Sixtus IV (Francesco della Rovere, 21. juuli 1414 – 12. august 1484) oli paavst aastatel 1471–1484. Ta oli 212. paavst.
| Sixtus IV | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Francesco della Rovere |
| Valitsemisaja algus | 9. august 1471 |
| Valitsemisaja lõpp | 12. august 1484 |
| Eelkäija | Paulus II |
| Järeltulija | Innocentius VIII |
| Sünnikuupäev | 21. juuli 1414 |
| Sünnikoht | Celle Ligure |
| Surmakuupäev | 12. august 1484 |
| Surmakoht | Rooma |
Francesco della Rovere sündis Genova lähedal Celle Ligure kommuunis Pecorile mõisas Leonardo della Rovere ja Luchina Monleone seitsmelapselise pere vanima lapsena. Vaesuse ja põdura tervise tõttu paigutasid vanemad ta peatselt frantsisklaste kloostrisse. Ta sai Savona konvendis oma esimesed haridusalased teadmised ja liitus seejärel frantsiskaani konventuaalidega. Ta õppis Chieris, Padova ülikoolis ning Bologna ülikoolis filosoofiat ja teoloogiat. Rovere sai filosoofiadoktoriks ja 14. aprillil 1444 teoloogiamagistriks. Ta pidas Pius II palvel detsembris 1462 dominiiklastega dispuudi Kristuse vere teemal. Dispuudil vaieldi selle üle, kas Kristuse kannatustel valatud veri ning Kristuse ihus olnud veri ristilöömise ja ülestõusmise vahel oli adoreeritav kui Jumala Poja veri. Mais 1467 ja mais 1469 korraldas ta frantsisklaste üldkapiitlid. 1467 viibis ta mõnda aega Savonas ja Pavias. Rovere korraldusel alustati samal ajal tema palee ehitamist Roomas ja San Pietro Vincoli kiriku taastamist. Rovere sai kardinaliks Johannes Bessarioni soovitusel. 1470 trükiti tema traktaat Kristuse verest, mille ta pühendas paavst Paulus II-le. Ta kirjutas traktaadi neitsi Maarja pärispatuta saamisest.
Rovere oli tuntud kui Doctor Acutissimus.
Ametid
- õpetas teoloogiat Padovas, Bolognas, Pavias, Sienas, Perugias ja Firenzes
- 1458 frantsisklaste generaalministri ametnik (socius cismontanus)
- 1460 frantsisklaste provintsiaal Liguurias
- 1463 – 20. mai 1464 frantsisklaste generaalprokuraator ja Itaalia generaalvikaar
- 20. mai 1464 – 1469 frantsisklaste generaalminister
- 18. september 1467 – 9. august 1471 San Pietro Vincoli kardinalpreester (määrati ametisse 20. novembril 1467)
- 5. september 1470 benediktiinide San Eustachio in Neversa abt commendam.
1471. aasta konklaav
Sixtus IV valiti paavstiks 9. augustil 1471 Vatikani paavstipalees, pühitseti piiskopiks ja krooniti 25. augustil kardinal Rodrigo Borja y Borja (hilisem paavst Aleksander VI) poolt. Ta oli teine frantsisklasest paavst.
6.–9. augustini 1471 toimunud konklaavil osales 18 kardinali. Seda konklaavi soovisid mõjutada ilmalikud valitsejad, eelkõige Milano hertsog Galeazzo Maria Sforza, kes pooldas kardinalide Guillaume d'Estouteville'i, Angelo Capranica, Francesco Gonzaga, della Rovere, Amico Agnifilo või Giacomo Ammanati-Piccolomini valimist paavstiks. Konklaavil moodustus 2 fraktsiooni: Pius II kardinalid ja Paulus II kardinalid. 7. augustil toimunud 1 voorus sai Johannes Bessarion 6 häält. Kardinal Guillaume d'Estouteville ja kardinal Niccolò Fortiguerra said mõlemad 3 häält. Kardinal Borja toetas esmalt Bartolomeo Roverellat, kuid otsustas siis Milano hertsogi pooldajatega toetada Roveret. 9. augusti hommikul toimunud voorus sai Rovere 9 häält. Konklaavi viimases voorus sai Rovere 13 häält, millega ta osutus valituks. Kardinalid Filippo Calandrini ja Roverella said selles voorus kumbki 2 häält.
