Lõuna-Aafrika piirisõda

Lõuna-Aafrika piirisõda (ka Namiibia vabadussõda) oli suuresti asümmeetriline sõda, mis toimus aastatel 1966–1990 Edela-Aafrikas (praegune Namiibia), Sambias ja Angolas. Sõja osapooled olid Lõuna-Aafrika Vabariigi kaitsevägi (SADF) ja Edela-Aafrika Rahvaorganisatsiooni (SWAPO) relvastatud tiib Namiibia Rahvavabastusarmee (PLAN). Lõuna-Aafrika piirisõjas toimusid alates teisest maailmasõjast Aafrika suurimad lahingud ning see oli tihedalt seotud Angola kodusõjaga.

Lõuna-Aafrika piirisõda
Osa külmast sõjast ja Aafrika dekolonisatsioonist
Ülevalt vasakult päripäeva: Lõuna-Aafrika Vabariigi merejalavägi operatsioonil Caprivi maaribal (1984); SADF PLAN-i aladel patrullimas; SADF-i poolt kinni peetud FAPLA MiG-21 (1988); SADF-i soomusautod enne operatsiooni Savannah raames Angolasse sisenemist; UNTAG-i rahuvalvajad jõuavad 1989. aasta Namiibia parlamendivalimisteks Namiibiasse; SADF-i poolt hävitatud FAPLA ametnike auto
Toimumisaeg	26. august 1966 – 15. jaanuar 1990 (23 aastat, 4 kuud, 2 nädalat ja 6 päeva)
Toimumiskoht	Edela-Aafrika, Angola ja Sambia
Tulemus	Sõjaline patiseis:[1][2] Kolmepoolne lepe: Lõuna-Aafrika Vabariigi sõjavägi lahkub Namiibiast, Kuuba sõjavägi lahkub Angolast Toimuvad 1989. aasta Namiibia parlamendivalimised Namiibias saab võimule SWAPO valitsus
Territoriaalsed muudatused	Edela-Aafrika iseseisvub Lõuna-Aafrika Vabariigist Namiibia Vabariigina
Osalised
Lõuna-Aafrika Vabariik TGNU (1985–1989)[3]  Portugal (–1975)[4] UNITA (1975–)[5] FNLA (1975)[6] SWAPO PLAN MPLA FAPLA  Kuuba SWANU[7] ANC MK[8]  Sambia[9] Materiaalne toetus:  Nõukogude Liit  Hiina  Ida-Saksamaa  Poola  Ungari  Tšehhoslovakkia  Bulgaaria  Rumeenia  Põhja-Korea  Egiptus  Ghana  Nigeeria  Alžeeria  Liibüa  Tansaania
Väejuhid või liidrid
Gerrit Viljoen Willie van Niekerk Louis Pienaar B. J. Vorster P.W. Botha Constand Viljoen Johannes Geldenhuys Magnus Malan Andreas Liebenberg Georg Meiring Cornelius Ndjoba † Jonas Savimbi Holden Roberto Sam Nujoma Tobias Hainyeko † Peter Nanyemba Dimo Hamaambo Peter Mweshihange Solomon Huwala Agostinho Neto José Eduardo dos Santos António Franca Iko Carreira Fidel Castro
Jõudude suurus
u 71 000 (1988)[10] Lõuna-Aafrika Vabariik: 30 743 SADF-i sõdurit Angolas ja Namiibias Edela-Aafrika: 22 000 SWATF-i sõdurit 8300 politseinikku u 122 000 (1988)[11][12][13] SWAPO: 32 000 PLAN-i sõdurit  Kuuba: 40 000 sõdurit Lõuna-Angolas  Angola: 50 000 sõdurit
Kaotused
2365–2500 hukkunut[14][15] 11 335 hukkunut</ref>Corum, James; Johnson, Wray (2003). Airpower in small wars: fighting insurgents and terrorists. Lawrence: University Press of Kansas. Lk 315. ISBN 978-0700612406. 2016–5000 hukkunut (koos Angola kodusõjaga)[16]
947–1087 hukkunud Namiibia tsiviilisikut

