Eduard Wiiralt (kodanikunimega Eduard Viiralt; 8. märts (vkj) / 20. märts 1898 Kalitino mõis Volossovo lähedal, Tsarskoje Selo maakond, Peterburi kubermang – 8. jaanuar 1954 Pariis) oli Eesti graafik.
| Eduard Wiiralt | |
|---|---|
| Sündinud |
20. märts 1898 Kalitino mõis Volossovo lähedal, Peterburi kubermang |
| Surnud |
8. jaanuar 1954 (55-aastaselt) Pariis |
| Haridus | Tallinna Kunsttööstuskoolis ja Kunstiühingu Pallas kunstikoolis |
| Tegevusala | graafika |
| Tuntud teoseid |
"Põrgu" "Kabaree" "Neegripead" "Lamav tiiger" "Kaameli pea" |
Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus Tsarskoje Selo maakonnas Gubanitsõ vallas Robidetsi mõisas mõisateenijate Anton ja Sophie-Elisabeth Wiiralti pojana. Seitsmeaastaselt pandi poiss kohalikku Kalitino algkooli. 1909. aastal kolis pere Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Kunstniku ja tema vendade Oskari ja Augusti koolitee algas Koerus haridusseltsi koolis, mille juhatajaks oli kriitik ja kirjandusharrastaja Johannes Söster.[1] Vanemate soovil, kes lootsid pojast kantseleiametnikku, läks Wiiralt Koeru saksa erakooli.
Pärast Esimese maailmasõja puhkemist kolis pere Tallinna ja kunstikalduvustega noormees valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Andeka õpilasena läbis ta kaks klassi ühe aastaga ning viidi üle aktiklassi. Kolme aasta jooksul, mis ta kunsttööstuskoolis õppis, oli Wiiralti peamiseks õpetajaks Nikolai Triik. 1917. ja 1918. aastal käis Wiiralt kunsttööstuskooli ülesandel Tartus Eesti Rahva Muuseumi kogudes rahvariideid ja etnograafilisi esemeid joonistamas.[1] Ta osales kooli õpilasalbumi "Noorus" kujundamisel (1918) ja kuulus Eesti Noorte Ühingu "Tungal" juhatusse.
Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon. Vabadussõja puhkedes astus Wiiralt 1918. aasta detsembri algul vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste pataljoni[2]. Ta võttis osa Koplis formeeritud õpilaspataljoni õppustest ja määrati soomusrongi nr 2 dessantmeeskonda[2]. Rindel oli noor kunstnik kuni 1919. aasta märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse[2].
Wiiralt ja Pallas
Kui sügisel 1919 asutati Tartus Kunstiühingu Pallas kunstikool, palus Wiiralt end üle viia Tartu Kooliõpilaste pataljoni. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täielikult kunstile pühendada.[2] Wiiralt asus Anton Starkopfi skulptuuriateljees skulptuuri eriala õppima. Graafikaõpetajat tollal koolis veel polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aasta oktoobris.[2] 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud Jaan Koorti juures õpilase-abilisena. Muuseas teostas ta Koorti puuskulptuur-büsti "Eesti neiu".[2]
Aastatel 1922–1923 jätkas Wiiralt Georg Kindi soovitusel oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina Dresdeni Kujutavate Kunstide Akadeemias professor Selmar Werneri meistriklassis. Seal viljeles ta erinevaid sügavtrükitehnikaid, enda jaoks uudsena ka litograafiat. 1923. aasta suve algul lõppes stipendium, kuid Wiiralt jäi siiski sügiseni Dresdenisse, kus töötas vasegravüüride trükkijana. Seal omandatud praktilised kogemused olid õigupoolest ainuke kool, mille Wiiralt graafika tehnikate alal sai.[2] Septembris võttis kunstnik koos Villem Ormissoni, Ado Vabbe ja Rudolf Parisega ette ringreisi Weimarisse ja Meisseni portselanivabrikusse ning sõitis siis tagasi Tartusse, et lõpetada õpingud Pallases.[1] 11.–18. mail 1924 toimus kooli esimese lennu õpilaste näitus.[3] Koos Wiiraltiga esinesid maalija Kuno Veeber, skulptor Ferdi Sannamees ja graafik Natalie Mei.[3] Wiiraltilt oli näitusel 114 teost: illustratsioone, joonistusi, estampe ja kolm portreeskulptuuri.[3] Eksamikomisjon hindas tema väljapaneku väga heaks ning andis talle lõpudiplomi nr 1.[3] Kooli lõpetamise järel kutsuti ta Pallase kooli graafiliste tehnikate õpetajaks ning sellena tegutses ta kaks semestrit (õppeaasta 1924–1925).[2] kasutades aega rohkem tehniliste oskuste lihvimiseks, enda ettevalmistamiseks Pariisi mineku jaoks.
