36. kaitsepataljon[1] ehk 36. kaitsepataljon Arensburg (Schutzmannschaft Front Bataillon nr. 36 ehk Schutzmannschaft Front Bataillon 36 Arensburg) oli Teise maailmasõja ajal Saksa okupatsioonivõimude poolt Eestis moodustatud sõjaväeüksus.
| 36. kaitsepataljon Arensburg 1941 36. kaitsepataljon (F), 1941–1943 | |
|---|---|
| Tegev | 23. november 1941 – 18. jaanuar 1943 |
| Riik |
.svg){kind=small} Suursaksa Riik |
| Liik | jalavägi |
| Suurus | pataljon |
| Ülemad | |
| Võtmeisikud |
kapten Alo Tarjo major Juljus Reinter leitnant Harald Riipalu |
Kuna Saksa seaduste kohaselt võisid Saksa Wehrmachtis teenida üksnes Saksa riigi kodanikud, moodustati ning allusid kaitse- ja edaspidi ka politseipataljonid administratiivselt SS-i ja politsei kõrgeimale komandörile Reichsführer-SS Heinrich Himmlerile läbi SS-Oberstgruppenführer ja Generaloberst der Polizei Kurt Daluege. Sõjapiirkondades ja Wehrmachti tagalapiirkonnas olid kaitsepataljonid operatiivselt allutatud nii Wehrmachti kui Relva-SS-i tagala või rindeüksustele.
Kuna pataljon moodustati Saksa Korrapolitsei alluvuses, nimetati pataljoni ka politseipataljoniks, ehkki kaitsepataljonid nimetati ümber politseipataljonideks alles 9. detsembril 1943, kui 36. kaitsepataljon oli juba laiali saadetud.
Pataljoni suurus oli 600 meest.
Pataljoniülemad:
- kapten Alo Tarjo,
- major Julius Reinter, 1. aprill 1942 –,
- leitnant Harald Riipalu alates 23. november 1942
- Pataljoni koosseis:
- 1. kompanii, ülem nooremleitnant Johannes Laul, moodustati Haapsalus;
- 1. rühm, ülem leitnant Leonhard Riit,
- 2. rühm, ülem leitnant Juhan Kukk,
- 3. rühm, ülem leitnant Valter Allase,
- laskurrühm, ülem ülemleitnant Viktor Vakar,
- 2. kompanii, ülem nooremleitnant Hermann Koppel, moodustati Kuressaares; ülem hiljem leitnant Karl Palm
- 1. rühm, ülem leitnant Elmar Lipping,
- 2. rühm, ülem ülemleitnant Eduard Väärsi,
- 3. rühm, ülem leitnant Viktor Ermus,
- laskurrühm, ülem leitnant Lembit Vaher
- 3. kompanii, ülem nooremleitnant Alo Tael, moodustati Kuressaares;
- 1. rühm, ülem leitnant Artur Tammaru,
- 2. rühm, ülem leitnant Elmar Vilumäe,
- 3. rühm, ülem leitnant Viktor Piho,
- laskurrühm (oli tegelikult orkester), ülem leitnant Hans Lossmann
- 4. kompanii, ülem nooremleitnant Karl Palm, moodustati Kärdlas;
Vabatahtlik kaitsepataljon värvati väegrupi Nord tagalateenistuseks ning formeeriti Haapsalus ja Lääne-Eesti saartel alates 23. novembrist 1941. Algselt oli pataljoni staabi asukohaks oli määratud (Eesti sõjaväe Lääne-Saare sõjaväeringkonna hoone Ehte tänav 9) Kuressaares (saksakeelne nimi Arensburg, millest ka pataljoni nimi „Schutzmannschafts-Bataillon 36 Ahrensburg”. Raskete jääolude tõttu viidi staap siiski Haapsallu. 21. jaanuaril 1942 liideti pataljoniga 31. ja 34. Kaitsepataljoni mehed. Pataljoni formeerimist ja väljaõpet jätkati 9. aprillist 1942 Tartus, kus liideti pataljoniga ka puhkpilliorkester. Puhkpilliorkester andis edaspidi väeosa paiknemiskohtades (asulates, linnades) paar korda nädalas kontserte.
Väljaõppe järel lahkus pataljon Tartust 2. augustil 1942 rongiga Saksa vägede poolt okupeeritud Lääne-Valgevenesse (enne Teist maailmasõda Poola koosseisus) Navajelniasse (venepäraselt Novojelnja, poola Nowojelnia), kuhu jõuti 5. augustil[2], edasi mindi jalgsirännakuga Navahrudaki (venepäraselt Novogrudok).
