Tulemaa saared

Tulemaa (hispaania Tierra del Fuego) on saarestik Lõuna-Ameerika mandri lõunatipu juures, Magalhãesi väinast lõunas. Saarestiku peasaar on Tulemaa saar.

Tulemaa saarestik piirneb põhjas Magalhãesi väinaga, mis lahutab teda Patagooniast ja Andide mandriosast, idas Atlandi ookeaniga, läänes Vaikse ookeaniga ning lõunas Drake'i väinaga, mis lahutab teda Antarktisest.

Tulemaa saarte lõunatipp on Hoorni neem. Idas lahutab Tulemaa saart Estadose saarest Le Maire'i väin.

Saarestiku kogupindala on eri andmeil 71 500, 71 550, 73 745 või 73 753 km². Saarestik laiub põhjast lõunasse umbes 400 km ja läänest itta umbes 700 km ulatuses.

Saarestik koosneb mitmesajast saarest. Suurim saar on Tulemaa saar, mille pindala on 48 100 km². Saarestiku lääneosa suurim saar on Santa Inési saar.

Beagle'i väin eraldab Tulemaa saart Hoste saarest ja Navarino saarest.

Navarino saarest veel lõuna pool teisel pool Nassau lahte on väike saarestik, kuhu kuuluvad muuhulgas Wollastoni saared, ja kõige lõunapoolsem Hoorni saar, millel paikneb Hoorni neem.

Saari

Tulemaa saar
Navarino
Hoste saar
Clarence'i saar
Santa Inési saar
Desolación
Beagle'i saared (Lennox, Nueva ja Picton)
Riesco
Hoorni saar
Landfall
Núñez
Stewarti saar
Londonderry saar
Gordoni saar
Tomási saar
Diego Ramírez

Saarestikule on andnud nime Fernão de Magalhães, kelle ekspeditsioon jõudis sinna 1520. aastal. Meremehed silmasid laevadelt põliselanike arvukaid lõkkeid Tulemaa saarel. Magalhães arvas, et indiaanlased varitsevad tema laevu. Teise versiooni järgi nähti saarel tegelikult looduslikel põhjustel tekkinud tuld.

Geoloogiline ehitus

Saartel paljanduvad mandrilised ja merelised settekivimid.

Rannajoon

Enamik saartest on väga liigendunud rannajoonega, paljude fjordidega.

Pinnamood

Tulemaa pinnamood on vahelduv. Peasaare põhja- ja kirdeosa on tasane, jäädes alla 180 meetri merepinnast. Seal on palju järvesid. Peasaare lõunaosa ning väikesaared on mägised, seal esineb ka liustikke. Darwini mäed, mäeahelik Tulemaa saare lõuna- ja läänerannal, samuti mäed Tulemaa saarte lõuna- ja lääneosas moodustavad Andide kõige lõunapoolsema osa või pikenduse. Selle kõrgeim tipp on Darwini mägi (2488 m, teistel andmetel 2469 m merepinnast). Teine kõrgem tipp on Sarmieto (2300 m).

Kliima

Saarestiku kliima on lähispolaarne mereline, Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi kliimatüüp Cfc. Aasta keskmine sademete hulk on saarestiku kirdeosas 400–500 mm, edelaosas kuni 2000 mm ja kohati (Desolación) 5000 mm. Sademeid põhjustavad väga niisked õhumassid Vaikse ookeani kohal ning külm Läänetuulte hoovus, mis suundub Lõuna-Ameerika lõunakaldalt Antarktika suunas.

Suvi on jahe ja talv külm. Keskmine õhutemperatuur on jaanuaris 10...11 °C, juulis 0...2 °C.

Tulemaa ümbruses on alatasa tugevad tormid. Meremehed on pidanud seetõttu seda piirkonda ohtlikuks.

Veestik

Suuremad jõed on Río Grande jõgi, Culleni jõgi, San Martíni jõgi, Chico jõgi, Claro jõgi, Antuki jõgi ja Escondido jõgi.

