Eesti majandus on kõrge sissetulekuga[15] turumajandus Euroopa Liidu siseturul. Pärast iseseisvuse taastamist on Eesti majandusest saanud tänapäeva avatud teenindusmajandus, mille osa on arenenud tehnoloogiaettevõtteil.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2018) |
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
| Valuuta | euro (EUR) |
|---|---|
| Majandusaasta | kalendriaasta |
| Kaubandusorganisatsioonid | EL, WTO, OECD jm |
| Statistika | |
| SKT | 27,759 miljardit eurot (2018)[1] |
| SKT maailma edetabelis | 101. kohal (2018) |
| SKT kasv |
4,8% (2018) 3,2% (2019 hin.)[1] |
| SKT elaniku kohta | 21 053 eurot[1] |
| SKT elaniku kohta maailma edetabelis | 37. kohal (2018) |
| SKT jaotus sektorite järgi |
|
| Inflatsioon | |
| Vaesuses elavate inimeste hulk |
22,6% suhtelises vaesuses (2017)[3] 3,4% absoluutses vaesuses[3] |
| Inimarengu indeks | 0,871 (2018)[4] (30. kohal) |
| Tööjõud | 698 305 (2018)[5] |
| Tööjõu jaotus sektorite järgi |
|
| Tööpuudus | 4,2% (juuli 2019)[6] |
| Keskmine brutopalk (aritmeetiline) | 1455 eurot (detsember 2018) |
| Keskmine netopalk (aritmeetiline) | 1193 (detsember 2018) |
| Välismajandus | |
| Eksport |
 14,4 mld eurot (2018)[7] |
| Ekspordiartiklid |
elektrimasinad ja -seadmed (22%) puit ja puittooted (10%) põllumajandussaadused ja toidukaubad (9%) mitmesugused tööstustooted (9%)[8] |
| Peamised ekspordipartnerid |
 Rootsi (18%) Soome (16%) Läti (8%)[8] |
| Import |
16,2 mld eurot (2016. aastal)[7] |
| Impordiartiklid |
elektrimasinad ja -seadmed (18%) transpordivahendid (11%) põllumajandussaadused ja toidukaubad (11%)[8] |
| Peamised impordipartnerid |
Soome (13%) Saksamaa (11%) Leedu (9%)[8] |
| Jooksevkonto | 730 miljonit eurot (2017 hin.)[9] |
| Välisvõlg kokku | 2,02 mld eurot (2017. aastal)[10] |
| Rahandus | |
| Tulu | 8,15 mld eurot (2017. aastal)[11] |
| Kulu | 8,56 mld eurot (2017. aastal)[11] |
| Riigireiting | |
Varasemail aegadel oli Eesti majanduses võtmetähtsusega põllumajandus; tootmine oli vähene. Eesti kuulub Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD). Majandusvabaduse indeksi järgi on Eesti maailmas kuuendal ja EL-is esimesel kohal.[16]
2017. aastast avaldab Statistikaamet sisemajanduse kogutoodangu näitajaid neli korda aastas kaks kuud pärast kvartali lõppu. Kiirhinnanguid enam ei anta, avaldatakse üksnes täpsustatud hinnanguid. Seda seetõttu, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 549/2013 ette nähtud andmeedastusprogrammi kasutuselevõtuga lühenesid edastustähtajad. Kiirhinnangu ja täpsustatud hinnangu avaldamise vahele oleks jäänud vaid kaks nädalat.[17]
2017. aasta III kvartalis oli SKT jooksevhindades 5,8 miljardit eurot. Sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKT oli suurenenud võrreldes eelnenud kvartaliga 0,3% ning 2016. aasta II kvartaliga 4,2%.[18]
SKT kasvu panustas enim ehitus, mis oli teist aastat kolmandas kvartalis kasvanud kõige kiiremini. Kasvu pidurdas enim lisandväärtuse vähenemine energeetikas.[18]
| 2017. a
I kvartal |
II kvartal | III kvartal | IV kvartal | |
|---|---|---|---|---|
| Sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeerimata SKT jooksevhindades (mld eurot) | 5,406 | 5,961 | 5,959 | 6,288 |
| SKT aheldatud väärtuse muutus võrreldes eelmise perioodiga (%) | –6,6 | 10,3 | –0,03 | 5,5 |
| Sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKT jooksevhindades (mld eurot) | 5,736 | 5,858 | 5,934 | 6,075 |
| SKT aheldatud väärtuse muutus võrreldes eelmise perioodiga (%) | 2,5 | 2,1 | 1,3 | 2,4 |
| 2018. a
I kvartal |
II kvartal | III kvartal | IV kvartal | |
| Sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeerimata SKT jooksevhindades (mld eurot) | 5,825 | 6,451 | 6,517 | 6,862 |
| SKT aheldatud väärtuse muutus võrreldes eelmise perioodiga (%) | –7,4 | 10,7 | 1,0 | 5,3 |
| Sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKT jooksevhindades (mld eurot) | 6,183 | 6,339 | 6,490 | 6,629 |
| SKT aheldatud väärtuse muutus võrreldes eelmise perioodiga (%) | 1,8 | 2,5 | 2,4 | 2,1 |
2016. aastal oli Eesti SKT jooksevhindades 21,1 miljardit eurot[19]. 2016 aastat iseloomustab SKT aeglane, kuid stabiilne kasv, mis jäi küll alla EL-i keskmisest. SKT suurenemisse panustas enamik tegevusalasid.[8] SKT elaniku kohta oli 16 035 eurot.[8].
Värskeimad andmed SKT jaotusest maakondade järgi on leitavad 2015. aasta kohta, kuid neid andmed pole 2017. aasta novembriks veel korrigeeritud. Kogu Eesti SKT-d jooksevhindades on korrigeeritud ja 2015. aastal oli see 20,35 miljardit eurot. Kõige suurem SKT osatähtsus Eesti SKT-st oli Harjumaal (63%), sh Tallinnal (53%). Maakondadest oli teisel kohal Tartumaa (10%) ja linnadest Tartu (8%). Kõige väiksem oli Hiiumaa (0,4%) ja Põlvamaa (0,9%) SKT osatähtsus Eesti SKT-st.[19]
Eesti keskmine SKT elaniku kohta oli 2015. aastal 15 478 eurot. Maakonnist oli suurim SKT elaniku kohta Harjumaal (143% Eesti keskmisest) ja linnadest Tallinnal (167% Eesti keskmisest). Kõigis ülejäänud maakonnis jäi SKT elaniku kohta alla Eesti keskmise. Kui välja arvata Tartu linn (112% Eesti keskmisest), oli ka ülejäänud linnade SKT elaniku kohta alla keskmise.[19]
| 1995 | 1996 | 1997 | 1998 | 1999 | 2000 | 2001 | 2002 | 2003 | 2004 | 2005 | |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| SKT jooksevhindades (mld eurot) | 2,78 | 3,65 | 4,49 | 5,0 | 5,38 | 6,17 | 6,98 | 7,77 | 8,71 | 9,71 | 11,26 |
| SKT aheldatud väärtuse muutus võrreldes eelmise perioodiga (%) | ... | 5,3 | 11,8 | 4,1 | –0,9 | 10,6 | 6,3 | 6,1 | 7,4 | 6,3 | 9,4 |
| SKT elaniku kohta | 1 934 | 2 578 | 3 212 | 3 643 | 3 869 | 4 417 | 5 026 | 5 636 | 6 354 | 7 125 | 8 313 |
| 2006 | 2007 | 2008 | 2009 | 2010 | 2011 | 2012 | 2013 | 2014 | 2015 | 2016 | |