Navahrudakis rakendati pataljon pärast paaripäevast puhkust partisanivastasesse võitlusse ja väidetavalt juudi elanikkonna likvideerimise operatsiooni[3]. Ülesandele sõideti veoautodel, pärast ülesande täitmist viidi mehed tagasi alalisse majutuskohta. Võitlus valgevene partisanide vastu oli pataljoni esimeseks tuleprooviks. Selles said haavata Juhan Kukk ja Aleksander Kiri, langes Manfred Westerboom.
25. augustil 1942 lahkus pataljon Valgevenest Stalingradi rindele.
6. septembril 1942 jõuti Ukrainasse Hanžonkovo (ukraina Hanžonkove; praegu Makijivka linna koosseisus) raudteejaama Stalino lähedal ning alustati seal ja Tšõstjakove linna (praegu Donetski oblastis) tööstusrajoonis vangilaagrite ehitust ja valvet. Pataljoni staap ja 3. kompanii 3. rühm olid Stalag 385 valves Tšõstjakoves, 1. kompanii valvas Stalag 312 Tšansekovos ning 2. ja 3. kompanii Stalag 385 Katõkis. Sõjavangid tegelesid söekaevanduste taastamisega ning pataljon rakendati nende valvesse töökohtadel. 19. novembrini saadeti pataljon Stalingradi rindele Tširi jõe äärde. Enne väljasõitu sai pataljon täieliku saksa rindevarustuse, sh relvastuse.
Pikemalt artiklis Stalingradi lahing, Pealetungioperatsioon Uranus, Idarinne (Teine maailmasõda)#Talvelahingud 1942–1943
22. novembril 1942 sõitis pataljon Stalingradi alla Surovikino jaama, sekkudes käigult jaama lähedal toimuvasse lahingusse. Samal õhtul haigestus pataljoni ülem Julius Reinter, kes saadeti kodumaale ravile. Teise versiooni kohaselt vallandas pataljoni sideohvitser kapten Gierhake Reinteri pataljoniülema kohalt suutmatuse tõttu pataljoni lahinguolukorras juhtida [4]. 23. novembril määrati uueks pataljoniülemaks 3. kompanii ülem Harald Riipalu. Pataljon määrati Rumeenia 3. armee Kampfgruppe Stumpfeldi alluvusse. Algasid pidevad lahingud ülekaaluka vastasega Stalingradi piiramisrõnga välisküljel, Tširi jõe piirkonnas Rõtšovi ja Tšernõševski vahel. Peeti ägedaid tõrjelahinguid ülesandega aeglustada Punaarmee liikumist Dnestri jõe suunal. Rinne stabiliseeriti.
31. detsembriks 1942 koondati pataljon Šahtõ linna, kus algasid ettevalmistused kojusõiduks. Kuu ajaga oli pataljon ära teeninud naabritest saksa üksuste suure austuse ja tunnustuse. 42 pataljoni võitlejat oli autasustatud Raudristidega. Pataljon vahetati rindelt välja 31. detsembril 1942. 6. jaanuaril hakati Eestisse tagasi sõitma.
18. jaanuaril 1943 saabus üksus Eestisse, kus see 1943. aasta alguses laiali saadeti ja isikkoosseis liideti teiste väeosadega. Pataljoniülem kapten Riipalu ja veel mõned ohvitserid saadeti Eesti Leegioni, ülejäänud ohvitserid teistesse väeosadesse. Mehed saadeti puhkusele. Pärast puhkust saadeti mehed Tallinnast Tartusse, kus liideti major Johannes Koorti formeeritavasse uude 287. Kaitsepataljoni.
Pataljon kaotas lahingutes 39 meest, teadmata kadunuks jäi 11 meest ja haavata sai 97 meest.
Pataljoni võitlejaid autasustati 42 II klassi Raudristiga ning paljud esitati Idamedali saamiseks.
Väeosale anti võitlusgrupi ülema kindralmajor Hans-Joachim von Stumpfeldi poolt 26. detsembril 1942 tänukiri.