Suurim järv on Fagnano järv (593 km²). Ushuaia lähedal on Escondido järv.

Elustik

Kirdes on valdavad kuivad lähisantarktilised rohtlad ja kuivalembesed taimed. Lõunas ja läänes on lõunapöögi- ja seedrimetsad ning kidur rohttaimestik ja samblad.

Rannikul elavad andi kondorid, kormoranid, kajaklased, meriskid ja albatrossid. Tulemaa loomastikus on ka lõuna-puduhirved, nutriad, tšintšiljad, puumad, patagoonia hundid, polaarrebased ja Magalhãesi pingviinid.

1881. aastal jagati Tulemaa saared Argentina ja Tšiili vahel. Kahe riigi vaheline piir kulgeb mööda 68° 36' 38" W meridiaani Tulemaa saarel ja Beagle'i väina. Kaks kolmandikku saarestikust kuulub Tšiilile ja üks kolmandik Argentinale.

Argentina osa kuulub Tulemaa provintsi, seda loetakse ka Patagoonia osaks. Provints hõlmab umbes kolmandiku Tulemaa saarest selle idaosas ja Estadose saare sellest idas. Provintsi halduskeskus on Ushuaia.

Tulemaa saare lääneosa (umbes kaks kolmandikku) ning sellest läände ja lõunasse jäävad saared kuuluvad Tšiili Magalhãesi ja Tšiili Antarktika piirkonda. Piirkonna halduskeskus on Punta Arenas, mis asub mandril, teisel pool Magalhãesi väina. Piirkond jaguneb Tulemaa provintsiks (põhjaosa) ja Tšiili Antarktika provintsiks (lõunaosa).

Navarino saarest idas paiknevad asustamata väikesed Beagle'i saared (Lennox, Nueva ja Picton) on põhjustanud piiritüli, mis algas 1840. aastal. 1978. aastal oleks tüli peaaegu põhjustanud relvastatud konflikti Tšiili ja Argentina vahel. 29. novembril 1984 kirjutati alla lepingule, millega need saared tunnistati Tšiilile kuuluvateks.

Elanike arv

Saartel on ligikaudu 140 000 elanikku. Argentina osas elab umbes 133 000, Tšiili osas umbes 7500 inimest.

1990. aastate alguses oli saartel üle 65 000 elaniku.

Asustus

Tulemaa saarte asustus on hõre.

Tähtsamad Argentina asulad on Río Grande (Atlandi ookeani ranna lähedal, umbes 60 000 elanikku) ja Ushuaia (Tulemaa saare lõunarannikul Beagle'i väina ääres, umbes 60 000 elanikku). Tähtsamad Tšiili asulad on Porvenir (Tulemaa saarel Magalhãesi väina ääres, umbes 5400 elanikku) ja Puerto Williams (Navarino saarel, 2000 või 1500 elanikku).

Ushuaiat peetakse sageli maailma lõunapoolseimaks linnaks, kuid sellele tiitlile pretendeerivad ka Puerto Williams ja Punta Arenas. Viimane neist asub mandril Brunswicki poolsaarel ning kuulub Tšiilile.

Mõni kilomeeter Puerto Williamsist lõuna pool paikneb Puerto Toro, mida peetakse kõige lõunapoolsemaks asulaks (kui mitte arvestada Antarktika uurimisjaamu).

Põliselanikud

Tulemaa saarestikus on Homo sapiens sapiens elanud umbes 10 000 aastat. Saarestiku asustasid kiviajal jaganite, Haushi rahva ja võib-olla osaliselt alakalufide esivanemad. Jaganid elasid eelkõige idapiirkonnas, alakalufid järskudel ja käänulistel läänekaldail.

14. sajandi paiku tungisid Patagooniast Tulemaale onad. Nad asusid elama eeskätt rohtlapiirkonda (enam-vähem saarestiku põhjapool). Haushi rahvas saarestiku edelaotsas kujunes onade ja jaganite segunemisel.

