Ennustamine on tulevikku ettevaatamise praktika, mille puhul kasutatakse nii loomulikke kui ka üleloomulikeks peetavaid vahendeid. Inimest, kes tegeleb ennustamisega (ka elukutseliselt), nimetatakse ennustajaks.
See artikkel räägib ennustamisest kui üleloomulikust praktikast; teadusliku ettenägemise kohta vaata artiklit Ennustamine (teadus)
Omapärane teooria ennustamise päritolu ja esiajaloo kohta pärineb Hollandi psühholoog Piet Vroonilt.[1] Tema argumendid tuginevad tänapäevasele neurobioloogilisele lähenemisviisile, sotsiaal-religioossetele nähtustele.
Alates kaasaegse inimese väljaarenemisest Aafrikas umbes 200 000 aastat tagasi pole inimese ajus toimunud anatoomiliselt tõendatavaid muutusi. Aju suurimaks arenguks viimastel aastatuhandetel võib pidada keelekeskuste tegevusega seotud keskse kontrollipiirkonna teket.
Ta väidab, et muistsed tekstid ja muistsete inimeste arusaam endast, oma identiteedist, kehalisest terviklikkusest, motivatsioonist, tegevustest ja ennustamisest näitavad (võrdluses tänapäevaga), et keskne kontrollipiirkond on olnud silmanähtavalt vähearenenud veel isegi mõned aastatuhanded tagasi. Selle tulem on võimetus eristada tõepärast meelelist muljet illusioonist. Arengu ja kasvu taandab Vroon kirjutamise ja lugemise mõjule.
Vroon arvab, et tänu oma keerulistele eeskirjadele, arenenud abstraktsioonile tuginemisele, aja lineariseerimisele ja tulemuste tõlgendamisel inimestevahelistest tegevustest ja suhetetest lähtumisele on ennustamine väga sarnane lugemisega. Tüüpiline ennustamine on kui keskse kontrollipiirkonna arenemise vahefaas. Selle formaliseeritud protsessid tõrjuvad tagasi illusiooni otsesest suhtlemisest üleloomulike jõududega. Need on tekkinud vähesest eneseteadvustamisest ja ainult algelisest enese ümbritsevast lahutamisest.
Vrooni teooria vastu on vähemalt kaks argumenti:
Ta eeldab olulist erinevust kirjaoskajate ja kirjaoskamatute isikute vahel. Selline vahetegemine jääb 19. sajandisse, kaasaegsed antropoloogid seda teooriat enam nii tõsiselt ei võta.
Vrooni teooria peamised empiirilised viited on Homerose eeposed ja piibel, mis võimaldavad selgitada sotsiaal-kultuurilisi nähtusi ainult mõne aastatuhande taha. Enne neid teoseid oli kirjalikku ajalugu vähemalt kaks aastatuhandet. Protokirjutamise jälgi on täheldatud juba alates varajasest neoliitikumist 9000 aastat tagasi. Ennustamine on maailmas niivõrd levinud ja selle väljendused on nii lõpmatult mitmekesised, et seda peaks piiritlema vähemalt kümnete aastatuhandetega.
Hoolimata nendest puudustest on Vrooni pakutust olnud abi ennustamise ajaloo uurimise edasises kujundamises[2]:
Ennustamine on vaimne tegevus, mis on võrreldav lugemise ja kirjutamisega.
Ennustamine on suhteliselt arenenud sotsiaal-kultuuriline kompleks.
See on empiiriline alus tõepäraste teadmiste ja kujutlusvõimega seotud suhteliselt nõrga eneseteadvustamise vahel.
Mõned uurijad näevad ennustamise algeid juba paleoliitikumis ja inimkonna tekkes. Kindlama kuju võis ennustamine võtta 140 000 aastat tagasi.[3] Sellesse aega ulatuvad vanimad asustuse jäljed Blombosi koopas Lõuna-Aafrikas. Sealt on leitud esimene inimese tehtud (u 75 000 aastat vana) muster, millel on märgatav seos ajaarvestamise ja ennustamisega.[4] Enam-vähem samasse aega (u 70 000 aastat tagasi) paigutatakse ka kõnearenguga seotud geeni ilmumine inimese kromosoomidesse.