| SKT jooksevhindades (mld eurot) | 13,52 | 16,25 | 16,52 | 14,15 | 14,72 | 16,67 | 17,93 | 18,93 | 19,77 | 20,35 | 21,1 |
| SKT aheldatud väärtuse muutus võrreldes eelmise perioodiga (%) | 10,5 | 7,2 | –5,0 | –14,2 | 1,7 | 7,5 | 4,3 | 2,0 | 2,8 | 2,1 | 3,5 |
| SKT elaniku kohta | 10 040 | 12 118 | 12 353 | 10 600 | 11 053 | 12 556 | 13 559 | 14 364 | 15 261 | 15 710 | 16 479 |
| 2017 | 2018 | 2019 | 2020 | 2021 | 2022 | 2023 | 2024 | 2025 | 2026 | 2027 | |
| SKT jooksevhindades (mld eurot) | 23,6 | 25,7 | ... | ... | ... | ... | ... | ... | ... | ... | ... |
| SKT aheldatud väärtuse muutus võrreldes eelmise perioodiga (%) | 4,7 | 3,9 | ... | ... | ... | ... | ... | ... | ... | ... | ... |
| SKT elaniku kohta | 17 926 | 19 450 | ... | ... | ... | ... | ... | ... | ... | ... | ... |
Töötus ja tööhõive
2017. aasta III kvartalis oli 15–74-aastaste isikute töötuse määr 5,2% ja tööhõive määr 68%.[22] Eesti on täitnud Euroopa 2020 tööhõivestrateegia eesmärgi, et 20–64-aastaseist töötab vähemalt 75%.[8]
| I kvartal | II kvartal | III kvartal | IV kvartal | |
|---|---|---|---|---|
| Töötuse määr (%) | 5,6 | 7,0 | 5,2 | 5,3 |
| Tööhõive määr (%) | 66,3 | 66,9 | 68,3 | 68,4 |
2016. aastal oli töötuse määr 6,8% [23]. Pikaajaliste töötute arv on viimastel aastatel pidevalt langenud ja töötute meeste arv on suurem töötute naiste arvust. 2016. aastal oli kõrgharidusega töötuid üle kolme korra vähem kui põhiharidusega töötuid.[8]
2016. aasta ei toonud tööturule suuri muutusi. Tööhõive määr oli 66%. 15–74-aastaste hõivatute määr on olnud 2011. aastast kasvutrendis, kuid vanuserühmiti on trendid erinevad. Tööturule lisandus 2016. aastal 4000 uut tööealist hõivatut ja kokku oli tööturul 644 600 hõivatut, kellest 32 400 ehk 5% olid vähemalt 65-aastased. 1996. aastal oli vähemalt 65-aastasi hõivatuid ligi kaks ja pool korda vähem. Kõrgharidusega 15–74-aastaste hõivemäär oli 2016. aastal 78%, kesk- ja kutseharidusega 68% ja põhiharidusega vaid 36%.[8]
Tööturul mitteaktiivsete arv on viimaste aastate madalpunktis. 2016. aastal oli tööturult eemal 290 800 tööealist inimest, mis on 41 100 võrra vähem kui 2011. aastal. 60–74-aastaseid oli 2016. aastal mitteaktiivsete hulgas 44% ja 20–29-aastasi 15%. Hoolitsemisvajaduse tõttu mitteaktiivsete meeste arv oli suurem naiste omast. 2016. aastal olid vastavad näitajad 2500 ja 12 500. Ka haiguse tõttu oli 2016. aastal tööturult eemal rohkem naisi kui mehi, kuid erinevus ei olnud nii suur (vastavalt 31 900 naist ja 28 400 meest). Õpingute tõttu jäi tööturult eemale enam-vähem sama palju mehi ja naisi (36 000). [8]
Vabad ametikohad
2017. aasta III kvartalis oli Eesti ettevõtteis, asutusis ja organisatsioonides ligi 12 700 vaba ametikohta. See näitaja on viimaste aastate suurim. 71% vabadest töökohtadest oli erasektoris. Eelmise kvartaliga võrreldes kasvas vabade ametikohtade arv 6% ja 2016. aasta III kvartaliga võrreldes 15%. Kokku oli III kvartalis üle 558 000 ametikoha.[24]
Valdkonnist oli vabade ametikohtade arv kõige suurem töötlevas tööstuses (20%), kaubanduses (15%) ja hariduses (10%). Samas on need valdkonnad ka kõige suuremad tööpakkujad. Maakonnist asus enamik vabu ametikohti Harjumaal (64%), Tartumaal (10%) ja Ida-Virumaal (5%).[24]
Töötasu
Töötasu statistikat koguvad Eestis Statistikaamet, Maksu- ja Tolliamet ning mitu uuringute agentuuri, näiteks Palgainfo Agentuur. Töötasu arvutamisel kasutatakse eri metoodikaid, mistõttu pole tihti kõik näitajad omavahel otseselt võrreldavad.
Keskmine brutokuupalk
Pikemalt artiklis Eesti keskmine palk
Eesti keskmist brutokuupalka arvutab Statistikaamet. Tasuliikidest kuulub selle alla aja- ja tükitöö tasu, puhkusetasu, mitterahaline ehk loonustasu, ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud. Keskmise brutokuupalga arvutamisel lähtutakse kassapõhisest arvestusest, mis tähendab, et näiteks detsembris teenitud töötasu, mis makstakse välja jaanuaris, kajastub detsembris, ning puhkuse eel makstud puhkusetasu kajastub pärast puhkust. Lisaks taandatakse töötajate arv täistööajale, mis tähendab, et kaks osalise (poole) tööajaga töötajat loetakse üheks töötajaks.[25]
Statistikaameti avaldatud keskmine brutokuupalk on teoreetiline väärtus. Keskmist või sellest väiksemat töötasu saab umbes 65% inimestest.[26]
2017. aasta III kvartalis oli keskmine brutokuupalk 1201 eurot, mis on eelmise aasta III kvartaliga võrreldes 7,4% suurem. Brutokuupalga aastakasv on kiirenenud teist kvartalit järjest. Eelmiste kvartalitega võrreldes langes keskmine brutokuupalk peamiselt ebaregulaarsete preemiate ja lisatasude vähenemise tõttu 3,3%.[27]
Brutokuupalk oli 2017. aasta III kvartalis tegevusalade lõikes suurim info ja side tegevusalal ning finants- ja kindlustustegevuses (vastavalt 2109 ja 1914 eurot) ja maakondade lõikes Harju ja Tartu maakondades (vastavalt 1337 ja 1199 eurot).[27]
Keskmine brutotunnipalk oli 2017. aasta III kvartalis 7,22 eurot.[27]
| I kvartal | II kvartal | III kvartal | IV kvartal |
|---|---|---|---|
| 1153 | 1242 | 1201 | 1271 |
Kogu 2016. aasta oli keskmine brutokuupalk 1146 eurot, mis oli 7,6% suurem kui 2015. aasta keskmine brutokuupalk.[8]
Kõige suurem oli keskmine brutokuupalk info ja side alal (1900 eurot) ning finants- ja kindlustustegevuses (1865 eurot). Kõige väiksem aga teeninduse muudes tegevustes, nt juuksuri- ja muudes iluteenustes ning tarbeesemete ja kodutarvete paranduses oli keskmine brutokuupalk (617 eurot) u kolm korda väiksem kui IT-alal.[8]
