From Wikipedia, the free encyclopedia
Eesti kaitsevägi on Eesti kaitsejõudude tegevteenistuses olev regulaarvägi ja Eesti kaitsejõudude olulisim osa, mis on valitsuse alluvuses olev riigivõimu asutus kaitseministeeriumi valitsemisalas.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| Eesti kaitsevägi | |
|---|---|
 Kaitseväe logo | |
| Asutatud | 1918, taasasutatud 1991 |
| Riik | Eesti Vabariik |
| Kuuluvus | Eesti kaitsejõud |
| Haru |
 Eesti maavägi Eesti merevägi Eesti õhuvägi |
| Ülesanne | Eesti territoriaalse terviklikkuse kaitse |
| Peakorter | Tallinn |
| Sõjad | |
| Ülemad | |
| Kaitseväe juhataja | kindralmajor Andrus Merilo |
| Kaitseminister | Hanno Pevkur |
| Peastaabi ülem | brigaadikindral Enno Mõts |
| Võtmeisikud | Johan Laidoner |
| Sümboolika | |
| Kaitseväe üldlipp |
 |
Kaitseväe peamine ülesanne on tagada valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega. Kaitseväe juhtorgan Kaitseväe peastaap planeerib ja teostab operatsioone kõigi väeliikide üksusi kaasates.
Pikemalt artiklis Eesti kaitsejõudude ajaluguPoliitilised eeldused Eesti rahvusväe loomiseks avas 1917. aastal Venemaal toimunud Veebruarirevolutsioon. Tänu kiirele ja energilisele asjaajamisele said eesti liidrid 1917. aasta aprillis loa eesti päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale. 1917. aasta novembris otsustas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee koondada üksikud rahvusväeosad Eesti Diviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik Johan Laidoner.
24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti Päästekomitee seadusliku rahvaesinduse – Maapäeva – nimel Eesti iseseisvaks vabariigiks, kuid 1918. aasta veebruaris algas Saksa okupatsioon ja vastmoodustatud Eesti rahvusväeosad saadeti okupatsioonivõimude korraldusel laiali. Lubati moodustada ainult 3000-meheline Tallinna Omakaitse. 11. novembril 1918 alistus Saksamaa lääneliitlastele ja Tallinnas asus taas tegevusse Ajutine Valitsus, mille reaalseks toeks oli kindral Põdderi juhitud Kaitseliit.
12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Eesti Diviisi Staap kindral Larka juhtimisel. 28. novembril tungisid Punaarmee väeosad üle Narva jõe ja algas Eesti iseseisvuse kaitseks Eesti Vabadussõda. Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85 000 meest, kellele vahetu reservi moodustasid 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast. Kaitseliidus tervikuna oli üle 100 000 mehe. Võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu, millega Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti riiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eesti sõjaväelase elu.
Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks. Eesti sõjaväe väljaõpe viidi kooskõlla Euroopa põhimõtetega. 1928. aastal loobus Eesti kaheaastasest ajateenistusest ja venepärastest väeüksuste nimetustest (rood, polk) mindi üle euroopalikele nimetustele (kompanii, rügement). 1928. aastal kehtestati "Kaitseväe organisatsiooni ja koosseisude seadluse, mis määratles Eesti kaitseväe rahuaegse organisatsiooni.
Teise maailmasõja eelõhtul oli Eesti sõjaväes 1500 ohvitseri, 2400 kaadriallohvitseri ja 12 000 ajateenijat. Väljaõpetatud reserv küündis 147 000 meheni, kellest 43 000 olid kaitseliitlastena pidevas treeningus[1].
Olude sunnil sõdisid eestimaalased Saksa Wehrmachti, Relva SSi, Soome sõjaväe või Nõukogude Liidu Punaarmee mundris. Pärast seda, kui sügisel 1944 asendus Saksa okupatsioon Eestis Nõukogude okupatsiooniga, hajusid tuhanded eestlased metsadesse ja jätkasid sissisõja taktikaga vastupanu. Alles 1950. aastatel suutsid Nõukogude okupatsioonivõimud massterrori abil murda metsavendade vastupanu, kasutades selleks vastupanuliikumise (metsavendluse) toetusbaasi – maaelanike massideporteerimist ning NKVD hävitusagente ja sõjalisi operatsioone.
