From Wikipedia, the free encyclopedia
Moldaavia Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (lühendatult Moldaavia ANSV, rumeenia keeles Republica Autonomă Socialistă Sovietică Moldovenească) oli Nõukogude Liidu haldusüksus (autonoomne vabariik) Ukraina NSV koosseisus. Moldaavia ANSV piirnes läänes Rumeeniaga ning idas Ukraina NSV koosseisu kuuluvate Vinnõtsja ja Odessa oblastiga. Tegemist oli moldovlaste jaoks loodud haldusalaga, mille üks eesmärk oli Moldaavia rahvuse ja kultuuri arendamine Dnestri vasakkaldal ja teine siht survestada Rumeeniat Nõukogude Liidule loovutama Bessaraabia.
|
Moldaavia Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik rumeenia (moldova) Republica Autonomă Socialistă Sovietică Moldovenească (Република Аутономэ Сочиалистэ Советикэ Молдовеняскэ)
ukraina Молдавська Автономна Радянська Соціалістична Республіка (Moldavska Avtonomna Radjanska Sotsialistõtšna Respublika)
vene Молдавская Автономная Советская Социалистическая Республика (Moldavskaja Avtonomnaja Sovetskaja Sotsialistitšeskaja Respublika)
12. oktoober 1924 – 2. august 1940 | |||||||
.svg) Moldaavia ANSV ja tema piirinõuded (1930) | |||||||
| Osa |
.svg){kind=small} Ukraina NSV, .svg){kind=small} Nõukogude Liit | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn |
1924–1929 Balta 1929–1940 Tiraspol (ametlik pealinn Chișinău) | ||||||
| Pindala | 8429 km² (1926[1]) | ||||||
| Rahvaarv |
599 156 (1939[1]) 68 in/km² | ||||||
| |||||||
| Riigikeeled |
Moldaavia keel, ukraina keel, vene keel | ||||||
| Rahaühik | Nõukogude rubla | ||||||
| Deviis |
Proletari din toate țările, uniți-vă! (Kõigi maade proletaarlased, ühinege!) | ||||||
| |||||||
Moldaavia ANSV moodustati Ukraina NSV Kesktäitevkomitee otsusega 12. oktoobril 1924 Odessa kubermangu ja Podoolia kubermangu aladest. MANSV eksisteeris kuni 1940. aasta augustini, mil Nõukogude Liit esitas Rumeeniale ultimaatumi Bessaraabia loovutada ja moodustas äsja okupeeritud aladel Moldaavia Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi.
Esmased kirjalikud allikad, mis mainivad Dnestri jõe vasakkaldal (väljaspool Moldova vürstiriigi ajaloolisi piire ja tulevase Moldaavia ANSV) elavaid moldovlasi, on pärit 14. sajandist. Dnestri vasakkalda moldovlaste ajalugu kulges kuni 18. sajandi lõpuni Krimmi ja Osmanite riigi ülemvõimu all. Järk-järgult sattusid 18. sajandi lõpus tulevase MANSV alad Venemaa Keisririigi võimu alla. 1783. aastal okupeeris Venemaa Krimmi, 1792. aastal vallutas Vene keisririik Vene-Türgi sõjas Osmanitelt Dnestri ja Dnepri vahelise ala ning 1812. aastal vallutas Venemaa Osmanitest sõltuvuses olevalt Moldova vürstiriigilt Pruti ja Dnestri vahel oleva piirkonna, mida hakati keisririigis kutsuma Bessaraabiaks. Vallutatud aladele kutsusid Vene võimud sisserändajaid, lubades neile vabastust pärisorjusest ja maksudest, mistõttu muutus Dnestri vasakkalda etniline koosseis ning 19. sajandi alguseks olid seal enamuses venelased ja ukrainlased. Samuti kolisid keisrivõimu kutse peale Dnestri vasakkaldale mitmed moldovlaste pered. Ka Bessaraabia kubermangu kolisid mitmed Venemaalt pärit kolonistid ja moldovlaste osatähtsus kubermangus järk-järgult vähenes, kuigi säilis napp enamus.[2][3][1]
Bessaraabia jäi Vene keisririigi koosseisu kuni oktoobrirevolutsioonini. 1917. aasta detsembris kuulutas Moldova võimuorgan Sfatul Țării välja Moldova autonoomia. Järgmise aasta jaanuaris sisenesid Dnestri paremkaldale Bessaraabiasse enamlased ja kukutasid Sfatul Țării, mille peale otsustasid Rumeenia väed piirkonda siseneda ja enamlased välja ajada. Võimule taastatud Sfatul Țării otsustas 13. jaanuaril välja kuulutada iseseisvuse ning juba sama aasta märtsis Rumeeniaga liituda.[2] Dnestri vasakkalda moldovlased kogesid kaootilises Vene kodusõjas mitut võimuvahetust – kokku vahetus võim piirkonnas 12 korda. Kuigi ka vasakkaldal oli Rumeeniaga liituda soovinuid, kes pagesid kodusõja ajal Rumeeniasse ja tegid lobitööd Dnestri vasakkaldale tungimiseks, ei näidanud Rumeenia huvi regiooni vastu üles ja lõpuks jäid vasakkalda moldovlased Ukraina NSV koosseisu.[4][5]