2016. aastal suurenesid palgad kõigis tegevusalades, välja arvatud mäetööstuses, kus see jäi enam-vähem samale tasemele kui eelneval aastal. Kõige kiirem oli brutokuupalga aastakasv haldus- ja abitegevuses (16,4%) ning kinnisvarategevustes (14,3%), kõige aeglasem kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses (3,7%) ning finants- ja kindlustustegevuses (4,4%). Kõige kiiremini tõusis palk I kvartalis (8,1%), kõige aeglasemalt IV kvartalis (6,9%). Eraõiguslikele isikuile kuuluvais ettevõtteis kasvas brutokuupalk kiiremini kui riigile kuuluvais asutustes (vastavalt 8,9% ja 5,2%).[8]
Reaalpalk, mis on suurenenud alates 2011. aastast, suurenes 2016. aastal 7,5%.[8]
Maakonniti oli keskmine brutokuupalk 2016. aastal kõige suurem Harju- (1271 eurot) ja Tartumaal (1149 eurot) ning kõige madalam Põlva- (864 eurot), Saare- (880 eurot) ja Jõgevamaal (884 eurot). Eelnenud aastaga võrreldes suurenes palk kõigis maakonnis, kuid kasv oli kiireim Lääne- ja Tartumaal ning aeglasim Hiiu- ja Võrumaal.[8]
Keskmine mediaanväljamakse
Eesti keskmist mediaanväljamakset arvutab Maksu- ja Tolliamet. See ei ole keskmine töötasu, vaid isiku kohta tehtud erinevad väljamaksed, mis on seotud töösuhtega. Keskmise mediaanväljamakse arvutamisel lähtutakse tekkepõhisest arvestusest, mis tähendab, et näiteks detsembris teenitud töötasu, mis makstakse välja jaanuaris, kajastub jaanuaris, ning puhkuse eel makstud puhkusetasu kajastub enne puhkust. Keskmise mediaanväljamakse puhul ei taandata töötajate arvu täistööajale, mis tähendab, et ka osalise tööajaga inimene läheb arvesse ühe töötajana. Aastase keskmise mediaanväljamakse puhul jagatakse töötaja koguaastatulu kuude arvuga, milles teeniti tulu.[25]
| I kvartal | II kvartal | III kvartal | IV kvartal |
|---|---|---|---|
| 877 | 958 | 909 | 932 |
Alampalk
- Pikemalt artiklis Alampalk Eestis
Tarbijahinnaindeks
2017. aastal muutus tarbijahinnaindeks võrreldes 2016. aastaga 3,4%, mis on viimase viie aasta suurim näitaja. Muutust mõjutas enim toidu ja mittealkohoolsete jookide kallinemine, mis moodustas tõusust kaks viiendikku. Toiduainetest kallines enim või (33%), väherasvane piim (20%) ja kartul (16%). Enim odavnes side.[28]
2016. aastal tõusis tarbijahinnaindeks 2015. aastaga võrreldes 0,1%. Enim mõjutas muutust alkohoolsete jookide 6,7% ja tubakatoodete 5,5% hinnatõus. Aastamuutusele avaldasid veel suurt mõju soojusenergia ja torugaasi odavnemine vastavalt 9,1% ja 20,1%. Toidukaupadest kallines enim puuvili ja suhkur (21%) ning odavnes väherasvane piim (10%) ja värske köögivili (7%).[8]
| Tarbijahinnaindeksi muutus, 1999–2017 (protsentides) |
|---|
| Allikas: Statistika andmebaas, vaadatud 07.11.2017 |
Eluaseme hinnaindeks
2017. aasta II kvartali eluaseme hinnaindeks kallines võrreldes 2017. aasta I kvartaliga 0,3% ja võrreldes 2016. aasta II kvartaliga 4,8%. Korterite hinnad tõusid 0,1% ja majade hinnad 0,8%.[29]
2016. aastal muutus eluaseme hinnaindeks muutus võrreldes 2015. aastaga 4,7%. Majade hind kallines rohkem kui korterite hind, mis tõusid vastavalt 5,4% ja 4,5%.[19]
2017. aasta II kvartalis oli omaniku kasutuses oleva eluaseme hinnaindeksi muutus võrreldes I kvartaliga –1,7% ja võrreldes 2016. aasta II kvartaliga 3%.[29] Omaniku kasutuses oleva eluaseme hinnaindeks muutus 2016. aastal 2015. aastaga võrreldes 3,5%. Enim kallines eluaseme soetus (5,3%). Eluaseme kapitaalremondi ja kindlustuse hinnaindeksid vähenesid vastavalt 0,4% ja 0,3%.[19]
- Pikemalt artiklis Eesti maksusüsteem
Eesti maksusüsteem koosneb riiklikest ja kohalikest maksudest.[30]
Riiklikud maksud:
- tulumaks, sotsiaalmaks, maamaks, hasartmängumaks, käibemaks, tollimaks, aktsiisid, raskeveokimaks.[30]
Kohalikud maksud:
- müügimaks, paadimaks, reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõiduki maks, loomapidamismaks, lõbustusmaks,
- parkimistasu.[30]
Riiklikud maksud laekuvad riigieelarvesse ning kohalikud maksud, osa füüsilise isiku tulumaksust ja kogu maamaks laekuvad kohalike omavalitsuste eelarvesse.[30]
Tulumaks ja maksuvaba tulu
- Pikemalt artiklis Tulumaks
Eestis on tulumaksu kinnipidamise määraks 20%.[31]
2017. aastal on maksuvaba tulu 180 eurot kuus (2160 eurot aastas). Selle rakendamiseks peab väljamakse saaja esitama tulumaksu kinnipidajale (nt tööandjale või Sotsiaalkindlustusametile) vastava avalduse.[31]
Maksuvaba tulu alates 2018. aastast
Alates 1. jaanuarist 2018 oleneb maksuvaba tulu määr kogu aasta tulude summastː
- aastatuluga kuni 14 400 eurot (1200 eurot kuus) on maksuvaba tulu määr 6000 eurot (500 eurot kuus),
- aastatuluga 14 400 eurot (1200 eurot kuus) kuni 25 200 (2100 eurot kuus) arvutatakse maksuvata tulu määr valemiga 6000 – 6000 ÷ 10 800 × (tulu summa – 14 400,
- aastatuluga üle 25 200 (2100 eurot kuus) on maksuvaba tulu määr 0 eurot.[32]
Aastatulu hulka arvestatakse:
- brutotöötasu ja muu tasu (puhkusetasu, toetus, haigushüvitis vm)
- võlaõigusliku lepingu alusel saadud teenustasu,
- ettevõtlustulu,
- kasu vara võõrandamisest,
- rendi- ja üüritulu,
- litsentsitasu,
- intress,
- dividend,
- maksustatav pension,
- toetus, stipendium, preemia, hüvitis või muu tulu.[32]
Maksuvaba tulu saab arvestada ainult ühe tööandaja juures, kuid seda võib rakendada kuupõhiselt. Kui tulumaksu kinnipidamisel ei ole maksuvaba tulu arvestatud või ei ole seda kogu aasta ulatuses ära kasutatud, saab tuludeklaratsiooni alusel enammakstud tulumaksu tagasi.[32]
| Maksuvaba tulu sõltuvus sissetuleku suurusest alates 2018. aastast |
|---|
- Pikemalt artiklis Eesti riigieelarve
Majandusharude klassifitseerimiseks kasutatakse Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatorit (EMTAK), mis on rahvusvaheliselt ühtlustatud klassifikaatori NACE Eesti rahvuslik versioon. EMTAK on oma ülesehituselt hierarhiline, jagunedes viieks tasemeks. Neli esimest taset vastavad NACE-le ning viies tase on rahvuslik, mille loomisel on arvestatud Eesti majanduse eripära ning vastavat seadusandlust.
