Eesti SS-leegion

Eesti SS-leegion oli Teise maailmasõja ajal Saksa Riigi Relva-SS-i vägedes teeninud eestlastest moodustatud väeüksuste koondnimetus. Relva-SSi välismaa vabatahtlike väeosi käsitleti sakslaste poolt justkui millegi Prantsuse võõrleegioni taolisena – sealt ka nimetus leegion.^[2]

Eesti SS-leegion SS-Legion (Estnisch) (saksa keeles) Eesti SS-vabatahtlike leegion (Estnische SS-Freiwilligen Legion) (saksa keeles)
Tegev	Eesti SS-leegion 01.10.1942 – 31.03.1943 Eesti SS-vabatahtlike leegion 31.03.1943 – 05.05.1943[1] August 1942 – mai 1945
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	Relva-SS

Eesti SS-leegioni^[1] koondnimetuse all tegutsesid^[3] eestlastest moodustatud SS-väeosad augustist 1942 maini 1943. Eesti Leegion või Eesti SS-leegion oli siiski nende väeosade ajakirjanduses esinev nimetus, sellise ametliku nimega sõjaväeosa pole kunagi eksisteerinud.

Mais 1943 formeeriti väeosa Eesti SS-vabatahtlike brigaadiks (SS-Freiwilligen Brigade (Estnisch), mis koosnes juba 6 pataljonist ja tugiüksustest.

SS-leegioni koosseisu kuulus formeerimiskava kohaselt kolm jalaväepataljoni (12 kompaniid) ja tugiüksused.

Eesti Leegioni vabatahtlikkude registreerimise punkt. September 1942

Leegioni moodustamine, 1942

Kevadel 1941 algas mittesaksa vabatahtlikest koosnevate Relva-SSi üksuste loomine. Eeskätt tulid siin kõne alla nn germaani rahvad, kes olid selleks SS-i juhtkonna jaoks rassiliselt sobivad. Kava luua suuremad eestlastest koosnevad üksused ning nende alusel taastada Eesti armee, tekkis eestlastest ohvitseridel juba 1941. aasta sõjasuvel. Sakslased seisid sellele esialgu otsustavalt vastu, kuid idarindel kantud kaotused sundisid neid oma seisukohti revideerima. Augusti keskpaigaks 1942 jõudsid Saksa riigi- ja SS-i juhi (Hitler, Himmler, Rosenberg) Eesti leegioni loomises kokkuleppele. Olulise tähtsusega oli siinjuures ka see, et Saksa armee alluvuses tegutsevate eesti julgestusgruppide (Sicherungs-Gruppen) sõdurite teenistuslepingud lõppesid 1. septembril 1942 ja Saksa sõjaväe juhtkond oli huvitatud eesti sõdurite edasi võitlemisest.^[4]

Tallinna Saksa vägede okupeerimise aastapäeval 28. augustil 1942 teatas Eesti kindralkomissar SA-Obergruppenführer Karl Siegmund Litzmann, et Adolf Hitler on andnud loa moodustada Relva-SS-i alluvuses Eesti Leegion. Litzmann kutsus eesti noori vabatahtlikult leegioniga ühinema.^[5] Mehi värvati algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi tulema rügemendisuurune ning koosnema kolmest pataljonist (igas neli kompaniid) ja raskegranaadiheitja- ja tankitõrjekompaniist. Leegioni astujate esimene kokkukoondmine toimus Pihkvas. Leegioni väljaõpe toimus Poolas Krakówi lähedal Tatra eelmäestikus asuvas Dębicast umbes 25 km kaugusel asunud väljaõppelaagris (SS-Truppenübungplatze "Heidelager").

Franz Augsberger (vasakul) ja Fritz Klingenberg

Adolf Hitler andis 29. septembril 1942 ametliku loa Eesti SS-leegioni moodustamiseks 1. oktoobrist 1942 (SS-i Peaameti päevaraamat nr 5960/42, 29. september 1942^[6]).

Eestlastest ohvitserid (80 meest) saadeti täienduskoolitusele Bad Tölzi SS-sõjakooli. Allohvitseride väljaõppekohaks sai Poseni (Poznan) SS-sõjakool, radistid saadeti Potsdami ja tankitõrjemehed Hollandisse Hilversumi sõjakooli.

