2. jalaväebrigaad
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
2. jalaväebrigaad on Eesti kaitseväe maaväe struktuuriüksus (brigaad), mis allub Eesti diviisile.
2. jalaväebrigaad on kergjalaväeüksus, mille manööverpataljonid õpetatakse välja Taara sõjaväelinnakus väljaõppekeskusena tegutseva Kuperjanovi jalaväepataljoni baasil ning lahingtoetusüksused 1. jalaväebrigaadi väljaõppekeskustes Tapal ja Jõhvis. Brigaadi sõjaaja koosseisu suuruseks on ligikaudu 5000 inimest, kellest enamik on reservväelased. Lahinguvalmiduse hoidmiseks ja täiendõppe andmiseks korraldab 2. jalaväebrigaad regulaarselt õppekogunemisi nii staabi reservväelastele kui allüksuste rea- ja juhtivkoosseisule.
Riigikaitse laia käsitlust[1] silmas pidades edendab 2. jalaväebrigaad kaitseväe ja riigiasutuste regionaalset koostööd Lõuna-Eestis. 2020. aastal korraldati esimest korda kõiki partnerteenistusi kaasav õppus, mille stsenaariumi loomisel keskenduti erinevate hübriidohtude lahendamisele ja riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ning kaitseväe vastutusvaldkondade ja tegevuste koordineerimisele[2].
2. jalaväebrigaadi rahvusvaheline koostöö avaldub eeskätt Eesti diviisi raamistikus osalemises NATO kaitseplaneerimises ja erinevatel rahvusvahelistel õppustel. Juba varasemast on 2. jalaväebrigaadil tihedad sidemed Läti Zemessardze 2. Vidzeme brigaadiga.
Lähiaastatel on 2. jalaväebrigaadi peamiseks väljakutseks üleminek kergejalaväest mehhaniseeritud üksuseks. Selleks hangitakse Türgist üle 200 4x4 ja 6x6 veoskeemiga soomustransportööri, mis peaksid Eestisse jõudma 2025. aasta lõpuks[3].
2. jalaväebrigaadi staap paikneb Tartu maakonnas Luunja vallas Sirgu külas endise Nõukogude armee Luunja raketibaasi territooriumil. Kuni 2005. aastani tegutses samas linnakus Tartu Üksik-Päästekompanii. 2. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluva Kuperjanovi jalaväepataljoni staap ja allüksused paiknevad Võrus Taara sõjaväelinnakus, samuti 2. jalaväebrigaadi lahingteeninduspataljoni staap ning staabi- ja sidekompanii.
Brigaadi väljaõpe toimub peamiselt Võrumaal Nursipalu ja Tsiatsungõlmaa harjutusväljadel, samuti kasutatakse maaomanike kooskõlastusel muid era- ja riigi omandis olevaid maa-alasid. Väljaõppetsükli lõpupoole toimuvad suuremad lahinglaskmised ka kaitseväe keskpolügoonil ja Sirgala harjutusväljal.
| Nr | Alates | Kuni | Nimi | Auaste |
|---|---|---|---|---|
| Enno Mõts | kolonelleitnant | |||
| Eero Rebo | kolonelleitnant (a-st 2016 kolonel) | |||
| Tarmo Metsa | kolonel | |||
| tänaseni | Mati Tikerpuu | kolonel |
| Heckler & Koch USP |
| 9 mm püstolkuulipilduja m/45 B |
| 9 mm püstolkuulipilduja HK MP-5A2 |
| 5.56 mm automaat R20 |
| 7,62 mm automaat AK-4 |
| 7,62 mm kuulipilduja MG3 |
| 7,62 mm kuulipilduja Negev NG7 |
| 12,7 mm raskekuulipilduja M2 Browning |
| 7,62 mm täpsuspüss AK-4 TP1 |
| 7,62 mm snaipripüss NM149S |
| 12,7 mm snaipripüss Hecate II |
| 40 mm relvaalune granaadiheitja HK 79N |
| 120 mm miinipilduja m/41D |
| 81 mm miinipilduja M252 |
| 84 mm TT-granaadiheitja Carl-Gustav M4 |
| 90 mm ühekordne granaadiheitja Instalaza C90-CR-RB (M3) Anti-Tank (C-90 Instalaza) |
| 90 mm ühekordne granaadiheitja Instalaza C90-CR-AM (M3) Anti-Tank/Anti-Personnel |
| 90 mm ühekordne granaadiheitja Instalaza C90-CR-BK (M3) Anti-Bunker |
| Tankitõrjeraketisüsteem Javelin |
| Tankitõrjeraketisüsteem Spike |
| 23 mm õhutõrjekahur ZU-23-2 |
| õhutõrjeraketikompleks Mistral |
| kaitsekäsigranaat F-1 |
| ründekäsigranaat RGD-5 |
| ründekäsigranaat m/56 |
2. jalaväebrigaad taastas oma üksuse sümboolikana Sakala Partisanide Rügemendi lipu, vapi ning rinnamärgi.