Nõukogude Venemaa ei tunnustanud Bessaraabia liitumist Rumeeniaga, väites, et isehakanud Sfatul Țării ei olnud valitud esindama piirkonna elanikke. Seetõttu valmistus Punaarmee 1919. aasta aprillis kohe pärast Dnestrini jõudmist Bessaraabiat vabastama. 28. aprillil võeti vastu otsus kuulutada Bessaraabias välja Nõukogude riik pärast esimese asula vallutamist paremkaldal. 1919. aasta mai alguses kuulutati Bessaraabia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ametlikult välja Nõukogude Venemaa koosseisus. Bessaraabia valitsus rajati aga Odessas ja tegutses peamiselt Tiraspolis soomusrongis, et sissetungi korral saaks valitsus kiiresti taganeda. Tegelikult ei olnud Bessaraabia võimudel kontrolli kummalgi pool Dnestri jõge, kui välja arvata lühiajaline Benderi okupatsioon 1919. aasta 27. mail. 1919. aasta pealetungil taganes Bessaraabia NSV Tiraspolist ning Bessaraabia valitsus saadeti laiali. Hoolimata Bessaraabia NSV piiratud tegevusest mängis hilisema Moldaavia ANSV jaoks suurt rolli liiduvabariigis rajatud VK(b)P Bessaraabia oblasti komitee, mis korraldas vastupanuliikumist Rumeenia võimude vastu Bessaraabias ning kust tulid mitmed Moldaavia ANSV juhtkonna tulevased liikmed.[6]
1921. aastaks oli Punaarmee kindlustanud Dnestri vasakkalda ning hoolimata kohatistest bandiidirünnakutest alustas armee katseid Bessaraabiat tagasi võtta. Rumeenia andmetel toimus 1921–1925 üle Dnestri 118 erinevat enamlaste rünnakut ja kokku registreeriti üle 3000 terrorismirünnaku. Pärast Tatarbunari ülestõusu ebaõnnestumist 1924. aastal muutis Nõukogude Liit oma poliitikat ning keskendus Moldaavia loomisele oma riigi piires.[5][6]
Moldaavia ANSV rajamise eest võitlesid Nõukogude Liidus kaks gruppi: Bessaraabia enamlased ja Rumeenia enamlased. Esimesed soovisid liita Nõukogude Liiduga vaid Bessaraabia, teine grupp soovis liita tulevase Moldaaviaga lõpuks kogu Rumeenia. 1921. aasta ülevenemaalisel Rumeenia ja Bessaraabia kommunistide konverentsil suutsid rumeenlased eesotsas Ion Dicescu-Dikiga moldaavlased välja tõrjuda ning Moskvas hakkasid domineerima rumeenia kommunistid, mistõttu Bessaraabia enamlased loobusid Moskvas poliitikast osalemast ja suundusid Dnestri vasakkaldale, et seal teha tööd kohalike moldovlastega.[6]
Rumeenia kommunistide juhtimisel koostati 4. veebruaril 1924 memorandum, milles taotleti Moldaavia NSV rajamist sihiga eksportida revolutsioon Bessaraabiasse ja sealt edasi Rumeeniasse. Dik uskus, et Moldaavia saab platvormiks kogu Rumeenia ühendamisele, aga Voronovici hinnangul taotles ta Moldaavia nime Rumeenia NSV asemel, sest vasakkalda moldovlaste identiteeditunne oli Moldovaga vaevu seotud, rääkimata Rumeeniast. Kuna memorandum käsitles Ukraina NSV koosseisus olevaid alasid ning oli avaldatud samal aastal, mil Ukraina oli loovutanud Vene NFSV-le alasid idas, ei toetanud UNSV juhtkond veel üht Ukraina territooriumit nõudvat liikumist. Dnestri vasakkaldal elasid nii moldovlased kui ka ukrainlased ja UNSV juhtkond muretses Moldaavia kaotamise pärast. Moskva ei soovinud Ukraina vastupanu suurenemist, mistõttu jõuti kompromissile, et Moldaavia ANSV luuakse Ukraina NSV koosseisus.[6]
Pärast Harkivi-Moskva läbirääkimisi asuti Moldaavia ANSV loomiseks valmistuma. 6. märtsil 1924 rajati Ukraina Kommunistliku Partei regionaalne Moldaavia osakond, sama aasta 1. maist hakati välja andma Moldaavia osakonna partei ajalehte Plugarul Roşu. 18. aprillil lükati Moldaavia ANSV rajamine edasi, et kõigepealt korraldada regioonis rahvaloendus, mille abil piirkonna piire määratleda. Ukraina rahvaloenduse käigus leiti 170 451 moldovlast, samas kui moldovlase Grigori Kotovski samal ajal läbi viidud rahvaloenduses osales 283 398 moldovlast. Selle peale leidsid Ukraina võimud, et moldovlasi on liiga vähe autonoomse vabariigi loomiseks ja otsustasid vabariigi loomine tühistada. Seepeale sekkus Moskva, esitades 29. juulil Ukraina võimudele nõude luua Moldaavia haldusüksus.[6]
12. oktoobril 1924 kuulutati ametlikult välja Moldaavia Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Ukraina NSV Kesktäitevkomitee esimees Vlas Tšubar teatas päev varem, et rajatavas Moldaavias hakkavad moldovlased moodustama 58% rahvastikust. 1926. aasta rahvaloendusel selgus aga, et tegelikult moodustasid moldovlased vaid 30,1% rahvastikust, samuti oli 85 000 moldovlast jäänud väljapoole Moldaavia piire. Moldaavia ANSV moodustati Odessa kubermangu Balta ja Odessa ringkonna ning Podoolia kubermangu Tultšini ringkonna aladest, kuid ANSV piirideks läänes ja edelas deklareeriti Pruti ja Doonau jõgi. Nii loeti tollal Rumeeniale kuulunud Bessaraabia formaalselt Moldaavia ANSV koosseisu. Dnestri vasakkalda, st NSV Liidu koosseisu kuulunud ala moodustas 7516 km².[1][5][6]