- Pikemalt artiklites Primaarne sektor, Sekundaarne sektor, Tertsiaarne sektor, Kvaternaarne sektor ja Viies sektor
- Pikemalt artiklites Avalik sektor, Erasektor ja Kolmas sektor
- Pikemalt artiklis Eesti finants- ja kindlustustegevus, Eesti pangandus, Eesti krediidiasutuste loend
Eestis tegutsesid tegevusloa alusel 2017. aasta novembri seisuga üheksa krediidiasutust: Inbank, LHV Pank, SEB Pank, Bigbank, Coop Pank, Luminor, Swedbank, Tallinna Äripank ja Versobank.[33] 2018. aasta märtsis tühistati Versobanki tegevusluba.[34]
Lisaks neile tegutsesid 2017. aasta lõpu seisuga välisriigi krediidiasutuse filiaalidena AS Citadele banka Eesti filiaal, Danske Bank A/S Eesti filiaal, Folkefinans AS Eesti filiaal, Nordea Bank AB Eesti filiaal, OP Corporate Bank plc Eesti filiaal, Scania Finans AB Eesti filiaal, Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaal, TF Bank AB Eesti filiaal.[33]
- Pikemalt artiklis Eesti põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük, Eesti põllumajandus
Põllumajanduses töötavate inimeste arv ja põllumajanduse osatähtsus SKT-st on pärast taasiseseisvumist kiiresti vähenenud. 2017. aastal oli põllumajanduse osatähtsus SKT-st umbes 2%. Euroopa Liiduga liitumisega hakkas Eestis kehtima EL-i ühine põllumajanduspoliitika. Eesti on saanud hulgaliselt Euroopa tõukefondide investeeringuid, kuid Eesti põllumajandusele makstavad toetused on kolmandiku võrra väiksemad kui vanade liikmesriikide makstavad toetused.[35]
2016. aastal tehtud põllumajanduse struktuuriuuringu andmetel tegi Eestis 2016. aastal põllumajanduslikku tööd 38 600 inimest, kellest 25 200 oli peretööjõud ja 13 300 palgatööjõud. Kolmandik kõigist töötajatest töötas täistööajaga ja rohkem kui pool kõigist töötajatest töötas vähem kui poole tööajaga ning neile ei olnud see põhitegevus, vaid pigem lisatuluallikas. Üle poole kõigist põllumajanduslikest majapidamistest (54%) olid väiksed ehk alla 4000-eurose standardtoodanguga ja tootsid kogu põllumajandustoodangust pisut üle 1%, põhiline toodang (81%) pärines siiski suurtest majapidamistest, kus oli palgatööjõud. Keskmise suurusega majapidamised andsid kogutoodangust 18%. Eesti põllumajanduse tööjõu struktuur sarnanes Soome omaga.[36]
Taimekasvatus
2016. aastal oli kasutatavat põllumajandusmaad 10 035 km2, mis moodustab Eesti pindalast ligi viiendiku. 9943 km2 ehk 99% kasutatavast põllumajandusmaast oli põllumajanduslike majapidamiste valduses ja kõigest 92 km2 koduaedades ja põllumajanduslikes kodumajapidamistes. 2015. aastaga võrreldes suurenes kasutatava põllumajandusmaa kogupindala 1%.[8]
Kasutatavast põllumajandusmaast oli 69% põllumaa, 31% püsirohumaa ja 1% püsikultuuride pind (viljapuu- ja marjaaiad, puukoolid jm püsikultuurid). Põllumaa pind kasvas 2016. aastal eelneva aastaga võrreldes 3%.[8]
Loomakasvatus
2016. aasta lõpus oli Eestis 248 200 veist, kellest 86 100 olid piimaveised ja 27 800 ammlehmad, 265 900 siga, 90 600 lammast ja kitse ning 2,1 miljonit lindu.[8]
Piimatoodang oli 2016. aastal 783 200 tonni, mis on umbes sama suur kui 2015. aastal.[8]
Lihatoodang oli 2016. aastal 77 900 tonni, millest moodustas 55% sealiha, 25% linnuliha, 19% veiseliha ja 1% lambaliha. Elaniku kohta toodeti aastaga 59 kg liha, mis on kuue kilo võrra vähem kui eelneval aastal.[8]
Mune toodeti 2016. aastal 199 miljonit.[8]
Eesti kalanduses pole viimastel aastatel peaaegu ühegi näitaja osas esinenud suuri muutusi.[8]
2016. aastal püüti veekogudest kõige rohkem kala Läänemerest, kust pärines kogupüügist 80% (60 440 tonni). Enamik sellest püüti avamerepüügil, mille osatähtsus kogu Läänemere püügis pole alates 1992. aastast eriti muutunud. Keskmiselt tuleb Läänemere püügimahust 83% avamerepüügist ja 17% rannapüügist. Kaladest püüti enim räime ja kilu (2016. aastal vastavalt 33 768 tonni ja 23 687 tonni).[8]
Siseveekogudest püüti enim kala Peipsi järvest, Pihkva järvest ja Lämmijärvest. Sisevete kalapüügi kogumaht oli 2016. aastal 3018 tonni ja kaladest püüti enim ahvenat, koha ja latikat.[8]
Kaugpüügist saadi 2016. aastal umbes 12 000 tonni kala. Peamised piirkonnad on Atlandi ookeani kirde- ja loodeosa. Kirdeosast püüti 73% kogu ookeanipüügi mahust ehk 8744 tonni kala. Liikide poolest püüti kirdeosast kogu hariliku süvameregarneeli ehk kreveti saak, loodeosast saadi enamasti meriahvenat.[8]
Eesti vesiviljelussektoris kasvatatakse eri kalu ja vähke. Müügis on kõige suurem osakaal vikerforellil, mida müüdi 2015. aastal 559 tonni, kuid teiste kalade mahtude suurenemise ja mitme uue liigi lisandumise tõttu on selle osatähtsus viimase viie aasta jooksul vähendanud 80%-lt 70%-ni. Toidukalamarja turustati 2015. aastal 7,3 tonni. 2015. aastal müüdi kogu kaubakala toodangust 7% välismaale. Põhiliseks eksportkalaks oli angerjas, vähemal määral tuurlased.
- Pikemalt artiklis Metsandus, Eesti metsandus
Eesti maismaast moodustab mets poole. Levinumad puistud on männikud (33% puistute kogupindalast), kaasikud (30%) ja kuusikud (17%).[8]
Metsasektoris töötab Eestis 35 000 inimest, kaudselt on sellega seotud veel turismi-, spordi- ja transpordisektori töökohad.[8]
2016. aastal oli Eestis umbes 155 000 tegutsevat majandusüksust, millest üle poole olid äriühingud (62%) ja alla viiendiku füüsilisest isikust ettevõtjad (16%). Mittetulundusühinguid oli koguarvust 20%. Üle poole Eesti kõigist ettevõtetest ja üle kahe kolmandiku suurettevõtetest asub Harju maakonnas.[8]
2016. aastal suurenes viimastele aastatele omaselt osaühingute arv ja vähenes FIE-de arv. Kõige enam suurenes ettevõtete arv Harju maakonnas (umbes 3000 ettevõtte võrra), järgnesid Valga maakond (umbes 300) ja Rapla maakond (umbes 200)Kõige enam lisandus mikroettevõtjaid.[8]
Eestis tegutsevad 65 riigi ettevõtted. Euroopa Liidu liikmesriikidest ei ole siin tegutsevat tütarettevõtet ainult Portugalil ja Horvaatial. Eesti ettevõtetel on tütarettevõtteid enam kui 60 riigis, millest suurem osa asub Euroopas.[8]
2016. aastal toodeti Eestis elektrit kokku 12 teravatt-tundi, mis on 15% rohkem kui 2015. aastal. Aastases võrdluses suurenes sisetarbimine 3% ja eksport vähenes üle 12%, kuid Eestis ületab sellegipoolest toodang tarbimist ja Eesti on netoeksportiv riik.[8]
Ligi 90% Eesti elektrist toodetakse põlevkivist. Ülejäänud energia toodetakse maagaasist, vedelkütustest, puidust ja teistest taastuvatest energiaallikatest.[8]
Taastuvelektri toodang vähenes 2016. aastal eelneva aastaga võrreldes 6%. Kõige enam vähenes tuuleenergia toodang (15%). Kuni 2015. aastani oli taastuvelektri toodang aina kasvanud. Prügilates ja veepuhastusjaamades tekkival biogaasil põhinevat elektrienergiat toodeti 2016. aastal 45 GWh, mida on 10% vähem kui eelneval aastal.[8]
Põlevkivist toodetakse peale elektrienergia ka põlevkiviõli. 2016. aastal toodeti põlevkiviõli 740 000 tonni, millest ligi 90% eksporditi. Peamised sihtriigid olid Belgia (35%), Holland (31%) ja Rootsi (13%).[8]
Eesti majutusettevõtetes töötas 2016. aastal umbes 10 000 inimest. Majutusteenuste müügist saadud sissetulek suurenes viiendat aastat järjest ja oli 2015. aastaga võrreldes 10% suurem. Ühel turistil tuli ühe öö eest maksta keskmiselt 35 eurot.[8]
2016. aastal käis Eestis ligi kuus miljonit väliskülastajat (4% rohkem kui eelneval aastal), kes tarbisid siin kaupu ja teenuseid ligi 1,4 miljardi euro eest. Eesti suuremad turismipartnerid on Soome, Venemaa ja Läti. Soome statistikaameti andmetel tehti enam kui viiendik soomlaste ööbimistega reisidest Eesti. Iga neljas reis Eesti tehti väljastpoolt Euroopa Liitu ja pisut vähem kui pool väliskülastajatest peatusid Eestis vaid ühe päeva.[8]
2016. aastal oli Eestis avatud 1454 majutusettevõtet, kus oli kokku 25 000 tuba ja 59 000 voodikohta. 222 majutusettevõttes olid toad ka piiratud liikumisvõimega inimestele. Kokku peatus majutusettevõtetes 3,3 miljonit turisti (Eesti riiklikus turismiarengukavas 2014–2020 seati 2020. aasta eesmärgiks viis miljoni ööbimist). 38% neist olid siseturistid, kellest 62% oli puhkuse- ja 23% tööreisil. Eestis käinud välisturistidest peatus majutusettevõttes 34%. Kokku veetsid turistid majutusettevõtetes 6,2 miljonit ööpäeva, millest 2,2 miljonit ööpäeva kasutasid siseturistid.[8]
Töötlev tööstuse valdkond hõlmab materjalide, ainete või komponentide mehaanilist/füüsikalist või keemilist muundamist/töötlemist uueks tooteks. Töödeldavaks materjaliks, aineks või komponendiks on põllumajanduses, metsanduses, kalanduses või mäetööstuses toodetud toore või töötleva tööstuse mõne teise tegevusala toode. Tavaliselt loetakse töötlemiseks kauba olulist muutmist, renoveerimist või rekonstrueerimist.
