eesti näitleja From Wikipedia, the free encyclopedia
Ita Ever (kodanikunimega Ilse Ever; 1. aprill 1931 Paide – 9. august 2023[1]) oli eesti näitleja.
| Ita Ever | |
|---|---|
.jpg) | |
| Sünninimi | Ilse Ever |
| Sünniaeg | 1. aprill 1931 |
| Sünnikoht | Paide, Eesti |
| Surmaaeg | 9. august 2023 (92-aastaselt) |
| Amet | näitleja |
| Tegev | 1953–2020 |
| Abikaasa | Eino Baskin (1953–1959) |
| Elukaaslane | Gunnar Kilgas (1960–2005) |
| Lapsed | Roman Baskin |
Ita Ever õppis aastatel 1939–1940 Tallinna 14. algkoolis, 1940–1944 Tallinna 8. algkoolis ja 1944–1950 Tallinna 4. keskkoolis. Näitlejaks õppis ta aastatel 1950–1953 Moskvas GITIS-e eesti stuudios.
Alates 1953. aastast oli ta Eesti Draamateatri näitleja.
Ita isa Alfred Ever oli meesterõivaste kaupluses äriteenija, ema Nadežda Ever (neiupõlvenimega Stepanova) pidas juuksuriäri. Ilse oli pere ainuke laps. Algul elas Everite pere Paides, aastal 1932 koliti Võrru. Kui Ita oli nelja-aastane, kolis pere Tallinna. Pere varasemad kolimised tulenesid suuresti vanemate töökohavahetustest. Viimane kolimine Tallinna võeti aga ette peamiselt Ita pärast – laps hakkas Võrus rääkima ainult kohalikku, võru keelt, mistõttu vanemad otsustasid keskkonda vahetada. Püsivat lapsepõlvekodu Ita Everil ei olnud. Kui ta oli 12-aastane, viisid vanemad ta Järvamaale kaugete sugulaste juurde sõja eest varjule. Seal õppis Ita tegema talutööd ja tundma maaelu.
Ita Ever oma lapsepõlvest: "Mul on oma lapsepõlvest ja emast-isast suhteliselt vähe rääkida, kuna ma ei tea sellest väga palju. Mulle ei kõneldud paljudest asjadest, küllap sooviti säästa. 1940. aastatel olin eas, mil üht-teist juba oskasin märgata ja mõista. Kõigepealt meie koolielu: mitu korda vahetati koolimaju, õppeprogramme ja ideid. Mu lapsepõlv ja noorus polnud eriliselt helged. Võin häbenemata tunnistada, et olen tundnud elus kõige suuremat puudust hellusest. Ja kõikide mugavustega kodu mul ka ei olnud. Ikka astusime üldkasutatavast esikust otse tuppa, veekraan ja -kausski olid selles külmas ja kõledas esikus. Olen elanud ka keldrikorrusel – aknast muud ei näe kui jalgu! Tuhandeid ja igasuguseid. Kiirustavaid ja lonkivaid, noori ja vanu, väga heades ja väga viletsates jalatsites – või kust mujalt on pärit minu lausa fanaatiline püüe anda oma rollidele neile iseloomulik kõnnak ja jalavarjud?!"[3]
Isa Alfred Ever tegeles äriga. Väliselt oli ta suur härrasmees, alati väljapeetud ja šikk. Talle meeldis lõbus elu, kuhu kuulusid naised, alkohol, piljard. Tema liigne alkoholilembus põhjustas aga perele palju probleeme, näiteks mängis ta maha oma naise äri. Elu lõpul töötas Alfred Tallinnas Kevade restoranis šveitserina. Sealsamas tööl olles sai ta infarkti ja varsti pärast seda ta suri.