Moodustati leegioni 1. rügemendi (1. Estnischen SS-Freiwilligen Regiment) staap koos I pataljoniga. 20. oktoobril 1942 määrati Eesti Leegioni 1. rügemendi ülemaks kolonelleitnant Franz Augsberger ja I pataljoni ülemaks kapten Georg Eberhardt.

1942. aasta lõpus oli Eesti SS-leegionis 969 meest (37 ohvitseri, 175 allohvitseri ja 757 võitlejat), kes 13. veebruaril 1943 andsid sõdurivande.^[7]

Leegioni juhtkond ja koosseis

• 1. rügemendi ülem: kolonelleitnant Franz Augsberger
• I pataljon (saksa keeles 1/I Bataillon) – pataljoniülem kapten Georg Eberhardt
  • 1. kompanii (saksa keeles 1/I 1. Kompanie) – kompaniiülem (01.10.1942–04.04.1943) SS-Obersturmführer Jakob Ottinger (1912–2007^[8]), SS-Hauptsturmführer Elmar Lang, SS-Hauptsturmführer Jaan Raudsoo (langes 21.07.43)
  • 2. kompanii – kompaniiülem SS-Untersturmführer Bernhard Langhorst, SS-Hauptsturmführer Adolf Nader
  • 3. kompanii – kompaniiülem SS-Obersturmführer Fritz von Böckmann
  • 4. kompanii (schwere) – kompaniiülem SS-Obersturmführer Karl Silberleitner
• II pataljon (saksa keeles 1/II Bataillon) – pataljoniülem leitnant Kurt Halwachs
  • 5. kompanii
  • 6. kompanii
  • 7. kompanii
  • 8. kompanii
• III pataljon
  • 9. kompanii
  • 10. kompanii
  • 11. kompanii
  • 12. kompanii
• Pioneerikompanii (Pioniere Kompanie) – kompaniiülem leitnant Kurt Schärpf
• Tankitõrjekompanii (Panzerjäger Kompanie)
• Suurtükikompanii (Artillerie Kompanie)

1943. aasta aprillis viidi Eesti SS-leegioni I Pataljon 5. SS-Soomusdiviisi Wiking koosseisu kui Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon Narva (saksa keeles Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon Narwa).

I pataljon, Pataljon Narva

Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva" (Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon "Narwa" (saksa keeles))
Relva-SS-i logo
Tegev	veebruar 1943 – märts 1944
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	Relva-SS 5. SS-Soomusdiviis Wiking
Liik	jalavägi
Suurus	pataljon
Ülemad
Võtmeisikud	Sturmbannführer Georg Eberhardt

Kuna Saksa vägedel oli idarindel raske olukord, moodustati 23. märtsil 1943 leegioni 1. pataljonist, mis koosnes põhiliselt leegioni esimestest vabatahtlikest, motoriseeritud pataljon Narva (Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Batallion "Narwa") ning liideti 5. SS-tankidiviisiga Wiking, kus nad vahetasid välja kodumaale siirduva Soome SS-pataljoni. Pataljon Narva saadeti 4. aprillil 1943 Wikingi diviisi koosseisus Ukrainasse, kus lahingväljaõpe kestis veel mitu kuud. Pataljon sai tuleristsed juulis 1943 Ida-Ukrainas Izjumi lähedal Andrejevka küla juures. See lahing oli osa Kurski kaare suurlahingust. 19.–21. juulini ründas neid tankide toetusel kuus Nõukogude jalaväepolku (üle 20 000 mehe ja 115 tanki). Ränki kaotusi kandes lõi pataljon Narva kõik rünnakud tagasi. Lahingu lõppedes suitses eestlaste positsioonide ees üle saja tanki. Pataljon Narva kaotas 76 meest langenutena, sealhulgas pataljoniülema Georg Eberhardti, ning ligi pool koosseisust haavatutena. Saksa väegrupi Süd kontrollkomisjoni akti kohaselt jäi Narva pataljoni ette lahinguväljale maha üle 9000 ründaja laiba ja 113 tanki rusud. Pataljoni Narva võitlejaid autasustati Izjumi lahingu eest 35 II klassi ja 4 I klassi Raudristiga.^[9]