Kolmanda väeosana Eesti Rahvaväes sai oma embleemi Sakala Partisanide Rügement, mis formeeriti 25. detsembril 1918 Viljandis pataljonina. Aasta hiljem laiendati pataljon rügemendiks, millele kunstnik Voldemar Kangro-Pool kujundas käisemärgi.
Vapil ja käiseembleemil kasutatavate sümbolite ja värvide tähendused on järgmised:
1. elusa inimese pale tähendab elu;
2. kolju tähendab surma;
3. mõõk (lad.k gladius) tähendab kaitset;
4. loorberioks tähendab võitu ja au;
5. must tähistab Eesti mullapinda;
6. hõbehall tähistab ustavust.
Kõik kokku tähendab, et mõõga läbi surma eest kaitstud elu ja vabadust kroonib võit ja au.
2. jalaväebrigaad võttis üle Sakala partisanide pataljoni lipu, vapi ja rinnamärgi. Sakala Partisanide Rügement tegutses edasi ka pärast Vabadussõja lõppu, olles üks reservjalaväerügement, mis valmistus kaitsma Eesti Vabariiki.
Sakala partisanide polk paiknes vahetult pärast Vabadussõja lõppu hajali. Üks pataljon oli piirivalveteenistuses Piirissaarel ja üks pataljon oli Tartus. Polgu staap ja töörood asusid Luunja mõisas ja ülejäänud allüksused Rasinal. 1920. aastal toimus selles polgus demobilisatsioon, samal ajal liideti polku teistest väeosadest pärit roodusid. Polgu ülemaks oli kuni 30. juunini 1920 kapten Villem-Kustav Marder, seejärel kahe kuu jooksul ajutise ülemana alamkapten Jaan Riisenberg. Sama aasta 1. septembrist määrati Sakala partisanide polgu ülemaks polkovnik Sigfried Pinding. Pindingu valitsusajal liideti Sakala partisanide polk 1. jaanuarist 1921 5. jalaväepolguga. Pinding ise sai 5. jalaväepolgu ülemaks, partisanidest moodustus nüüd Sakala pataljon, mille etteotsa tuli alampolkovnik Ludvig-Karl Jakobsen. Pataljoni asupaigaks oli Võru. 1921. aasta 7. juulist sai Sakala pataljonist iseseisev Sakala partisanide üksik pataljon; selle ülemaks jäi endiselt alampolkovnik L-K. Jakobsen. Sama kuu keskel koliti Võrust Viljandisse.
22. märtsil 1924 tehti uus suur ümberkorraldus: Sakala partisanide üksiku pataljoniga liideti 3. üksik pataljon ja neist moodustati Sakala jalaväerügement. Sakala jalaväerügementi hakkas juhtima kolonelleitnant Verner Trossi, kes püsis selles ametis kuni 1926. aasta lõpuni. 1927. aasta algusest määrati rügemendi ülemaks kolonelleitnant Oskar-Johannes Schmidt, kuid see ilmus ametisse alles 12. aprillist ja rügemendiülema kohuseid täitis vahepeal Sakala pataljoni ülem major August Kivi.
Koos üldise sõjaväereformiga lahutati 1. oktoobrist 1928 ka Sakala jalaväerügement varasemateks osadeks. Partisanidest sai nüüd Sakala üksik jalaväepataljon, pataljoniülemaks sai senine rügemendiülem kolonelleitnant O-J. Schmidt. 1. juulist 1932 tuli uueks pataljoniülemaks kolonelleitnant Hans Matson ja 15. juunist 1934 kolonelleitnant Johannes-Aleksander Raud. II maailmasõja algusaegadel jõudis Sakala üksikut jalaväepataljoni juhatada ka kolonelleitnant A. Ratas.[4][4]
2. jalaväebrigaad soovib jätkata sama tugeva tegevväelastest ja reservväelastest koosneva võitlusvõimelise ja kõrge moraaliga väeüksusena toetudes ajaloolistele tavadele läbi Sakala Partisanide Rügemendi loodud väärtust[5].
2. jalaväebrigaad asutati 1. augustil 2014 ja see reorganiseeriti Lõuna kaitseringkonnast. 2016. aastal võeti brigaadis kasutusele Sakala Partisanide Rügemendi sümboolika (lipp, vapp ja teenetemärk). Sellega väärtustab 2. jalaväebrigaad Sakala Partisanide Rügementi kui Vabadussõja ühte olulisemat üksust. 2. jalaväebrigaadi allüksuste puhul kehtib samuti tava, et võimalusel võetakse kasutusele ajalooliste üksuste sümboolika.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
.png)