Ita Ever isast: "Isale oli omane sattuda hämaratesse olukordadesse, nii et ta pandi mitmel korral istuma nii Vene kui Saksa ajal. Minu mäletamist mööda kaasteadmise eest. Isale meeldis ka napsi võtta. Ma mäletan, kuidas isa tuli koju joomase peaga, küsis emalt, kus söök on, ja ema viipas, et panni peal on praetud kartulid. Isa vaatas neid ja viskas prauhti! aknast välja. Kui isa suri, elasin mina koos Romaniga Pikal tänaval ja mäletan, kuidas ema tuli mulle ütlema, et isa on surnud. Millegipärast surusin käed Romani kõrvadele, et ta ei kuuleks. Roman hoidis vanaisa Alfredit väga."[4]
Ema Nadežda Ever pidas juuksuriäri. Ta oli lihtne naisterahvas, kes peale juuksuriäri käis vahepeal ka kraavitöödel, oli prokuratuuris koristaja ja margariinivabrikus öövalvur. Temperamentse venelannana oli ta väga võimukas ja range pereema. Oma ainukese lapse eest hoolitses ta väga – ärgitas tüdrukut liikuma ja sporti tegema ning hankis perele kõik hädavajaliku.
Ita Ever emast: "Mu ema oli venelanna. Samasuguste tugevate juustega nagu mina. Mängis ilusasti kitarri ja laulis. Kui mu ema oleks saanud rohkem haridust, oleks võinud temast midagi tulla. Ta oli elu hoolega jälgiv, salvestav inimene, tema tähelepanekud olid terased. Tihti ütles ta, et ei saa seda või teist asja väljendada rääkides, parem mängib mulle ette. Näiteks mõne juhtumi trammis või trollis. Mõnikord olen mõelnud, et äkki mingi väike tõuge näitlemise suunas tuli just sealt, emalt. Meil ei ole muidu peres teisi näitlejaid peale minu. Ema püüdis mind säästa, ei rääkinud isa äritehingutest, joomingutest. Mõni asi tuli muidugi hiljem välja. Näiteks ütles ema, et kui isa tuli teist korda vanglast, polnud temast enam mehena asja. Aga üldiselt oli meil ehtne eestlaslik pere, kus keerulistest asjadest ei räägitud, eelistati vaikida."[4]
Ita Ever on öelnud, et lapsepõlves ei vihjanud miski sellele, et temast võiks saada näitleja. Siiski tegi tüdruk esimesi väikseid samme näitlemise poole juba Tallinnas Liivalaia tänava lasteaias. Seal õpetasid kasvatajad teda laulma ja salmi ütlema. Kuna Ita oli juba siis julge ja hakkaja tüdruk, haaras ta kinni igast võimalusest ette astuda. "Ma tahtsin! Tahtsin näidata, et oskan ja suudan. Selles on juba midagi näitlejalikku peidus, eks ole?" kommenteerib Ita oma lasteaia-esinemisi.[5] Mõnikord läksid Ita esinemised ka sassi, kuid tüdruku trump oli see, et ta ei andnud kunagi alla – jätkas nii, nagu midagi polekski juhtunud. Lasteaiapiltidel istub Ita teiste kõrval väga graatsiliselt, jalg üle põlve. Teised lapsed tema kõrval suruvad jalgu kokku. Ema Nadežda on pilte kommenteerinud nii: "Teised on nagu lapsed ikka, aga tema proovis juba lasteaias endast midagi kujutada!"[6]
"Ta oskas laste hinge jõuda oma isiksuse ja aine käsitlusviisi sulamiga, ta oskas teha kõik temaga seotu huvitavaks," meenutab Ita Ever oma esimest lemmikõpetajat[5] proua Sillarit 8. algkoolist. 1940. aastal kaotati erakoolid ja lapsed jagunesid koolidesse mikrorajoonide järgi. Ita Ever sattus Kevade tänavale majja, kus praegu asub laste kunstikool, ent kus sel ajal oli 8. algkool. 1944. aastal liideti see Tallinna 4. keskkooliga, mille Ita Ever lõpetas 1950. aastal.