Sixtus IV nimevalik oli küllalt iseloomulik renessansiajale, kuid muidu paavstluses tavatu, kuna ajavahe eelmise samanimelise paavstiga oli üsna pikk, sest Sixtus III valitses tuhat aastat varem.
1471. aasta konklaavil osalenud kardinalid
- Amico Agnifilo
- Giacomo Ammannati-Piccolomini
- Marco Barbo
- Johannes Bessarion
- Rodrigo de Borja y Borja
- Filippo Calandrini
- Angelo Capranica
- Oliviero Carafa
- Berardo Eroli
- Guillaume d'Estouteville
- Niccolò Fortiguerra
- Francesco Gonzaga
- Giovanni Michiel
- Latino Orsini
- Teodoro Paleologo di Monteferrato
- Francesco della Rovere
- Bartolomeo Roverella
- Giovanni Battista Zeno
Sõda türklastega
Sixtus IV soovis Konstantinoopoli tagasivallutamiseks korraldada ristisõja türklaste vastu. Paavsti laevastik saavutas ainult tagasihoidlikke võite. Kui türklased vallutasid 1480 Itaalias Otranto, kuulutas Sixtus IV 4. märtsil 1481 välja ristisõja ja järgmisel aastal vallutasid paavsti väed türklastelt piirkonna tagasi.
Suhted Prantsusmaaga
Sixtus IV tühistas Prantsusmaa kuninga Louis XI otsuse, mille järgi jõustusid paavsti otsused Prantsusmaal vaid kuninga nõusolekul.
Suhted Portugaliga
Sixtus IV kinnitas Portugali kuninga valdusteks kõik portugallaste poolt seni avastatud ja tulevikus avastatavad alad Chaunari neemest Indiani.
Suhted Taaniga
1474 külastas Roomat Taani kuningas Christian I.
Suhted Venemaaga
Sixtus IV lähetas 1474 ja 1476 saadikuid Moskvasse Ivan III juurde, et lõpetada skismat ja otsides Moskva toetust sõjaks türklastega.
Suhted Itaalia riikidega
Sixtus IV osa 1478 Firenzet valitseva Medici suguvõsa vastu suunatud Pazzi vandenõus on vaieldav. Väidetavalt korraldas vandenõu tema onupoeg kardinal Rafael Riario, kuid 1478–1480 sõdis Kirikuriik Firenzega, millele paavst kehtestas interdikti. Sixtus IV õhutas Veneetsiat ründama Ferrarat, kuid kui Veneetsia leidis teistes Itaalia riikides liitlasi, asus paavst sõdima Veneetsia vastu, mis lõppes 1484 Bagnolo rahulepinguga.
Sixtus IV ja Eesti [1] [2]
Suhted Riia peapiiskopiga
Sixtus IV teavitas 25. augustil 1471 Riia peapiiskoppi Silvester Stodewescheri oma paavstikssaamisest.[3]
Paavst kohustas 9. juulil 1473 Riia peapiiskoppi määrama Kuramaa piiskopiks Martin Lewitzit ja kohustas Kuramaa piiskopi vasalle Lewitzile truudusvannet andma.
Riia peapiiskop kasutas Samlandi piiskopi Dietrich II von Cuba tõttu puhkenud tülis paavsti 20. aprillil 1474 väljastatud ürikut.
Riia linna prokuraator Michael Hildebrand apelleeris paavstile Riia peapiiskopi ja toomkapiitli vastu.
Paavst volitas 30. jaanuaril 1479 Riia dominiiklaste priori, Riia peapiiskopi Stodewescherit, Riia dekaani ja kapiitlit otsustama ühes kohtuasjas.[4]
Riia toompraost Georg Holland sai 1479 paavstilt privileegi pidada missasid kloostrites.
Sixtus IV teavitas 22. märtsil 1480 Riia linna kodanikele ja peapiiskopkonna elanikke Grube määramisest uueks Riia peapiiskopiks. Paavst soovis Leslau piiskopilt, Tartu piiskopilt ja Saare-Lääne piiskopilt ning Saare-Lääne piiskopkonna dekaanilt Johannes Orgaselt, et nad aitaksid Grubel asuda peapiiskopiks ja suudaksid tagada, et Liivi ordu ei pane tema vastu toime õigusrikkumisi. Paavst teavitas Saare-Lääne piiskoppi ning Tartu ja Cammini toompraoste 24. augustil 1481, et seoses Riia toompraosti Georg Hollant surmaga tuleb tema ametijärglaseks määrata Verdeni piiskopkonna vaimulik Heinrich Hilghenvelt. Paavst määras 25. oktoobril 1481 Riia toompraostiks toomhärra Degenhardus Hillebolti. Paavst teavitas 11. detsembril 1481 Riia raadi, et maameister Borch peab Grubet peapiiskopina tunnustama ekskommunikatsiooni ähvardusel. Riia peapiiskop Grube kirjutas kõrgmeistrile 19. detsembril 1481, et paavst on teadlik Liivi ordu tegevusest Riia peapiiskopkonna vastu.
Paavst määras Teano piiskopi Orso Orsini 30. märtsil 1482 Riia peapiiskopkonda legaadiks de latere ja 1482 Grube paavstlikuks referendiks, Saksa ordu ülemprokuraatoriks ning 17. mail 1482 andis Grubele volituse Pomesia piiskopkonna patukustutuse osas ja tulude osas. Ta nõudis keisrilt 25. mail 1482, et see tühistaks oma otsuse, millega ta läänistas Riia linna Saksa ordule. Keiser apelleeris paavsti otsuse 28. mail 1482. Riia sündik ja prokuraator Johann Molre von Sehusen apelleeris 10. juunil 1482 paavstile keiserliku komissari, Ratzeburgi piiskopi Johann von Parkentini ning Conrad ja Heinrich Conekeni vastu avaldatud kohtukutse asjus, sest Riia linn ei kuulu keiserliku kohtu jurisdiktsiooni alla.
Paavst määras 10. juulil 1482 Riia peapiiskopi Grube legaadiks ning Riia peapiiskopkonna ja Tallinna piiskopkonna generaalkollektoriks. Ta nõudis kõigilt Riia, Preisimaa ja Liivima vaimulikelt ja ilmikutelt, Liivi ordu maameistrilt ja tema pooldajatelt, et nad kaitseksid Riia peapiiskopi tema ametis. Paavsti otsuse pidid Läänemere regioonis avaldama Gniezno peapiiskop, Lübecki ja Vilniuse piiskopid. Paavst nõudis 14. juulil 1482, et Grubele tagastatakse kirikumõisad. Paavst nõudis 23. veebruaril 1483 Bremeni peapiiskop Heinrichilt ja Lübecki piiskop Albertilt, et nad peaksid läbirääkimisi Riia peapiiskopi ja Liivi ordu maameistri vahelise lepituse osas.
Suhted Saksa orduga
Saksa ordu ordumeistri kantsler ja Saare-Lääne piiskopkonna toomhärra Johann Meilof apelleeris paavstile 19. juunil 1473 oma kanoonikuameti pärast.
Liivi ordu maameister Bernhard von der Borch kaebas 24. juunil 1473 paavstile Riia peapiiskopi Stodewescheri peale oma õiguste pärast Riias. Borch teavitas 22. märtsil 1475 ja 13. aprillil 1475 Saksa ordu kõrgmeistrit soovist saada eestkostet paavstilt, et nõbu Simon von der Borch määrataks Tallinna piiskopiks. Maameister Borch palus 10. aprillil 1478 paavstilt nõu ja kaitset Riia peapiiskopi vastu.
Paavst tühistas 26. augustil 1478 Liivi ordu ja Riia linna vastu tõstatatud kiriklikud karistused ning teavitas Tallinna piiskoppi Simon von der Borchi, Tartu toompraosti Johannes von der Ropet ja Tallinna toomdekaani Henning Rumorit, et nad püüaksid takistada Liivi ordu ja Riia linna häirimist Riia peapiiskopi ja toomkapiitli poolt.
Paavst ekskommunitseeris 19. augustil 1479 Liivi ordu maameistri Borchi ja Liivi ordu liikmed ning kehtestas Liivi ordu aladel interdikti seoses Riia peapiiskopi vangistamisega. Borch soovis 12. oktoobril 1479 Saksa ordu kõrgmeistrilt, et see soovitaks paavstil toetada Tallinna piiskopi Simon von der Borchi määramist Riia peapiiskopiks.
