Saint-Exupéry raamat From Wikipedia, the free encyclopedia
"Väike prints" (prantsuse keeles "Le Petit Prince") on prantsuse kirjaniku ja lennunduspioneeri Antoine de Saint-Exupéry 1943. aastal ilmunud kirjandusteos.
"Väike prints" | |
---|---|
Originaali pealkiri | Le Petit Prince |
Autor | Antoine de Saint-Exupéry |
Tõlkija | Ott Ojamaa |
Illustreerija | Antoine de Saint-Exupéry |
Keel | prantsuse |
Žanr | muinasjutt |
Kirjastaja |
Reynal & Hitchcock (originaal) Eesti Riiklik Kirjastus (eesti keeles) |
Ilmumisaeg |
1943 (originaal) 1960 (eesti keeles) |
Lehekülgi | 69 |
Tegemist on loetuima ja tõlgituima prantsuskeelse jutustusega,[1] mis on ilmunud umbes 300 keeles ja murdes,[2] sealhulgas eesti ja setu keeles. Raamatut on müüdud üle 200 miljoni eksemplari.[3]
Saint-Exupéry (1900–1944, "Mort pour la France"[4]), endine sõjaväelendur ja hinnatud kirjandusauhindade laureaat (Prantsusmaal Grand Prix du Roman ja USA-s National Book Award)[5], kirjutas ja illustreeris käsikirja USA-s, kuhu ta pages II maailmasõja ajal.[6]
Raamat esitab sügavamõttelisi ja idealistlikke tähelepanekuid elu ja inimloomuse kohta, kutsudes kaasa mõtlema üksinduse, sõpruse, armastuse ja kaotuse üle.
Jutustusest on aastakümnete vältel loodud mitmeid mugandusi, sealhulgas kuuldemänge, filme, teatri- ja balletilavastusi.[7][8]
Prantsuse ajaleht Le Monde valis selle 1999. aastal sajandi 100 parima raamatu hulka ning prantslased hääletasid selle 2000. aastal 20. sajandi parimaks prantsuse raamatuks.[9]
Saint-Exupéry looming on pigem õhuline ja kaldub allegooriasse. Tema kirjutamise stiili on mõnikord nimetatud ka "luuleliseks proosaks". "Väike prints" omandas ikoonilise tähenduse rahututel 1960ndatel ja 1970. aastate alguses.[10]
Näiliselt lasteraamatuna kirja pandud "Väike prints" esitab sügavamõttelisi ja idealistlikke tähelepanekuid elu ja inimloomuse üle. Loo keskne mõte on peidetud sõnadesse, mille rebane lausub printsile: "On ne voit bien qu'avec le cœur. L'essentiel est invisible pour les yeux." ("Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu").[11]
Prantsuse filosoof Jean-Philippe Ravoux on "Väikest printsi" analüüsides leidnud, et see meenutab meile iga kogetud hetke hindamatut väärtust ja oleviku tähtsust. See on lugu, mis õpetab meile, et minnes tagasi lapsepõlve, on meil võimalik avastada elu põhiolemus – asjad, mis on nähtamatud silmale, kuid tunnetatavad südamega. Ravoux väidab, et Saint-Exupéry vastandub väikese printsi kaudu eksistentsialistlikule uskumusele, mis väidab, et kuna surm on kindel, siis on mõttetu ka kirglik elu.[12]
Elavat vastukaja on tekitanud arutelu selle üle, kellele raamat on mõeldud. Ühed väidavad, et see on kirjutatud lastele, teised jälle, et täiskasvanutele. Kirjandusteadlane Howard Scherry usub, et Saint-Exupéry kavandas jutustust lapselikus võtmes autobiograafiana, kus kaasaegseid kehastavad antropomorfsed tegelased.[13]
Loo alguses räägib jutustaja traumaatilisest kogemusest lapsepõlves, mille tulemusena ta võõrdus joonistamisest ja hakkas lenduriks. Nimelt soovitasid suured inimesed jätta kinniste ja lahtiste boamadude joonistamise sinnapaika ja tegeleda pigem maateaduse, ajaloo, matemaatika ja grammatikaga. Ühel rännakul tabab suurte inimeste hulgas üsna mõistlikuks peetud mehe lennukit rike ja mees on sunnitud tegema hädamaandumise Sahara kõrbes. Seal kohtab ta uue päeva tõusu ajal väikest printsi, kes palub endale joonistada lamba. Lendur ebaõnnestub, kuna ükski joonistustest ei ole piisavalt hea. Meeleheitel joonistab ta lõpuks kasti ja väidab, et lammas on seal sees. Üllatuseks oli prints just seda soovinud.
Jutuajamiste käigus tutvustab prints oma koduplaneeti, mis on vaevalt suurem kui maja. Seal on kolm vulkaani (kaks neist aktiivsed, üks kustunud). Kolmandal päeval sai jutustaja teada, et selle planeedi mullapind kubiseb hirmsate ahvileivapuude seemnetest, millest tõusnud võrseid prints igal hommikul kitkub. Jutustaja arvab, et see planeet on asteroid B-612.
Väike prints armastab päikeseloojanguid ja ühtainust roosi, mis sündis ühel hommikul koos päikesega. Viiendal päeval saab jutustaja teada väikese printsi elusaladuse: mis saab siis kui joonistatud lammas tema üheainuma lille maailmas, keda ta tunneb, ära sööb. Jutustaja püüdis Maa peal olevat nutvat printsi lohutada ja ütles talle: "Lill, keda sa armastad, ei ole hädaohus... Joonistasin talle suukorvi, sellele sinu lambale...". Õige pea hakkab lill oma pisut pirtsaka enesearmastusega printsi piinama ja too otsustab planeedilt lahkuda, enne lillega jumalaga jättes.
Et endale tegevust leida ja õppida külastab prints kuut asteroidi 325, 326, 327, 328 ja 329, mis kõik on asustatud väikese printsi jaoks veidrate tegelastega. Esimesel elas alamateta kuningas, järgmisel uhkeldaja, ülejärgmisel joodik, neljandal ärimees ning viiendal laternasüütaja koos laternaga. Kuuendal planeedil elab ja tegutseb geograaf, kes palub printsil kirjeldada oma planeeti. Kui too mainib roosi, teatab geograaf, et lilli ta üles ei märgi. "Lilled on üürikesed," ütleb ta. Siinkohal tabab printsi esimene kahetsushoog, et jättis oma üürikese nelja okkaga roosi üksinda koju.
Geograaf soovitab külastada planeeti Maa, millel on hea maine.
Seitsmendal planeedil, geograafi poolt soovitatud Maal, kohtab väike prints esimesena hõbedakarva võru liiva sees liigutamas. Maoga vesteldes sai väike prints teada, et on kukkunud Aafrikasse – Sahara kõrbesse. Väikest printsi hämmastas mao haprus, madu oli peenike kui sõrm ja ilma jalgadeta. Madu see aga ei häirinud, enesekindlalt lausus madu: "Selle, keda ma puudutan, annan ma tagasi mullale, kust ta on võetud.". Maol on väikesest puhtast tähe pealt tulnud printsist kahju, mispeale pakub ta oma teenuseid, väites enesel olevat jõudu ja võimu aidata printsi ühel päeval, kui too tunneb igatsust oma planeedi järele.
Järgmisel hetkel kõnetab prints kõrbelille ja uurib tema käest, kus on inimesed? Lill vastab, et kunagi palju aastaid tagasi nägi ta neid, aga ei või iial teada, kus nad parajasti on. "Tuul ajab neid kord siia, kord sinna. Neil pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks," lausub lill.
Väike prints ronib kõrge mäe otsa, et näha korraga tervet planeeti ja kõiki inimesi, kuid näeb ei vaid kaljuteravikke. Tema hõigetele vastab kaja.
Lõpuks avastab prints teeraja, mis juhatab roosiaeda. Ta on õnnetu, sest tema roos oli jutustanud, et on ainuke omataoline maailmas. Siin aga on neid viis tuhat, ja kõik ühesugused. Prints heidab rohule ning puhkeb nutma.
Ilmub välja rebane, kes palub end taltsutada. Rebasega jumalaga jättes, väidab rebane, et usaldab taltsutajale oma lihtsa saladuse: "ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Edasi rääkis rebane, et printsi roos on tõeliselt eriline ja ainulaadne, sest see on ainus, keda prints armastab. "Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks," ütleb ta.
"Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest...".
Maal kohtab prints veel rööpaseadjat ja kaupmeest. Rööpaseadja räägib printsile, kuidas reisijad ruttavad pidevalt ühest kohast teise olemata kunagi rahul selle üle, kus nad on. Kaupmees tutvustab aga täiuslikke tablette, mis kustutavad janu ning aitavad sellega inimestel säästa nädalas 53 minutit. "Kui minul oleks viiskümmend kolm minutit aega, siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole...," ütleb prints.
Jutustus jõuab otsaga tagasi lendurini, kes on nädal aega üritanud oma lennumasinat korda saada. Valitseb tappev janu. Printsi abiga leiab ta kaevu. Hiljem kohtab jutustaja printsi arutlemas ühega neist kollastest madudest, kes sulle kolmekümne sekundiga otsa peale teevad, tolle mürgi headuse üle, et mitte koju pöördudes pikalt piinelda.
Prints jätab südamlikult hüvasti ja tahab säästa lendurit hingevalust, väites, et kuigi see näib nii, siis tegelikult ta ei sure. "Ma ei saa keha kaasa viia. See on liiga raske," ütleb prints.
Jutustus lõppeb visandiga, mis kujutab kõige kaunimat ja kõige kurvemat maastikku maailmas. Just siin ilmus väike prints Maale ja siit ta kadus.
„ | Kui siis üks laps tuleb teie juurde, kui ta naerab, kui tal on kuldsed juuksed, kui ta teie küsimustele ei vasta, siis te kindlasti aimate, kes ta on. Olge siis kena, ärge laske mul nii väga kurvastada! Kirjutage mulle kohe, et ta on tagasi tulnud... | “ |
Jutustus hargneb kõrbes, kus loo jutustaja, lendur, on sunnitud lennuki rikke tõttu tegema hädamaandumise. See viitab selgelt Saint Exupéry enda kogemusele, mida ta kirjeldab üksikasjalikult 1939. aastal ilmunud raamatus "Terre des hommes"[15] (eesti keeles "Inimeste maa", ilmus esimest korda Loomingu Raamatukogus 1958. aastal[16]).
Pärast 18 tundi ja 36 minutit väldanud lendu tegid Saint-Exupéry ja tema kaaspiloot André Prévot 1935. aasta 30. detsembril kell 14.45 hädamaandumise Sahara kõrbes. Lendurid püüdsid ületada kiirusrekordit Pariisi–Saigoni lennul, mis toonuks neile auhinnarahana 150 000 franki. Lennukina kasutasid nad Caudron C-630 Simouni ja arvatav hädamaandumise koht oli Wadi el Natruni oru lähedal, mitte kaugel Niiluse deltast. Vaatamata suurele vedelikukaotusele õnnestus meestel ime kombel ellu jääda. Nende kaardid olid algelised ja ebatäpsed. Ekseldes liivadüünide vahel vaid mõne viinamarja, termose kohviga, ühe apelsini ja pisku veiniga, oli lenduritel kasutada vaid päeva jagu vedelikku. Mõlemad hakkasid nägema terendusi, millele järgnesid värvikad hallutsinatsioonid. Kolmandaks päevaks olid mehed vedelikupuudusest nii kurnatud, et lakkasid higistamast. Lõpuks, neljandal päeval, avastas kaamelil ratsutav beduiin nad ja päästis mehed surmast.[8]
Postilennuki piloodina Põhja-Aafrikas Sahara kõrbes lennates nägi Saint-Exupéry fennekrebast, kes tõenäoliselt inspireeris teda looma jutustusse rebase tegelaskuju. Kirjas õe Didile Lääne-Sahara Juby neemelt, kus Saint-Exupéry oli 1928. aastal lennuposti vahemaandumisjaama juht, jutustab ta vaimustunult kodustatud fennekrebase kasvatamisest.
Mitmed teadlased usuvad, et printsi lemmiku, edeva roosina, kujutas autor tõenäoliselt oma El Salvadori päritolu abikaasat Consuelo de Saint Exupéryd.[17] Printsi väike koduplaneet on inspireeritud väikeriigist El Salvadorist, mis on tuntud vulkaanide rohkuse tõttu. Hoolimata vastuolulisest abielust kandis Antoine Consuelot südames ja kujutas teda kui roosi, kes vajab kaitset ja hoolt. Saint-Exupéry truudusetust ja kõhklusi abielu suhtes sümboliseerib ääretu rooside väli, mille prints avastab teekonnal Maale. Tark rebane, kelles nähakse autori lähedast sõpra Sylvia Hamilton Reinhardtit New Yorgist, ütleb printsile, et tema roos on ainulaadne ja eriline, sest see on ainus, keda prints armastab.[17] Arvatakse, et jutustuse kõige tähendusrikkama lause – "ainult südamega näed hästi" – soovitas autoril kirja panna just Reinhardt.
On arvatud, et printsi planeeti ähvardavad ahvileivapuud on kujund, millega autor tähistas natsismi.[17] Väikese printsi rahustav jutt, et tema surev keha on vaid tühi kest, sarnaneb aga sõnadega, mille Antoine Saint-Exupéry noorem vend François oli lausunud oma surivoodil: "Ära muretse. Minuga on kõik korras. Ma ei saa seda aidata. See on minu keha."[18]
Kirjanduslikku võtet esitada filosoofilisi ja sotsiaalseid kommentaare Maad külastava maavälise olendi muljetena on kasutanud ka filosoof ja satiirik Voltaire oma klassikalises loos Mikromegas (1752).
Saint-Exupéry võis printsi tegelaskujuks ammutada inspiratsiooni omaenda lapsepõlvest, kuna sõbrad ja vanemad panid talle tema kuldsete lokkide tõttu nimeks Le Roi-Soleil ('päikesekuningas'). Arvatud on ka seda, et väikse printsi prototüübiks võis olla filosoof Charles De Konincki kaheksa-aastane poeg Thomas, keda autor kohtas 1942. aastal Kanadas Quebecis ja kes avaldas talle muljet nii blondide lokkide kui ka varaküpse arutluskäiguga.[19] Kolmandad väidavad, et inspiratsiooni allikas võis olla hoopis Land Morrow Lindbergh, Ameerika lenduri Charles Lindberghi poeg, kellega Saint-Exupéry puutus kokku Long Islandil.[20]
Saint-Exupéry üks varasemaid kirjanduslikke osutusi väikesele printsile pärineb 1935. aasta 14. mail Moskvast saadetud uudiseraportist. Pariisi päevalehe Paris-Soir erikorrespondendina kirjeldab ta rongireisi Prantsusmaalt Nõukogude Liitu. Hilisööl hiilis Saint-Exupéry oma esimese klassi vagunist kolmanda klassi vagunisse, kus kohtas kössitamas kodumaale naasvaid Poola perekondi. Tema kommentaarid mitte ainult ei kirjeldanud pisikest printsi, vaid puudutasid teemasid, mis leidsid hiljem kajastamist ka filosoofilistes kirjutistes[21]:
„ | Istusin näoga magava paarikese poole. Mehe ja naise vahel oli endale õõnestanud pesa ja uinunud laps. Ta pööras end unes ja tuhmis lambivalguses nägin ta nägu. Milline jumalik nägu! Neile kahele on sündinud tõeline kullatükk... See on muusiku nägu, ütlesin endale. See on laps-Mozart. Elu täis ilusaid lootusi. Väikesed printsid legendides ei erine sellest siin. Kaitstud, hoitud, kes iganes ei või sellest lapsest saada. Kui aeda sünnib roos, kõik aednikud rõõmustavad. Nad kaitsevad roosi, hellitavad teda, toetavad teda. Kuid meeste jaoks ei ole aednikke. See väike Mozart kujundatakse selliseks nagu kõik ülejäänud siin maailmas. See väike Mozart on hukka mõistetud. | “ | br |
Kuus kuud pärast Prantsusmaa langemist seilas Antoine de Saint-Exupéry Lissabonist New Yorki. Ta maabus USA-s 1940. aasta viimasel päeval. Saint-Exupéry kavatses minna Ameerikasse neljaks nädalaks, et veenda USA-d alustama sõda Saksamaaga,[22] kuid jäi siia rohkem kui kaheks aastaks.[6] Selle kohta, kuidas Saint-Exupéry jõudis "Väikese printsi" kirjutamiseni, on erinevaid tõlgendusi.[23]
Olles 1942. aastal USAs ravil, luges näitleja Annabella Power talle ette Hans Christian Anderseni muinasjutu "Väike merineitsi". See andis Saint-Exupéryle mõtte panna kirja oma jutustus. Samal ajal kinkis teine sõber, René Clair, talle karbi vesivärvidega. Ajastus oli suurepärane: Saint-Exupéry võis nüüd illustreerida loo, mille alged omandasid kuju haigla üksinduses. Ta sai anda elu väikesele tegelaskujule, keda ta oli aastaid kandnud peas.[lisa viide]
Teise versiooni kohaselt küpses mõte panna paberile "Väike prints" 1942. aastal ühel õhtusöögil USA kirjastaja Eugene Reynaliga. Nagu sageli varasematel kordadel kritseldas Saint-Exupéry ka sel õhtul laualinale väljamõeldud tegelaskujusid. Teiste hulgas visandas ta inglitiibadega väikese poisi. Lummatud lapse kujutisest olevat Reynal teinud ettepaneku kirjutada jõuludeks muinasjutu. Ettepanekut toetas ka Eugene Reynali abikaasa Elisabeth, kes lootis, et muinasjutu kirjutamine annab Saint-Exupéryle tagasi meelerahu, mida häiris eemalolek kodumaast. Lisaks haavas kirjanikku vastuoluline poleemika, mis saatis tema mälestuste raamatut "Pilote de guerre" (1942, Lend Arrasesse).[lisa viide]
1941. aasta jaanuarist 1943. aasta aprillini elasid Saint-Exupéryd kordamööda kahes Central Parki katusekorteris New Yorgis,[20] seejärel Bevin House häärberis Asharokeni külas, Long Islandil.[24]
Kuigi Saint-Exupéry alustas raamatu kirjutamist oma Central Parki lõunapoolsel küljel paiknenud katusekorteris, hakkas teda peagi häirima New Yorgi müra ja lämmatav suvekuumus. Consuelo eestvedamisel leiti uus kodu – Bevin House, 22 toaga häärber Asharokenis vaatega ookeanile. Kirjanik väljendas esiotsa rahulolematust: "Tahtsin onni, aga sain Versailles' lossi", kuid aja möödudes sukeldus ta töösse ja kodu muutus "... kirjutamise varjupaigaks, parimaks kohaks, mis mul on eales elus olnud."
Saint-Exupéry pühendus raamatu kirjutamisele nii päeval kui ka öösel, turgutades end toonikuga džinni, Coca-Cola, sigarettide ja loendamatute arvustustega sõpradelt ja kaasmaalastelt, kes astusid sisse, et näha oma kuulsat kaasmaalast. Arvustajate hulgas oli ka Šveitsi kirjanik Denis de Rougemont, kes poseeris illustratsiooni jaoks, kus prints lebab kõhuli, jalad kõlkumas taeva poole. De Rougemont aitas hiljem Consuelol kirjutada autobiograafiat "The Tale of the Rose: The Love Story Behind The Little Prince" (Roosi lugu: armastuslugu "Väikse printsi" varjus), mis ilmus Pariisis 2000. aastal.[25] Samuti kirjutas ta biograafia Saint-Exupéryst.[26]
"Väike prints" valmis 1942. aasta oktoobris. Käsikirjalise teksti trükkis kirjutusmasinal ümber Saint-Exupéry sekretär Marcelle Bouchu.[13]
Raamatu juhatab sisse pühendus sõbrale, Prantsuse esseistile ja kunstikriitikule Leon Werthile, kellega kirjanik tutvus 1931. aastal. Saint-Exupéry pühendas Werthile ka poliitilise romaani "Lettre à un otage" (1943, "Kiri pantvangile"). "Väikese printsi" pühendust peetakse üheks lummavamaks kirjanduse ajaloos.[27]
Autoril ei olnud võimalust nautida raamatu menu. Antoine de Saint-Exupéry jäi kadunuks aasta pärast esmatrüki ilmumist luurelennul üle Vahemere.[7]
Lugu tervikuks siduvad akvarellillustratsioonid on Saint-Exupéry enda loodud. Sarnaselt käsikirja mustandiga jagas ta vahetevahel lähedastele sõpradele ja kolleegidele ka sketše. Osa neist vedeles kokku kägardatuna ka tema lennuki P-38 Lightningsi kokpiti põrandal. Mõned "Väikese printsi" originaaljoonistused leiduvad New Yorgi kunstniku, skulptori ja eksperimentaalfilmide tegija Joseph Cornelli kogudes.[28] Üks haruldane "Väikese printsi" akvarellillustratsioonidega originaal ilmus imekombel välja 1994. aastal kasutatud raamatute laadal "Jaapanis".[29][30]
Tähistamaks 50 aasta möödumist "Väikese printsi" trükist, korraldas Pierpont Morgani raamatukogu mahuka näituse Saint-Exupéry mustanditest ja kavanditest, mille oli omandanud mitmest allikast. Teiste hulgas olid näitusel väljas ka visandid, mille Saint-Exupéry andis oma New Yorgis elavale sõbrale Silvia Hamilton Reinhardtile enne, kui naasis Alžeeriasse, et jätkata teenistust vabastatud Prantsuse õhuväes. Näitusel olid väljas ka mõned joonistused, mille avaldamisest oli autor loobunud. Selliste piltide hulgas oli näiteks visand hirmuäratavatest ahvileivapuudest, kes olid valmis hävitama printsi koduplaneedi. Samuti ei ilmunud raamatus pilt loo jutustajast, abitust piloodist. See jäi tõenäoliselt välja, et mitte anda loole lugeja tähelepanu hajutavat detailsust.[17]
Autogrammiga "Väikese printsi" käsikirja nagu ka mitmed mustandid omandas 1968. aastal Pierpont Morgani raamatukogu (nüüdisajal Morgan Library & Museum) New Yorgis.[9] Käsikiri sisaldab ka teksti, mis oli maha kriipsutatud ega ilmunud seetõttu esimeses trükis. Lisaks käsikirjale hoitakse muuseumis ka mõningaid autori visandatud akvarellillustratsioone, mis jäid raamatus avaldamata. Raamatukogu tähistas 1993. aastal jutustuse ilmumise 50. aastapäeva Saint-Exupéry loomingu ulatusliku näitusega. Näituseks avaldas USA kirjastus Harcourt Brace "Väikese printsi" mälestustrüki, kus ilmus 20 originaalset illustratsiooni.[31]
"Le Petit Prince'i" on sageli kasutatud prantsuse keele algajate tasemel lugemisraamatuna. 2005. aastaks oli see tõlgitud enam kui 250 keelde ja murdesse, sealhulgas udmurdi, esperanto, aluri jpt keelde.[32] Raamat on üks väheseid tänapäeval, mis on tõlgitud ladina keelde (pealkirjaga "Regulus vel Pueri Soli Sapiunt").[33][34] 2005. aastal tõlgiti raamat ka Põhja-Argentina põlisrahva toba keelde (pealkirjaga "So Shiyaxauolec Nta'a").[35]
Lingvistid on võrrelnud ühes keeles tehtud eri tõlgete stiili, ülesehitust, sõnakasutust, pealkirju ja genealoogiat. Näiteks 2011. aastaks oli korea keeles avaldatud "Väikesest printsist" 47 trükki. Hiina keeles on ilmunud umbes 50 tõlget (avaldatud nii Hiinas kui ka Taiwanil). Paljud neist kannavad tavapärase "Väikese printsi" asemel pealkirja "Prints tähelt" või "Täheprints".[36] Uurides sõnakasutust, nimisõnu ja muu sisu sellistes tõlgetes, oskavad lingvistid eristada tõlgete lähteallikat – kas see lähtub prantsuskeelsest originaalkäsikirjast, selle esimesest ingliskeelsest tõlkest, mille tegi Katherine Woods, või arvututest hilisematest tõlgetest.[37]
Saint-Exupéry kirjastaja Prantsusmaal Gallimard ei saanud jutustust avaldada enne teise maailmasõja lõppu, kuna autori väljendusrikkad, ent kriitilised kirjutised keelustati varsti pärast seda, kui Natsi-Saksamaa toel tuli Prantsusmaal võimule Vichy valitsus. Enne Prantsusmaa vabastamist levisid Saint-Exupéry kirjutised üksnes põranda all. Nii näiteks ilmus 1943. aasta veebruaris Lyoni salatrükikojas 1000 eksemplari tema bestsellerist "Pilote de guerre" ('Lend Arrasesse'), mis kirjeldas Saksa invasiooni Prantsusmaale.[38]
Eesti keeles ilmus "Väike prints" esmakordselt 1960. aastal Ott Ojamaa (1926–1996) tõlgituna ja Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandena. Kordustrükid on ilmunud veel 1966. aastal (kogumikus "Öine lend"), 1993., 1999., 2002., 2003. ja 2009. aastal.[39] 2017. aastal andis kirjastus Tänapäev välja "Väikese printsi" Sirje Keevalliku tõlkes.
2017. aastal anti välja ka setukeelne "Tsillokõnõ prints". Raamatu avaldas kirjastus Seto Kiri ja tõlkis Lea Ojamets.[40]
2023. aastal ilmus võrukeelne "Väiku printś". Raamatu tõlkis Jüvä Sullõv.[41]
Saint-Exupéry jutustusest on ilmunud ka tuletatud teoseid. Näiteks:
Tegelaskujuna on Väikest printsi kasutatud ka teistes rollides. Prints on olnud:
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.