Keskkoolis kujunes Ital välja kindel punt sõbrannasid, kellega ta lävis kõrge eani. Sõjaaeg lähendas noori tüdrukuid ja tekitas ühtsustunnet. Üheskoos kogeti palju ning sellest ajast jäi Itale ja ta klassiõdedele ilusaid mälestusi. Lähemad sõbrannad on öelnud, et keskkooli ajal oli Ita Ever entusiastlik ja hakkaja neiu, aga nii mõnigi kord juhtus, et ta tegi mõnest kontrolltööst poppi.
Ita Everi klassiõde Lia Kaljuste (neiupõlvenimega Saare) meenutab: "Itaga tegime mõnikord matemaatika kontrolltööde ajal poppi. Käisime näiteks loomaaias ja sõime ahvipuuride juures oma võileibu. Siis hääletasime, et kellel on kõige maitsvam võileib. Tuli välja, et Ita kiluvõileib, sest see sai kõige rutem otsa. Samal ajal palus ahv läbi võre võileiba ja meil oli hirmus hea meel."[7]
Kõige raskem aine oligi Ita Everile matemaatika, selle kirjutas ta viimastes klassides pinginaabri pealt maha. "Me olime isegi nii nahaalsed, et vahetasime vihikuid. Lahendasin kõigepealt ära oma töö ja seejärel tema omast nii palju, kui jõudsin. Ita ütleb, et me olevat töid vahetanud ka küpsuseksamil, siis me istusime üksteise taga. Seda ma ei kinnita ega lükka ümber – lihtsalt ei mäleta," räägib Ita Everi pinginaaber Silvi Kaugema (neiupõlvenimega Lents).[8]
Ilsest sai Ita samuti paljuski sõbrannade mõjutusel. Koos käidi laagrites: ühel aastal Võsul, teisel Vääna-Jõesuus. Ita oli seal muidugi näiteringi koosseisus. Seal loeti palju romaane ja ilmselt nendest inspireerituna tundus tüdrukutele, et nad peaksid enestele vahvamad nimed võtma. Ilse sai ühe raamatu järgi nimeks Ita – selle valis talle välja sõbranna ja praegune tuntud klaasikunstnik Pilvi Ojamaa. Ita jäi tüdrukule ruttu külge ja tema emagi ei mäletanud lõpuks, et tütar oli kunagi Ilse.[9]
Ita klassijuhatajaks sai teatri- ja luulelembene Alice Kriisa. Õpetaja Kriisal oli näitlejaverd – ta mängis tundides ette katkendeid Kitzbergi "Libahundist". Tema istutas Itasse huvi kirjanduse vastu ning oskuse kirjandusteost analüüsida. Samuti tutvustas Kriisa Ita klassile Tuglase teoseid, mida küll tol ajal kooliprogrammides ei olnud. Tema oli ka see, kes pani Ita luuletusi lugema ning neid linna- ja vabariiklikel olümpiaadidel deklameerima. Klassiõde Lia Kaljuste meenutab Ita keskkooliaegseid etteasteid: "Kooliõpilaste seas sai Ita kuulsaks ja tuntuks luuletusega "Raudtee". Ita tegi seda hiigla hästi. "Rattad läksid, rattad läksid ülesmäge, ülesmäge." Matkis rongi, selle erinevaid rütme ja temposid. Ta oli ka väga hea konferansjee: teda võeti ka üle vabariigi teadustama, kui olid koolinoorte üritused. Ta oli lausa tuntud selles vallas."[10]