Liivi ordu maameister Borch teatas Saksa ordu kõrgmeistrile 25. jaanuaril 1480, et ta kavatseb paavsti kehtestetatud kirikliku karistuse vastu apelleeerida. Kõrgmeister Truchsess palus 21. veebruaril 1480 paavstlikku kaptenkindrali Girolamo Riariot, et see võimaldaks ordu prokuraatoril ja Tallinna piiskopil Borchil pääseda paavsti jutule seoses konfliktiga Riia peapiiskop Stodewescheriga. Paavst ekskommunitseeris 1480 Riia peapiiskopi Stodewescheri vastase vägivalla tõttu Liivi ordu maameistri Borchi, Liivi ordu liikmed, Tallinna piiskopi Borchi, Tallinna toomdekaani Henning Rumori ja nende kaitsjad.
Paavst tühistas 31. juulil 1480 Liivi ordu osas paavst Bonifatius IX otsuse (indult) ja soovis, et Liivimaa prelaadid toetaksid Saksa ordut võitluses venelastega ja teiste paganatega. Paavst soovis, et Uppsala peapiiskop ning Lübecki ja Vilniuse piiskopid kuulutaksid tema otsuse Läänemere regioonis välja. Grube palvel transsumeeris paavsti bulla paavstlik kaplan ja Santa Maria Maggiore basiilika kanoonik Johannes Prioris.
Maameister Borch teatas 22. jaanuaril 1481, et saatis paavsti ja keisri juurde saadiku Kuldiga komtuuri Gerd van Mallinckrade, et saada kaitset venelastega alustatava sõjas. Ta palus 2. veebruaril 1481 paavstil tühistada ekskommunikatsioon. Keiser Friedrich III soovitas 26. aprill 1481 kardinal Marco Barbole, et kardinal veenaks paavsti Riia peapiiskopkonna nõude osas, et Liivi ordu maameistrile kanda üle nominatsiooniõigust ja Saksa ordule tagada plenaarne patukustutus võitluseks venelastega.
Paavst teavitas 24. mail 1481 kõrgmeistrit, et see tagaks Grubele probleemideta ametisseasumine piiskopkonnas. Samlandi piiskop Johann Rehwinkel transumeeris Saare-Lääne piiskopkonna dekaani Johannes Orgase palvel 14. oktoobril 1481 Saksa ordu paavstliku otsuse (indult) tühistamise. Riia linn apelleeris 31. oktoobril 1481 paavstile prokuraator Johannes Molre von Schuseni kaudu maameister Borchi ja Liivi ordu vastu.
Märtsi lõpus 1483 soovis kõrgmeister keisrilt, et keiser kostaks paavsti juures Saksa ordu Rooma ordumaja asjus. Paavst teavitas 15. aprillil 1483 keisrit, et kõrvaldab Liivi ordult ekskommunikatsiooni ja Tallinna piiskopi Borchi ekskommunikatsiooni kõrvaldab kuu aja jooksul. Kõrgmeister kirjutas 1483 paavstile taas Liivi ordu ja Riia peapiiskopi vahelise konflikti osas.
Suhted Tallinna piiskopiga
Paavst kohustas 3. juulil 1475 Tallinna piiskopkonna vaimulikkonda andma Tallinna piiskopiks valitud Iwan Stoltevoetile kuulekusvannet. Paavst manitses 20. juulil 1475 Tallinna raadi, et see võimaldaks piiskop Stoltevoetil ametisse asuda ja nõudis Riia peapiiskopilt Tallinna piiskopi kaitsmist.
Paavst sätestas 1. mail 1476, et Hildesheimi toomhärra Simon von der Borch peab Tallinna piiskopiks kinnitatud Stoltevoetile piiskoplikud mõisad tagastama ning et Liivi ordu maameister, Tallinna komtuur ja Rakvere komtuur ei tohi Borchi kauem oma turbe all hoida.
Paavst tegi 19. jaanuaril 1479 Tallinna uuele piiskopile Simon von der Borchile ülesandeks uurida ühe kingilt määratud intressi õiguspärasust, mille Riia linn Saare-Lääne piiskopile tegi. Tallinna piiskop Borch määrati 9. juunil 1480 paavstlikuks eksekuutoriks Riia linna ja Saare-Lääne piiskopkonna vahelises tüliprotsessis. Piiskop Borch oli 1480–1483 ekskommunitseeritud seoses Riia peapiiskopi Grube vastase vägivallaga.
Muud otsused
Paavst kohustas 6. detsembril 1474 Tartu piiskoppi Johannes Bertkowi, Vilniuse piiskoppi Johanni ja Saare-Lääne piiskopkonna toomdekaani Johann Orgast pidama kinni paavst Innocentius VI 16. märtsi 1360 ja Martinus V 12. mai 1425 korraldustest.