12.–19. augustini 1943 osales pataljon lahingutes Hadnitsa juures Harkovi lähedal. Pärast neid lahinguid oli rivvi jäänud kõigest 157 meest. 7. septembril alustati Harkovi juurest taandumist läände, kattes koos Wikingi diviisiga Saksa 8. armee taganemist. 21. ja 22. septembril mindi Tšerkassõ lähedal mööda pontoonsilda üle Dnepri ja jäädi kaitsele jõe läänekaldale.^[10]

Pataljon sai korduvalt täiendust. Detsembris 1943 saadeti Debica väljaõppelaagrist täienduseks 500 väljaõpetamata noort, kes polnud sooritanud ainsatki lasku. Jaanuari lõpul 1944 sattus pataljon koos teiste Saksa väeosadega (Saksa 8. armee 11. ja 42. armeekorpus) Tšerkassõ kotti. Kokku jäi piiramisrõngasse 56 000 Saksa poolel võidelnud sõdurit. 16.-17. veebruaril 1944 õnnestus umbes poolel neist kolmes kolonnis liikudes kotist välja murda, kusjuures pataljon Narva liikus vasakpoolse kolonni eesotsas. Läbimurdeteekonna pikkus oli 8–13 km, kuid see tuli läbi teha lahingutega ja lõpuks ületada kitsas ning kiirevooluline raudkülma veega Gnõlõi Tikitši jõgi. Eestlaste kaotused oli rängad, pataljonis jäi rivvi ainult sadakond meest. Ellujäänud saadeti kolmeks nädalaks Poolasse puhkusele, kus pataljon eraldati diviisi Wiking koosseisust ning saadeti ümberformeerimisele. 20. märtsil jõudis pataljon Tallinna (172 Tserkassõ kotist väljamurdnud meest, nendest 35 viimasest, 500-mehelisest täiendusest), kus toimus väeosa pidulik vastuvõtt ja paraad Vabaduse väljakul. Osa lahingutegevuses haavata saanuid evakueeriti lahingupiirkonnast juba varem ja nad liitusid väeosaga pärast paranemist.^[11]

Pataljon allutati 20. Eesti SS-diviisile ja saadeti Tallinna ümbrusse formeerimisele ja väljaõppele. Pataljoni Narva tuumikust moodustati 20. Eesti SS-diviisi 20. Üksik SS-jalaväepataljon (20. SS-füsiljeerpataljon) ning formeerimise käigus sai pataljon juurde 600 meest, 300 Kehrast ja 300 Alaverest. 4. juunil 1944 suunati 20. jalaväepataljon Narva rindele.

Kokku kuulus (märtsist 1943 märtsini 1944) pataljoni Narva üle 1400 eestlase.^[12]

 Pikemalt artiklis Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva"#Lahingud Ukrainas

Eesti SS-vabatahtlike brigaad

Eesti SS-vabatahtlike brigaad Estnische SS-Freiwilligen-Brigade (saksa keeles) 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad 3. Estnische SS-Freiwilligen-Brigade (saksa keeles)
Tegev	Eesti SS-vabatahtlike brigaad mai 1943 – oktoober 1943 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad oktoober 1943 – 24. jaanuar 1944[3]
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	Relva-SS
Liik	jalavägi
Suurus	brigaad

Pärast leegioni I pataljoni rindele saatmist jätkati leegioni isikkoosseisu suurendamist eesmärgiga teha sellest rügemendisuurune väeosa. Väeosa täiendati laialisaadetud 33., 36., 39. kaitsepataljoni ja politseipataljoni Ostland isikkoosseisuga.