10. klassis saatis Alice Kriisa Ita järjekordsele olümpiaadile esinema. Žürii esimees Kaarel Toom soovitas Itat Enn Toonale, kes oli töönduskooperatsiooni näiteringi juhendaja ja kutsus noort Itat nendega liituma. Samal aastal tegi Kaarel Toom Itale ettepaneku mängida nimiosa Aleksei Arbuzovi "Tanjas". Sealt sai alguse Ita tee teatri poole. Järgnes hulk teisi rolle, kus Ita mängis peamiselt peaosi – noori naisi. Enne esietendust toimusid proovid draamateatris, aga sinna sai minna alles siis, kui õhtune etendus oli läbi, mistõttu toimusid proovid öösiti. Pinginaaber Silvi Kaugema meenutab seda aega nii: "Hommikul tuli ta kooli, aga oli muidugi niivõrd unine ja väsinud, et ... Igatahes oli Ital kena võime haigutada sedasi, et silmadest hakkasid pisarad jooksma. Sügava haigutamise peale tulid suured, ehtsad pisarad. Eelviimases klassis istusime esimeses pingis. Õpetaja vaatas talle otsa ja oli sunnitud küsima: "Ever, te vist olete haige?" Ita noogutas innukalt, mille peale ta lastigi koju magama."[11]
18-aastase Ilse Everi Tanjat on kommenteeritud ühes tolleaegse Õhtulehe numbris: "Nimiosa kehastaja Ilse Everi ilmekas, haarav mäng, antud noorusele omase siira ning usutava elamuslikkusega, köitis eriti. Ja pärast etendust avaldati tänu Ilse Everile, kes nii julgelt kandnud oma noortel õlgadel näidendi raskemat osa, näidanud veenvalt Tanja kujunemist mittemidagi-tegijast töötavaks naiseks, julgeks võitlejaks inimese tervise eest."[12]
Ita sai oma esimese lavarolli eest palju kiita. Pärast üht järjekordset etendust tuli tema juurde rekvisiitor August Viienõmme, kellega hiljem draamateatris veel pikalt kokku puututi, ja ütles: "Kallis laps, teist saab näitleja!" Ita aga ei võtnud seda ütlust tõsiselt, sest unistas tol ajal hoopis arstiametist.[12] "Neile aegadele tagasi mõeldes usun, et minus äratas teatrihuvi Enn Toona. Ta tutvustas mulle kõige algelisemaid teatritõdesid, õpetas nägema-kuulama partnerit, töötama kujuteldava rekvisiidiga ... Ja ta tegi kõike nii oskuslikult, ma ütleksin – võrgutavalt –, et ma sukeldusingi sellesse maailma, mis mind on suutnud oma haardeis hoida tänini," kommenteerib Ita tööd Enn Toonaga.[13]
Pärast keskkooli lõppu kaalus Ita Tartusse arstiks õppima minekut, kuid ununenud ei olnud ka August Viienõmme sõnad ja inspireeriv töö Enn Toonaga. Otsustavaks sai tutvus Jaanus Orgulasega, kes õppis sel ajal Moskvas Lunatšarski-nimelise Riikliku Teatriinstituudi ehk GITIS-e eesti stuudios. Eestis ringi liikudes otsis ta stuudiost väljalangenute või teistele erialadele läinute asemele asjahuvilisi noori. Tema abiga olid GITIS-esse läinud teiste seas Arvo Kruusement, Kaljo Kiisk, Aksel Orav ja Ervin Abel ning nüüd soovitas ta proovida ka Ital. Kuna 1950. aasta oli aeg, mil kardeti ringi sõita, oli konkurents GITIS-e eesti stuudiosse väike, sinna satuti tihti juhuslikult. Õppetöö käigus langes välja 11 üliõpilast ning nende asemele võeti uued. Olgugi et Ita ema ei olnud tüdruku plaanist vaimustuses ja kodus olid