"Tõde ja õigus" II on Eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare romaanisarja "Tõde ja õigus" teine osa, mis ilmus 1929. aastal.[1]
Romaanisarja teise osa saamisloos on olulise tähtsusega autobiograafiline element. Nimelt on teose aineks Tammsaare õpingud Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis. Tammsaare on inspireeritud nii kohatud kaasõpilastest, õpetajatest, erinevatest juhtumitest kui ka õpitud raamatuteadmistest ja maailmavaatelistest probleemidest. Sellest köitest algab Tammsaarele omane filosofeerimine, mis jätkub kuni sarja lõpuni.[2]
Tegevus toimub ärkamisaja mõõnaperioodil Tartus Mauruse koolis, kuhu suundub õppima Indrek. Koolidirektor Maurus on vastuoluline rahvuslane, kelle sõnul on inimese keel ja kodumaa tema kõige olulisem varandus ja inimene peab kõige pealt armastama ennast, enne kui ta saab armastada teisi. Maurus õpetab ka Indreku valetama.[2] Mauruse jutt on mõistukõneline ja temas kehastub tammsaareliku poeetika keelekesksus. Indrek ei oska Mauruse mänguga kaasa minna ja võtab kõike liiga tõsiselt. Indrek püüab kõike seletada oma teadmiste ja arusaamiste järgi, kuid ikka ja jälle avastab ta, et asjad käivad hoopis teisiti. Indreku ja Mauruse vahekord on justkui Andrese ja Pearu vahekord, kus ühel osapoolel on ettekujutus maailma toimimisest ja teine osapool seab selle kõik kahtluse alla. Mauruse kool on justkui väike irratsionaalne maailm ning valitsev irratsionaalsus viib Indreku lõpuks mässu ja kõige eitamiseni.[3] Pärast Ramilda surma läheb Indrek tähetorni ning vaatab pikksilmaga maailmaruumi. Just see episood mõjutab tema jumalaeitust, sest kosmoloogilistest ideedest lähtudes kirjutab ta jumalaeitust väljendava referaadi.[2]
Teoses kajastub nii ebaõiglus kui ka allasurutud rahvustunne ja kõlama jääb mõte, et eesti rahval on õigus eksisteerida maailma teiste rahvastega kõrvuti. Näiteks Mauruse tütar Ramilda mõtleb isegi armastusest rahvuslikult. Nimelt väidab ta, et elus on kõige tähtsam armastus, mistõttu tuleb armastust avaldada vaid emakeeles ja oma rahvuse salgamine väärib hukkamõistu.[2] Ramilda on üldse salapärane kuju, kelle jutus on palju mänglevat ja üksnes aimatavat. Tammsaare ise aga rõhutab tema identiteedimääratlematust. Samas jätavad selles köites peaaegu kõik tegelased Indrekuga rääkides mulje, justkui kõige olulisem jäetaks ütlemata.[3]
"Tõe ja õiguse" II osa kujutab inimese võitlust kõikjale ulatuva ja kõiki puudutava tõega. Näiteks ilmneb raamatu lõpus Indreku ja Tiina vastandus, kus esimese jaoks Jumalat ehk tõde ei eksisteeri, Tiina aga usub, et Jumal ehk kõikjale ulatuv tõde on olemas. Suhetes Tiinaga toimib Indrek ambivalentselt – ühest küljest jääb ta oma tõe juurde, teisest küljest ta loobub sellest. Nimelt ütleb Indrek Tiinale, et Jumal on siiski olemas, sest see on Tiina tõde ja Indrek tunneb, et ei saa Tiinale haiget teha ja tema tõde röövida. Isegi siis mitte, kui see tema enda tõe valguses naeruväärne. Seega jääb Indrek ikkagi kindlaks enda tõele, kuid ta hülgab selle lihtsalt Tiina ees. Indrek eelistab tõele õigust, mille puhul viimane tähendab hoidumist teise inimese alandamisest ja talle tema tõe jätmist. Indreku jaoks on tõde mingit laadi objekt ning õigus sünnib või sureb selliste objektide suhtes.[4]
Tammsaare kasutab surmaga seoses päris palju koeramotiivi, mis teises köites tuleb esile mitu korda. Näiteks kirjutab raskelt haige Ramilda surma eel Indrekule surevast koerast ning Indrekule endale meenub ühe koera surm, kui ta enesetapumõtetega puu alla seisab.[3]
"Tõe ja õiguse" II osa on korduvalt lavastatud, sellele on ohtralt viiteid eesti kirjanduses, filmis ja mujal kultuuris. Raamatu põhjal valmis 1975. aastal Mikk Mikiveri lavastatud film "Indrek", milles mängis peaosa Harry Kõrvits.
Teos on tõlgitud soome (2004), saksa (1939 ja 1980), hollandi (1941), prantsuse, vene, tšehhi, läti ja inglise (2022) keelde.[1][5]
Teos on digiteeritud toetusprogrammi "Eesti kirjandus" raames. Romaani teine köide ilmus audioraamatuna 2014. aastal, selle on sisse lugenud Meelis Kompus.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