Suurem osa põliselanikest on hävinud. Seda on põhjustanud 19. sajandil ja 20. sajandi alguses Euroopast sisserännanutega toodud taudid ja Patagoonia maaomanike, eelkõige horvaatide tegevus. Nüüdseks on Tulemaa põliselanike kõik järglased mestiitsid.

Peamised majandusharud on nafta- ja gaasitootmine, lambakasvatus ja ökoturism.

Tegeldakse ka veisekasvatuse, kalapüügi ja metsamajandusega, sealhulgas puidu tootmisega. Kaevandatakse kulda ning vase- ja tsingimaaki, samuti kivisütt. Väikeses ulatuses tegeldakse keemiatööstuse, liha külmutamise (üks tehas) ning kala- ja langustikonservide valmistamisega (kaks tehast).

Tulemaa saarte ajalugu on tihedasti seotud Magalhãesi väina ümber asetsevate piirkondade avastamise ja koloniseerimisega. Seetõttu ei saa esitada Tulemaa ajalugu eraldi, vaid seda tuleb seostada Magalhãesi väinast põhja poole jäävate piirkondade ajalooga. Alles 1881 kujunes Argentina ja Tšiili vahelise piiri tõmbamise tagajärjel kaks eri piirkonda.

Tulemaa enne eurooplaste saabumist (1520. aastani)

Paleoindiaanlased

Hiljemalt ajavahemikus 9800–8280 eKr (on leitud tööriistu, mille vanuseks on hinnatud 12 600 aastat) asustasid Tulemaa küttide-korilaste rühmad Lõuna-Ameerika mandrilt. Arvatakse, et need "paleoindaanlased" saabusid mööda maasildu, mis olid jäänud pärast liustike taganemist pleistotseenis. (Hiljem uputas need kujunev Magalhãesi väin.)

Arheoloogilisi jälge nondest indiaanlastest on mõlemal pool Magalhãesi väina, näiteks mandril Cueva de Milodónis Puerto Natalese lähedal ja Punta Delgadast põhja pool Pali Aikes ning Tulemaal Tres Arroyoses ja Alero Marazzis umbes 20 km San Sebastiánist edela pool. Mereleiukohti on Beagle'i väina juures Tunel ja Lancha Packeweia ja Navarino saarest lõunas (Seno Grandi). Vanim (umbes 4000 aastat) luustikuleid on pärit 2004. aastast Tulemaa Argentina-osa põhjarannikult.

Algasukate saabumise ajal valitsesid Tulemaal erilised kliimatingimused, mille tõttu seal leidus loomi, mis juba 3000 aastat hiljem kadusid: metshobused, hiigellaiskloomad (Mylodon) ja teised rohusööjad, kellest inimesed said toituda.

Põliselanikud 17. sajandil

Esimeste eurooplaste saabumise ajal elas Tulemaal neli põliselanike (tulemaalaste) rühma: maismaanomaadid onad (Tulemaa saare sisemaal) ja Haushi rahvas (Tulemaa saare edelaotsas) ning merenomaadid alakalufid ja jaganid (lääne- ja lõunakaldal).

Arvatakse, et 17. sajandil oli tulemaalasi 12 000.

Tulemaa avastamise lugu (16.–19. sajand)

Magalhãesi väina avastamine

Esimesed teated Tulemaast pärinevad Hispaania ekspeditsioonilt Fernão de Magalhãesi juhtimisel, mis oktoobris 1520 avastas eurooplastele Magalhãesi väina ning sõitis teel Vürtsisaartele (Maluku saartele) sellest kolme laevaga läbi. Üle 20 päeva kestnud läbisõidu ajal nähtud laagrilõkete kuma andis saarestikule nime. Magalhães ise nimetas väina Kõigi Pühakute väinaks (Estrecho de Todos Santos). Pole aga kindlaid andmeid, et Magalhães oleks Tulemaale jalga tõstnud.