isa tõttu rasked ajad, otsustas tüdruk siiski minna. Moskvas pedagoogide ees pidi ta tegema etüüdi ja lugema proosat. Ita on meenutanud: "Pedagoogid käskisid teha sellise etüüdi: olete üksinda toas, loete ja näete hiirt. Mu meelest oli see rumal ... Ja pealegi, hiirt ma üldse ei karda. Kuid ma mõistsin, et kui ma nüüd hiirt "ei karda", on lõpp. Noh, "ehmusin" kangesti ja hüppasin kiljudes toolile. Siis paluti lugeda proosapala ning sellega mu võimeteproov piirduski. Olin vaba. Sõitsin Tallinna tagasi teadagi millises meeleolus. Vähe sellest, mis juhtus. Tähtsam oli, mis saab edasi: kuhu lähen? Kelleks kõlban? Läksin Pärnu maantee raamatukauplusse ja tahtsin hakata raamatumüüjaks, kuid mind pandi lattu, mis asus keldris. Pidin võtma raamatuid pakkidest välja ja tassima üles kauplusse. Niiviisi möödus kaks-kolm kuud."[14]
Kooli algus oli Itale väga raske – kesine vene keele oskus andis kõvasti tunda. Uutele üliõpilastele määrati küll šefid, kes neile keelt õpetasid, kuid rohkem kasu oli siiski kursusekaaslastest ja praktikast. Sõnavara suurendamiseks oli Ital oma kindel tehnika, nimelt kirjutas ta paberilehe ühele poolele vene-, teisele poolele eestikeelse sõna ja kordas neid igal vabal hetkel. Oktoobriks sai ta konspekteerimisega juba enam-vähem hakkama.
Ita elas Sobinovski põiktänava ühiselamus. Tema toakaaslased olid Virve Kiple, Karin Sepre, Leili Bluumer ja Aasa Käsi. Tuba oli väga kaunis ja soe. Suured raudvoodid, puhas valge pesu, mida vahetati regulaarselt. Igal tüdrukul oli oma öökapp. Akendel olid ees valged kardinad, põrandal põrandariie, seinal suur peegel, kust võis end täispikkuses vaadata.
Õppeainetest kuulusid programmi näitlejameisterlikkus, lavaliikumine, ballett, soololaul, lavakõne, grimeerimine, muusikaajalugu, teatriajalugu, kujutava kunsti ajalugu, poliitökonoomia, vene keel, marksismi-leninismi põhialused. Ita lemmikained olid näitlejameisterlikkus, tants ja grimm.[14]
1953. aastal, pärast kolme aastat GITIS-es, suunati kõik 24 GITIS-e lõpetanut tööle Tallinna draamateatrisse. Moskvast tõid nad kaasa viis lavastust, milleks olid Venjamin Kaverini "Kaks kaptenit", Konstantin Simonovi "Noormees meie linnast", Maksim Gorki "Barbarid", Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais' "Figaro pulm" ja August Jakobsoni "Võitlus rindejooneta". "Figaro pulm" ja "Noormees meie linnast" olid lavastused, milles olid Ita diplomirollid. Kõige menukam neist oli "Figaro pulm", kus esimest korda sai särada ka 22-aastane näitlejaharidusega Ita. Nendele lavastustele järgnesid Ital uued rollid, esimesed viis aastat kehastas ta enamasti noori neiusid.
Samal aastal tutvus ja abiellus Ita Ever Eino Baskiniga, kes oli samuti draamateatri näitleja. Järgmist hooaega Ever ei alustanud, sest 25. detsembril 1954 sündis poeg Roman Baskin.