SWAPO oli aastaid Namiibia iseseisvusele ÜRO-st ja Rahvusvahelisest Kohtust tulutult toetust otsinud ning 1962. aastal moodustati PLAN, mis tugines Nõukogude Liidu, Hiina, Tansaania, Ghana ja Alžeeria abile.^[17] Augustis 1966 puhkesid PLAN-i ja Lõuna-Aafrika Vabariigi sõjaväe vahel kokkupõrked. Aastatel 1975–1988 korraldas SADF Angola ja Sambia pinnal asuvate PLAN-i baaside eemaldamiseks vastuolulisi operatsioone.^[18] Mässuliste peatamiseks võeti kasutusele ka eriüksused Koevoet ja 32. Pataljon.^[19]

Lõuna-Aafrika Vabariigi taktika muutus konflikti käigus järjest agressiivsemaks. SADF-i operatsioonid tõid kaasa ka angolalaste surmasid ning kahjustasid naaberriigi majandustaristut.^[20] 1980. aastatel hakkas Nõukogude Liit Angolale sõjalist abi pakkuma ning lisaks instruktoritele saadeti Angolale umbes 4 miljardi dollari väärtuses varustust.^[21] NSV Liidu eesmärk oli reidid peatada ning häirida LAV-i ja Angola opositsioonipartei UNITA, mida relvastati PLAN-ilt saagiks saadud varustusega, soojenevaid suhteid.^[22] Aastaks 1984 oli Angola sõjavägi (FAPLA) Nõukogude Liidu toel piisavalt tugev, et SADF-ile vastu astuda. Angolat toetasid ka tuhanded Kuuba sõdurid. Kuuba-LAVi sõda jäi korraks Lusaka kokkulepetega pausile, kuid kuna nii PLAN kui UNITA kasutasid vaherahu enda positsioonide tugevdamiseks, jätkus sõda juba suvel 1985. Sõja kulminatsiooniks oli Cuito Cuanavale lahing. Detsembris 1988 sõlmisid LAV ja Angola Ameerika Ühendriikide vahendusel kolmepoolse kokkuleppe, millega sõda kahe riigi vahel sisuliselt lõppes ning Kuuba ja LAV-i sõdurid toodi vastavalt Angolast ja Edela-Aafrikast välja.^[23] Aprillis 1989 käivitas PLAN enda viimase sissikampaania.^[24] Aasta hiljem, märtsis 1990, sai Namiibia Vabariik iseseisvaks.

Kuigi sõda toimus peamiselt Lõuna-Aafrika Vabariigi naaberriikides, oli sellel riigi kultuurile ja poliitikale suur mõju.^[25] Riigi apartheidivalitsus tegi pingutusi, et näidata sõda rahvale suurema antikommunismi osana ning kasutas seda, et riigis kommunismivastasust üleval hoida.^[26][27] Sõjal on tänapäevalgi LAV-i afrikaanikeelses kirjanduses kindel koht, mida tuntakse nimega grensliteratuur (ehk piirikirjandus).

Vaata ka

• Kuuba sekkumine Angolas
• Angola kodusõda
• Lõuna-Aafrika piirisõja operatsioonide loend
• Portugali koloniaalsõda
• Rodeesia kodusõda
• Lõuna-Aafrika Vabariik ja massihävitusrelvad