Hispaania ülemvõimupretensioon

Edaspidi muutus Magalhãesi väin teena Aasia ning Peruu kulla- ja hõbedaleiukohtade poole üha tähtsamaks. Kui Francis Drake sõitis teise ümbermaailmareisi (1577–1580) käigus väinast läbi kõigest 16 päevaga, sai Hispaaniale väga ruttu selgeks, kui tähtis on kindlustada seda mereteed hollandi, briti ja prantsuse mereröövlite vastu. Hispaania ülemvõimutaotluse esimene kirjalik kinnitus on seotud Patagoonia ja Tulemaa üleandmisega 1555 Nueva Extremadura nime all Jerónimo de Alderetele. Tolle järglane García Hurtado de Mendoza tegi 1557–1559 Juan Fernández Ladrillerole ülesandeks uurida mõlemal pool väina paiknevaid alasid ja need oma valdusse võtta. Peruu asekuningriik püüdis Magalhãesi väina äärde kindlustusi rajada (seda tegi umbes 1581. aastast alates Pedro Sarmiento de Gamboa), kuid esialgu see ebaõnnestus.

Esimesed avastusreisid

Algul oli Magalhãesi väin ainuke meretee ümber Lõuna-Ameerika mandri, kuid hollandi mereröövlid eesotsas Willem Cornelisz Schouteniga avastasid 1615 ümber Tulemaa purjetades Estadose saared ning meretee ümber Hoorni neeme Hoorni saarel, mis sai nime Schouteni sünnilinna Hoorni järgi. Peagi kinnitas seda avastust Hispaania ekspeditsioon Bartolomé García de Nodali ja tema venna Gonzalo juhtimisel. Neil õnnestus 1618–1619 esmakordselt purjetada ümber Tulemaa. Oma reisilt võtsid nad kaasa väärtuslikku kaardimaterjali. Üha detailsemaid teadmisi piirkonnast hankisid järgmised ekspeditsioonid, mida juhtisid inglane John Narborough (1669–1670) ning prantslased De Gennes ja De Beachesne 17. sajandi lõpus.

Suur tähtsus Tulemaa uurimisel oli John Byroni ekspeditsioonidel 17. sajandi teisel poolel. Aastatel 1764–1766 uuris ta Falklandi saari ja Magalhãesi väina ning purjetas ka ümber Tulemaa. Tema pani Punta Arenasele algse nime Sandy Point. Ka James Cook võttis oma ümbermaailmareisil uusaastal 1769 suuna Hoorni neemele ning ületas esimesena lõunapolaarjoone. Oma kolme reisiga tõestas ta hiljem lõplikult, et Ameerikaga mandriga seotud Terra australist ei ole olemas.

Parker Kingi ja FitzRoy ekspeditsioon (1826–1836)

Inglase Philip Parker Kingi ekspeditsioon (1826–1830) ja tema kaasmaalase Robert FitzRoy ekspeditsioon (1832–1836) on Tulemaa (ja samuti Patagoonia) seisukohast väga tähtsad, sest see oli eurooplaste esimene intensiivne kokkupuude Tulemaaga. Mõlemad ekspeditsioonid panid erilist rõhku Lõuna-Patagoonia ja Tulemaa rannajoone hüdrograafia kaardistamisele. Nii näiteks avastas Parker Kingi peaaegu kolm aastat kestnud ekspeditsioon Beagle'i väina. FitzRoyd saatis tollal veel noor teadlane Charles Darwin, kes tegeles küll intensiivselt piirkonna looduslooga, ei leidnud aga põliselanike kohta ühtki sõbralikku sõna ("Diary of a Naturalist Around the World", 1839). Selles seoses pakub kultuuriloolist huvi nelja jaagani hõimu liikme viimine Inglismaale, mida tuntakse Jemmy Buttoni loo nime all. Robert FitzRoy võttis Beagle'i esimese reisi ajal 1830 kaasa neli tulemaalast, kelle hulgas oli Jemmy Button ehk Orundellico. Londonis esitleti neid kuningapaarile ning nad said tuntuks. Beagle'i uue reisi ajal, millest Darwin osa võttis, viidi kolm neist, kes veel elus olid, Tulemaale tagasi.

