kööginurga all keldris paiknesid hüpokaustahjud, mis ühtlasi soojendasid peretuba ja dornset, kust pääseb siseportaali kaudu tagamajja (bikamer). Keskaegse elamu interjöör taastati aastail 1968–1975 Teddy Böckleri juhtimisel tehtud restaureerimistööde käigus.[18]
Lai 25 hoones asus[19] üks Tallinna vanemaid koole, 1852. asutatud keskharidust andev Tallinna Kõrgem Linna-Tütarlastekool, mis 1916. aastal reorganiseeriti Tallinna Tütarlaste Gümnaasiumiks ja 1919. aastal Tallinna Linna I Tütarlaste Gümnaasiumiks.
Lai 27 ja Laboratooriumi tänava vahelisel kinnistul asunud keskaegse elamuga hävines Teises maailmasõjas ning kinnistule ehitati 1947. aastal arhitekt N. Kusmini projekti järgi büroohoone (korrustel on põhiliselt piki koridori avanevad tööruumid), tänavafassaadi arhitekt oli Aleksandr Vladovski. Hiljem ehitati lisaks Laboratooriumi tänava äärde ehitati uus neljakorruseline hoone plokk.
Esimesed teated elamust pärinevad 15. sajandi algusest, 18. sajandil ehitati elamu ümber aidaks, kusjuures lõunapoolsesse Laia tänava poolsesse ossa jäeti alles kaks vana kõrvuti asetsevat kangialust, mistõttu ei ole hoonel elamule iseloomuliku fassaadi ja interjööri ning allkorrusel on suured aidale ja kangialusele iseloomulikud kaaravad.
Lai 28 asusid Eesti Vabariigi algusaastatel Tallinna komandandi ametiruumid.
Hoones asub Eesti Tervishoiu Muuseum.
Kinnistul asunud väikest hoonet mainiti ürikuis 14/15. sajandi vahetusel, 1413. aastal ehitati hoone suureks diele-dornse tüüpi kivimajaks. 15. sajandil elas hoones Bernt Notke. 1683. aastast kuni Teise maailmasõjani kuulus elamu perekond Hueckile.
Peahoonega liitunud väravahoone hävis Teises maailmasõjas, selle asemele ehitati 1950. aastal arhitekt A. Kukkuri projekti järgi uus väravamaja. Sellest ajast kasutas hoonet Vabariiklik Restaureerimisvalitsus, praegu aga AS Restor ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis. Kultuurimälestis nr 3028.[20]
Hoone Lai 29a asub kinnistu Laboratooriumi tänava poolsel küljel. Hoone omanik keskajal oli kaupmees Hans Pawels, kelle kenotaaf on Oleviste kiriku Maarja kabeli idaküljel.
Tänapäeval asub hoones Eesti Loodusmuuseum.
Lai tänav 30 // Lai 30a // Pikk tänav 33 hoonete ansambel koosneb tänapäeval mitmest eraldi kinnistust, mis hõlmavad hooneid aadressiga Pikk 33, Lai 30 ja Lai 30a. Kultuurimälestis nr 3043.[21]
Hoonetes asub Eesti Tervishoiu Muuseum.[22]
Hoonet on esmamainitud 1412. aastal, kuid tänapäevane hoone on kujunenud mitmes ehitusetapis. 1929. aastal tehti hoones radikaalne ümberehitus, mis muutis algse keskaegse diele-dornse tüüpi ruumijaotust ning sealtpeale on hoone korrustel (?) korterid. Hoone fassaadil on aga üldjoontes säilinud 1829. aastal kubermanguarhitekt Johann David Bantelmanni projekteeritud klassitsistlik lahendus.
Eesti NSV ajal asus hoones Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituut (KRPI).
Lai tn 33 // Suurtüki tänav 2, hoone mis tunnistati parimaks restaureeritud hooneks Tallinna vanalinnas 2018. aastal[23].
Hoone Lai 34 // Vaimu 3 ehitati aastatel 1809–1811, hoone valdaja oli hüdrograaf, Mohni tuletorni ja Tallinna alumise tuletorni ehitaja ning Tuletornide Järelevalveameti juhataja[24] Leonti Spafarjev, hoone arhitekt Carl Ludvig Engel. Hoone rajati algselt Pikalt Laiale tänavale ulatunud krundi tagaosas asunud kahe keskaegse ehitise – väikese elamu ja aida ning nurgapealse vaba platsi kohale. 1950. aastatel asus hoones Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Kehakultuuri- ja Spordikomitee.[25]
Pikemalt artiklis Lai 35Kinnistutel Lai 35, 37 asus juba 14. sajandist Oleviste kiriku pastoraat, hooned ehitati 15. sajandil, kuid on hiljem oluliselt ümber ehitatud. Elamul Lai 37 on põhiliselt 18. sajandi ilme, hoovis asuv ait-ladu sai 1894. aastal uusgooti välimuse, lahenduse autor arhitekt Konstantin Wilcken. Laia tänava 37 hoonel pole välisust; sissepääs on hilisemate ümberehitustega viidud Lai 35.
Lai 36 // Vaimu 4 maja omanikuks sai 1762. aastal pagar Julius Valentin Jaeksch, kes oli pärit Rudolfstadtist ja sai samal aastal ka Tallinna kodanikuks.[26] Seda aega loetakse tööstusliku leivatootmise alguseks Eestis ja Leiburi leivatööstuse kaudseks alguseks.[27] Eesti NSV ajal tegutses Lai tänav 36, Eesti NSV Toiduainetetööstuse Ministeeriumi 1. Tallinna Vabriku-Tehase õpilaste Kool[28].
