Eesti poliitik From Wikipedia, the free encyclopedia
Eerik-Niiles Kross (sündinud 8. septembril 1967 Tallinnas) on Eesti poliitik, diplomaat, julgeolekunõunik ja ettevõtja.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2011) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Eerik-Niiles Kross | |
|---|---|
 | |
| XIII, XIV ja XV Riigikogu liige | |
| Ametis | |
|
Ametisse asumise aeg 30. märts 2015 – 14. juuni 2018 3. märts 2019 - | |
| Eesti asjur Ameerika Ühendriikides | |
|
Ametiaeg 1992–1993 | |
| Eelnev | Ernst Jaakson (suursaadik) |
| Järgnev | Toomas Hendrik Ilves (suursaadik) |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
8. september 1967 Tallinn, Eesti |
| Erakond |
Isamaa ja Res Publica Liit (2011-2014) Eesti Reformierakond (2014-) |
| Vanemad | Jaan Kross ja Ellen Niit |
| Sugulased | Maarja Undusk (õde), Märten Kross (vend), Kristiina Ross (poolõde), Toomas Niit (poolvend) |
| Alma mater |
Tartu Ülikool (ajalugu, 1991) Hamburgi Ülikool Londoni Ülikool (1993) |
| Tunnustus | Valgetähe III klassi teenetemärk (2008) |
Eerik-Niiles Kross on lõpetanud 1991. aastal Tartu Ülikooli ajaloo erialal cum laude. Ta õppis ka Hamburgi Ülikoolis ning omandas 1993. aastal Londoni Ülikoolis (School of Slavonic and East European Studies) magistrikraadi.[viide?]
Aastatel 2011–2014 kuulus Kross Isamaa ja Res Publica Liitu. 31. oktoobril 2014 teatas ta Reformierakonda astumisest. Kross oli Riigikogu XIII ja XIV koosseisu ja on Riigikogu XV koosseisu liige Reformierakonna fraktsioonis.[viide?][viide?]
Aastatel 1987–1988 lõi Eerik-Niiles Kross Tartu Riikliku Ülikooli üliõpilasena kaasa muinsuskaitseliikumises. 1988. aasta aprillis oli ta Tartu Muinsuskaitse päevade ajal koos Margus Kasterpalu ja Tiit Pruuliga üks sinimustvalge lipu väljatoojatest.[1] 1988. aasta juunis oli Kross esimese Sõltumatu Noortefoorumi üks korraldajatest. 1988. aastal oli Kross Eesti üliõpilasorganisatsioonide taastamisliikumise ideolooge. 1. detsembril 1988 taastati tema juhtimisel Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevus Tartus.
Eerik-Niiles Kross oli Eesti Vabariigi esimene esindaja (asjur) taasasutatud Eesti Vabariigi saatkonnas Londonis ning on töötanud diplomaadina Eesti Vabariigi saatkonnas Washingtonis ning Eesti esinduses ÜRO juures. 1992. aastal võttis ta suursaadik Ernst Jaaksonilt üle Eesti Vabariigi esindamise USA-s ja oli Eesti Vabariigi asjur USA-s kuni Toomas Hendrik Ilvese saabumiseni suursaadik 1993. aasta suvel. Aastatel 1993–1995 töötas ta Eesti Washingtoni suursaatkonnas minister-nõunikuna.[viide?]
Aastatel 1995–2000 oli ta julgeoleku koordinatsioonidirektori büroo direktor.[viide?]
Eesti Raudtee erastamisel osalenud itaalia petturil Antonio Angottil aitas Eesti piiri ületada Eerik-Niiles Kross, kes tollal töötas Eesti luurekoordinaatorina. Valenime Tony Massei all ja valedokumentidega liikunud rahvusvaheliselt tagaotsitava Angotti käskis novembris 1999 piirivalvel üle piiri lasta riigikantseleist korduvalt helistanud Kross.[2][3][4] Riigikogu julgeoleku kontrollkomisjonile ja ajakirjandusele põhjendas Kross seda Eesti julgeolekuhuvidega. Komisjoni esimees Koit Pikaro nimetas Krossi käitumist ebaprofessionaalseks ning väiteid teadlikuks valeks: "Minu isiklik arvamus on, et Kross tuleks edaspidi julgeolekuasutustest ja riigisaladusest hoida väga eemal."[5]
2001. aastal sattus Kross ühe osalisena nn pildiskandaali, kui tuli avalikuks, et 13. mail 1999 tulistasid Meegomäel Kaitseväe Lahingukoolis opositsioonijuht Edgar Savisaare pildi pihta peaminister Mart Laar, Võru maavanem Robert Lepikson, peaministri sisenõunik Jaan Tross ning tollane presidendi julgeolekunõunik Eerik-Niiles Kross. Meedia reaktsioon keskendus siiski peamiselt Laarile.[6][7]
2001. aastal, pärast lahkumist riigiteenistusest, asutas Kross konsultatsioonifirma Trustcorp, mis oli algselt ühemehefirma. Ettevõte alustas europrojektide koostamise ja Eestisse tulevate välisfirmade nõustamisega. Hiljem on Kross Trustcorpi kaudu nõustanud välisriike, sealhulgas Albaaniat, Aserbaidžaani, Moldovat, Ukrainat, Gruusiat ja Iraaki (samuti Kurdistani omavalitsusorganeid), enamasti Euroopa Liidu ja NATO teemadel.[8]
Aastatel 2003–2004 töötas ta Iraagis Koalitsiooni Ajutise Valitsuse (Coalition Provisional Authority) ameeriklasest juhi Paul Bremeri meeskonnas Julgeolekuasutuste osakonna direktorina (Senior director for intelligence institutions development). Tema tööülesannete hulka kuulus Iraagi uue Kaitseministeeriumi ja sõjaväeluure rajamine. Hiljem töötas Kross Iraagi Kaitseministeeriumi vanemnõunikuna (senior advisor).[viide?]