Koloniseerimine (1848–1906)

Hispaaniat ei olnud huvitanud mitte Tulemaa hõivamine, vaid strateegiliselt tähtsa Magalhãesi väina kindlustamine (mis tal küll hästi välja ei tulnud). Esimesed süstemaatilised katsed Tulemaa koloniseerida tehti alles 19. sajandi teisel poolel. Kuni 1840. aastani oli Tulemaad vaadatud distantsilt, osalt seetõttu, et seal puuduvad looduslikud sadamad. Ka põhjakaldal Magalhãesi väina ääres olid meremeestele tähtsad ainult kaks kohta: San Gregorio, mille kaudu kaubeldi Patagoonia indiaanlastega, ja Puerto del Hambre, kust võeti peale vett ja puitu. Tulemaal endal sääraseid tugipunkte ei olnud.

Tšiili pretensioonid Tulemaale

Noor Tšiili riik, mis oli 1818 lõplikult välja kuulutanud oma sõltumatuse Hispaaniast, püüdis aga peagi saavutada ülemvõimu selles piirkonnas. Kui 1843. aastal sai teatavaks, et Prantsusmaa kavandab ekspeditsiooni Lõuna-Patagooniasse, et seal endale territooriumi nõutada, siis Tšiili aktiviseerus. Tšiili nõudlused algatas Tšiili Vabariigi rajaja Bernardo O'Higgins, kes 1830. aastatel püüdis riigiga Uus-Tšiili nime all liita Patagooniat ja Tulemaad. Tema plaan nägi ette Magalhãesi väina ja selle ümbruse sõjalist kindlustamist, Tulemaa ja Patagoonia koloniseerimist sõjaliste, majanduslike ja rahvastikupoliitiliste vahenditega ning Antarktise inkorporeerimist. Sel alusel astus Manuel Bulnese valitsus konkreetseid samme Uus-Tšiili koloniseerimiseks.

1843. aasta Tšiili ekspeditsioon

Tšiili ekspeditsiooni organiseerimine tehti ülesandeks Chiloé kõrgeimale ametnikule Domingo Espineirale. Nelja kuu pärast, 21. septembril 1843, maabus Tšiili kuunar Ancud Lõuna-Patagoonias Brunswicki poolsaarel. 23-liikmelise meeskonna kapten Juan Williams võttis sel päeval Magalhãesi väina ümbritseva piirkonna ametlikult Tšiili Vabariigi valdusse. Ekspeditsioon otsis kuu aega edutult sobivat kohta kindlustuse rajamiseks ning naasis siis Santa Ana neemele ja rajas 30. oktoobril 1843 sinna fordi (Fuerte Bulnes).

Punta Arenase rajamine 1848

Et Fuerte Bulnes asus halvasti kaitstavas kohas, ei olnud tal pikka püsi. Juba 1848 rajati 50 km põhja poole Punta Arenas, mis hiljem etendas piirkonna arengus keskset osa. Linn asutati ametlikult 18. detsembril 1848 ning määrati Magalhãesi kuberneri residentsiks. (Magalhãesi (hispaania keeles Magallanes) all peeti silmas piirkondi mõlemal pool Magalhãesi väina (enam-vähem praegune Tšiili piirkond Magalhães ja Tšiili Antarktika) ning praeguse Argentina Santa Cruzi provintsi lõunaosa ja Argentina Tulemaa provintsi territooriumi.)

Linna arengut ohustas aga juba 1851 mäss Tšiili sõjaväes, nii et Punta Arenas tuli juba 1852 uuesti rajada. Esimestel kümnenditel elas asulas vaevalt üle 200 inimese ning neil puudusid majanduslikud väljavaated. Punta Arenase arengut raskendas veelgi asjaolu, et seal oli karistuskoloonia.