24. veebruaril 1943 kuulutati Saksa vägede poolt okupeeritud Eestis välja aastatel 1919–1924 sündinud meeste mobilisatsioon Saksa tööteenistusse. Mobiliseerituile anti luba "valida" tööteenistuse ja SS-leegioni astumise vahel. 1943. aastal värvati Relva-SS-i 5002 meest ning leegionis olevate meeste arv ületas leegionis ettenähtud võitlejate arvu. 1943. aasta maiks moodustati uuesti leegioni 1. rügemendi I pataljon ja ka 2. rügement. 5. mail 1943 andis SSi juhtimise peaameti (Relva SSi ülemjuhatus) ülem Hans Jüttner korralduse Eesti SS-vabatahtlike brigaadi formeerimiseks. Brigaad formeeriti pärast Narva pataljoni rindelesaatmist Dębica väljaõppelaagrisse jäänud meeste ja 1943. aasta kevadmobilisatsiooniga Eestist Dębicasse saadetud nekrutite baasil. 27. märtsil 1943 andis Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe korralduse Eesti ohvitseridele ja allohvitseridele astuda vabatahtlikult Eesti Leegioni. Järgnevalt võeti arvele kõik ohvitserid, kes teenisid politseis, Eesti Omavalitsuse asutustes, Omakaitses ja väljaspool avalikku sektorit. 1943. aasta juulis oli neid kokku 221 meest. Esimestena saadeti juuli esimesel poolel leegioni Eesti Julgeolekupolitsei ohvitserid (57st arvelevõetust 31 meest, 18 said ajapikenduse). Juuli keskel andis väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja, kellele muuhulgas allus ka Eesti Omakaitse, korralduse kõigile Omakaitse ohvitseridele, kes olid vallalised ja kuni 29-aastased, astuda vabatahtlikult leegioni. Eesti Julgeolekupolitseis teeninud Eduard Raigi järgi sai leegion ainuüksi politseist ja julgeolekupolitseist 250 ohvitseri ja allohvitseri.^[13]

26. oktoobril 1943 kuulutas Eesti Omavalitsuse direktor Hjalmar Mäe välja 1925. aastal sündinud Eesti Vabariigi kodanike otsese mobilisatsiooni leegioni, mille tulemusena see täienes 3375 mehe võrra ning sama aasta 10. detsembril 1924. aastal sündinute mobilisatsiooni. 1944. aasta alguseks oli leeginäride arv tõusnud 11 000 meheni.^[14]

1943. aasta oktoobri lõpul seisis ees rindeleminek ning eesti brigaad nimetati 22. oktoobril 1944 ümber 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadiks. 1. ja 2. grenaderirügement nimetati ümber 42. ja 43. grenaderirügemendiks, tugiüksused kandsid numbrit 53 (53. SS-õhutõrjeüksus, 53. SS-tankitõrje pataljon, 53. SS-sidekompanii, 33. SS-tagavarapataljon, 53. SS-suurtükiväe pataljon).

1943. aasta oktoobri lõpul suunati kahe rügemendi (1. ja 2. grenaderirügement, milles mõlemas kaks jalaväepataljoni) suurune Eesti SS-vabatahtlike brigaad pärast kaheksakuulist väljaõpet praeguse Pihkva oblasti ja Valgevene piirile, kus võideldi partisanivastase operatsiooni "Heinrich" käigus Nedzerdo ja Mešno järve kallastel "Rossonõ vabariigi" sovetipartisanidega. Operatsioon "Heinrich" kestis 1.–8. novembrini 1943, mille käigus eesti brigaad ründas Idritsa juurest lõunasse. 42. rügemendi ülesanne oli tungida edasi ja murda vastase kaitsest läbi ning 43. rügement pidi tegelema vallutatud ala vaenlasest puhastamise ning piirkonna julgestamisega. Pärast nädal aega kestnud võitlust jõudis brigaad Rossonõ lähedal olevasse Albrehtovo külla. 3. novembril alustas Punaarmee suurpealetungi lähedal asuvale Nevelile, 8. novembril "Heinrich" peatati. 10. novembril liideti eesti brigaad võitlusgrupiga "Jeckeln" (SS- und Polizei-Kampfgruppe General Jeckeln), allutati 16. armeele ja saadeti rindele kinnikülmunud Neštšarda järve läänekaldale ja sellest lõuna pool olevale metsapiirkonda. Eestlastel õnnestus vaenlase pealetung seisma panna. 1943. aasta detsembri keskpaigas brigaad lahutati võitlusgrupist "Jeckeln" ja allutati Saksa 132. jalaväediviisile ning saadeti rindele Drissa jõe ja Neštšarda järve vahelisele alale. Jaanuaris 1944 asus 45. rügement rindel Drissa jõe ja Neštšarda järve lõunaosa vahel, 46. rügement asus Bulininos. Brigaadi staap koos 53. suurtükipataljoniga ja välihospidaliga asus Albrehtovo külas. Seisuga 31.12.1943 oli rindel olevas brigaadis 5099 meest. 23. jaanuaril 1944 loodi brigaadi tagalas Drissas reservpataljon. Jaanuari teisel poolel saadeti Debica õppelaagrist brigaadi 2000 peamiselt 1925. aastal sündinud meest. Kokku oli jaanuari lõpul 1944 Neveli all eesti brigaadis umbes 7000 meest. Brigaadi komandör Neveli all oli Franz Augsberger ja staabiülem SS-Obersturmbannführer Emil Rehfeldt. 45. rügemendi ülem oli novembrini 1943 SS-Standartenfüher Henn-Ants Kurg, pärast tema haavatasaamist SS-Obersturmbannfüher Paul Vent. 46. rügementi juhtis SS-Standartenführer Juhan Tuuling.^[15]