- kapten Harald Riipalu
- leitnant Lembit Vaher
- leitnant Elmar Vilumäe
- ülemleitnant Paul Rinne
- ülemleitnant Artur Tammaru
- leitnant Valter Allese
- leitnant Juhan Kukk
- leitnant Paul Meier
- leitnant Elmar Lipping
- ülemleitnant Viktor Vakar
- leitnant Peter Lossmann
- veltveebel Kaarel Kuutmaa
- veltveebel Leonhard Viljus
- allohvitser August Unt
- allohvitser Vassili Kivi
- reavõitleja Karl Selleke
- veltveebel Ernst Võsar
- veltveebel Aleksander Luhe
- veltveebel August Mängel
- allohvitser Valter Lähker
- allohvitser Jaan Salu
- veltveebel Jaan Purre
- reavõitleja Viktor Jaago
- veltveebel Oskar Isop
- reavõitleja Eduard Sasse
- reavõitleja Ants Kiviranna
- allohvitser Boris Reiljan
- reavõitleja Ago Arula
- ülem-vahtmeister Traugott Weichart
- reavõitleja Erich Voolma
- allohvitser Jakob Klassen
- veltveebel Hugo Avamets
- allohvitser Tarmo Mägi
- allohvitser Johannes Jõeveer
- reavõitleja Hugo Käsper
- reavõitleja Vilhelm Vaher
- reavõitleja Bernhard Priske
- reavõitleja Lembit Riis
- veltveebel Ants Laanemets
- reavõitleja Harri Niidre
- ülemleitnant Karl Palm
- kapten Eduard Väärsi
Lennart Meri algatusel kokku kutsutud ja Max Jakobsoni juhitud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni (Jakobsoni komisjon) andmetel 36. Kaitse Rindepataljon osales deporteeritud juutide eskortimisel Poolas, Leedus ja juudi elanikkonna hävitamises Valgevenes Navahrudaki piirkonnas. Rahvusvahelise uurimiskomisjoni teatel on olemas vaieldamatud tõendid, et 36. Kaitse Rindepataljon osales 1942. aastal Navahrudaki piirkonnas juutide mõrvamisel, kuid dokumentidest ei selgu, milles täpselt pataljoni osalus seisnes. Juutide tapmises osalemise kahtluste tõendusmaterjalina oli kasutatud muuhulgas ka NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (MGB) ülekuulamisprotokolle 1950. aastatest, mille saamislugu mõnede ajakirjanike väitel[viide?] ei ärata usaldust. Peatunnistajaks peetud Rudolf Mäeorg ei ole kunagi viibinud Navahrudaki linnas ja liitus pataljoniga hiljem Ukrainas[5].
2003 Kaitsepolitsei tehtud põhjalik uurimine tuvastas, et Kaitse Rindepataljon ja ükski teine Saksa poolel sõdinud eesti üksus sõjakuritegusid toime pannud ei ole[6].
Nõukogude allikatel põhinevad väited
Pärast Teise maailmasõja Nõukogude julgeoleku poolt kinni peetud ja ülekuulatud Leo Pihelpuu (ülekuulamisel NSV Liidu MGB-s antud ütlused):
„"Saabudes Valgevenesse, meie 36. politseipataljon laaditi maha Novojelnja jaamas, kus me asusime paar päeva. Sealt sõitsime [umbes 9. augustil] Novogrudoki (Navahrudak) linna, järgmise päeva öösel (umbes 10. augustil) aga sõitsime Djatlovo (poola Zdzięcioł, valgevene Dziatłava) külla. Kohe pärast Djatlovosse jõudmist algas juudi elanikkonna likvideerimise operatsioon. Juudid aeti relvaähvardusel turuplatsile, seejärel aga veeti nad autodega linna taha mahalaskmisele. Osa juute viidi ära kinnises gaasitamisautos – Hingevõtja. See masin topiti alati täiesti täis, seejärel aga suleti tihedalt uksed. Samasugused operatsioonid viidi 36. politseipataljoni poolt läbi ka Novojelnja jaama ja Novogrudoki linna lähistel.“
Dziatłavas toimunust annab ülekuulamisel MGB-s üksikasjaliku kirjelduse politseipataljonlane Johannes-Osvald Rahumeel, kelle väitel toimusid juutide mahalaskmised 36. politseipataljoni osavõtul kolmes kohas: Navahrudaki linna, Navajelnia jaama ja Dziatłava küla lähistel. Neis kõigis oli Rahumeel ka ise.