Alles siis, kui 1867 määrati Magalhãesi kuberneriks Oscar Viel ning Punta Arenasele anti palju privileege (tollivaba sadama staatus, stiimulid immigrantidele), hakkas linn hoogsalt arenema. Eriti suur tähtsus oli selles seoses ka ettevõttel Pacific Steam Navigation Company, mis alates 1868. aastast tegi marsruudil Liverpool–Valparaíso peatuse ka Punta Arenases. Punta Arenasest sai mõlemal pool Magalhãesi asuva piirkonna koloniseerimise keskus. Linna edasisele arengule aitasid kaasa veel mõned tegurid:

avastati kivisöeleiukohad ja kullaliivad,
rajati kogu piirkonda teenindav saeveski ja
immigrantidele hakati põlluharimiseks maad jagama.

1871. aastaks oli Punta Arenase elanike arv kasvanud 800-ni.

Regiooni arengu algus 1870–1881

Koloniseerimine jõudis Punta Arenase ümbrusest kaugemale vaevaliselt. Brunswicki poolsaar koloniseeriti piki rannikut. Tekkisid esimesed estanciad, mis alguses pühendusid peamiselt veisekasvatusele. Naha- ja sulekaupmehed jõudsid põhja suunas ja piki Atlandi ookeani rannikut Santa Cruzini ja kaugemalegi. Hülgekütid jälle hankisid nahku juba varsti Tulemaa ja Patagoonia väinades. Samuti maabusid 1870 Punta Arenases esimesed euroopa emigrantide rühmad. Magalhãesi kuberner toetas immigratsiooni ka seetõttu, et sagenesid konfliktid Argentinaga. Umbes 1874 jõudsid piirkonda esimesed britid, prantslased, sakslased ja šveitslased, sealhulgas hispaanlased José Menéndez, Venemaalt pärit Elias Braun ja portugallane José Nogueira, kes avaldasid hiljem püsivat mõju piirkonna majandusele.

Samal ajal nende immigrantide saabumisega uuriti esimest korda Punta Arenasest põhja poole jäävaid alasid. Üks uurijatest oli Tšiili sõjaväelane Juan Tomas Rogers, kelle ekspeditsioon toimus 1877–1879. Samuti tegi Ramón Serrano esimese ekspeditsiooni Tulemaale. Teated rohtlatest, mis paistsid hästi sobivat lambakasvatuseks, tõid kuberner Diego Duble Almeyda ajal kaasa 300 lamba ostmise. Lambad viidi spetsiaalselt Falklandi saartelt Punta Arenasesse. Inglise kaupmees Henry Reynard ostis loomad ning tegi 1877 Isabeli saarel esimesed katsed lambaid kasvatada. Teised kolonistid tegid sama (kuigi mitte alati edukalt) mujal: Cruz Daniel Ramírez Magdalena saarel ja Marius Andrieu San Gregorio lähedal. Lõpuks tegeldi lambakasvatusega 1878–1883 Brunswicki poolsaare põhjaosas, Skyringi randadel ja Magalhãesi väina põhjakaldal.

Aastal 1877 tõstis mässu osa sõjaväest, mis valvas vange. See õnnestus kuberner Almeydal suure vaevaga maha suruda.

Hindamatu tähtsusega piirkonna koloniseerimise seisukohast ning eriti lambakasvatuse hüppelise arengu seisukohast oli Argentina ja Tšiili vaheline piirileping 1881, mis määras kindlaks enam-vähem praegused piirid. Piirikonfliktid (ka Tulemaal) lahendati alles 20. sajandi teisel poolel.

Lambakasvatus ja kaubandus arengumootoritena (1881–1906)

**Lammaste arv Magalhãesis**
1877	300
1885	40 000
1889	300 000
1906	1 800 000

Tulemaa arengu seisukohast oli suur tähtsus maa loodeosa suurte rohtlate kasutamisel. Pärast esimesi edukaid katsetusi põhja pool Magalhãesi väina hakati ka Tulemaal lambaid kasvatama. Tšiili valitsus andis 1889 ja 1890 suuri maa-alasid kontsessioonina juba edukaks osutunud lambakasvatajatele, sealhulgas José Nogueirale ja Mauricio Braunile. Tulemaa Ekspluateerimise ühingu Sociedad Explotadora de Tierra del Fuego asutamine 1893 kiirendas veelgi selle majandusharu monopoliseerumist. See tõi kaasa katastroofilised tagajärjed Tulemaa ja teistegi piirkondade põliselanikele. 19. sajandi viimastel aastatel jagati kontsessioone karjakasvatajatele kogu Patagoonias. Piirkond saavutas 20. sajandi alguseks majandusliku õitsengu ja rikkuse, kuid maa monopoliseerimine tõi hiljem kaasa ka majanduslikud struktuuriprobleemid ja sotsiaalsed rahutused.