 Pikemalt artiklis Eesti SS-vabatahtlike brigaad

SS-leegionist SS-diviisiks

20. Eesti SS-vabatahtlike diviis 20. Estnische SS-Freiwilligen-Division 20. Relvagrenaderide SS-diviis (1. eesti) 20. Waffen-Grenadier-Division der SS (Estnische Nr. 1)
Eesti diviisi embleem
Tegev	20. Eesti SS-vabatahtlike diviis, 24. jaanuar 1944 – 26. mai 1944 20. Relvagrenaderide SS-diviis (1. eesti), 26. mai 1944 – mai 1945[3]
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	Relva-SS
Liik	jalavägi
Suurus	diviis
Ülemad
Võtmeisikud	Franz Augsberger Alfons Rebane Berthold Maack

1944. aasta alguses täiendati SS-leegioni seni Wehrmachtis teeninud saksa sõduritega ja Eesti Politseipataljonide jõududega. Lisaks senisele kahele Eesti SS-brigaadi rügemendile moodustati 658., 659. ja 660. Eesti Pataljonide vabatahtlike ja Wehrmachti pataljonide baasil, kolmas – 47. rügement.

24. jaanuaril 1944 nimetati uus kolmest rügemendist moodustatud täiskoosseisuline diviis ametlikult 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiks. 8. veebruaril vahetati 20. diviis Neveli rindel välja ja saadeti Eestisse.^[16]

 Pikemalt artiklites 20. eesti diviis ja Sõjategevus Eestis (1944)

20. Eesti SS-diviis Sileesias

Sügisel 1944. saadeti Saksamaale jõudnud eesti väeosade liikmed väeliigist olenemata Neuhammeri õppelaagrisse Põhja-Sileesias Bunzlau linna lähedal. Lisaks Eesti SS-Diviisi sõjameestele koguti sinna ka lisaks ka omakaitselased, kindralinspektuuri töötajad, piirikaitserügementide võitlejad, politseipataljonlased, tööteenistuslased ja lennuväelased. Neuhammerisse suudeti kokku koguda 11 000 eestlast, lisaks liideti diviisiga ka 2400 sakslast (150 ohvitseri, 750 allohvitseri ja 1600 sõdurit). Väljaõpe laagris pidi kestma pool aastat kuni 1. aprillini 1945, kuid 12. jaanuaril 1945 alanud Punaarmee suurpealetungi tõttu väljaõpe peatati 20. jaanuaril 1945. 22. jaanuaril lahkus laagrist 45. rügement ning järgmisel päeval 46. ja suurtüki rügement. Diviisi allutati 17. armee 8. armeekorpusele ja saadeti hävitama üle Oderi jõe tunginud Punaarmee sillapead Oppelni lähedal. Ägedate lahingute tulemusena suudeti Oderi läänekaldale tunginud Punaarmee sillapead likvideerida. Diviisi komandör Augseberger sai selle eest 8. märtsil Rüütliristi. Kuid märtsi algul võeti 20. diviis koos veel nelja Saksa diviisiga Punaarmee poolt Oppelni all piiramisrõngasse. 16. märtsil sai 20. diviis korralduse piiramisrõngast välja murda. See õnnestuski 19. märtsil Ziegenhalsi juures. Samal päeval langes diviisiülem Augsberger, kelle auto sai tankimürsust täistabamuse. Diviisi juhtimise võttis üle Alfons Rebane. 80%-l diviisi võitlejaist õnnestus kotist välja murda, kuid maha tuli jätta raskerelvad ja autod. 23. märtsil saadeti ellujäänud mehed Bolkenheini juurde ümberformeerimisele. Diviisi uueks ülemaks nimetati senine 26. SS-diviisi (2. Ungari diviis) komandör SS-Oberführer Berthold Maack. 15. aprillil saadeti 17. armee 8. armeekorpusele allutatud diviis uuesti Schönau juures rindele. 20. aprillil saadeti diviis Tšehhoslovakkia piiril asuvasse mägisesse Goldberg-Hirschbergi piirkonda, kus viibiti sõja lõpuni mais 1945. Seal rindelõigus käis vaikne positsioonisõda, kus ei toimunud enam suuremaid lahinguid.^[17]