Uues autonoomses liiduvabariigis hakati rakendama Nõukogude Liidu piires levinud korenizatsija ehk põlismaistamise poliitikat, rakendades Moldaaviat samal ajal rindealana Rumeenia vastu. Tavaliselt loetakse moldoviseerimise perioodiks aastaid 1924–1932. Põlismaistamisele eelnenud esimeseks küsimuseks sai, kuidas kohalikke moldovlaste kultuuri arendada – kas kujundada neist rumeenlased (nagu soovisid Rumeenia enamlased) või unikaalne moldovlaste rahvus (nagu soovisid Bessaraabia enamlased). Otsustavaks sai selle otsuse tegemisel Ukraina juhtkond, kes eelistas Bessaraabia moldoviseerijaid, sest nemad olid juba kohapeal ja Ukraina võimule tuttavad, neil puudus otsekontakt Moskvaga, mis Ukraina võimu kohapeal nõrgestaks, ning moldoviseerijad ei planeerinud rahvusvähemusi assimileerima hakata.[6]
Seetõttu andsid Ukraina võimud kõnedes enne ANSV rajamist selge toe moldoviseerijatele. Moldaavia ANSV etteotsa said Bessaraabia enamlased, kellest olulisemad olid Grigori Borissov, Abram Grinştein ja Iosif Badejev. Nad väitsid moldovlased olevat rumeenlastest eraldi rahvas ning sihtisid Nõukogude Liiduga ühendada peamiselt Bessaraabiat. Moldaavia keele mõttes puudus aga täielik üksmeel ka Moldaavia juhtkonnal. Borissov väitis, et ressursside säästmise jaoks võiks moldaavia keel üle võtta rumeenia keeleuuendused, samas kui Badejev ja Grinstein rõhutasid moldaavia keele erilisust ja omapära. Ukrainlased otsustasid toetada Badejevi ja Grinsteini argumente. Olles juba rumeenia enamlased kõrvale lükanud, eelistas Ukraina juhtkond jätkuvalt moldoviseerijaid ja 1926. aastaks tõrjuti Nõukogude keskvalitsusele toetunud rumeenia enamlased Moldaavias täielikult võimult. Valides nii välja juhtkonna, mida toetada, suutis Ukraina 1920. aastatel säilitada väga suure sõnaõiguse Moldaavia ANSV otsustusprotsessides.[6]
Kui Moldaavia ANSV esimesel aastal läks suur osa fookusest välispoliitikale ja Bessaraabiale, siis 1925. aasta novembris tunnistas Badejev selle veaks ning sellest ajast keskendus MANSV juhtkond liiduvabariigi sisemistele probleemidele. Keskenduti põlismaistamisele, mis tähendas moldaavia keele ja grammatika väljaarendamist, moldaavia keele õpetamist koolides, moldovlaste integreerimist kommunistlikku parteisse, marksistliku tõe levitamist ning moldovlaste riigiasutustesse toomist. Eriti palju pani Moldaavia juhtkond fookuse moldova keele rajamisele ja standardiseerimisele 1920. aastate teises pooles. Kuigi Nõukogude võimud olid ametlikult juba 1920. aastast üritanud rajada (esimesed kaks aastat) moldaavia keeles õpetavaid koole, ei suutnud koolid üksi moldaavia keelt välja arendada, sest puudusid kohalikku keelt oskavad õpetajad. Moldovlastest õpetajaid oli vähe ja enamik neist oli madala haridusega, samuti oli motivatsioon moldova keeles õppida väike. Kuna Moldaavia oli ametlikult Ukraina NSV osa, pidid uued võimud lisaks moldoviseerimisele regioonis täide viima ka ukrainastamist.[5][6]
26. novembril, vähem kui kaks kuud pärast ANSV rajamist laiendati haldusala piire. Balta piirkond koos Balta linnaga lisati Moldaavia ANSV-le ning peamiselt vene- ja ukrainakeelsest Balta linnast tehti piirkonna ametlik pealinn. Baltas ei elanud sisuliselt üldse moldovlasi ja Nõukogude ametlik põhjendus regiooni liitmiseks oli majanduslik, väites, et Moldaavia majandus vajab tuge. Baltas oli sedavõrd vähe moldovlasi (369 moldovlast, 1,6% elanikkonnast)[1], et kohalikud võimud plaanisid regioonis 1927. aastal täide viia vaid ukrainastamist. Seetõttu väljendasid 1920. aastate teisel poolel mitmed juhtivad moldovlased Moldaavia Nõukogude kongressidel pahameelt, et Baltast tehti pealinn, ning Baltat pakuti Ukrainale edutult tagasi. Samuti ei olnud kohalikud entusiastlikud uue Moldaavia ANSV rajamise ja laiendamise osas ning rahvusvähemused olid muudatustele kohati vaenulikud. Moldaavia juhtkonna surve tulemusel otsustati lõpuks 1929. aastal teha Moldaavia pealinnaks Tiraspoli.[6]
Põlismaistamise sihiks sai ka moldovlaste juhtkonda toomine ja moldaavia keele õpetamine. 1926. aastal otsustas MANSV Sovarkom, et 1. jaanuarist 1927 peavad kõik riigiasutuste töötajad (aladel, kus enamuskeeleks polnud ukraina keel) töötama vaid moldaavia keeles. Samuti korraldati olulisemates asutustes keelekursusi ja loodi moldoviseerimisbrigaadid, kes pidid abistama kohalikke asutusi moldaavia keele ülevõtmisel. Hoolimata pingutustest ei võtnud moldoviseerimine vedu – töötajad ei ilmunud tihti keelekursustele kohale ning ülemused eelistasid piiratud haridusega moldovlaste asemel tihti tööle võtta paremini haritud venelasi ja ukrainlasi. Aja jooksul moldovlaste arv riigiinstitutsioonides isegi langes. Moldoviseerimine oli edukam haridus- ja kultuuriasutustes, ajalehtedes ning kommunistlikus parteis. Moldovlaste arv MANSV parteis kasvas 6%-lt (1925. aastal) 25%-ni (1930. aastal). Kuid 1930. aastatel moldoviseerimise edu katkes: irooniliselt süüdistati just haridusasutusi ja Moldaavia Teaduskomiteed ebaedus riigiasutuste keele-eelistuse muutmisel ning kohalikust juhtkonnast tagandati moldoviseerimise eestvedajad. Samuti vähendas Suur terror moldovlaste osakaalu parteis.[5]