Kasvava lambakasvatuse tõttu oli tarvis ka tõhusat transpordivõrku. Maastiku omapära tõttu oli väga tähtis luua laevaühendus. Pidevat ühendust suurte sadamatega nagu Valparaíso ja Buenos Aires nõudsid mitte ainult põllumajandussaadused nagu vill ja liha, vaid ka põllumajandusseadmete ja teiste kaupade sissevedu ning vajadus tuua kohale asunikke Euroopast ning Tšiilist ja Argentinast. Varsti sai Punta Arenasest tähtis meresadam. Kui aastal 1867 maabus Punta Arenase lahes veel ainult 27 laeva, siis aastal 1906 juba 901 kaubalaeva kogulaadungiga 1 100 000 brutoregistertonni. Sellega lähenes sadama võimsus juba Tšiili peasadama Valparaíso omale. Kui José Menéndez ning Braun & Blanchard rajasid veel laevaliine, oli Lõuna-Ameerika mandri lõunakaldal peagi tõhus kohalik transpordivõrk tagatud.

Kullapalavik Tulemaal (1880–1910)

**Magalhãesi elanike arv**
1867	200
1874	800
1885	2.000
1907	17.330

Tulemaa ei pakkunud suurt huvi ainult suurepäraste lambakasvatusvõimaluste pärast. Juba 1879 oli Tšiili mereväeleitnant Ramón Serrano Montaner oma Tulemaa-ekspeditsioonil avastanud looderannikult kulda. Kahe aastaga rajati Sierra Boqueróni piirkonda üle saja kullakaevanduse. Peagi tegelesid nende ekspluateerimisega või andsid kontsessioone jõukad investorid. Kulda müüdi vahendajate kaudu Punta Arenase kaubandusfirmadele, mis saatsid selle Santiago, Montevideo ja Euroopa turgudele. Ent juba 1890. aasta paiku hakkasid kullaleiud tunduvalt vähenema. Siiski töötas kullakaevandustes 1898 ikka veel üle 200 mehe, mõned neist jätkasid veel tükk aega 20. sajandil. Aastal 1902 tehti esimesi katseid kullakaevandamist mehhaniseerida (süvendajad, pumbad) ja rajati kullapesemisseadmeid. Nii töötas aastatel 1906 ja 1907 jälle 300–400 töölist Tulemaa põhja- ja loodeosas pesemisseadmetega. Hoolimata tunduvalt kasvanud tootlikkusest ei ületanud aastasaagis enam kordagi 500 kg. Umbes 1910 tegevus lõpetati.

Ka Tulemaa idarannikult Vírgenese neeme lähedalt leiti 1884 kulda. Buenos Airesest saabunud rumeenia insener Julio Popper viis 1886 läbi esimesed uuringud, avastas uusi leiukohti praegusest Río Grandest põhja pool ning omandas ka kaevamisõigused El Páramos.

Kõige tootlikumad leiukohad Tulemaal paiknesid Tulemaa lõunaosas Navarino, Pictoni, Lennoxi ja Nueva saarel. Need võeti kasutusele 1888. aastal. Juba 1890 töötas neil saartel umbes 300 meest, 1891 üle 500 ja 1893 üle 1000. Kulda otsiti ka Wollastoni ja Barnevelti saarelt. Hoolimata paljutõotavast algusest said aga ka Tulemaa karmil lõunarannikul varud peagi ammendatud. Kuigi ajavahemikus 1905–1907 asutati esimesed kullakaevandamiskompaniid, tuli kaevandamine juba 1910 lõpetada, sest see ei tasunud end ära.