Paavst kohustas 20. juunil 1475 Liivimaa frantsisklasi rajama Venemaal 2 ja Preisimaal 1 või 2 konventi.
Riia raad kaebas 9. detsembril 1478 ja 10. detsembril 1478 paavstile õllepruulimise asjus, abieluvälisest suhtest sündinud isikute omanduses olevate või legitiimsete pärijateta surnud omanike järel juriidilise omanduseta jäänud mõisate pärast, ülemprefekti (archiprefectum) ameti täitmise pärast ja venelastega peetava relvakaubandust sätestavate kiriklike karistuste kõrvaldamise pärast. Paavst kinnitas Riia rae soovid 10. veebruaril 1479, lubades ka Riia rael muretseda ühe kantava altari, kuid jättis rahuldamata revakaubanduse pidamise soovi venelastega. Riia kordas kiriklike karistuste kõrvaldamise nõuet relvakaubanduse osas 16. märtsil 1479.
4. veebruaril 1479 nimetas paavst Riia dominiiklaste priori ja frantsisklaste guardiani eksekuutoriteks Salatsi (Salcze) külade asjus käivas kohtuasjas.
Paavst nõudis 16. jaanuaril 1481 Saare-Lääne piiskop Wetbergil Saare-Lääne toomhärra Ludolph Nageli testamendi kinnitamist.
Tallinna kodaniku Arnd Blome üürnik Baltassar Stichman oli 22. juulil 1482 paavstile esitanud oma mure väeteenistuse pärast.
Tartu piiskop teatas 5. mail ja 9. mail 1483, et Moskva suurvürsti saadik Manuil Doksas tahab piiskopkonna kaudu liikuda paavsti juurde ja saadikule ei tehta piiskopkonna läbimisel takistusi. Juunis liikus läbi Tartu piiskopkonna alade suurvürsti uus saadik Fodder.
Piiskoppide määramised [5]
Sixtus IV määras 12. märtsil 1480 Riia peapiiskopiks Stephan Grube ja 4. juunil 1484 Michael Hildebrandi.
Ta kinnitas 20. juulil 1475 Tallinna piiskopiks Iwan Stoltevoeti ja 16. juunil 1477 Simon von der Borchi.
Suhted kiriku institutsioonidega
Kontsiliarismiliikumise summutamiseks tühistas Sixtus IV 1478 Konstanzi kirikukogu otsused. Märtsis 1482 üritas peapiiskop Andrea Zamometić kutsuda omal algatusel kokku oikumeenilise kirikukogu, mille tõttu Sixtus IV ekskommunitseeris Zamometići ja keelas paavsti apellatsioonid oikumeenilisele kirikukogule.
Ta taastas abbreviaatorite kolleegiumi ja Rota Romana audiitorite ülesanded.
Ta moodustas 1. novembril 1478 Hispaania valitsejate palvel Hispaania inkvisitsiooni ja 1483 kinnitas selle suurinkvisiitoriks Tomás de Torquemada. 3. aprillil 1481 kohustas ta kõiki kristlikke valitsejaid andma Hispaaniast pärit põgenikke tagasi Hispaania inkvisitsioonile.
Ta tunnustas 1475 Robert d’Abrisseli rajatud ordu koodeksit.
Ambrosiaanid
Ta tunnustas 1474 ambrosiaani nunnaordut.
Augustiinlased
1484 avaldatud bullas "Summum silentium" lõpetas ta augustiini regulaarkanoonikute ja eremiitide vahelise tüli.
Bartolomiidid
Ta kohustas 1474 bartolomiite valima oma ülemkindralit 3 aastaseks tähtajaks.
1473 tunnustas ta Prümi kloostri inkorporeerimist Trieri peapiiskopkonda. Tema korraldusel taastati Couëtsi klooster.
Ta tunnustas benediktiini kamalduleeslaste Murano kongregatsiooni.
1. juulil 1475 lubas ta dominiiklastel omada eraomandit.
Sixtus IV oli teine frantsisklasest paavst ja soosis oma ordut. See soosing avaldus nii tema teoloogias kui kirikupoliitikas. Ta kohustas bullas "Dominus Noster" Angelo Clareno da Cingoli järgijaid järgima frantsisklaste ordukindrali korraldusi. 1474 avaldatud bullas "Mare magnum" ja 1479 avaldatud bullas "Bulla aurea" kinnitas ta frantsisklaste privileegid.