Eesti olulisim töötleva tööstuse haru on masinatööstus (umbes 25% toodangust). Tähtsuselt järgmised on puidu- ja paberitööstus (20%), toiduainetööstus (15%), keemiatööstus (umbes 10%), metallitööstus (13%) ja kergetööstus (alla 5%).[40] Töötlev tööstus on Eesti suurim majandussektor, 2018. aastal oli Eesti toodetud kaupade eksport 10,4 miljardit – 72% kogu kaupade ekspordist, valdkonnas on ~124 000 töötajat ja moodustab 15,4% Eesti SKP-st ning 20% SKP kasvust 2018 tuli töötlevast tööstusest[41]
- Pikemalt artiklis Eesti töötlev tööstus, Eesti puidutööstus, Eesti toidutööstus, Eesti rasketööstus, Eesti elektriseadmete tootmine, Eesti mööblitööstus, Eesti keemiatööstus, Eesti tekstiilitööstus, Eesti ehitusmaterjalide tööstus, Eesti masinatööstus, Eesti metallitööstus
Eesti toidutööstus on töötleva tööstuse haru, mis tegeleb põllumajanduse, jahinduse ja kalanduse saaduste töötlemisega toiduaineteks. Toiduainetööstuse harud on Eesti lihatööstus-, piima-, leiva-, suhkru-, veinitööstus, tubaka-, juustu-, õlletööstus jms.
Mäetööstuse valdkond hõlmab looduses tahkel (kivisüsi, põlevkivi ja maagid), vedelal (nafta) või gaasilisel kujul (maagaas) esinevate mineraalide kaevandamist maaalustes kaevandustes, lahtistes karjäärides, puuraukude kaudu, merepõhjast jms meetodil. Mäetööstuse valdkonda kuuluvad abitegevused toorme ettevalmistamiseks ja turustamiseks, nt purustamine, peenestamine, puhastamine, kuivatamine, sortimine, maagi rikastamine, maagaasi veeldamine ja tahke kütuse aglomeerimine. Neid töid teevad maavarade kaevandamisega tegelevad ja/või muud läheduses paiknevad üksused.
- Pikemalt artiklis Eesti mäetööstus, Eesti mäetööstus
- Pikemalt artiklis Eesti veondus ja laondus
Raudteetransport ja kaubavedu
- Pikemalt artiklis Eesti raudteetransport
Merendus ja laevandus
- Pikemalt artiklis Eesti merendus, Eesti laevandus
Kaubalaevade kandevõime (Dedveit, DWT) 1993 kuni 2017
| 1993 | 1994 | 1995 | 1996 | 1997 | 1998 | 1999 | 2000 | 2001 | 2002 | 2003 | 2004 | 2005 | 2006 | 2007 | 2008 | 2009 | 2010 | 2011 | 2012 | 2013 | 2014 | 2015 | 2016 | 2017 |
| 701 | 698 | 680 | 595 | 550 | 567 | 454 | 363 | 281 | 246 | 233 | 227 | 164 | 101 | 126 | 110 | 95 | 99 | 73 | 84 | 78 | 64 | 67 | 80 | 85 |
Eksport
- Pikemalt artiklis Eesti eksport
2016. aastal eksporditi Eestist kaupu jooksevhindades 11,9 miljardi euro eest. Enim viidi Eestist välja elektrimasinaid ja -seadmeid, mille osatähtsus Eesti koguekspordis oli 2016. aastal 22%. Järgnesid puit ja puittooted (10%), põllumajandussaadused ja toidukaubad (9%) ning mitmesugused tööstustooted (9%). Lõpptarbimise jaotuse järgi (kapitalikaubad, vahetooted ja tarbekaubad) viidi 2016. aastal enim välja vahetooteid, mis moodustasid koguekspordist 53%.[8]
Eestist eksporditi kaupu 178 riiki. Suurim ekspordipartner oli 2016. aastal Rootsi, kuhu eksporditi 18% koguekspordist. Teisel kohal oli Soome (16%) ja kolmandal Läti (9%). Aastaga suurenes eksport kõige rohkem Mehhikosse, Saksamaale ja Soome, kuid vähenes Lätti, Hollandisse ja Rootsi.[8]
Eesti päritolu toodete ekspordi osatähtsus kogu ekspordis on viimastel aastatel püsinud vahemikus 71–72%. Eesti päritolu toode peamiseks ekspordi sihtriigiks oli Rootsi, kuhu eksporditud kaubast oli 90% Eesti päritolu. Kõige väiksem osatähtsus Eesti päritolu kaupade ekspordis on Venemaal, kuhu eksporditud kaubast oli Eesti päritolu 26%. Kaubajaotistest oli Eesti päritolu toodete osatähtsus ekspordis suurim puidu ja puittoodete väljaveos (97%). Teisel kohal oli mitmesuguste tööstustoodete (sh mööbel, madratsid, kokkupandavad ehitised) eksport (91%).[8]
Eesti ekspordi osatähtsus ELi ekspordis oli 2016. aastal 0,2%.[8]
Teenuseid eksporditi 2016. aastal 5,5 miljardi euro eesti. Maakondadest eksporditi teenuseid kõige rohkem Harjumaalt ehk 3,60 miljardi euro eest, millest 2,50 miljardit moodustas Tallinna linna eksport. Teisel kohal oli Tartu maakond 0,28 miljardi euroga, millest 0,26 miljardit eurot eksporditi Tartu linnast. Kõikide teiste maakondade eksport oli vähemalt suurusjärgu võrra väiksem. Tegevusala järgi moodustasid suurima osa veondus ja laondus (27%), info ja side (11%) ning töötlev tööstus (9%).[19]
| Kaupade eksport, 2004–2016 (mld eurot) |
|---|
Import
2016. aastal imporditi Eestist kaupu jooksevhindades 13,5 miljardi euro eest. Eestisse imporditi kõige rohkem elektrimasinaid ja -seadmeid, mille osatähtsus oli Eesti koguimpordis 18%. Teisel ja kolmandal kohal olid transpordivahendid (11%) ning põllumajandussaadused ja toidukaubad (11%). Ka impordist oli lõpptarbimise järgi kõige suurem osatähtsus vahetoodetel, mis moodustasid koguimpordist 51%.[8]
Kõige enam imporditi kaupu Soomest, kust saabus 13% koguimpordist. Järgnesid Saksamaa (11%) ja Leedu (9%). Aastaga suurenes kaupade sissevedu enim Hollandist ja Ungarist ning vähenes Soomest ja Venemaalt.[8]
Eesti impordi osatähtsus ELi ekspordis oli 2016. aastal 0,3%.
Teenuseid imporditi 2016. aastal 3,9 miljardi euro eesti. Maakondadest imporditi teenuseid kõige rohkem Harjumaale ehk 2,10 miljardi euro eest, millest 1,60 miljardit moodustas Tallinna linna import. Teisel kohal oli Tartu maakond 0,16 miljardi euroga, millest 0,15 miljardit eurot imporditi Tartu linna. Kõikide teiste maakondade import oli vähemalt suurusjärgu võrra väiksem. Tegevusala järgi moodustasid suurema osa veondus ja laondus (17%), info ja side (8%) ning hulgi- ja jaekaubandus; mootorsõidukite ja mootorrataste remont (8%).[19]
| Kaupade import, 2004–2016 (mld eurot) |
|---|
| Allikas: Statistika andmebaas, vaadatud 6.11.2016 |
Bilanss
2016. aastal oli kaubavahetuse puudujääk 1,6 miljardi eurot. Eelneva aastaga võrreldes suurenes puudujääk 62 miljoni euro võrra. Ülejääk oli suurim puidu ja puittoodete ning mitmesuguste tööstustoodete (sh mööbel, kokkupandavad puidust ehitised) kaubavahetuses, puudujääk oli suurim transpordivahendite ning keemiatööstuse tooraine ja toodete kaubavahetuses.[8]
Teenuste bilanss oli 2016. aastal kogu Eesti peale kokku positiivne 1,60 miljardi euroga.[19]
| Väliskaubanduse bilanss, 2004–2016 (mld eurot) |
|---|
| Allikas: Statistika andmebaas, vaadatud 30.10.2017 |
EL struktuurifondide raha ja selle kasutamine
2012. aasta Reutersi uuringute tulemusel oli Eesti on edukaim taristuteks ette nähtud Euroopa Liidu raha kulutaja (Reuters analüüsis 10 Ida-Euroopast pärit liikmesriigi EL-i raha kasutamist). Alates 2007. aastast on Eesti ära kasutanud 41 protsenti ehk 76 miljonit eurot meile eraldatud 185 miljonist eurost[44].