Poliitilise võimu vaakum Tulemaal, mille esimesed kolonistid olid sisserändajad Euroopast, soodustas mitmesuguste seiklejate poolillegaalseid aktsioone. Nende hulka kuulus ka Julio Popper, kes relvastatud seiklejatest koosneva jõugu toel laskis El Páramos isegi oma münte vermida.

Sisseränne

Kullaleidudega on tihedalt seotud ka Porveniri linnakese rajamine Tulemaa Tšiili osas 1894. Selle asustasid eeskätt sisserändajad Horvaatiast. Rahvastiku tunduv juurdekasv kogu Magalhãesis toetus kahele allikale: asunikele Tšiili saarelt Chiloélt ja Euroopa sisserändajaile. Aastal 1885 olid Euroopa sisserändajaist umbes 30% horvaadid, ent oli ka inglasi, šotlasi, hispaanlasi, itaallasi, sakslasi ja prantslasi.

Sisseränne Horvaatiast

Horvaatide sisseränne 19. sajandi teisel poolel, mis puudutas eeskätt Punta Arenast ja Porveniri, kuid millel oli eriline tähtsus kogu piirkonnale, oli Ivan Čizmići andmetel tingitud peamiselt majanduslikest põhjustest. Ikaldused, näljahädad, kalanduse langus ning samuti sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmine olid põhjused, mille tõttu eelkõige noored talupojad Dalmaatsia rannikult välja rändasid. Osa neist suundus Lõuna-Patagooniasse. Horvaadi keele ja kultuuri mõju on piirkonnas tänini tuntav.

Genotsiid tulemaalaste kallal

Punta Arenase ümbruse koloniseerimise ja loomanahkadega kaubitsemise käigus hakkas üha rohkem valgenahalisi kütte uurima Tulemaa lahtesid ja väinu, otsides ihaldatud nahku. Toimusid verised kokkupõrked merenomaadide alakalufide ja jaganitega. Mõnekümne aasta jooksul tõrjuti indiaanlased kõrvale. Genotsiid tabas ka onasid ja Haushi rahvast, eriti kullaleidude ja areneva lambakasvatuse tõttu. Euroopast sisse rännanutega tulnud haiguste ning järjekindla kõrvaletõrjumise tõttu olid tulemaalased 1910. aastaks peaaegu välja surnud. Tulemaa väljasurevate kultuuride uurimisel on suuri teeneid austria vaimulikul Martin Gusindel, kes uuris tulemaalaste kultuuri 1917. aastast.

Misjonitegevus

Kõrvuti koloniseerimise ja põliselanike genotsiidiga käis Tulemaal misjonitegevus. Selles etendasid eriti tähtsat osa salesiaanid, kes itaalia preestri José Fagnano juhtimisel tegutsesid alates 1887. aastast misjonipunktidest Punta Arenases ja Río Grandes põhja pool, ning Anglikaani Lõuna-Ameerika Misjoniselts (Anglican South American Missionary Society), mille peakorter oli Falklandi saartel ja mis tegutses peamiselt Beagle'i väina ääres. Anglikaani misjonäridest oli eriti väljapaistev Lucas Bridges. Nende misjonite algne kavatsus tulemaalasi ristiusku pöörata ja valgenahaliste asunike eest kaitsta unustati siiski varsti. Nii lõpetas anglikaani misjon seal 1916 tegevuse.

Majanduslik õitseng (1906–1920)

Lambakasvatuse kiire levik aitas kindlasti piirkonna arengule oluliselt kaasa. Kullaleiud olid algul põhjustanud suure sisserände, kuid peagi olid kullavarud ammendatud ega aidanud enam kaasa piirkonna majanduslikule õitsengule. Tulemaa majandus keskendus tugevasti Punta Arenasele, mis veelgi tugevdas oma positsiooni kogu regiooni, sealhulgas Patagoonia Argentina osa arengumootorina.