Eestimaa Päästekomitee

Eestimaa Päästekomitee (ka Eestimaa Päästmise Komitee) oli 19. veebruaril 1918 loodud Eesti riigivõimuorgan.

Eestimaa Päästekomitee loodi Eesti Maanõukogu Vanematekogu otsusega 19. veebruaril 1918^[1] olukorras, kus Nõukogude Venemaa väeüksused, kelle toel püsis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kontrolli all olev nn Nõukogude Eesti, olid Eestist lahkumas ning Saksa armee lähenemas. Eestimaa Päästekomiteele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Päts (Eesti Maarahva Liit), Jüri Vilms (Eesti Tööerakond) ja Konstantin Konik (Eesti Tööerakond). Kõigil Päästekomitee liikmetel oli võrdne staatus. Paljud allikad^[viide?] nimetavad siiski Konstantin Pätsi Päästekomitee esimeheks.

19. veebruar 1918 võeti ka vastu otsus iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta, mis toimus Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele 24. veebruaril. Nõukogude ja Saksa okupatsiooni tingimustes tegutses Päästekomitee konspiratiivselt ning kasutas varjamiseks Tallinnas, Suur-Tartu maantee 11 asuvat konspiratiivkorterit, kus ka töötati välja iseseisvusmanifest.

24. veebruaril 1918 nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga.

Vanematekogu otsus Päästekomitee loomisest

Maanõukogu Vanematekogu otsustas 19. veebruaril 1918: Asutada kolmeliikmeline Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte kuni normaalsete olude loomiseni kõik riiklik võim anda. Päästekomitee liikmeteks valida K. Päts, J. Vilms ja K. Konik. ^[2]

• 
  Konstantin Päts
• 
  Jüri Vilms
• 
  Konstantin Konik

Viited

1. Wanematekogu otsus Päästekomitee loomisest, Riigi Teataja, nr. 1, 27 november 1918
2. RT 1918, 1

Välislingid

• Eesti Vabariigi 20. aastapäeval lipuehtes majake Tartu maanteel, kus asetses Päästekomitee. Aeg 24.02.1938, FOTIS, EFA.2.0.27799