From Wikipedia, the free encyclopedia
Koonduslaager (saksa keeles Konzentrationslager) on kinnipidamiskoht suure hulga isikute (eriti sõjaliste vastaste) isoleerimiseks ja/või hävitamiseks juhul, kui neid ei ole võimalik mahutada tavapärastesse vangilaagritesse.
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2017) |
See artikkel vajab ajakohastamist. (Oktoober 2017) |
Koonduslaagrid leiutati Suurbritannias 19. ja 20. sajandi vahetusel. Esimesena kasutati neid Buuri sõja ajal.
Teistes riikides olid 20. sajandil veel eriliigilised interneeritute laagrid ja eraldi sõjavangide laagrid.
Koonduslaagreid kasutati võimuvõitluse vahendina Nõukogude Venemaal ja Nõukogude Liidus, hiljem reorganiseeriti need siseministeeriumile allunud kinnipidamisasutusteks, osa ka suleti.
Nõukogude Liidus ja Saksamaal jagunesid koonduslaagrid peamiselt kaheks: töölaagriteks ja hävituslaagriteks[küsitav] ( surmalaagriteks).
Natsionaalsotsialistliku Saksamaa kõigi laagrite kohta kasutatakse vahel nimetust "koonduslaager" (saksa keeles Konzentrationslager, lühend KZ või KL). Tegelikult koosnes laagrite süsteem eri liiki laagritest. Nii oli tollal ametlikult tegemist ka nn kasvatus- ja/või töölaagritega. Kuni 1940. aastani oli koonduslaagreid 20 ringis.
Natsionaalsotsialistliku Saksamaa laagritesüsteem sai arvatavasti alguse SA poolt käibele võetud üksikutest laagritest, nagu Dachau, Oranienburgi ja Esterwegeni laager, kuhu paigutati esmalt natsionaalsotsialistliku režiimi poliitilisi vastaseid, režiimikriitilisi haritlasi, kommuniste, aga ka nn isiklikke vaenlasi (näiteks Berghofi pottsepp jpt).
Arvatakse, et vangilaagrite süsteemi rajamisel oli eeskujuks Lenini rajatud vanglavõrgustik Venemaal. [1]
Natsionaalsotsialistliku Saksamaa laagrite süsteem jagatakse tinglikult kolme perioodi:[viide?]
21. juunil 1943 andis Reichsführer-SS Heinrich Himmler korralduse luua sõjalis-tööstuslikeks vajadusteks Eestis ja Riias laagrid ning transportida sinna juute Ostlandi getodest.
Saksa okupatsiooni ajal moodustati 1943. aastal Allgemeine SS-ile alluv KZ Vaivara Vaivara piirkonnas, mille ülem oli SS-Hauptsturmführer Hans Aumeier. Vaivara ühes harulaagritega allus SS-i Majanduse ja Halduse Peaametile.
Pealaagrile Vaivaras allusid välilaagrid kogu Eestis. Vaivaras oli kaks laagrit: üks Vaivara raudteejaama lähedal, teine viie kilomeetri kaugusel raudteejaamast, bensiinivabriku lähedal.
Ajaloolaste Toomas Hiio ja Meelis Maripuu andmetel toodi 1943. aasta sügisel Eestisse umbes 10 000 juuti Kaunase ja Vilniuse getost, mõnedel andmetel ka Riiast ja Bystritzast Transilvaaniast. Juudid koondati Vaivara koonduslaagrisse, kust nad saadeti edasi harulaagritesse, mis toimisid nn töölaagritena.
Vaivara koonduslaagrite võrgustik koosnes järgmistest laagritest: Auvere, Aseri, Ilinurme, Ereda, Goldfields (Kohtlas), Hungerburg (Narva-Jõesuus), Vaivara (nii raudteejaama kui utmisvabriku juures olevad laagrid), Viivikonna, Jõhvi, Lagedi (kaks transpordi-vahelaagrit), Narva, Sonda, Soski, Putki, Kunda, Kuremäe, Kiviõli, Klooga (harulaagrid Laokülas ja Paldiskis), Kukruse, Petseri ja Kudupe (Põhja-Lätis). Kiviõli laager kuulus teadaolevalt suuremate hulka.[2]
|
|
|
1942. aasta suvel moodustati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD alluvuses neli suurt töö- ja kasvatuslaagrit, mis toimisid kõrvuti 14 vangimajaga maakonnakeskustes.
Loend ei ole täielik.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.