1932–1933 muudeti Stalini juhtimisel korenizatsija poliitikat ja kuigi ametlikult poliitika jätkus, loetakse seda ajalookirjanduses sisulise põlismaistamise lõpuks. Moldaavia jaoks tähendas see poliitilise juhtkonna vahetumist ja kultuuri ümbersuunamist moldoviseerimiselt niinimetatud latiniseerimisele, mil moldaavia keel viidi üle ladina tähestikule, loobuti äsja loodud moldaavia keele grammatika kasutamisest, keeleloomes eelistati rumeenia keelega sarnaseid konstruktsioone ning keelt õpetades kasutati näidetena rumeenia teoseid. Vana juhtkond ei olnud otseselt olnud latiniseerimise vastu, samuti oli juba 1929. aastal loodud komisjon, mis uuris moldaavia keele üleviimist ladina baasile, kuid lisaks keelele muutus Moldovas ka poliitika. Sellele on esitatud mitmeid põhjuseid, aga mitmed ajaloolased on pidanud usutavaks Moskva soovi hoida Moldaavia ANSV areng sarnane Bessaraabia omaga (kus Rumeenia oma traditsioone tutvustas), et regiooni ühendamisel saaks rääkida samast rahvast. Latiniseerimine kestis Moldaavias perioodil 1932–1938.[5][6]
Kriitika MTK vastu muutus intensiivsemaks 1930. aasta veebruaris, mil Ukraina NSV Kesktäitevkomitee märkis rahvusluse tõusu Moldaavias ja parempoolsete kliki tõusu kohalikul võimutasandil. Esimene avalik MTK hukkamõist tuli juba sama aasta septembris, mil väideti moldaavia keeleloome olevat rahvakauge ja poolik. 1931. aastal lahkus Chior MTK eestotsast Moskvasse ja MTK eesotsa sattus tema asemel Ivan Ocinschi, kes asus oma eelkäija tööd avalikult kritiseerima. Mõned MTK osakonnad suleti, teised pidid oma tegevust piirama.[5]
2. veebruaril 1932 lubas kohalik partei aasta lõpuks moldaavia keele ladina baasile üle viia, Ocinschi hilisemal väitel Stalini isiklikul nõudmisel. Loodi latiniseerimiskomitee, mis saatis "kultuurisõdurid" ja "latiniseerijad" külast külla uut tähestikku õpetama. Sarnaselt moldoviseerimise algusega oli uuel juhtkonnal probleeme järsu muudatuse sisseviimisega. Ladina tähestikuga kirjutusmasinaid oli vähe saada, nende tellimiseks ja muudatuste sisseviimiseks oli rahast puudu ning latiniseerijaid saatis külades piiratud edu, sest kohalike huvi oli kesine ja osalejate arv väike.[5] Uue tähestiku äraõppimise asemel hakkasid paljud kohalikud aina rohkem ajama ametlikku paberimajandust vene või ukraina keeles.[6]
Lisaks keelemuutustele läks 1930. aastatel keerulisemaks ka kohalike elanike elu. Holodomor põhjustas suure näljahäda ka Moldaavias, eriti maal, mistõttu põgenesid 1931. aasta sügisest paljud moldovlased üle Dnestri Rumeeniasse. Kokku põgenes Rumeeniasse kohalike ajalehtede väitel üle 20 000 elaniku ja Rumeenia ajalehed nimetasid toimunut "Nõukogude genotsiidiks." Samuti põhjustas inimohvreid 1930. aastate esimese poole sundkollektiviseerimine, mistõttu jäid paljud moldaavlased vaesemaks.[1][6]
Moldaavia etteotsa tõusid latiniseerimise perioodil niinimetatud rumeenistajad, sealhulgas sai Moldaavia juhtkonda taas Grigori Borissov (hüüdnimega "Starõi"), kes 1928. aastal Badejeviga konflikti sattumise tõttu eemale tõrjuti. Hoolimata sellest ei tõusnud sel perioodil kordagi küsimus, kas Moldaavia peaks moldaavia keelest ja kultuuri arendamisest loobuma. Moldovlasi peeti edaspidigi omaette rahvaks. Samuti ei muudetud sisuliselt Moldaavias kehtestatud sihte partei moldoviseerida ja kultuuri arendada. Kuigi rumeenia kultuurist võis autoreid laenata, tegid seda väga vähesed kultuuritegelased ja kohalikud poliitikud.[6]
1936–1937 alanud suur terror puudutas eriti karmilt ääremaid, sealhulgas ka Moldaavia juhtkonda. Suurpuhastused algasid Moldaavias kohalike võimude initsiatiivil juba enne käsu saabumist Moskvast 1937. aasta augustis. Ohvriks langesid nii rumeenia kui ka Bessaraabia poliitiline juhtkond kogu Nõukogude Liidus ning suurem osa Moldaavia ANSV poliitilisest ja kultuursest juhtkonnast. Kohtu alla läksid nii kunstnikud, ajakirjanikud, teadlased kui ka poliitikud, keda süüdistati kodanlikus natsionalismis ja Rumeenia jaoks spioneerimises. 1937. aasta sügise lõpuks oli üheksast Ukraina Kommunistliku Partei Moldaavia osakonna etteotsa valitud liikmest vaid üks positsioonil alles.[6] Moldaavia ANSV terroriohvrite arv on teadmata. Stalinistlike repressioonide tõttu hukkus vähemalt 5500 inimest, kuid üleüldiste repressioonide ohvrite arvu 1930. ja 1940. aastatel hinnatakse vähemalt 75 000 elanikuni.[1]