Eesti taasiseseisvumisel 20. augustil 1991 algas Eesti relvajõudude taastamine nagu 1918. aastalgi Kaitseliidust, mis rahvaalgatuse korras 17. veebruaril 1990 ellu äratati. 4. septembril 1991 taastati Kaitseliit ka juriidiliselt ja arvati 28. aprillil 1992 Eesti Kaitsejõudude koosseisu. 3. septembril 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest ja 31. oktoobril algas kaitseväe loomine Peastaabi kui operatiivjuhtimise organi formeerimisest toonase koloneli Ants Laaneotsa juhtimisel. 13. aprillil 1992 loodi kaitsepoliitika kõrgeima organina Kaitseministeerium, esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots. 27. juulil 1992 sai kolonel Ants Laaneots Kaitsejõudude Peastaabi ülemaks ning 1993. aasta 4. mail kinnitas Riigikogu kaitseväe juhatajaks Ameerika Ühendriikide maaväe erukoloneli Aleksander Einselni. 31. augustil 1994 lahkusid Vene väed lõplikult Eestist.
Kaitseväe taasloomisel tuli esmalt ära kasutada Nõukogude armeest saadud kogemused, aga samuti hakati juhtivate ohvitseride initsiatiivil uurima ja võimalust mööda rakendama 1930. aastail Eesti Kalitseväes ja Eesti Sõjaväes kehtinud määrustikke ning terminoloogiat. Oma sisendi andsid muuhulgas Teise maailmasõja päevil Saksa ja Soome sõjaväes teeninud endised vormikandjad. Suur puudus oli haritud ja kogenud ohvitseridest ning vanemallohvitseridest. Riviohvitsere hakati esmalt vabatahtlikest (kel polnud sageli kõrgharidust, kuid kes olid läbinud ajateenistuse) kiirkorras ette valmistama mõnekuulistel Peastaabi Ohvitseride Kursustel, mis toimusid veel kuni 1990. aastate lõpuni. 1990. aastate keskpaiku avanes võimalus suunata mitmeid tulevasi ohvitsere ja allohvitsere õppima Soome kaitseväe õppeasutustesse, hiljem ka lääneriikidesse. Samuti käivitati kaadriohvitseride ja -allohvitseride nõuetekohaseks ettevalmistamiseks vajalikud õppeasutused Eestis.
Suur puudus oli kaitsejõudude algusaastatel ka relvastusest, tehnikast ja varustusest. Esimene suurem partii vene süsteemis automaatrelvi, kuulipildujaid ja granaadiheitjaid saadi Rumeeniast ja Hiinast. Tehnikana kasutati algul peamiselt lahkuvalt Vene armeelt üle võetud transpordivahendeid, kuid peagi saabusid esimesed militaarsõidukid ka abi korras lääneriikidest, eriti endise Ida-Saksamaa varudest.
Pikemalt artiklites Eesti riigikaitse ja Eesti kaitsejõudKaitseväge juhib kaitseväe juhataja. Kaitseväe juhataja on ühtlasi kaitsejõudude (kaitsevägi ja Kaitseliit) juht. Kaitseväe juhataja nimetab ametisse valitsus kaitseministri ettepanekul.
Praegune Kaitseväe juhataja on kindralmajor Andrus Merilo.
Eesti kaitseväes teenivad tegevteenistuses olevad kaitseväelased ja ametnikud. Tegevteenistuses olevad kaitseväelased jaotatakse töölepinguga seotud kaadrikaitseväelasteks, ajateenijateks ja õppekogunemisel osalevateks reservväelasteks. Rahuaegsesse kaitseväkke kuulub kokku u 7100 inimest, neist kuni 3000 ajateenijat ning u 1300 töölist ja ametnikku.