Nõukogude julgeoleku poolt kinni peetud ja ülekuulatud Johannes-Osvald Rahumeel:
„"Umbes 10. augusti ööl 1942 laaditi meie 2. kompanii veoautodele ja viidi Djatlovo külla, kus asus juutide laager [valvatav geto. Saabudes laagrisse, piirasime selle ümber ja hakkasime juute majadest välja ajama. Kokku asus seal umbes 1000–1500 juuti. Pärast juutide väljaajamist majadest kogusime nad ühele platsile kokku, kus käskisime neil kõhuli heita, keelates tõusta. Nende ümber seisis valve – meie roodu sõdurid, nende hulgas ka mina. Hommikuks saabusid juutide laagrisse veoautod ja üks gaasitamisauto Hingevõtja. Kui autod kohale sõitsid, hakkasime juute autodesse ajama, mina ise toppisin juute Hingevõtjasse, aga ka veoautosse. Pärast seda viisime juudid mahalaskmiskohta, mis asus mõnisada meetrit Djatlovost eemal."“
Juutide mahalaskmine Navahrudakis toimus Rahumeele väitel samamoodi nagu Dziatłavas. 36. politseipataljon piiras geto ümber, juudid koguti ühele platsile kokku, kus neil kästi kõhuli heita. Seejärel aeti juudid veoautodesse ja hingevõtjasse.
Johannes-Osvald Rahumeel: "Ühe veoautoga sõitsin ma kaasa ja konvoeerisin 20–30 juuti mahalaskmisele. Mahalaskmine toimus linna taga. Kokku lasti maha ligi 1000 juuti."[7]
Kuidas juutide hukkamine Dziatłavas täpselt toimus, seda kirjeldab ülekuulamisel MGB-s politseipataljonlane Aksel Õunaid. Tema tunnistusest selgub, et 36. politseipataljon võttis mahalaskmistest otseselt osa.
Nõukogude julgeoleku poolt kinni peetud ja ülekuulatud Aksel Õunaid:
„"Umbes kilomeetri kaugusel külast aeti meid autodelt maha. Kompaniiülem [Karl] Palm hoiatas kohe, et meie ees on küla, kus asuvad bandiidid ja me peame andma neile löögi. Seejärel läksime külla ja peatusime küla keskel saksa komandantuuri juures. Meie kompanii paigutati rõngana turuplatsile, kus ka mina olin, ülejäänud meie kompanii rühmad aga hakkasid mööda Djatlovo küla juute püüdma ja neid turuplatsile meie rõnga sisse kokku ajama. See kestis hommikust kuni umbes kella neljani päeval. Turule kokkuaetud olid eranditult kõik juudid, nende hulgas lapsed, vanurid ja naised, keda oli suur hulk. Pärast seda paigutati juudid Djatlovo saksa komandandi käsul kinohoonesse, kus nad asusid umbes kaks nädalat, pärast seda aga kõik juudid lasti maha. Meie kompaniist eraldati kaks rühma, kus minagi olin, Djatlovo kinos asuvate juutide valvamiseks. Seejärel hakkasid saabuma veoautod, kuhu laaditi juudid – lapsed, naised, vanurid ja kõik mehed – ja seejärel viidi minema. Nagu mulle minu rühmaülem rääkis, mahalaskmisele. Umbes seitsme päeva pärast, augustis 1942, toodi kuskilt Djatlovosse jalgsi jälle umbes 50 juuti, kes lasti küla lähedal maha. Selle mahalaskmise ajal asusin umbes viiekümne meetri kaugusel august, mille ääres juute maha lasti. Enne seda, kui meid saadeti juutide mahalaskmiskohta piirama, instrueeriti meid, et kui keegi juutidest püüab põgeneda, tuleb tema pihta tulistada. Aga juutidest ei üritanud keegi põgeneda. Sakslased viisid juudid augu äärde ja tõukasid nad elusalt alla, 36. politseipataljoni sõdurid aga tulistasid neid otse augus. Üks inimene oli ainult haavatud ja ta kaua aega veel vaikselt karjus. Seejärel sõdurid, kes viisid mahalaskmist läbi, hakkasid tulistama kogu auku, pärast mida karjed lakkasid. Nende mahalaskmiste järel terve 36. politseipataljon rivis suundus Novojelnja jaama, kus laaditi ešelonile ja saadeti Ukrainasse.“
Navahrudakis said haavata Juhan Kukk ning Aleksander Kiri, õnnetusjuhtumi tagajärjel hukkus Manfred Westerboom[7],[8],[9]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