Viited

1. Vanneman, Peter (1990). Soviet Strategy in Southern Africa: Gorbachev's Pragmatic Approach. Stanford: Hoover Institution Press. Lk 41–57. ISBN 978-0817989026.
2. Hampson, Fen Osler (1996). Nurturing Peace: Why Peace Settlements Succeed Or Fail. Stanford: United States Institute of Peace Press. Lk 53–70. ISBN 978-1878379573.
3. Beckett, Ian; Pimlott, John (2011). Counter-insurgency: Lessons from History. Yorkshire: Pen & Sword Books. Lk 204–219. ISBN 978-1848843967.
4. Cann, John (2015). Flight Plan Africa: Portuguese Airpower in Counterinsurgency, 1961–1974. Solihull: Helion & Company. Lk 362–363. ISBN 978-1909982062.
5. Fryxell, Cole. To Be Born a Nation. Lk 13.
6. Lulat, Y. G. M. (1992). United States Relations with South Africa: A Critical Overview from the Colonial Period to the Present. New York: Peter Lang Publishing, Incorporated. Lk 143–146, 210. ISBN 978-0820479071.
7. Dale, Richard (2014). The Namibian War of Independence, 1966–1989: Diplomatic, Economic and Military Campaigns. Jefferson: McFarland & Company, Incorporated Publishers. Lk 74–77, 93–95. ISBN 978-0786496594.
8. Thomas, Scott (1995). The Diplomacy of Liberation: The Foreign Relations of the ANC Since 1960. London: Tauris Academic Studies. Lk 202–210. ISBN 978-1850439936.
9. Larmer, Miles (2011). Rethinking African Politics: A History of Opposition in Zambia. Surrey: Ashgate Publishing Ltd. Lk 209–217. ISBN 978-1409482499.
10. Tsokodayi, Cleophas Johannes. Namibia's Independence Struggle: The Role of the United Nations. Lk 1–305.
11. McMullin, Jaremey (2013). Ex-Combatants and the Post-Conflict State: Challenges of Reintegration. Basingstoke: Palgrave-Macmillan. Lk 81–88. ISBN 978-1-349-33179-6.
12. George, Edward (2005). The Cuban intervention in Angola. New York: Frank Cass Publishers. Lk 236–246. ISBN 978-0415647106.
13. Gwyneth Williams & Brian Hackland (4. jaanuar 2016). The Dictionary of Contemporary Politics of Southern Africa (2016 ed.). Routledge Books. Lk 88–89. ISBN 978-1-138-19517-2.
14. Akawa, Martha; Silvester, Jeremy (2012). "Waking the dead: civilian casualties in the Namibian liberation struggle" (PDF). Windhoek, Namibia: University of Namibia. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 10. november 2016. Vaadatud 4. jaanuar 2015. {{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
15. Reginald Herbold Green. "Namibia : The road to Namibia – Britannica Online Encyclopedia". Britannica.com. Vaadatud 15. jaanuar 2013.
16. Polack, Peter (2013). The Last Hot Battle of the Cold War: South Africa vs. Cuba in the Angolan Civil War (illustrated ed.). Oxford: Casemate Publishers. Lk 72, 92–108, 156–171. ISBN 978-1612001951.
17. Hooper, Jim (2013) [1988]. Koevoet! Experiencing South Africa's Deadly Bush War. Solihull: Helion and Company. Lk 86–93. ISBN 978-1868121670.
18. Clayton, Anthony (1999). Frontiersmen: Warfare in Africa since 1950. Philadelphia: UCL Press, Limited. Lk 119–124. ISBN 978-1857285253.
19. Stapleton, Timothy (2013). A Military History of Africa. Santa Barbara: ABC-CLIO. Lk 251–257. ISBN 978-0313395703.
20. Jacklyn Cock, Laurie Nathan (1989). War and Society: The Militarisation of South Africa. New Africa Books. Lk 124–276. ISBN 978-0-86486-115-3.
21. Weigert, Stephen (2011). Angola: A Modern Military History. Basingstoke: Palgrave-Macmillan. Lk 71–72. ISBN 978-0230117778.
22. Blank, Stephen (1991). Responding to Low-Intensity Conflict Challenges. Montgomery: Air University Press. Lk 223–239. ISBN 978-0160293320.
23. Harris, Geoff (1999). Recovery from Armed Conflict in Developing Countries: An Economic and Political Analysis. Oxfordshire: Routledge Books. Lk 262–264. ISBN 978-0415193795.
24. Hearn, Roger (1999). UN Peacekeeping in Action: The Namibian Experience. Commack, New York: Nova Science Publishers. Lk 89–95. ISBN 978-1-56072-653-1.
25. Du Preez, Max (2011). Pale Native: Memories of a Renegade Reporter. Cape Town: Penguin Random House South Africa. Lk 88–90. ISBN 978-1770220607.
26. Mashiri, Mac; Shaw, Timothy (1989). Africa in World Politics: Into the 1990s. Basingstoke: Palgrave-Macmillan. Lk 208–209. ISBN 978-0333429310.
27. Baines, Gary (2014). South Africa's 'Border War': Contested Narratives and Conflicting Memories. London: Bloomsbury Academic. Lk 1–4, 138–140. ISBN 978-1472509710.

Välislingid

• 32 Battalion  – The Terrible Ones
• South African Roll of Honour
• Sentinel Projects