Eesti majandus ja roheline mõtteviis
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
- Pikemalt artiklis Eesti majanduse ajalugu
Muinasajast feodaalajani
9000–8000 eKr kuni 5000 eKr elasid Eesti aladel Kunda kultuuri inimesed, kes tegeles peamiselt koriluse ja küttimisega. Eesti aladel polnud eriti metalle ja pronksi toodi Poolast. Vana-Roomast pärit leidude vähesuse põhjal võib oletada, et siinsed inimesed polnud kuigi jõukad. Paikne põllumajandus tekkis Eesti aladel 100–400 pKr.[45] Viikingid hakkasid läbi Eesti alade viima läbi kaupu Novgorodi ja Kiiev kaubanduskeskustesse. Ajaloolisest Birka linnast Rootsis oli Eesti alade kaudu minnes hea vältida Vahemerel tegutsevad saratseenidest piraate. Metall liikus läbi Eesti alade itta ning karusnahk ja puit läände. Kaubavahetusest annavad tunnistust tuhanded leitud Bütsantsi, Araabia ja Saksa mündid.
Feodaalaeg
13. sajandini oli Eesti aladel elav rahvas iseseisev ja rüüstas isegi Rootsi ja Taani alasid. Põhjala ristisõdade tulemusel jagunesid Eesti maa-alad taanlaste, Liivi ordu ja Saksa ordu vahel. Revalist ja Narvast said olulised kaubanduskeskused. Samal ajal hakkas tekkima pärisorjus. Kohalikud talupojad töötasid suurte mõisate heaks, mis kuulusid sakslastele.
Vene võimu aeg
1710. aastal ühendati kogu Eesti ala Vene tsaaririigiga. 19. sajandi alguses kaotati pärisorjus, kuid paljud kaasnevad igandid, näiteks teoorjus jäi kehtima. 1857. aastal loodi Kreenholmi Manufaktuur, mis oli 19. sajandi teisel poolel kõige moodsam tööstusettevõte Venemaa Keisririigis ja mitukümmend aastat kõige suurem tekstiilivabrik kogu Euroopas.
Tööstuse areng Eestis kiirenes märkimisväärselt 1890. aastail, kui rakendati hoogsalt Venemaa rahandusministri krahv Sergei Witte Venemaa tööstuse arenguprogrammi. Neil aastail rajasid Peterburi, Moskva ja kohalikud baltisaksa äri- ja raharingkonnad koos välisinvestoritega Eesti territooriumile mitu suurt ettevõtet: vagunitehase Dvigatel (1898), elektromehaanikatehase Volta (1899), Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku (1898), tselluloosivabriku Waldhof (1898), tsemenditehase Asserin (1899) jmt. Rekonstrueerimise tulemusena muutusid suurettevõtteiks A. M. Lutheri vineeri- ja mööblivabrik (asutatud 1883), E. Osse ja Ko tselluloosivabrik (1893), E. Johansoni paberivabrik (1887), F. Wiegandi (1859) ja F. Krulli (1865) masinatehas, Narva kalevi- (1819) ja linavabrik (1851), Kunda tsemendivabrik (1870) jmt. 1890. aastate alguses olid Eesti kuus tähtsaimat tööstusharu tekstiili-, metalli- ja masina-, puidu-, mineraalainete töötlemise (AS „Port Kunda” ja AS-i „Asserin” tsemenditehas, Tamsalu ja Rakke lubjatehas), toiduaine- ning paberi- ja tselluloositööstus. 84% tööstustoodangust andis tekstiilitööstus. Eesti puuvillatööstus, valmistas ülevenemaalise tööjaotuse raames puuvillast lõnga Łódźi piirkonna tekstiiliettevõtete ning toorriiet Peterburi ja Moskva sitsivabrikutele. 1900. aastal andsid Kreenholmi Puuvillamanufaktuur ja Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik 4,6% Venemaa puuvillase lõnga ja 1,3% puuvillase riide kogutoodangust.
20. sajandi alguseks oli metallitööstuse areng Eestis väga kiire ja tema osatähtsus kasvas 21%-ni, toiduainetööstus tõusis osakaalult kolmandaks. Eesti metalli- ja masinatööstuse ettevõtted (F. Krulli ja Wiegandi masinatehas, Volta elektromehaanikatehas, Dvigateli vagunitehas, Vene-Balti laevatehas jt) valmistasid põllutööriistu ja -masinaid, meiereide, saeveskite ja piiritusvabrikute seadmeid, kanalisatsiooni- ja veetorusid, külmutusseadmeid, aurukatlaid, naftamootoreid, kauba- ja reisivaguneid, allveelaevu, elektriaparaate ja -masinaid.
Vahetult enne I maailmasõda rajati Tallinnasse riiklike tellimuste täitmiseks väliskapitali osalusega kolm suurt laevatehast – Vene-Balti (1912), Bekkeri (1912) ja Noblessneri laevatehas (1913). 1914 moodustas Saksa, Prantsuse-Belgia ja Inglise kapital 28% tööstusettevõtete põhikapitalist, välisinvestorite huviobjektiks olid peamiselt tekstiili-, tselluloosi-, vineeri- ja õlletööstus.
1900. aastal oli 500 ja enama töölisega ettevõtteid 9 (3% tööstusettevõtete üldarvust), kuid nad andsid tööd 66%-le vabrikutöölistest (22 000). 1913. aastal oli selliseid ettevõtteid 15 (7% ettevõtete üldarvust) ning neis töötas ligi 2/3 kõigist tööstustöölistest (42 000). Enne I maailmasõda oli Eestis majanduslikult aktiivsest elanikkonnast 63% hõivatud põllumajanduses, 15% tööstuses ja 22% teistes majandusharudes (sides, transpordis, teeninduses). Eesti ala majandus jäi põhiliselt agraarseks.
Eesti vabariigi aeg 1918–1940
Eesti iseseisvumise järel loodeti ebarealistlikult, et Eesti suudab Nõukogude Venemaa ääretul turul leida omale koha ning olla sillaks Lääne ja Venemaa vahel.[46]
10. oktoobril 1919 võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse, mille alusel korraldati üks Euroopa äärmuslikemaid maareforme ja võõrandati üle 90% mõisnike suurmaavaldustest ja loodi 55 000 uut talu. Need olid küll liiga väiksed, et olla majanduslikult tõhusad ja pankrotistumine oli tavaline nähtus.[47]
Venemaa keisririigi aegne metalli- ja keemiatööstus ei suutnud uue majanduskeskkonnaga kohaneda ja varises kokku. Teistest kiiremini suutis uueneda tekstiili- ja paberitööstus, rajati Eestis hulk uusi siseturu jaoks töötavaid väikeettevõtteid. 1920. aastail oli endiselt suurtööstuses esikohal Eestis tekstiilitööstus, andes 20–22% tööstustoodangust. Suurim tekstiilitööstuse haru oli puuvillatööstus, kus olid esikohal tootmise restruktureerinud Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik ja Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuur. Kasvas toidu- ja maitseainetööstuse osakaal, andes 16–22% tööstuse kogutoodangust. Tavapäraste tootmisharude – jahu-, leiva-, pärmi-, vorsti-, kalakonservi-, õlle- ja piiritustööstuse – kõrvale kerkis maiustustetööstus. Arenes paberi- ja tselluloosi-, täielikult uuenenud metalli- ja masina- ning ehitusmaterjalitööstus, eraviisiline ja riiklik põlevkivi- ja turbatööstus, mis varustas vabrikuid ja tehaseid ning raudteed kütusega. 1921. aastal ehitati katsetehas Kohtlasse, 1924. aastal ehitati Kohtlasse õlivabrik.