1938. aasta veebruaris otsustati taas minna üle kirillitsale ja lõplik otsus tähestiku vahetamiseks tehti 19. mail 1938. Latiniseerimine kuulutati Rumeenia kodanlaste tööks, mis tegi moldaavia keele kohalikele moldovlastele täiesti arusaamatuks, ning asuti "puhastama" moldaavia keelt rumeenia mõjudest. Kirillitsale ülemineku puhul on tõenäoliselt tegemist Nõukogude Liidu keelepoliitika uue suunaga, mille jooksul viidi 1930. aastatel mitmed keeled üle kirillitsale, kuigi ka Moldaavias olid kirillitsa tähestikul kahtlemata olemas toetajad, kes muutust tervitasid.[5][6]
Puhastusejärgse Moldaavia ANSV viimasel kahel aastal võttis uus juhtkond muudatusi ette väga ettevaatlikult. Laias plaanis jätkas Moldaavia juhtkond kohaliku moldaavia kultuuri väljaarendamist, laveerides uue moldaavia kultuuri loomise ja rumeenia mõjude aktsepteerimise vahel, vältides mõlemat äärmust.[6] Laias plaanis ei muutunud ka Moldaavia ANSV piirid, kuigi 1939. aasta detsembris liideti MANSV külge veel Holma küla, mis suurendas MANSV pindala 47,3 ruutkilomeetri võrra.[1] Pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist algas Moldaavia ANSV-s varjatud ettevalmistamine Bessaraabia ühendamiseks ning juba 1940. aasta veebruarist on säilinud dokumente, mis kirjeldavad kavatsust eraldada Moldaavia Ukraina NSV küljest.[5]
26. juunil 1940 esitas Nõukogude Liit Rumeeniale ultimaatumi, nõudes Rumeenialt Bessaraabiat ning Põhja-Bukoviinat 24 tunni jooksul. Bessaraabia liidendamist nõuti alusel, et piirkonnas moodustavad enamuse ukrainlased, samas kui Bukoviinat nõuti "kompensatsiooniks Bessaraabia illegaalse okupeerimise eest". Seega moldaavia rahvuse ühendamisest ultimaatumis juttu ei olnud. 28. juunil nõustus Rumeenia kuningas Carol II Nõukogude Liidu tingimustega. Lisaks nõutud aladele okupeeris Nõukogude Liit veel Hertsa. Kuna piiride märkimisel kasutatud jäme punane pliiats[7] jättis piiril mitu kilomeetrit vaidlusaluseks, kasutasid Nõukogude väed segadust ära võimalikult laia ala okupeerimiseks.[2][5]
Rumeenia vägede lahkumine Bessaraabiast meenutas pigem rindel taandumist kui süsteemset lahkumist. Rumeenia sõjaväelased tegid enne taandumist kohalikele Nõukogude võimu toetajatele ja etnilistele juutidele elu võimalikult keeruliseks. Pärast Punaarmee saabumist algasid Bessaraabas Nõukogude repressioonid. Kohapeale jäänud Rumeenia sõjaväelased, endised Sfatul Țării liikmed, aga ka tavalised moldovlased langesid repressioonide ohvriks. Eri hinnangutel võib rääkida kuni 90 000 represseeritust.[5]
Okupeeritud Bukoviina jäi Ukraina NSV koosseisu, samas kui Bessaraabia jagati Ukraina ja Moldaavia alade vahel ära. Bessaraabia põhja- ja lõunapoolsed osad liideti Ukrainaga. Moldaavia ANSV Rahvakomissaride Nõukogu palus 10. juulil liita Moldaavia ANSV-ga Bessaraabia keskosa ja moodustada ühendatud Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu kiitis palve heaks ning 2. augustil 1940 likvideeriti Moldaavia Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, jagades autonoomse liiduvabariigi kaheks: idaosa ja suurem osa autonoomsest vabariigist liideti taas Ukraina NSV koosseisu Odessa oblasti külge, samas kui läänepoolne Dnestri jõega piirnev osa liideti samal päeval Nõukogude liiduvabariigiks kuulutatud Moldaavia Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi koosseisu.[2][8]
Kuna Moldaavia ANSV-s tulid võimule moldovistid, kes eelistasid rõhutada unikaalse moldaavia kultuuri omapärasid, tekkis Nõukogude Moldaavia võimudel võimalus luua selle kultuuri põhitõed. Moldovlastele viidati kui omaette rahvale, kes olid maailma ajaloos väga vähe tähelepanu saanud, kelle kultuur oli siiani välja arendamata, keel talupoeglik (puudusid näiteks poliitilised väljendid), grammatika ühildamata ning Moldova ajalooline kultuur läbi tema ajaloo alla surutud rumeenlaste ja Vene tsaarivõimu poolt. Moldovlasi tutvustati kui ühte rahvast, kes elab mõlemal pool Dnestri kaldaid. Kui vasakkalda moldovlastel tekkis Nõukogude võimu all võimalus oma kultuuri üles ehitada, siis paremkalda moldovlased väideti jätkuvalt olevat Rumeenia rõhumise all, kus nende kultuuri alla surutakse ja rumeenistada proovitakse. Algusest peale kuulutati Moldaavia ANSV sihiks taastada Nõukogude võim Bessaraabias. Siiski ei eitanud Moldaavia eliit moldova rahva lähedust Rumeeniaga. Vladimir Dembo kirjeldas näiteks moldovlaste vahe olevat klassis: moldovlased on peamiselt talupojad, samas kui rumeenlased on suures osas domineeriv aadlikiht.[5][6]