Alates 2007. aastast on Kross nõustanud Gruusia valitsust välis- ja meediasuhete ning julgeoleku küsimustes.[9] Vene-Gruusia sõja ajal 2008. aastal juhtis ta Gruusia valitsuse välisnõunike meeskonda meedia- ja infooperatsioonide alal.[viide?]
Koos omaaegse abikaasa Terje Krossi ja ravimiärimehe Margus Linnamäega rajas Kross Keila lähedale vanurite hoolduskeskuse Villa Benita.[2]
13. veebruaril 2007 moodustas Eesti kaitseminister Jürgen Ligi vastavalt sõjahaudade kaitse seadusele sõjahaudade komisjoni, mille liikmeks nimetas samal päeval Krossi, kes sel ajal oli lähiajaloo uurimiskeskuse juhatuse liige. Kokku kuulus komisjoni 6 liiget, kellest igaühe oli sinna nimetanud mõni minister. Sõjahaudade kaitse komisjoni ees seisvatest küsimustest kõige tähtsam oli see, mida teha pronkssõduriga, aga komisjoni tegevus jäi suhteliselt märkamatuks.[10]
9. juulil 2007 selgus, et Kross ja Heiti Hääl soovisid Estonia puiestee algusse hamburgeriputka ja lillekioski kohale paigaldada Londonis olnud Baltic Exchange'i vana hoone fassaadi, mille nad soovisid osade kaupa kohale tuua, aga muinsuskaitse polnud sellega nõus.[11]
2011. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Kross Erakonna Eestimaa Rohelised nimekirjas Pärnumaa esinumbrina, olles üleriigilises nimekirjas teisel kohal. Ta sai roheliste nimekirjas kandideerinutest suurima häälesaagi, 3579 häält ehk 8,8% kõigist oma valimisringkonnas antud häältest, kuid Riigikokku ei pääsenud.[viide?]
5. detsembril 2011 astus ta Isamaa ja Res Publica Liitu. IRL-i suurkogul 27. jaanuaril 2012 valiti ta IRL-i eestseisuse liikmeks. Samuti valiti ta IRL-i Tallinna piirkonna juhatuse ja IRL-i volikogu liikmeks.[viide?]
2012. aasta augustis püüdis Venemaa Eerik-Niiles Krossi rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutada, kahtlustades teda seotuses kaubalaeva Arctic Sea kaaperdamisega 2009. aastal, kuid Interpol ei võtnud palvet vastu ja saatis oma liikmetele sõnumi, kus kirjutas: "Palun võtta teadmiseks, et igasugune rahvusvaheline politseikoostöö läbi Interpoli kanalite Eerik Krossi asjas on vastuolus Interpoli konstitutsiooni ja reeglitega."[12] Eesti prokuratuur on kinnitanud, et neil ei ole mingeid tõendeid Krossi seotusest Arctic Sea kaaperdamisega.[13] Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ütles Venemaa süüdistuste kohta 13. jaanuaril 2012: "Ma arvan, et tegemist on Vene eriteenistuste küllalt halvasti kokkutraageldatud erioperatsiooniga, kus püütakse Kross muuta rahvusvaheliselt kahtlustatavaks ja tagaotsitavaks.[14] Kross ise on öelnud, et tema ei tea laeval juhtunust midagi.[15]
Seoses süüdistustega on Krossile Venemaal kehtestatud viisakeeld, samuti ei lubatud teda mingil ajal USA-sse.[15]
2013. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kandideeris Eerik-Niiles Kross Tallinnas IRL-i nimekirjas, olles ühtlasi IRL-i kandidaat Tallinna linnapea kohale. Alguses Pärnus linnapeaks kandideerima pidanud Krossi kutsus erakond Tallinna otse enne valimisi.[15] Ajakirjanduses pälvisid tähelepanu Krossi valimiskampaania uudsed meetodid ja jõulisus.[16][17]
Augustis kutsus Kross üles pidama sisulist debatti[18], kuid septembris keskendus ta linnapea Edgar Savisaare ründamisele. Kross kuulutas plakatitel, et iga Tallinna perekond kaotab aastas Keskerakonna korruptsiooni tõttu 1000 eurot.[19] Tähelepanu pälvis ka juhtum, kui ta lennutas korruptsioonisüüdistustega plakati mudelhelikopteri abil Tallinna Televisiooni stuudio akna taha "Linnapea tunni" ajal, kui Savisaar esines otsesaates.[20][21] Lugu jõudis ka rahvusvahelisse meediaruumi.[22]
Krossi meeskond asutas veebilehe edgarsavisaar.ee, kuhu kogus artikleid korruptsioonist Tallinna Linnavalitsuses ja Keskerakonnas. Veebileht suleti septembris kohtu nõudmisel.[16][23] Kohus keelas IRL-il kasutada domeeninimesid, mis seostuvad Savisaare nimega.[24]
Agressiivse valimiskampaania tulemusel tõusis Krossi populaarsus Emori küsitluse andmeil 6 protsendilt augusti lõpus 12 protsendini septembri teisel poolel. Savisaare toetus langes samal ajal 48 protsendilt 44 protsendini.[25]
Veel enne valimiste eelse avaliku poliitreklaami keeldu oli Kross kutsutud esimese esinejana Maire Aunaste uude saatesarja "Mehed räägivad armastusest", kuid ootamatult keelas selle ära Eesti Televisiooni juhtkond. Esinemiskeeld veel enne keeluaja algust tekitas ajakirjanduses poleemikat.[15]
2013. aasta kohalike omavalitsuste valimisel sai Kross Tallinnas 6897 häält[26] ja ta osutus valituks Tallinna Linnavolikokku.