20. Eesti SS-diviis Tšehhimaal

7. mail sai diviis käsu rindelt tagasi tõmbuda. 45. rügement lahkus esimesena, kuna 46. rügement kaitses taganemist. Taganemisteekond kulges läbi Tšehhimaa marsruudil Hirschberg–Turnau–Pilsen (Jelenia Gora – Turnow – Plzen). 8. mail taganes diviis veel organiseeritult, kuid lagunes varsti väiksemateks gruppideks. Melniku piirkonnas alistuti Punaarmeele. Diviisis oli tollal umbes 6000–7000 meest. Umbes 500 eesti sõdurit tapeti tšehhi ülestõusnute poolt ("Tšehhi põrgu"), nende hulgas oli ka 45. rügemendi viimane ülem Paul Maitla, kes hukati 10. mail Nymburgis Prahast ida pool.

Sõja lõpp ja vangilaagrid

Väiksem üksus, mida juhtis Alfons Rebane, taganes piki tänapäevast Saksa-Tšehhi piiri, kus elas saksakeelne elanikkond. Neil õnnestus ületada Elbe jõgi ja jõuda välja ameeriklasteni. Taanis asunud 20. diviisi tagala- ja väljaõpperügement alistus mais 1945 Briti vägedele. Kokku oli Saksamaal Briti okupatsioonitsooni sõjavangilaagrites 3000–4000 eestlast. 7. märtsil 1946 nad kõik vabastati. Ameeriklaste tsoonis oli umbes 700–800 eestlasest sõjavangi. Nad vabastati 1946. aasta jooksul. Prantsuse tsoonis oli vangis umbes 300 eesti sõdurit. Üle 100 neist anti üle Nõukogude Liidule (mitmed läksid ka vabatahtlikult, lootes koju jõuda). Viimane eestlasest sõjavang Prantsuse tsoonis vabastati 1946. aastal. Nõukogude vägede kätte langes vangi umbes 5000 20. diviisi sõdurit. Pärast Nõukogude sõjavangilaagrites viibimist saadeti nad nn filtratsioonilaagritesse. Sealt suunati nooremad mehed NKVD tööpataljonidesse ning paljud ka Siberis ja Põhja-Venemaal asuvaisse vangilaagritesse. Enamik neist vabanes 1950. aastatel pärast Stalini surma.^[18]

1. oktoobril 1946 kuulutas rahvusvaheline sõjatribunal Nürnbergis kuritegelikuks SSi ja kõik temaga seotud organisatsioonid (sealhulgas Waffen-SSi), väljaarvatud nn. SS-i ratsaüksused.^[19] Samas määrates kindlaks kuritegelikku organisatsiooni kuuluvate isikute ringi, jättis ta sealt välja isikud, kel polnud aimu organisatsiooni kuritegelikest eesmärkidest või tegudest, samuti need, kes olid sinna sundmobiliseeritud.^[20]

1948. aastal võttis USA kongress vastu nn DP-de seadus (DP-Act), mille alusel said Saksamaal lääneliitlaste okupatsioonitsoonide põgenikelaagrite (DP, displaced persons – ümberasustatud isikud) laagrite) elanikud ümber asuda USAsse. Esialgu oli segadust endiste Waffen-SSis võidelnud eestlastest-lätlastest sõduritega. 1. septembril 1950 võttis USA DP-de komisjon (tollases tõlkes Elamiskohast Pagendatud Isikute Komisjon) Washingtonis vastu otsuse: "Balti Waffen SS väeosi (Balti leegionid) tuleb vaadelda nii eesmärgilt, ideoloogialt, tegevuselt ja osavõtutingimustelt lahusolevaid ning Saksa SS-ist erinevaid väeosi ja sellepärast ei pea komisjon neid Ühendriikide valitsusele vaenulikuks nagu märgitud parandusena pagendatud isikute seaduses, lõik 13."^[21]

Kokkuvõte

Saksa sõjaväes käis üle 70 000 eesti mehe, neist umbes 20 000 vabatahtlikku ja 50 000 mobiliseeritut. Langes üle 20 000 mehe. Ainuüksi 1944. aastal langes 10 000 – 12 000 meest. (Hannes Walteri andmeil langes Teises maailmasõjas kokku 14 600 meest).