1926. aasta detsembris rajati Moldaavia Teaduskomitee (MTK), mille sihiks määrati uurida Moldaavia rahva ja piirkonna kultuuri ja jagada avastusi maailmaga. Teaduskomitee sai eelkäijaks Moldaavia Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Teaduste Akadeemiale ja mängis esialgu suurt rolli moldaavia keele ja kultuuri väljaarendamisel. 1928. aastal rajati Moldaavia kirjanike liit Octombrie ('oktoober'), mis pidi "tootma" moldaaviakeelseid kirjandusteoseid. Samuti oli Plugarul Roşu (1930. aastast uue nimega Moldova Socialistă ('sotsialistlik Moldova')) tiraaž 8000 eksemplari. Asutati eraldi raamatukogusid moldovlaste jaoks ja toimusid massilised poliitkirjanduse kooslugemised.[5] 1933. aastal avati Moldaavia Riiklik Teater.[6]
Moldaavia ANSV põlismaistamise üks fookusi oli ka naiste harimine ning avalikku ellu toomine. 1926. aasta rahvaloenduse järgi oli 61% naistest kirjaoskamatud, eriti halb oli olukord etniliste moldova naiste seas, kus lugeda oskas vaid 10%. See tegi võimudele keeruliseks marksismi võidukäiku kohalikele selgitada, mis andis tunda, kui just naised kollektiviseerimise vastu võitlesid. Ka oli väike naiste osakaal parteis – 1925. aastal oli neid MANSV parteis 8%, esimese viisaastaku lõpuks 1931. aastal 13%, aga 1937. aastaks pärast puhastusi oli naiste protsent langenud alla 1925. aasta oma. Enamik silmapaistvaid naisi MANSV-s saavutas oma edu juhtkonnas olevate abikaasade toel.[5]
Esmase moldova keele grammatika rajas esimene Moldaavia ANSV hariduskomissar Gabriel Buciușcanu 1925. aastal, kuid tegemist oli sisuliselt sama grammatikaga, mis oli kasutusel Rumeenia keeles, välja arvatud fakt, et moldova keel kasutas edasi ajaloolist kirillitsa tähestikku. Seetõttu korjati Buciușcanu variant kiiresti käibelt.[5] Vene keeleteadlane Maksim Sergijevski tegi Moldaavia ANSV eri piirkondadesse kokku neli retke ja märkis üles kaks erinevat murret. Vasakkaldal räägiti nii Moldovale omast bessaraabia dialekti kui ka ainult vasakkaldale omast Transnistria dialekti. Järgmine hariduskomissar Pavel Chior leidis moldaavia keele arendamisel asjalikum olevat eelistada bessaraabia murret, sest sellega oleks suurem ühisosa mõlema kalda moldovlastel.[5]
Leonid Madan hakkas moldaavia keele grammatikat koostama 1920. aastate alguses juba enne Nõukogude otsust, et moldovlasi käsitletakse rumeenlastest erineva rahvana. 1924. aastal valmis Madani moldaavia keele mustand. 1926. aasta juulis ja augustis kutsuti moldaavia keele õpetajad Baltasse suvekursustele, kus neid hariti moldaavia ja rumeenia keelte erinevuses. Sama aasta novembris korraldas Moldaavia ANSV Hariduse Rahvakomissariaat Plugarul Roşu lehekülgedel avaliku arutelu, kuidas veel moldaavia grammatikat parandada. Debati ja MTK täienduste baasil rajati grammatikast uus versioon, mis sai 1927. aastal Baltal järjekordsel suvekursusel palju tähelepanu. Kursuse lõpuks otsustas Moldaavia Teaduskomitee avaldada ametlikud juhised moldaavia keele grammatika kohta. Madani täielik "Moldaavia grammatika" ilmus 1929. aastal Tiraspolis. Tegemist on kogu Moldova ajaloo kõige radikaalsema katsega luua oma keelt. Peamiselt baseerus grammatika Bessaraabia ja vasakkalda kohalikel murretel. Madan väitis moldaavia keele olevat tekkinud ladina ja daakia keele segunemisel, kuid oma mõju olid tema sõnul keelele jätnud mitmed rahvad, sealhulgas avaarid, tatarlased, poolakad ning venelased. Madan vähendas võimalikult palju nii rumeenia kui ka vene keele mõju moldaavia keeles ja kuulutas uue moldaavia keele vabaks võõrkeelte rõhumise alt.[5]
Lisaks grammatikale toimus 1920. aastatel keele kategoriseerimine ja laiendamine. Madan andis välja vanasõnade ja rahvalaulude kogumiku. 1929–1930 rajas MTK lingvistika osakond üle 7500 uudissõna ajaloo, bioloogia, keemia, poliitika ja geograafia valdkonnas. Kuigi palju oli laensõnu vene keelest, olid need kohalikele talupoegadele üldjuhul tuntud sõnad ja tihtipeale tuttavamad kui rumeenia laenud prantsuse keelest.[5]
Latiniseerimise ajajärgul tõmmati 1920. aastate saavutused tagasi. Madani grammatika korjati käibelt ja tema nimi seondus regioonis madanismina tehiskultuuri rajamisega. Samuti süüdistati Madani moldaavia keelele kasulike vene-ukraina mõjude piiramisel. Siiani rumanofiiliaga seotud olnud ladina tähestik sai 1932. aastal ametlikuks tähestikus, samuti laenati rumeenia keelest uudissõnu. Moldaavia keele põhi liikus Bessaraabia kohalikult murdelt ära kogu Moldova piirkonna murdele. 1930. aastate moldaavia keelt eristas rumeenia keelest väga vähe peale erineva ametliku nime. Madani 1932. aasta "Moldaavia keele grammatika" on sisuliselt rumeenia keel, kust olid eemaldatud kõik 1920. aastate keeleuuendused. Lisaks Leninile ja Stalinile võis raamatust leida ka rumeenia kirjanike teoseid, mis tol perioodil muutus tavaliseks.[5]