Ajateenistusse võetakse nõuetele vastavaid kodanikke vanuses 18–27 eluaastat. Teenistuse kestus kaitseväes on 11 või 8 kuud, sõltuvalt teenistusse kutsumise ajast (ja vastavalt sellele ka hilisemast ametikohast). Ajateenistuses omandatakse reservväelasele vajalikud teadmised ja oskused ning ollakse samas vähesel määral valmiduses esmaseks riigikaitseks. Aastas suudetakse tegevteenistusse võtta 2700–3000 ajateenijat (umbes 40% kõigist kutsealustest).
Riik saab sõja korral teenistusse kutsuda 270 994 inimest.[viide?]
Kaitseväe juhataja vahetus alluvuses on järgmised struktuuriüksused[2]:
Kaitseväelase sõjalise ettevalmistuse baasiks on läbitud ajateenistus. Seejärel saab kaitseväelane valida kaadrisõduri, kaadriallohvitseri või ohvitseri karjääri vahel.
Kaadrisõduritel tuleb tavaliselt läbida kaadrikaitseväelase baaskursus.
Kaadriallohvitseri kutse on võimalik omandada Kaitseväe Lahingukoolis, kus antakse ettevalmistust vanemallohvitseridele. Soovitatav ja autoriteeti andev on eelnevalt nooremallohvitseri kursuse läbimine väeosas. Hiljem osaletakse täienduskursustel.
Ohvitseriharidust on võimalik saada Kaitseväe Akadeemias. Põhikursus (bakalaureusekraad) kestab 3–3,5 aastat. Edasi on võimalik õppida keskastmekursusel (magistrikraad) ja Balti Kaitsekolledžis.
Kaitseväe rahuaegsed suuremad õppused korraldatakse tavaliselt ajateenistuse, välisoperatsioonide või reservväe õppetsüklitest lähtuvalt. Korraldatav suurim regulaarne õppus on Kevadtorm.
Igal aastal toimuvad kolme Balti riigi ja USA vahelised vastuvõtva riigi toetuse kaardiõppused „Baltic Host”, õppused „Baltops” ja „Sabre Strike”.
Kaitsevägi osaleb välisoperatsioonidel juba 1990. aastatest alates. Osalemine rahvusvahelistes rahutagamis- ja sõjalistes operatsioonides on Eesti panus rahu ja stabiilsuse tagamisse. Operatsioonide eesmärk on rahvusvahelise rahu, stabiilsuse ja julgeoleku toetamine sõjaliste vahenditega.
Kaitsevägi on üks ühendatud eelarveline asutus ja juriidiline isik. Raamatupidamiskeskus, kust tasutakse kõik kaitseväe arved ja palgad, paikneb Tallinnas. Väeosades ja asutustes peetakse arvestust eraldatud eelarvemahu ja oma varade üle.
Kaitseväe suurimad sõjaväelinnakud asuvad Tapal ja Võrus. Samuti on mastaapne Ämari lennuväli. Sõjaväelinnakute valve on enamasti kaitseliitlaste ülesanne.
Kaitseväe põhilised harjutusväljad (polügoonid):
Täiendavad harjutusalad paiknevad veel näiteks Tsiatsungõlmaa alal (Tsiatsungõlmaa harjutusala), Pottsepa karjääris ja Rutjal.
Kaitsevägi korraldab iga aasta Eesti Vabariigi aastapäeva puhul paraadi ja osaleb vähemal määral ka võidupüha paraadil. Kaitseväel on kandev roll isadepäeva ürituste korraldamisel.
Väeosades korraldatakse sõduri baaskursuse lõppedes lahtiste uste päevi, kus on võimalik tutvuda eluolu ja varustusega. Kaadrikaitseväelased osalevad kokkuleppe korras üldhariduskoolides riigikaitseõpetuse läbiviimises.
Kaitseväelased on osalenud koostöös Päästeametiga suurõnnetuste likvideerimises.
Kaitseväesiseselt ilmuvad ajaleht Sõdurileht ja ajakiri Sõdur.
Kaitsevägi annab välja järgmisi teenetemärke[11]:
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