Kross on lubanud, et kui ta ei saa Tallinna linnapeaks, kandideerib ta 2015. aastal Riigikokku.[8]
Ta kandideeris 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel ja sai 4461 häält, kuid valituks ei osutunud. IRLi nimekirjas sai ta häälte arvult 4. tulemuse.[27]
2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Eerik-Niiles Kross valimisringkonnas nr 3 kogudes 1944 häält.[28] Urmas Paeti asendusliikmena sai Kross Riigikogu liikmeks.[29]
2019. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Eerik-Niiles Kross valimisringkonnas nr 7 ja kogus 1110 häält ning valiti Riigikogu liikmeks.[30] Riigikogu XIV koosseisus on Kross Väliskomisjoni liige, Eesti-Kanada Parlamendirühma ja Eesti-Iisraeli parlamendirühma esimees ja Eesti delegatsiooni esimees Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees[31].
21. juulil 2017 nimetas president Kersti Kaljulaid Krossi Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania nõukoja liikmeks.[32] Nõukoja eesmärk oli toetada Eesti kampaaniat Julgeolekunõukokku pääsemiseks. Eesti konkurent oli Rumeenia. Kross tegi kampaaniat Aafrika lõunaosa riikides, käies novembris 2017 Lõuna-Aafrika Vabariigis, Botswanas, Sambias ja Lesothos[33], mais 2018 Sambias, Zimbabwes, Malawis, Tansaanias ja Rwandas.[34]
Eerik-Niiles Kross on saanud korduvalt karistada kiiruse ületamise eest. 2013. aastal kirjutas Eesti Päevaleht, et kolme aasta jooksul oli Krossi karistatud 11 korral, kokku ulatusid trahvisummad 2800 euroni. Varasemaid karistusi ei kajastanud karistusregister aegumise tõttu. Värskeim karistus tol ajal oli saadud 2013. aasta mais. Seejuures peatati ta 2013. aasta aprillis ja mais auto juhtimisel, ehkki jaanuaris oli Krossilt pooleks aastaks võetud ära juhiluba.[35][36][37]
16. augustil 2013 põhjustas Kross Pärnus avarii, eirates liiklusmärki "Anna teed".[38]
Kross on vastanud ajakirjanike päringutele liiklusrikkumiste kohta, et "ei teadnud karistuse tõsidusest", "palkas autojuhi", "on piirkiiruse unustanud", "teelõigul käisid ehitustööd" (mis ei vastanud tõele) ning "just hakkas aasta täis saama eelmisest [karistusest]" (ehkki tegelikult oli möödunud 6 kuud ja 13 päeva).[35]
Eerik-Niiles Kross on kirjanike Jaan Krossi ja Ellen Niidu poeg.
Eerik-Niiles Krossi õde Maarja Undusk on kunstnik, vend Märten Kross[40] on kinnisvaraarendaja, filmiprodutsent ja fotograaf, poolõde Kristiina Ross on keeleteadlane ja tõlkija, poolvend Toomas Niit oli psühholoog[41].
Esimest korda oli Kross abielus ülikooliajal. Aastatel 1992–1995 oli tema elukaaslane ameeriklanna Cynthia Babski, kellega ta elas koos USA-s. Vara jagamise asjus kestis Krossi ja Babski vahel pikka aega kohtuvaidlus. 1995. aastast elas ta koos ettevõtja Terje Taaliga, kellest sai abielludes Terje Kross. Abielu lahutati 2008. aastal[42]. 11. augustil 2011 abiellus Kross Tallinna toomkirikus kolmandat korda[43], tema abikaasa on Mary Jordan.[viide?]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