1938. aastal uuesti kirillitsale üle viidud moldaavia keeles puudusid 1920. aastate omalooming ja keelearendus. Sarnaselt eelmiste suunamuudatustega tegi uus juhtkond moldaavia keele uuele tähestikule üleviimisel järjekordse suurpuhastuse: otsiti välja moldaavia keelt "solkinud" sõnad ja asuti neid riigistruktuuridest välja juurima. 1938. aasta moldaavia keele peamiseks väljaarendajaks kujunes Ivan Ciobanu, kes mõistis hukka "kohaliku talupojakeele" moldaavia keele standardina ja juhtis uue moldaavia grammatika väljaarendamist, mis oli sisuliselt lihtsalt kirillitsas kirjutatud rumeenia keel. 1938. aastal kasutusele võetud moldaavia keelt nähakse enamasti kompromissina moldoviseerijate ja latiniseerijate vahel ja see standard sai aluseks moldaavia keelele ka Moldaavia NSV-s.[5][6]
Erinevalt tavalisest Nõukogude poliitikast ei keskendunud MANSV juhtkond mitte vabariigi industrialiseerimisele, vaid pigem põllumajandusele. 1920. aastate partei kohtumistel otsustati haridusasutuste loomisel keskenduda põllumajanduskoolidele, sest enamik etnilistest moldovlastest elas maal.[6] Samuti toetas põllumajanduse edendamist Moldaavia geograafia – 88% Moldaaviast oli haritav. Moldaavia põldudel olid kõige levinumad kultuurid mais (31,4%), nisu (31,3%), rukis (21,6%) ja päevalill (6,4%). Võrreldes ülejäänud Ukrainaga oli Moldaavia põllumaa tasakaalustatum: puudusid nii väga väiksed kui ka väga suured põllud. Sellele lisaks oli Moldaavias levinud taimekasvatus ja viinamarjakasvatus. 1926. aastal kasvatati 13 700 hektaril viinamarju ja 9300 hektaril muid kultuurtaimi.[9]
Sellegipoolest arendati ANSV piires teatud määral ka tööstust, sealhulgas kergetööstust ja elektrijaamu. Siiski oli 83% Moldaavia tööstusest seotud põllumajandusega: 63,1% tööstusest tegeles otse või kaude nisujahu valmistamisega, 16,6% toiduõli tootmisega ning 3,3% veinitootmise, tubaka valmistamise ja puuviljade kuivatamisega. Metalli- ja nahatööstuse osakaal Moldaavias oli 4,6%. Paljud Moldaavia elanikud töötasid ka käsitöölistena, eriti NEP-i ajastul. Töökohad jagunesid enamjaolt rahvuse baasil: moldovlased ja kohalikud ukrainlased elasid ja töötasid maal, samas kui linnas ja tööstuses töötasid peamiselt venelased, uusasunikest ukrainlased, juudid ja sakslased.[6][9]
Üldiselt olid Moldaavia elanikud ülejäänud Ukrainaga võrreldes vaesemad, keskmiselt oli Moldaavias perekonnal üks kariloom vähem kui Ukrainas. Ka tootlus oli madal ja ei mänginud Ukraina NSV jaoks olulist rolli. Moldaavia eelarve oli üks Ukraina väiksemaid ja jäi suure osa ajast defitsiiti, mistõttu pidi Ukraina Moldaaviat oma eelarvest toetama. 1925–1926 oli Moldaavia eelarve 2,5 miljonit rubla.[9]
Nõukogude Liidus ja seega ka Moldaavias viidi läbi kolm rahvaloendust, neist esimene 1926., teine 1937. ja kolmas 1939. aastal. 1926–1936 avaldati Moldaavia kohta ka hinnangulist statistikat, kuid sealsed arvutused ei suutnud jälgida tegelikke rahvaarvu muutusi ning hindasid rahvakasvu oluliselt suuremaks, kui see tegelikult oli. Hinnangutes öeldi juba 1930. aastal Moldaavia rahvaarv olevat üle 600 000 elaniku. Kuigi ametlikult hinnati 1935. aastal elanike arvuks 615 500 inimest, väitis sellega kaasnenud salajane hinnang kohalike arvu olevat 547 900. Suur erinevus tulenes tõenäoliselt kollektiviseerimise mõjust ja näljahädast.[1]
1926. aasta rahvaloendusel 17. detsembril registreeriti Moldaavia ANSV-s 572 339 elanikku. Moldovlasi oli 172 419 (30,1%), ukrainlasi 277 515 (48,5%), venelasi 48 868 (8,5%), juute 48 564 (8,5%), sakslasi 10 739 (1,9%) ja ülejäänud rahvusvähemusi (poolakad, bulgaarlased jt) 2,5% ANSV elanikest. Rahvaloendusel määrati identiteet inimese enese hinnangu järgi: kui moldovlaseks pidas rahvaloendusel end 172 419 inimest, siis moldaavia keelt emakeelena kõnelejaid oli 170 263 ja mõlemad kriteeriumid täitsid 168 432 elanikku.[1] Moldaavia asustustihedus oli 68 inimest ruutkilomeetri kohta, kuid piirkonniti oli rahvastikutihedus väga erinev. Üle 95% moldovlastest, sakslastest, bulgaarlastest ja romadest ning 89,4% ukrainlastest elas maal. Linnaelanikke oli Moldaavias 13%. 39,3% venelastest ja 51,7% juutidest elas linnas.[1]