1955. aastal oli Ita tagasi lavalaudadel. Järjekordse eduka hooaja avaetendus oli Aleksei Arbuzovi "Majake äärelinnas", kus Ita mängis peaosa.[15]
1958. aastal esietendus Viktor Rozovi "Rõõmu otsinguil", mille lavastaja oli Ita GITIS-e koolivend Arvo Kruusement. Ita mängis seal Leenat, see roll jäi silma nii publikule kui arvustajatele. Noorte lavale jõudnute ülevaatusel samal aastal tunnistati just see roll üheks eredamaks kõigi seast. "Roll oli avar. Ainult täida! Tekkis mingi eriline vabadus- ja vabanemistunne. Minu sees nagu käis raksatus – ilmselt sain oma soone peale," kommenteerib rollitäitmist Ita ise.[16]
1984. aasta aprillis kuulutati Ita Ever teatrifestivali "Balti teatrikevad" parimaks naisnäitlejaks ja ta pälvis Eesti NSV Teatriühingu teatrialase aastapreemia. Sama aasta juunis sai Ever Aino Talvi käest Liina Reimani mälestussõrmuse.[17]
1978. aastal hakkas Arvo Kruusement tegema filmi "Naine kütab sauna". Selleks ajaks oli Ita juba pikka aega olnud draamateatri nimekamaid näitlejaid. Kruusement kutsus Ita ilma proovivõteteta peaosa mängima. Oma esimese filmipeaosa suutis Ita suureks mängida. Filminäitlejana oli Ever väga pedantne ja võttis režissööri märkusi varmalt kuulda. Filmitegijatel oli Itaga lihtne töötada, sest ta oli oma rolli suhtes alati väga nõudlik, pidas ka pikkadel võttepäevadel tööpingele hästi vastu ja oskas olla kannatlik. Samuti on režissöörid kiitnud Ita fotogeenilisust. "Ei ole karakterit, mida Ita näost luua ei saaks – grimmi jaoks on tal oivalised näojooned ja -kuju."[18]
Ita Ever ise on kommenteerinud filmis ja telesaadetes näitlemist nii: "Ma armastan kaameraid. Eriti telekaameraid – need on oma loomult kuidagi heatahtlikumad. Räägitakse näitlejatest, kes olevat hea kaameratunnetusega, maagilise kaameratunnetusega. Kuidas seda mõista? Ma ei tea ... Minu jaoks on maagilisus selles, et kaamera mu nina ees nagu sunniks mind endasse süvenema ja ma tunnen end kaamera ees hästi ka partnerita; teatrilaval on vastupidi."[19]
Ita Ever mängis peaosa ka oma poja Roman Baskini lavastatud 2006. aasta filmis "Vana daami visiit". Režissöör Arvo Kruusement on filmi kohta öelnud: "Romani töö on kummardus emale ja vanale daamile."[20]
Everi esimene filmiroll oli kõrvalosa 1955. aastal stuudios Lenfilm valminud Eesti-Vene ühistöös "Andruse õnn". Kokku mängis ta 46 filmis, lisaks võib tema häält kuulda paljudes dubleeritud animafilmides.[21]
Ita Everi viimaseks mängufilmiks jäi 2020. aastal valminud "Salmonid. 25 aastat hiljem" (režissöör Toomas Kirss).[22]
"1974. aastal mängisin draamateatri lavastuses "Möödunud suvel Tšulimskis" ja siis sattusime Itaga esimest korda stseenis kokku. Ega siis olnud nii, et astusid teatri uksest sisse ja said kohe endale garderoobi. Mina näiteks käisin punanurgas Lenini büsti juures riideid vahetamas, aga kui algasid lavaproovid, tuli Ita punanurka ja ütles: "Nüüd on niimoodi, et lähme garderoobi!" Ma ehmatasin alguses ära, aga tema võttis käest kinni, viis kohale, näitas, et see on minu plats, ja ütles sõnad, mis on mulle eluks ajaks meelde jäänud: "Siin garderoobis võid teha, mida tahad. Sellega, mis on väljapool, pead ise hakkama saama, aga siin garderoobis võid olla, nagu hing ihkab."