Hooned Lai 39 ja Lai 41 ehitati ümber arhitekt Boris Krümmeri projekti järgi ETK hooneks. Kolmekorruseline, mansard- ja katusekorrusega büroo- ja üürimaja valmis 1925. aastal. Hoone sai 1944. aastal kannatada ja taastati hiljem.
Pikemalt artiklis Põllumajandusministeerium[29]Hoone Lai 40 pärineb arvatavasti 15. sajandist ning on üks paremini säilinud keskaegseid elamuid Tallinnas. Tänavapoolsed hooned olid koos naaberhoonetega Lai 38 on tuntud ka ühisnimega Kolme venda. Hoones Lai 40 asusid 1940. aastast Tallinna Linna ja Harjumaa arhiiv, aastatel 1941–1944 Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi juures asuv Tallinna Linna Arhiiv; 1945–1950 Tallinna Linna ja Harju Maakonna Riiklik Arhiiv; 1951–1963 Tallinna Linna ja Harju Rajooni Riiklikuks Arhiiv; 1964–1950 Tallinna Linna Riiklik Arhiiv ja Harju Rajooni Riiklik Arhiiv.[30]
Pärast arhiivide üleviimist 2000. aastal Parteiarhiivi majja – Tõnismägi 16 ja Tallinna Linnaarhiivi[31] hoonesse Tolli 8, asus hoonesse Kodakondsus- ja Migratsiooniamet.
Hoone Lai 43 pärineb 18. sajandist, see on neljakorruseline korterelamu.
Hooned aadressidel Lai 44 ja 46 kuuluvad 1911. aastal ehitatud Venemaa Keisririigi Peeter Suure merekindluse staabihoonete juurde. Lai tänav 46 // 48 ja Oleviste 3 kaks väiksemat hoonet liideti 1900. aastal Konstantin Wilckeni koostatud projekti alusel, üheks kolmekorruseliseks uusklassitsistliku väliskujundusega elumajaks. Aadressil Lai 46 // 48 asus aastatel 1925–1940 Tallinna Politseikool.
1946. aastal esitas ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium tellimuse kvartali taashoonestamiseks. 1948. aastal taastati Lai 46 // 48 hoone Friedrich Wendachi projekti alusel elumajaks, hoones olid korterid 1970. aastateni, peale mida kohandati ruumid ENSV Siseministeeriumi ametiruumideks ning sinna kolisid Eesti NSV Siseministeeriumi Transportmiilitsa Valitsus ja teised siseministeeriumi asutused.[32] Hiljem asus hoones Eesti Politsei Riigi Politseiameti Keskuurimisbüroo ja Harju Uurimisbüroo ning Keskkriminaalpolitsei.
Pikemalt artiklis Pagari tänav
Lai 45 asub 18. sajandil ehitatud Laia ja Laboratooriumi tänava vahel asuv elamutekompleks, mille moodustavad suur kolmekorruseline varaklassitsistlik peahoone ja sellega külgnevad tiib- ning kõrvalhooned koos väikese sisehooviga. Ruumide asetus põhikorrustel on klassitsismipäraselt telgsümmeetriline, igal korrusel neli eluruumi, vaid saali (II korrusel) on avardatud koridori arvel.
Hoones tehti ümberehitus aastatel 1922–1924, arhitektid Herbert Johanson ja Eugen Habermann, kes muutsid algset plaanilahendust, ümberehituse käigus muudeti ka tiib- ja majandushoonete ilmet (tallid-tõllakuurid tehti elamuteks, samuti väravahoone koos kangialusega vastu Tallinna Hobuveskit. Kultuurimälestis nr 3033.[33]
Pikemalt artiklis Tallinna hobuveskiLaia tänava otsas asuvat hobuveskit on esmamainitud 1379. aastal. Pärast ulatuslikku parandust aastatel 1700–1702 läks veski 1732. aastal venemaa keisririigi sõjaväevõimude valdusse. 1657. aastal toimunud tulekahjust tugevasti kannatanud hoone varemed remonditi 1772. aastal eraisikule lao- ja hoiruumiks hiljem kasutati Oleviste kiriku koguduse surnuvankri kuurina.
2011. aastast kasutab Tallinna Linnateater seda teatrisaalina.
Lai 49 asuv kolmekorruseline kivimaja ehitati aastatel 1880–1881, arhitekt Nikolai Thamm vanem vastu Tallinna linnamüüri, kasutades ära endise Renteni torni müüre (torni alusmüürid osaliselt säilinud).
Hoones asusid Kristlik Meremeeste Selts ja aastatel 1881–1883 Peetri reaalkool.
Lai 49 hoones asub tänapäeval Old Town hotell (Rixwell Old Town Hotel) ja kohvik Mademoiselle.
Pikemalt artiklis Oleviste kirikLai tänav Tallinnas on olnud ajalooliselt ka Lai ulits; saksa keeles Breitstraße; Süsterstraße; Schwestergasse; Cisterngasse; Breitgasse; Cisternstraße; ladina keeles platea sororum; platea longa monialium; monialium, vicus; platea sanctimonialium; Süsterstrate; susterstrate; vene keeles ул. Лай; Широкая ул.[34]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