Oodatust viletsamate tulemuste tõttu vigaseks kuulutatud rahvaloenduse – 1937. aasta 6. jaanuaril korraldatud Nõukogude rahvaloenduse – infole pääsesid teadlased ligi alles 1980. aastatel. Selle järgi elas Moldaavias 565 994 elanikku, neist 470 828 maal. Sellele lisaks teenis Moldaavia aladel Punaarmees 1785 sõdurit ja karistusasutustes 1616 isikut. Vabariigi etniline koosseis pole teada, aga kogu Nõukogude Liidus oli moldovlaste arv 223 850, millest Ukrainas elas 221 831. Eeldades, et moldovlaste osakaal Ukraina ja Moldaavia vahel püsis enam-vähem sama, elas 1937. aasta andmetel Moldaavias umbes 148 000 moldovlast.[1]
17. jaanuaril 1939 toimus Moldaavias viimane ANSV rahvaloendus. Loenduse järgi elas Moldaavias 599 156 elanikku, kellest 475 144 maal ja 124 012 linnas. Moldovlasi oli 170 982 ning nad moodustasid 28,5% elanikkonnast, samas kui ukrainlasi oli 303 825 ja nad moodustasid territooriumil 50,7%-lise rahvusenamuse. Venelasi oli 61 278 (10,2%), juute 37 037 (6,2%), sakslasi 11 947 (2%), bulgaarlasi 7355 (1,2%) ja muid rahvusvähemusi veel 1,2%. Emakeeleks pidasid moldaavia keelt 164 081 elanikku, st moldaavia keel ei olnud kõigi moldovlaste emakeel. Samas olid vene ja jidiši keel oma rahvaarvust suurema kõnelejaskonnaga – vene keelt rääkis emakeelena 88 725 elanikku (14,8%), jidiši keelt 23 788 elanikku (4%). On raske seletada rahvastiku märgatavat kasvu võrreldes 1937. aasta rahvaloendusega, sest seda ei kata tollane sündimus ja rahvaloendused ei arvesta ka represseeritud inimeste arvu, mida arvatakse olevat kuni 75 000 elanikku.[1]
| Rahvus | Rahvaloendused[1] | Hinnang[5] | |||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| 1926 | 1939 | 1936 | |||||
| Rahvaarv | Osakaal, % | Rahvaarv | Osakaal, % | Rahvaarv | Osakaal, % | ||
| Moldovlased | 172 419 | 30,13 | 170 982 | 28,54 | 184 046 | 31,6 | |
| Ukrainlased | 277 515 | 48,49 | 303 825 | 50,71 | 265 193 | 45,5 | |
| Venelased | 48 868 | 8,54 | 61 278 | 10,23 | 56 592 | 9,7 | |
| Juudid | 48 564 | 8,48 | 37 035 | 6,18 | 45 620 | 7,8 | |
| Sakslased | 10 739 | 1,88 | 11 947 | 1,99 | 12 711 | 2,2 | |
| Bulgaarlased | 6026 | 1,05 | 7355 | 1,23 | –––––––– | ––––––– | |
| Poolakad | 4853 | 0,85 | 3390 | 0,57 | 4450 | 0,8 | |
| Romad | 918 | 0,16 | –––––––– | ––––––– | –––––––– | ––––––– | |
| Rumeenlased | 137 | 0,02 | –––––––– | ––––––– | –––––––– | ––––––– | |
| Muu | 2055 | 0,4 | 1455 | 0,24 | 13 526 | 2,4 | |
| KOKKU | 572 114 | 100% | 599 156 | 100% | 582 138 | 100% | |
Hoolimata Tšubari lubadusest, et moldovlased on autonoomses piirkonnas napis enamuses (58%), moodustas väidetav enamusrahvus Moldaavia Autonoomses Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis vaid kolmandiku rahvast. Tõenäoliselt ei valetanud Tšubar siiski teadlikult, vaid kasutas oma kõnes 1924. aastal kogutud piiratud teavet – regioonis puudusid usaldusväärsed rahvaloenduse tulemused. Olukorra tegi hullemaks veel kaks kuud hiljem ette võetud MANSV laiendamine, kus vabariigile lisatud uued alad olid enamuses ukrainakeelsed. Moldaavia ANSV pindala suurenes 23,7% ja rahvaarv umbes 153 000 elaniku võrra, kuid moldovlaste osakaal vabariigis vähenes 30%-ni.[1][6]
Moldovlased moodustasid enamuse Dubăsari (67%) ja Slobozia rajoonides (64,7%). Grigoriopoli rajoonis olid moldovlased arvukaim rahvus (45,7%). Venelased moodustasid suurima rahvuse Tiraspolis (32,7%). Ülejäänud rajoonides olid enamuses ukrainlased. Ukrainlased moodustasid enamuse nii linnades kui ka maal. Moldaavia esimeses pealinnas Baltas moodustasid enamuse juudid. Mõlemas pealinnas oli moldovlasi tühine arv: Baltas 369 moldovlast (1,6%) ja Tiraspolis 301 moldovlast (1,4%).[1]
Moldaavia haldusüksuse rajamisest peale toimus piirkonnas pidev väljaränne. 1925–1927 kolisid Moldaaviast välja 18 000 elanikku, 1927–1929 lahkus üle 10 000 elaniku. Suurem osa lahkujatest kolis Nõukogude Liitu ning kõige sagedasemad lahkujad olid juudid ja sakslased. Samas toimus väikesearvuline, aga pidev legaalne migratsioon ka välismaale. Näiteks asus 1927. aastal välismaale elama 65 kohalikku. Suuremamahuliselt toimus üle Dnestri jõe ka illegaalne migratsioon. Peamiselt pageti Nõukogude Liidust Rumeeniasse, aga liikumine toimus mõlemat pidi. Eriti massiliseks muutus Rumeeniasse pagemine 1932–1933 näljahäda ja kollektiviseerimise ajal, mil Rumeeniasse põgenes ajakirjanduse hinnangul kokku umbes 20 000 isikut.[1]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
.png)
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