Kolettiinid
1482 tunnustas ta Colette’i rajatud kolettiinide ordut.
Minimi
1474 tunnustas ta minimi ordut.
Püha Vaimu ordu
Ta reguleeris 1476 Püha vaimu ordu tegevust.
Ta tunnustas 1472 Püha Georgi rüütliordut.
Liturgilised otsused
Sixtus IV sanktsioneeris 28. veebruaril 1476 oma kunagise uurimisteema neitsi Maarja pärispatuta saamise dogmatiseerimist ja soosis dogma austamist katoliku kirikus, mida praegu tähistatakse kirikliku suurpühana 8. detsembril.
1475–1476 tähistati juubeliaastat.
Ta kehtestas kõikide pühakute päeva oktaavi.
Ta lubas Meisseni piiskopil vabastada Heimburgi Gregori ekskommunikatsioonist.
Ta sätestas breviaariumis neitsi Maarja templissetoomise püha.
Ta keelas Le Puy piiskopkonnas tähistada kiriklikult Karl Suure mälestuspäeva ja kasutada vastavat offiitsiumit, kuna seda Roomas ei tunnustatud.
Ta tunnustas Jeesuse Pühima Nime puhul peetava missa ja offitsiumi kasutamist.
1472 lubas ta indulgentse püha Osmundi mälestamiseks ja 1481 sätestas tema mälestuspäevana 4. detsembri.
1475 kinnitas ta, et tsistertslastel pole vaja pidada alatist abstinentsi.
5. augustil 1480 laiendas ta Porziuncola indulgentsi kõikidele frantsikaanide esimesele ja teisele ordule kuuluvatele kirikutele.
Teoloogilised vaidlused
Sixtus IV mõistis hukka valdeslaste liikumise.
27. novembril 1474 avaldatud entsüklikas "Romani Pontificis" käsitles ta paavsti antavate indulgentside mõju puhastustules olevate hingede kohta.
1479 mõistis ta hukka Pedro Martínez de Osma teesi, milles väideti, et surmapatud on kustutatud ainult patukahetsuse poolt.
Kanoniseerimised
Sixtus IV kanoniseeris 8 isikut ja kuulutas õndsaks 2 isikut.
Pühakud
- Sitsiilia Alberto 31. mai 1476
- Accursius ja tema kaaslased 7. august 1481
- Adjutus
- Berard
- Berardes
- Otto
- Petrus
- Bonaventura 14. aprill 1482
Õndsad
- Matteo Carreri 1482
- Giovanni Buoni 1483
Uued piiskopkonnad
- 27. august 1472 Šotimaal Saint Andrewsi peapiiskopkond
- 18. aprill 1474 Itaalias Casale Monferrato piiskopkond
- 21. november 1475 Prantsusmaal Avignoni peapiiskopkond
- 1479 Itaalias eraldas Andria ja Montepeloso piiskopkonnad
Suhtumine juutidesse
Sixtus IV käskis 21. veebruaril 1472 maksustada Rooma juudid, et pidada karnevale ja sõda Türgiga.
Onupojapoliitika
Vaesest perest pärit Sixtus IV jagas oma suguvõsa liikmetele tulusaid ametikohti katoliku kirikus ja nimetas 6 sugulast kardinalideks:
- Girolamo Basso della Rovere
- Giuliane della Rovere
- Cristoforo della Rovere
- Domenico della Rovere
- Raffaele Sansoni Riario
- Pietro Sansoni Riario
Teisi sugulasi sidus Sixtus IV Itaalia mõjukate suguvõsadega. Ta läänistas 1484 Kirikuriigile kuuluva Senigallia oma vennapojale Giovanni della Roverele, kes abiellus Urbino hertsogi tütrega ja sai samal aastal paavsti vikaariks Mondavios.
Õepoeg Girolamo Riario della Rovere abiellus Milano hertsogi väljaspool abielu sündinud tütre Caterina Sforzaga ning sai 1471 Bosco krahviks, 1473 Imola ja Forli valitsejaks.
Vennapoeg Leonardo della Rovere sai 1472 Arce ja 1474 Sora hertsogiks. 1473 määrati ta Rooma prefektiks. Ta abiellus 1474 Napoli kuninga Fernando I abieluvälisest suhtest sündinud tütre Giovannaga.
Kardinalide pühitsemised
Sixtus IV pühitses oma ametiajal 34 kardinali 8 konsistooriumil, kaasa arvatud tulevased paavstid Innocentius VIII ja Julius II. Lisaks itaallastele sai kardinalideks 6 prantslast, 5 hispaanlast, 1 sakslane ja 1 portugallane. 1477 rajas ta San Niccola fra le Immagini titulaarkiriku.
- konsistoorium 16. detsember 1471
- Pietro Riario
- Giuliano della Rovere (Julius II)
- konsistoorium 7. mai 1473
- Giovanni Arcimboldo
- Giovanni Battista Cibo (Innocentius VIII)
- Ausias Despuig
- Pedro González de Mendoza
- Philibert Hugonet
- Philippe de Levis
- Stefano Nardini
- Giacopo Antonio Venier
- konsistoorium 18. detsember 1476
- Charles I de Bourbon
- Jorge da Costa
- Pedro Ferris
- Pierre de Foix
- Giovanni Battista Mellini
- konsistoorium 10. detsember 1477
- Giovanni d'Aragona
- Girolamo Basso della Rovere
- Pietro Foscari
- Georg Hesler
- Gabriele Rangone
- Cristoforo della Rovere
- Raffaele Sansoni Riario
- konsistoorium 10. veebruar 1478
- Domenico della Rovere
- konsistoorium 15. mai 1480
- Ferry de Clugny
- Giovanni Colonna
- Paolo Fregoso
- Cosma Orsini
- Giovanni Battista Savelli
- konsistoorium 15. november 1483
- Hélie de Bourdeilles
- Giovanni Conti
- Giovanni Battista Orsini
- Juan Margarit i Pau
- Giovanni Giacomo Schiaffinati
- konsistoorium 17. märts 1484
- Ascanio Maria Sforza
Sixtus IV kultuuriloos
Sixtus IV oli oma valitsemisajal tunnustatud patroon. Ta lasi Roomas ehitada või taastada Ponte Sisto silla, Santa Maria del Popolo kiriku, Santa Maria della Pace kiriku, Santa Maria in Traspontina kiriku, San Vitale kiriku ja Sixtuse kabeli. Tema ajal renoveeriti Sassia Ospidale di San Spirito. Ta lasi sillutada ja laiendada Rooma tänavaid ning arendada Rooma kanalisatsioonisüsteemi. Ta rajas Vatikani arhiivi ja määras Bartolomeo Platina Vatikani raamatukogu prefektiks, Platina kirjutas paavsti soovitusel teose "Vitæ Pontificum Platinæ".
Ta oli Sandro Botticelli ja Melozzo da Forlì patroon. Ta kutsus Rooma Josquin des Prezi. Forlì on paavsti kujutanud 1477 valminud freskol. Kunstnik Justus van Gent on paavsti kujutanud 1473–1475 valminud maalil.
Ta määras Regiomontanuse revideerima juliuse kalendrit.
Ta lubas piiskoppidel anda arstidele meditsiinilisteks uuringuteks hukatud kurjategijate laipu.
Ta vähendas Rooma ülikooli professorite palka.
Sixtus IV tiaara oli valmistatud Bartolomeo di Tomaso poolt.
Ta mõistis hukka ennustamise, kuid tunnustas astroloogiat. Ta oli esimene paavst, kes lasi endale koostada horoskoobi.
1473 tunnustas ta Firenze ülikooli sulgemist ja Pisa ülikooli taasavamist. 1482 andis ta privileege Heidelbergi ülikoolile. Ta tunnustas William Waynflete rajatud kolleegiumi statuuti. 1483 tunnustas ta Sigüenza kolleegiumi.
Sixtus IV rajatud ülikoolid
- 19. juuni 1475 Kopenhaageni ülikool
- 13. november 1476 Tübingeni ülikool
- 27. veebruar 1477 Uppsala ülikool
Surm
Sixtus IV suri paavsti tseremooniameistri Johann Burchardi andmetel 12. augustil 1484 hommikul kella 4 ja 5 vahel Roomas arvatavasti podagra tõttu tekkinud tüsistustesse. Ta maeti frantsiskaanirüüsse riietatuna Vatikani basiilikas olevasse kabelisse. 1635 maeti tema säilmed ümber.
Hinnang
Stefano Infessura kritiseeris Sixtus IV tegevust oma kroonikas "Diarium urbis Romae".
Viited
Allikad
Kirjandus
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
