Prantsuse kirjanik ja näitleja From Wikipedia, the free encyclopedia
Colette [kɔ.lɛt] (õieti Sidonie-Gabrielle Colette; 28. jaanuar 1873 – 3. august 1954) oli prantsuse kirjanik, miim, näitleja ja ajakirjanik.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2022) |
| Sidonie-Gabrielle Colette | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
28. jaanuar 1873 Saint-Sauveur-en-Puisaye, Yonne, Prantsusmaa |
| Surnud |
3. august 1954 (81-aastaselt) Pariis, Prantsusmaa |
| Pseudonüüm | Colette |
| Rahvus | prantslane |
| Tuntud teoseid | "Vagabund", "Kallim" |
| Tunnustus | Nobeli kirjandusauhinna nominent 1948. aastal |
| Lapsed | Colette de Jouvenel |
|
| |
| Autogramm |
.svg) |
Colette sündis Saint-Sauveur-en-Puisayes, Burgundia ühes vaesemas piirkonnas. Ise on ta oma kodukoha kohta kirjutanud järgmist: "Minu sünnipaigas polnud ei raudteed ega elektrit, läheduses ei põhikooli ega suuremat linna. Peres polnud raha, küll aga raamatuid. Polnud kingitusi, see-eest aga oli hoolivust, polnud mugavusi, küll aga kuldset vabadust."
18-aastaselt tutvus Colette Henri Gautier Villarsiga, keda sõprade seltskonnas hüüti Willyks. Sellele kohtumisele järgnes 13 aastat kestnud abielu, mille jooksul sai alguse Colette’i kirjanikutee. Nimelt soovitas Willy Colette’il rahanappuse tõttu kirjutamisega katsetada. Sellest sündis Claudine’i lugude sari, mis avaldati algselt Villarsi nime all. Pärast lahutust sai Colette’i kirjanikutee hoo sisse – ta sai lõpuks kirjutada oma nime all ja võttis kirjanikunimeks perekonnanime, mille järgi varem oli vaid meessoost inimesi kutsutud.
Teisest abielust Henri de Jouveneliga sündis tütar, kelle eesnimeks sai Colette.
Kirjaniku kolmas abielu Maurice Goudeketiga kestis naise surmani.
Lisaks suhetele meestega oli Colette’il ka afääre naistega, mis oli omal ajal tähelepanuväärne, kuna seksuaalvähemused hakkasid sellel ajal alles pead tõstma ja see teema oli suur tabu. Kõige märkimisväärsem oli suhe Mathilde de Mornyga, kes oli Napoleon III vennatütar ja tuntud seltskonnategelane ning paistis silma oma androgüünse välimusega. Nende suudlust pantomiimis 1907. aastal pandi väga pahaks ja see lõpetas nende võimaluse olla avalikult koos, kuid suhe kestis veel 1912. aastani. Peale üsna avalike homoseksuaalsete suhete tekitas Colette skandaali ka näitlejana – nimelt ilmus ta oma kavades mõnikord lavale ülikonnas, mis oli tol ajal naistele keelatud, vahel aga peaaegu alasti.
Colette suri 1954. aastal Pariisis ja kuna katoliku kirik keeldus teda abielulahutuste tõttu kiriklikult matmast, korraldas Prantsusmaa talle riiklikud matused. Ta oli esimene naine, kellele selline au osaks sai.
Colette'i mõju prantsuse ühiskonnas oli suur. Oma skandaalse isiksuse ja laialdase kirjanikutöö tõttu saavutas ta omal ajal suure tuntuse. Tema teoste kaudu sai kuuldavaks naiste hääl kirjanduses. Ka oli ta esimene naine, kes oli prantsuse kirjandusühingu Académie Goncourti liige ja lausa selle president aastatel 1944–1954.
Colette’i kirjutamisstiili on iseloomustatud kui värvikat, nüansirikast, tundlikku ja ülevoolavalt naiselikku.[1] Ta oli esimene prantsuse naiskirjanik, kes julges selgelt stiili poolest meestest erineda, eelnevad naiskirjanikud (nt George Sand) olid pigem jäljendanud meeskirjanike stiili. Colette šokeeris toonast avalikkust, kirjutades vägagi ausalt naise seksuaalsusest. Kõik tema tekstid on suuremal või vähemal määral autobiograafilised. Kuigi ta ise end naisõiguslaseks ei nimetanud, lausa väitis, et ta jälestab sufražette[1], on tema elu ja looming siiski väga tugevalt mõjutanud naisliikumist läbi 20. sajandi ja ka tänapäevani.
1948. aastal oli Colette nomineeritud Nobeli kirjandusauhinnale.[2]
Eesti keeles[3]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