Vaata ka

• Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend‎
• Eesti Leegioni Sõprade Klubi
• Eesti Leegioni Sõprade Selts
• Eesti Teises maailmasõjas

Viited

1. Hanno Ojalo, Välgumärgiga eestlased – kes nad olid?, Kultuur ja Elu, 2/2015
2. Toomas Hiio "Eesti üksustest Wehrmachti, SSi ja politsei ning Relva SSi alluvuses.- Eesti sõjaajaloo aastaraamat 2011/1, lk 169.
3. Eesti üksused ja nende välipostinumbrid, Võitleja = The Combatant : ülemaailmne Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja, 1 jaanuar 1975
4. Toomas Hiio, Peeter Kaasik "Estonian units in the Waffen-SS" – Estonia 1940–1945. Tallinn, 2006, lk 930.
5. Hjalmar Mäe "Eidesstättliche Erklärung" 10.6.1948. Bundesarchiv MA N 765-180
6. Rolf Michaelis. "Eestlased Waffen-SS-is", lk 24.
7. Mart Laar "Eesti sõdur II maailmasõjas" Tallinn, 2009, lk 298.
8. SS-Obersturmführer Jakob Ottinger, Axis History Forum
9. 3 222 22 Mart Laar "Eesti sõdur II maailmasõjas" Tallinn, 2009, lk 298; Izjumi lahing.
10. T.Hiio, P. Kaasik "Estonian units in the Waffen-SS" pp. 959; Hanno Ojalo "Leegion 1942–1945" lk 42–43.
11. Ojalo, lk 42–45; Laar lk 298.
12. T.Hiio, P.Kaasik "Estonian units in the Waffen SS", lk 959.
13. Toomas Hiio "Eesti üksustest Wehrmachti, SSi ja poltisei ning Relva SSi alluvuses Teise maailmasõja ajal. Komplekteerimisest ja formeerimisest"- Eesti sõjaajaloo aastaraamat 2011/1. Lk 227–229
14. "Eesti ajalugu" VI. Tallinn, 2005, lk 206.
15. T.Hiio, P.Kaasik "Estonain units in the Waffen-SS", lk 960.
16. T.Hiio, P.Kaasik, lk 961.
17. Ojalo lk 111–134; T.Hiio, P.Kaasik, lk 964–966.
18. Ojalo lk 111–148; T.Hiio, P.Kaasik, lk 964–967.
19. Ratsa-SS (saksa keeles Reiter-SS või SS-Reiterstandarten) loodi peale rahvussotsialistide võimule tulekut 1933. aastal, kui kõikvõimalikke ratsaklubisid ja -organisatsioone sunniti minema SSi või SA alluvusse.
20. A criminal organization is analogues to a criminal conspicacy in that the essence of both is cooperation for criminal purposes. There must be a group bound together and organizised for a common purpose. The group must be formed or used in connection with the commission of crimes denounced by the Charter. Since the declaration with respect to the organizations and groups will, as has been pointed out, fix the criminality of its members, that the definition should exclude persons who had no knowledge of the criminal purposes or acts of the organization and those who were drafted by the State for membership, unless they were personally implicated in the commission of acts declared criminal by Article of the Charter as members of the organization. Membership alone is not enough to come within the scope of these declarations.[1] ----[1] https://www.loc.gov/rr/frd/Military_Law/pdf/NT_Nazi-opinion-judgment.pdf pp. 86
21. Elamiskohast Pagenatud Isikute Komisjoni esimees Harry N Rosenfield Mr. Johannes Kaivile, Eesti tegutsevale peakonsulile saadiku kohustes. 13. september 1950. Avaldatud: Richard Säägi "Minu sõjamälestused. Mälestuskilde Eesti kaitselahingutest 1943–1945" Tallinn, 2007. Lk 120

Kirjandus

• "Eesti leegionäride elust väljaõppelaagris". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 5, 14. jaanuar 1943, lk 3.
• Kalju Pähklamets, "Ühe leegionäri päevik II maailmasõja päevilt", 2003 (veebiväljaanne Ühe leegionäri päevik "Heidelaagris")