Ajaloolises arengus on tegemist ettevaatava, nägeva, ajastava ja ennetava mõtlemise tekkega. Kujund looduse raamatu lugemisest ja loodusest kui loetavast tekstist on küllaltki vana. Arvatavasti polnud alguses selget vahet mantilisel ja prognoosival (diagnostilisel) ennustamisel. Oli võimalik lugeda märke teise inimese meeleolu, ilmastiku, eri haiguste ja nende kulgemise kohta. Samuti tunnevad uurijad ära ajalistele arenguliinidele viitavad märgid. Enamiku selliste juhtudega kaasnevad võimalike tulemite ennustamise ja nende kujundamisega seotud tegevused, mis arvestavad võimalike ajakavadega, et tagada tulemuste loov kujundamine ja ärakasutamine.
"Muutuste raamatu" peamises lisas "Xi ci Zhuan" (I 2,10, 12)[5] tuuakse välja gua-laadsete märgiliste formaalsete süsteemide kasutamise viisid ennustamisel, mida saab tõlgendada ka nende omandamise käigus. Esmalt on ülekaalus suuliselt ja kirjalikult edastatav traditsioon. Seejärel langeb rõhuasetus prognoosimise printsiipidest saadetud mantilisele ennustamisele. Tundes ära ja nähes märkidele vastavaid struktuure ja asju oma elus, saab olulisemaks tegevuste ja käitumiste kujundamisega seonduv (strateegia, taktika ja strategeemid). Lõpuks juhindutakse märkidest kui kujundite ühisvormidest ja protsessidemodelleerimise vahenditest juba loomingus. Üks oluline ümbritseva kujundamisega seotud distsipliin Hiinas on feng shui.
Shao Yongi (ka Shao Kangjie, 1011–1077) raamatus "Mei-hua sin yi"[6] kirjeldatud ennustamine on eriti üldine. Selles meetodis on märgi saamise aluseks olevate juhuste liigid lähtudes juba kirjapandutest piiritud ja ei piirdu vaid inimesepoolsete mantiliste tegevustega. Teoses on täheldatav suundumus sellele, et nii elutervikut kui mistahes eluvaldkonda on võimalik liigendada vastavalt gua-laadsetele märkidele ja seeläbi seda ennustamisel kasutada.
Sõjastrateegia traktaadis "Sunzi" on kirjutatud, et vaenlast saab võita ja edu saavutada vaid see, kes teab kõike ette. Lisatakse, et seda teadmist ei saada vaimudelt, nähtuste sarnasusel põhinevatelt kujundidelt ega arvestuste abil, vaid ainult neilt, kes teavad vastase olukorda (spioonidelt). Mei Yaochen täpsustab: "Ennustamisel võib saada teadmisi vaimudelt. Ilmingute ühendamisel sarnasega võib saada teadmise jõu ja vormiga asjadest. Mõõtmiste ja arvestuste kaudu võib saada teadmisi Taeva ja Maa (maailma) seadustest. Kuid vastase asjade seisust võib teada saada ainult luure kaudu (st spioonidelt)."
Asjakohane on ka Hiina alkeemias avaldatud seisukoht alkeemia kolme taseme kohta (Bo Yuchang "Xiu xian bian ho lun")[7]: madalaimat taset vahendatakse kirjalikult ja selle tulemused on kaalutavad (mõõdetavad), keskmist taset antakse edasi suuliselt (pärimuslikult) ja selle saavutamist kujutatakse gua-laadsete märkidega, kõrgeimat taset edastatakse vaid südamest südamesse ehk meelest meelde (n-ö asja käigus ja asja tarvis) ja selles tulemusteni jõudmist ei saa ei mõõta ega gua'dega märkida.
Wim van Binsbergen African divination across time and space. paper prepared (3–2008) for: Walter E.A. van Beek and Philip Peek, eds., edited collection on African divination based on the 2005 Leiden international conference.
Binsbergen, Wim M.J., 2005b, ‘Divination through space and time’, key note address, International conference, Leiden, National Museum for Ethnology: Divination in sub-Saharan Africa, July 4 – 5, 2005; revised version at:
