Aarne Üksküla on lavastanud teatritükke ja mänginud telelavastustes ("Härra Barnett", 1980; "Truu naine", 1982; "Mäng", 1996; "Cecile on surnud", 1995; "Ma armastasin sakslast", 1998), kuuldemängudes („Mozart ja Salieri”, 1994; „Naksitrallid”, 1997; „Leino läheb Eestisse”, 1998; „Ketas”, 1999; „Hääled”, 2008), paljudes filmides ja teleseriaalides. Ta oli tuntud ka tekstilugejana (ilmunud heliplaadid) ja dublaažinäitlejana. 2009. aastal Eesti Vabariigi kultuuripreemiat saamise ajaks oli Üksküla mänginud enam kui 130 teatri- ja ekraanirolli.[1]
2003 Eesti Kultuurkapitali näitekunsti aastapreemia (tipprollid lavastustes "Isad ja pojad" (Vassili Ivanovitsh Bazarov ja Pavel Petrovitsh Kirsanov) ja "Kuritöö ja karistus" (uurija Porfiri Petrivitsh) Tallinna Linnateatris ning "Teener" (Vürst) VAT Teatris)
Voldemar Panso on kirjutanud lavakunstikooli õpingute ajal: "„Aarne Üksküla on sisukas ja mõtterikas noormees, n-ö mõtleva näitleja tüüp. Terava tähelepanuga, püsiv ja püüdlik, inimesena sõnaaher ja kinnine. On näidanud väga häid resultaate nii tõsises žanris kui ka koomilises.”.[2]
Lembit Peterson (2012): "Inimesena on Üksküla peidus. Armastus on märksõna, mis mul temaga seoses ikka meenub. Teine on tõetunne ja ausus – enda ja teiste suhtes. Kusjuures esmalt enda suhtes. See teeb temast minu jaoks niisuguse "igavese inimese", kes hingab tõest ja armastusest.... Aarnel on suur ja tundlik süda, suur anne. Aarne on väga hea partner, temaga tekib laval elus suhe. Ta näeb sind, aimab ette, kuhu sa järgmisena lähed, ta naudib koosmängu. Inspireeriv partner.... Näitlejana on Aarne igale lavastajale kingitus. Mis ei tähenda, et temaga alati kerge koos töötada oleks. Aga huvitav on ta igas proovis ja tema annab alati etendusele näitlejana kammertooni."[7]
Indrek Sammul (2012): "Aarne puhul on huvitav veel see, et tema partnerina tunned sa ennast turvaliselt: sa oled justkui Aarne peopesa peal ja siis ta kuidagi hoiab sind laval! See on huvitav tunne. Sul on tohutult turvaline temaga koos olla, ta justkui aitab sind ja sa tunned, et sa ise oled suures plaanis. Kõik näitlejad, kes on temaga koos laval olnud, on kahtlemata temalt midagi õppinud. Lisaks tema tolerantsus ja suhtumine töösse!"[7]
Rain Simmul (2012): "Kui teda võrrelda kellegagi Eesti teatrimaastikul, siis need oleksid Jüri Järvet ja Ants Eskola. Ta on kolleeg, kellega ühte truppi sattumine on juba pool võitu igale näitlejale. Olenemata, mis teatris see lavastus välja tuleb. Sest ta on lihtsalt väga hea näitleja ja suure sisemise taktiga inimene. Lavakooli ajast mäletan veel seda, et ta on väga hea pedagoog ning ta pole sugugi autoritaarne. Vastupidi, väga tundlik, professionaalne ja väga mänguline."[7]
Leila Säälik (2016): "Kui Aarne on rääkinud endast, kui keskpärasest näitlejast, siis ta mõtleb seda tõsiselt. Ma arvan, et ta usub niimoodi. Väga tore, et teised näevad tema suurust ja hindavad teda, aga tema arvab, et nojah, las nad arvavad nii. Ta ei hinda ennast üle. Ma arvan, et talle on olulisem see, et tal on head partnerid, tal on hea nendega mängida, aga see, kui palju teda väljastpoolt hinnatakse, pole talle eriti oluline. Selles ongi tema suurus. Ja see on ametiau."[8]
Ita Ever (2016): "Partnerina ei ole ma kunagi kogenud seda, et Aarne karjuks oma partneri peale. Kui teda miski häiris, siis ta oli vait või läks lihtsalt minema. Omamoodi sümpaatia jooksis meie vahel. Jah, Aarne otseselt kedagi ei kiitnud, ta andis mõista, et miski on talle sümpaatne, see meeldis talle, aga ta ei öelnud seda välja.... Mulle kui näitlejale teeb muret see, et ma ei näe kuskil Aarne-mastaabis näitlejate järelkasvu."[8]
Jaan Rekkor (Üksküla juhendatud 10. lennu lõpetanu) (2017): "Ta ütles erialatundides teatrist rääkides väga sageli, et lavale tuleb minna ainult partneri pärast, partneri jaoks. See on tarkus, mis tuleb aastatega või ei tulegi. See tähendab, et kui ei ole sinu kord esireas seista, siis pole mõtet sinna trügida – abista oma partnerit, aita teda fookusesse tõsta."[2]
Pärast esimese abielu lagunemist 1978. aastal oli Aarne Üksküla elukaaslane Maria Klenskaja. Koos on nad täisealiseks kasvatanud ühise tütre Mari-Leen Üksküla-Eomoisi.
2009. aastal pälvis ta Eesti Vabariigi kultuuripreemia, millest otsustas suurema osa heategevuseks ära kinkida: teatriveteranidele ja lastekodulastele. Üksküla põhjendas otsust sellega, et tal ei ole nii suurt preemiat vaja.[2] Üksküla on teinud umbes 130 teatrirolli ning enda kohta on ta öelnud, et on Suur Illusionist (ta olevat keskpärane näitleja, kuid suure illusionistina on kõik lihtsalt ära petnud).[9]