1920. aastate keskpaigaks olid Eesti kullavarud otsas ja majandus kriisis, kust ei paistnud väljapääsu. Majandusele andis uue hingamise 1924. aastal rahandusministriks saanud Otto Strandman. Tema juhtimisel kärbiti riiklikke kulutusi, piirati sissevedu, suurendati väljavedu ja karmistati laenusaamise tingimusi. Lisaks lõpetati tööstuse eelisarendamine ja keskenduti hoopis põllumajandusele. Majanduskriisi ajal läks kuni 15% riigieelarvest põllumeestele makstavateks toetusteks. 1920. aastate teisel poolel hakkas Eesti majandus kiirelt arenema.[46] 1920. aastate keskpaigaks oli tööstus stabiliseerunud ning arenes tõusu suunas, saavutades 1928. aastal sõjajärgse kõrgseisu. Tööstuse rekonstrueerimine ja moderniseerimine sai teoks peamiselt välisinvesteeringute abil. Kõige tähtsam tööstuse arengumootor oli eksport. 1920. aastate lõpul veeti ligi 40% tööstustoodangust välja, kõige suurema osa eksporttoodangust moodustasid tekstiiltooted, nende tähtsaimad müügiturud olid Saksamaa, Taani ja Läti. Paberi ja tselluloosi põhilised tarbijad olid Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA. 1. jaanuaril 1928 viidi läbi rahareform ja margad asendati kroonidega.[47]
1930–1933 mõjutas ülemaailmne majanduskriis Eestit väga tugevalt ja riigist käis üle järjekordne pankrotilaine. Raskeks löögiks oli Suurbritannia naelsterlingi devalveerimine 1931. aasta novembris. Eesti SKT langes kriisiaastatel hinnanguliselt 10%, suurelt avaldus kriis Eesti väliskaubanduse käibes, mis püsivhindades moodustas 1933. aastal, 1928. aasta tasemest vaid veerandi. Eesti sissetulekud vähenesid ajavahemikus 1929–1932 enam kui 25 protsenti. Majanduskriisis kehtestas valitsus range kokkuhoiu- ja koondamispoliitika. Eelarve tasakaalustamiseks kehtestati uusi makse, kärbiti koosseise ja vähendati riigiametnike palku. 1932. aasta aprillis kehtestati „Tööpuuduse vastu võitlemise otstarbel teenistusvahekordade korraldamise seadus“, mille kohaselt oli valitsusel õigus vallandada riigi- või omavalitsusteenistusest isikuid, kelle abikaasa sai samuti palka riigilt või omavalitsuselt. Tööpuuduse vastu võideldi hädaabitöödega. 1931. aastal kandus kriis pangandussektorisse, Eesti Panga juhatus võttis vastu otsuse, mis nägi ette välisvaluuta müümist vaid neile, kes seda rahvamajanduse huvides kasutasid, kehtestades valuutakontrolli[48]. Kriisist toibumisele aitas suuresti kaasa krooni devalveerimine 27. juunil 1933, krooni väärtust langetati 25 protsendi võrra, viies selle Rootsi krooni tasemele. Tööstuse kriisijärgne elavnemine algas 1934, mis tõi kaasa tootmiskulude ja müügihindade vaheliste kääride vähenemise ja lõi tööstusele paremad tingimused. 1930. aastate keskel hakkas majandus hoogsalt kasvama ja inimeste elatustase tõusma. Selleks ajaks oli Eestist kujunenud edukas liha- ja piimatoodete väljavedaja. Peamiselt veeti Suurbritanniasse. Lõpuks hakkas ka taastuma põllumajandus. Kasutusele võeti muude loodusvarade hulgas turvas. 1935. aasta sügiseks koostati majanduse üksikasjalik arengukava ja riiklik investeerimisprogramm aastaiks 1936–1937. Kavandati rajada kriisidele vastupidav kohalikel loodusvaradel põhinev töömahukas tööstus, et saavutada maksimaalne tööhõive. Esmatähtsaks kuulutas valitsus põlevkivi-, turba-, põlevkivikeemia-, tulekindla ehitusmaterjali ja sulfaattselluloositööstuse arendamise. Põllumajanduse toodangu suurendamiseks oli kavas ulatuslikult üles harida uudismaa ning muuta maaparandustöödega põllu-, karja- ja heinamaad viljakamaks. Riigi initsiatiivil moodustati keskühistud Eesti Võieksport, Eesti Lihaeksport, Eesti Munaeksport. Impordile kehtestati ranged reeglid, neid sisuliselt sunniti üheskoos tegutsema. Majanduslikult arengult sarnanes Eesti Kreeka, Itaalia, Ungari ja Poolaga. Soomest jäädi mõningal määral, kuid Rootsist, Taanist ja Lääne-Euroopa riikidest juba tugevalt maha.[47]
Intensiivse riikliku investeerimise tulemusena suurenes märkimisväärselt riigi osalus tööstuses, 1937. aasta majandusloenduse andmetel moodustas riigile ja omavalitsustele kuuluvate tööstusettevõtete vara väärtus 13% Eesti suur-, kesk- ja väiketööstuse vara koguväärtusest. 1936. aastal kujundati riigi põlevkivi- ja turbatööstus ümber 95-protsendilise riigiosalusega aktsiaseltsideks Esimene Eesti Põlevkivitööstus ja Eesti Turbatööstused. Rajati Lehtse uus turbatehas, laiendati Ellamaa elektrijaama, ehitati mitu elektrijaama ja reorganiseeriti kahjudega töötav AS Virumaa Elekter, mille aktsiatest kuulus 50% riigile. Eesti elektrifitseerimiseks ja sellega seoses olevate ülesannete täitmiseks asutati 1939 AS Elektrikeskus, mille aktsiatest kuulus riigile 80%. Rajati ka riiklikud AS-d Telliskivi Tehased, Kehra sulfaattselluloositehas, Tootsi briketitehas ja Maardu fosforiiditehas. Metsamaterjali töötlemine ja turustamine koondati riikliku AS-i Eesti Metsatööstus ning ehitusmaterjalide müük siseturul riiklikule kaubandusühingule Ehituskivi.
Metallitööstuse alal tegid riigi omanduses oleva Riigi Sadamatehased laevaremonditöid, valmistasid raadiosaate- ja -vastuvõtujaamu, turbalõikusmasinaid, sildkraanasid, koppsüvendajaid, trammi- ja rongivaguneid, neete, polte, mutreid jms. Sõjaministeeriumi alluvuses olev Arsenal valmistas relvi ja sidevarustust sõjaväele. 1937 omandas valitsus Eesti Dvigateli aktsiad. Riigiettevõtete tegevuse kooskõlastamiseks ning majanduse üldküsimuste arutamiseks ja lahendamiseks Riigi Majanduskomitee.