Ita on tüüpiline kitseaasta Jäär. Ta on nii hea suhtleja, nii hea kambajõmm, et leiab kergesti inimestega ühise keele. Aga ta ei lase kedagi oma kapsamaale. Seda ta hoiab nii, et ära proovigi ligi tulla. Tugev natuur, samas soe. Ei tee kunagi teistele liiga, iseendale aga küll. Ja temas on meeletu – üks hea sõna on ja mina teist ei leia – kuraas. Temas on niisugust tüüpilist kuraasi: süttib hästi ruttu, läheb põlema, armub, see võib kõik olla niimoodi – tšahh!"[23]
"Nooruses ema oli näitlejanna nagu näitlejannad ikka: proov ja etendus, proov ja etendus. Vahel, kui teda õhtul kaua koju ei tulnud, läksin üle Toompea ema Kuku klubist otsima. Pilt, mis seal avanes, oli nagu Viiralti põrgus: suitsuvine, poolhämaras mingid figuurid. Ja siis küsib keegi jämeda häälega: "Poiss, mida sina siit otsid? Keda? Everit?"
Suvesid oleme veetnud neljas kohas. Vääna-Jõesuus ja Kloogal olid teatriinimeste puhkekodud. Karepal olime tänu Ilmar Tammurile ja seal suvitasid ka kõik neli Kõrvitsa poissi. Pärispea oli Kilgase koht. Emal ikka oli neid mehi ja mul seetõttu nii palju "isasid", et ega ma enam täpselt mäletagi, kellega me kuskil puhkasime. Kloogalt on vist kõige eredamad mälestused. Seal käisime pikalt, oma kümme suve. Tuusad tulid kõik Kloogale kokku.
See, et ema teine ja võib-olla olulisem kodu oli teater, sai mulle üsna varsti selgeks. Sageli tulin hommikuti üle Toompea mäe ja läksin teatrisse: enamasti leidsin ema mõnest proovist. Veetsin lapsena päris palju aega teatris, kõik staarid tundusid tol ajal hästi suured. Nad olidki suured! Kaarel Karm istus valvelauas, pohmellis, punane roos rinnas. Härrasmehed kõik järjest: Franz Malmsten, Alfred Mering, Einari Koppel. Hiljem, kui elasime Pikal tänaval Tammuri juures, käisin teatris eriti tihti.
Kodune kasvatus kui selline mul peaaegu puudus. Ema oli täielik boheemlane, tööle ta mind ei pannud ja raha pole ta ilmaski osanud lugeda. Kõigi oma meeste juurest on ta kahe palja käega ära tulnud.
Vasturääkivus Ita olemuses seisneb selles, et ühelt poolt on ta väga iseseisev, teiselt poolt jälle väga mehekeskne tüüp. Kui ta on olnud mõne tugeva mehe mõju all, siis on ta rääkinud selle mehe sõnu. Kui jääb üksi, siis saab jälle ise hakkama. Ta on ju sarmikas naine ja mehed on teda tahtnud. Aga alati on teater olnud eespool ükskõik millist suhet."[23]
1953. aastal tutvus Ever Eino Baskiniga, kellega abiellus samal aastal. 1954. aastal sündis neil poeg Roman Baskin, kellest sai lavastaja.
Ever on elanud koos ka lavastaja Ilmar Tammuriga.
1959. aastal lahutas Ever abielu Eino Baskiniga, kellest oli juba kaks aastat lahus elanud.
1960. aastal tutvus Ita Ever näitleja ja lavastaja Gunnar Kilgasega, kes oli tema elukaaslane kuni viimase surmani 2005. aastal.
Ita Everil on kaks lapselast: Mirjam ja Alfred Baskin.[24]
Ever on enamiku oma rollidest teinud Eesti Draamateatri laval, kuid ta on mänginud ka näiteks Vanalinnastuudio, Vana Baskini Teatri ja Vene Teatri lavastustes.
Ita Ever – P. Aimla / E. Spriidi "Igihaljas vaatemäng"
Ita Ever on esinenud väga palju estraadil, mänginud kuuldemängudes jms.
Temast on tehtud film "Olete te õnnelik, Ita Ever?" 1986.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