Teine maailmasõda
Nõukogude okupatsioon (1940–1941)
1940. aasta suvel alustati Eesti majanduse ühendamist Nõukogude Liidu plaanimajandusega. Tööstus, pangandus ja peagi ka kaubandus riigistati. Põllumajanduses sooviti tekitada uusmaasaajate kihti, mistõttu kärbiti suuremate talude maaomandit ja osa põllumajandusloomi võeti ära. 1941. aastal kohustati talunikke müüma riigile põllumajandussaadusi madalama hinnaga. 25. novembril 1940 viidi läbi rahareform, mille käigus vahetati kroonid rublade vastu. Esmatarbekaupade hinnad tõusid hüppeliselt ning teatud kaupadele kehtestati ostupiirangud.[47]
Saksa okupatsioon (1941–1944)
Saksa okupatsiooni ajal toimis Eesti majandus Saksa riigi huve täitva sõjamajandusena. Hjalmar Mäe juhitud Eesti Omavalitsuse mõju majandusele oli peaaegu olematu. Tööstusettevõtted täitsid Saksa sõjaväe tellimusi, kuid tööjõust oli suur puudus ning rakendati isegi sõjavange. Nõukogude maareform tühistati ning Nõukogude okupatsiooni ajal riigistatud vara tagastati osaliselt. Taludele kehtis toiduainete müügi kohustus, kuid tingimused olid siiski leebemad kui Nõukogude okupatsiooni ajal.[47]
Nõukogude okupatsiooni aeg
- Pikemalt artiklis Eesti NSV majandus
| 1960 | 1965 | 1970 | 1988 | |
|---|---|---|---|---|
| Tööstus | 60 | 65 | 63 | 62 |
| Põllumajandus | 21 | 19 | 19 | 18 |
| Ehitus | 9 | 7 | 9 | 9 |
| Kaubandus, teenindus | 7 | 5 | 6 | 7 |
| Transport ja side | 3 | 4 | 4 | 5 |
Sõjajärgsetel aastatel Eesti majandus riigistati ja kehtestati plaanimajandus. Esimestel sõjajärgsetel kümnenditel investeeriti NSV Liidu eelarvest Eestisse suuri summasid ja Eesti majandus arenes kiiresti. Olulisel kohal oli metalli- ja masinatööstus. Kirde-Eestisse rajati põlevikivikaevandamis- ja energeetikakompleks ning loodi uusi kaevandusi. Ettevõtted jagunesid kolmeksː Moskvast juhitavad, liidulis-vabariiklikud ja vabariiklikud ettevõtted.[50]
1957. aastal kehtestati NSV Liidus rahvamajandusnõukogude süsteem, mis tähendas, et Eesti NSV juhtkonna kaasarääkimisõigus majanduse suunamisel suurenes. 1965. aastal aga nõukogud kaotati. Üleliidulises tööstuses oli Eesti valdkondadeks energeetika, kalapüük ja -tööstus, paberi ja mineraalväetiste tootmine ning puuvillase ja linase riide valmistamine. Neis harudes eksporditi 1960. aastate teise poole seisuga üle 70% toodangust.[51]
1970. aastatel aeglustus majandus märkimisväärselt kogu NSV Liidus ja algas stagnatsiooniaeg. Paljud Eestis asuvad ettevõtted ei sobinud tegelikult siia kas geograafilistel või ökoloogilistel põhjustel või tööjõu nappuse tõttu, kuid Eesti tööviljakus oli NSV Liidu keskmisest kõrgem ja taristu paremini arenenud, mistõttu sooviti ettevõtteid siin hoida. 1970. aastatel oli Eestis umbes 150 kolhoosi ja peaaegu sama palju sovhoose.[51]
1980. aastatel hakati rajama väikeettevõtteid, mida seni oli arenenud maadega võrreldes olnud Eestis väga vähe. 1987. aastast lubati eraisikutel asutada kooperatiive (algul teeninduses ja kaubanduses, hiljem mujalgi). 1988. aastal asutati Tartu Kommertspank, millega pandi alus erapangandusele. Eesti majandus hakkas liikuma plaanimajanduselt turumajanduse poole. Kümnendi lõpuks järgiti juba oma majandusreformi kava, mitte üleliidulisi seadusi, kuid tervikliku majandus- ja rahanduspoliitika järgimine sai võimalikuks alles pärast taasiseseisvumist.[52]
Taasiseseisvunud Eesti
Eesti taasiseseisvumise järel oli Eestis kehtivaks valuutaks rubla ja NSV Liidu hüperinflatsioon mõjutas tugevalt ka Eestit. Pooleteise aastaga tõusid hinnad umbes 10 korda. 20.–22. juunil 1992 viidi läbi rahareform, mille käigus asendati rubla Eesti krooniga. Eesti palga- ja hinnatase oli algul väga madal. Eesti kroonile määratud vahetuskurss ergutas väljavedu. Kuna Vene turg oli muutunud peaaegu maksejõuetuks, pöördus Eesti majandus kiirelt Läände, eelkõige Skandinaaviasse. Tekkima hakkasid uued kodumaisel ja väliskapitalil põhinevad ettevõtted ning riigiettevõtted erastati.[47]
1994. aastal hakkas majandus sügava languse järel taas kasvama. 1. jaanuaril jõustus Euroopa Liiduga vabakaubandusleping. 1996. aastal avati Tallinna Väärtpaberibörs. Eesti ettevõtete aktsiate hinnad tõusid lühikese ajaga väga kiirelt. 1997. aastal sõlmiti Eesti ja Euroopa Liidu assotsieerumise leping.[47]
Kaks aastat pärast Tallinna börsi käivitumist, tabas seda üllatuslik langus ja 1999. aastal järgnes Venemaa 1998. aasta rahanduskriisi mõjul majanduslangus. Aasia finantskriisi mõjul esitlesid 1998. aasta 17. augustil Venemaa Föderatsiooni valitsus ja Venemaa keskpank Venemaa majanduskriisi kriisikava, mis hõlmas rubla devalveerimist, Venemaa sisevõla tasumise tähtajatut peatamist ning teatud välisvaluutades nomineeritud välisvõlgade tasumise peatamist 90 päevaks. 2. septembril loobus Venemaa keskpank rubla kursi kaitsmisest ja lasi selle vabaks, kursi vabakslaskmisele järgnenud kuu jooksul langes rubla väärtus kahe kolmandiku võrra. Kuna tol ajal oli Venemaa Eestile oluline kaubanduspartner, avaldas kriis suurt mõju ka Eestile. Venemaa finantskriis tabas valusalt Venemaale eksportivaid Eesti ettevõtteid. 1998. aasta Venemaa finantskriis mõjutas märkimisväärselt pankade klientide krediidivõimelisust ja kriisi ajal toimus Eestis ulatuslik omandi ümberjaotus, mille käigus müüdi hulk kodumaiseid ettevõtteid välisomanikele. Venemaa kriis põhjustas ühelt poolt pangandussektori konsolideerumise, mille käigus ühinesid Hansapank ja Eesti Hoiupank ning Eesti Ühispank ja Tallinna Pank. Kuulutati välja Eesti Maapanga ja EVEA Panga pankrot. Krooni vahetuskurss seoti euroga.[47] 1999. aasta teisel poole võis täheldada majandusolukorra stabiliseerumist ning tegevusmahtude kasvu järkjärgulist taastumist.
2000. aastal algas uus majandustõus. 1. mail 2004 ühines Eesti Euroopa Liiduga, 2004. aastal ühines Eesti NATO-ga. Teeninduse osatähtsus SKT-s hakkas suurenema ning põllumajanduse ja tööstuse osatähtsus vähenema. Suurettevõtted olid enamasti asendunud keskmiste ja väikeettevõtetega ning erasektor moodustas majandusest 80%. Eesti elatustase lähenes kiirelt Euroopa Liidu arenenumate riikide omale. Samal ajal toimus laenu- ja kinnisvarabuum ning riik paisutas liigselt riigieelarvet.[47]
2009. aastal jõudis Eestisse ülemaailmne suur majandussurutis (Eesti 2008.–2010. aasta majandussurutis). SKT vähenes 14% ja töötus tõusis 6% pealt 15% peale. Oluliselt kärbiti riigieelarve kulusid. Sisetarbimise olulise vähenemise tõttu pidurdus hinnatõus, mistõttu õnnestus Eestil täita eurole ülemineku tingimused. Euroalaga liituti 1. jaanuaril 2011.[47]
- Pikemalt artiklis 2011. aasta Eesti rahareform
- 2. juulil 2007 kinnitas Standard & Poor's Eesti riigireitingu tasemel A, kuid muutis väljavaate stabiilsest negatiivseks. Reitinguagentuur Moody's kinnitas juulis 2007 reitingu tasemel A1, muutes väljavaate positiivsest stabiilseks. Reitinguagentuur Fitch kinnitas juulis 2007 Eesti riigireitingu tasemel A stabiilne[53].
- 23. juulil 2008 kinnitas reitinguagentuur Standard & Poor's Eesti Vabariigi pikaajalise reitingu tasemel A ja lühiajalise reitingu tasemel A-1. Samal ajal kinnitas reitinguagentuur ülekannete ja konverteeritavuse hinnangu tasemel AA. Eesti riigireitingu väljavaade on negatiivne[54].
- 8. aprillil 2009 alandas reitinguagentuur Fitch Eesti riigireitingut astme võrra tasemele BBB+, jättes reitinguväljavaate negatiivseks[55]
- 19. juulil 2010 tõstis reitinguagentuur Fitch Eesti riigireitingu kahe pügala võrra tasemele A, agentuur kinnitas reitingu väljavaate stabiilsena[56].
- 5. jaanuaril 2011 eemaldas Moody’s ülempiiri Eesti ettevõtete reitingutelt, mis võimaldab Eestis tegutsevatel ettevõtetel omada kuni kõrgeima taseme ehk AAA-reitingut ning Eesti riigile antud reiting ei piira enam ettevõtete reitingutaset. Reitinguagentuur on seisukohal, et euroala riikidele antud võlakirjade ja pangahoiuste AAA-reiting peegeldab sarnaselt teiste euroala riikidega nüüd ka Eesti puhul seda, et moratooriumi kehtestamise oht on väga väike. Eesti riigireiting jäi tasemele A1, stabiilse väljavaatega[57].
- 2013. aasta maikuus kinnitas reitinguagentuur Fitch Eesti riigireitingu senisel kõrgel tasemel A+ koos stabiilse väljavaatega[58].
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