Pariisis
.jpg)
1925. aastal määras vastloodud Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus Wiiraltile aastase stipendiumi enesetäiendamiseks Pariisis. Paraku pummeldati sõiduraha pärast kättesaamist Tallinnas koos sõpradega maha. Septembris määrati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud välismaal. 4. novembril algas Tartust sõit Berliini ja Kölni kaudu Pariisi poole, kuhu kunstnik saabus 8. novembril 1925.[3] Tema esimeseks elukohaks sai Pariisi Eesti saatkonna poolt üüritud korter ning tööd leidis ta esialgu Odessast pärit skulptori Vladimir Izdebsky ateljees. Aastatel 1925–1939 elas ta Pariisis. Montparnasse'il kujunes 1920. aastate keskpaiku taas omamoodi eesti koloonia nagu enne Esimest maailmasõda. Seal elasid ja õppisid lühemat või pikemat aega maalijad Kuno Veeber, Adamson-Eric, Kristjan Teder, Aleksander Vardi, Jaan Grünberg, Juhan Muks ja teised. Sukelduti internatsionaalses kunstnikeseltskonnas peaaegu et kohustuslikuks peetavasse boheemlasellu, trotsides rahanappust. Nii ka Wiiralt, kes aga säilitas seejuures imetlusväärse töövõime.[4] Eesti kunstnikest läbis Wiiralt Pariisis eriti tihedalt Jaan Grünbergiga, kes elas seal aastail 1926–1933 ning 1937–1939. Ka aastail 1931–1933 Pariisis viibinud skulptor Aleksander Ipsberg ning 1928 ja 1932–1933 seal töötanud Ferdi Sannamees kuulusid Wiiralti lähimate seltsiliste hulka. Iseäranis tormilisteks kippusid kujunema koos Sannamehega veedetud õhtud. Isegi nii tormilisteks, et märtsis 1933 ilmnes Wiiraltil maksahaigus, mille tagajärjel ta 13. mail kokku varises. Arst keelas kunstnikul surma ähvardusel alkoholi pruukimise ja kõikide imestuseks loobus Wiiralt sealtpeale alkoholi tarvitamisest.[3] Sama aasta aprillis oli surnud ka Eduard Wiiralti isa Anton, see sündmus kujunes kunstnikule nii vaimseks kui kunstiliseks murdepunktiks.
1926. aasta juunis tegi Wiiralt kolmenädalase reisi Itaaliasse ning pärast seda seisis ees raske talv Pariisis. Stipendium oli lõppenud, kodumaised honorarid kasinad ja kohapealsed tellimused esialgu veel kasinad. Et leivaraha saada, maalis Wiiralt siidirätikuid ja värvis nukke, mis oli vaeste kunstnike tüüpiline sissetulekuallikas Pariisis. Mais 1927 toimus Wiiralti isikunäitus, kus oli eksponeeritud umbes 40 litot, puugravüüri, oforti, monotüüpiat ja joonistust. Teosed läksid hästi müügiks, see aitas kaasa tema valimisele Sügissalongi liikmeks samal aastal ning tõi talle edaspidi illustratsioonide tellimusi kirjastuselt Editions du Trianon[3]. 1928. aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis A.-G. Fabre'i galeriis, kus oli väljas 40–50 teost, peamiselt monotüüpiad ja õlimaalid. On märkimisväärne, et kunstnik tegi tollal palju monotüüpiaid ning koguni maalis; tuli orienteeruda ostjatele[3].
Maroko
21. juulist 1938 kuni 17. veebruarini 1939 elas ta Marokos Marrakechis aadressil 61 Rue Ksour.
Kodumaal
1939. aasta septembril kolis Wiiralt Eestisse, kus sai kunstniku-konsultandi koha Riigi Trükikojas. Teise maailmasõja ajal elas kunstnik Eestis[5].
Viimased aastad Pariisis
1944. aasta kevadel sõitis Wiiralt Viini oma teoste näitust korraldama. Kunstnike Majas korraldatud näituselt osteti mitu teost Austria graafikamuuseumile Albertina. Wiiralt kasutas Viinis võimalust oma teoste trükkimiseks Lauterbachi trükikojas. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi Taani Rootsi, kus peatuspaigaks oli esialgu põgenikelaager Kummelnäsis. Rootsis viibis Wiiralt umbes aastapäevad, tehes seal koos vahepeal Eestist põgenenud Eduard Olega matka Lapimaale. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Esialgu peatus ta tuttava maalija juures, siis pakkus talle oma korterit Montparnasse'il eestlane Eduard Klimberg. 1947. aastal sai ta korteri Tähe väljaku (praegu Charles de Gaulle'i väljak) triumfikaare lähedale ning 1951. aastal kolis linnakära eest põgenemiseks Pariisi-lähedasse linnakesse Sceaux'sse, kus asuv maja aadressil Rue Houdan 61 jäigi tema eluasemeks kuni surmani[6]. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastaselt Pariisis Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954 Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule.
Pärand
Kunstniku viimasesse elupaika jäid tema vähesed isiklikud asjad ja gravüürid, joonistused, sketšid ja kavandid ning graafikaplaadid. Lisaks arhiiv kunstniku päevikute, kirjavahetuse, fotode, dokumentide, raamatute ja näitusekataloogidega. Pärandi saatus otsustati saadik Karl Robert Pusta eestvõttel. Lootes Eesti tulevasele taasiseseisvumisele, otsustati see säilitada Stockholmis Eesti Komitee haldamisel. Tartu Ülikooli endise kunstiajaloo professori ja Stockholmi Ülikooli toonase kunstiajaloo professori Sten Karlingu abil toimetati Wiiralti pärand Stockholmi, kus seda esialgu hoiti Kunstiakadeemia ruumides Fredsgatanil. 1987. aastal õnnestus see deponeerida Rootsi Riigiarhiivi Mariabergetil. Mõlemas kohas oli uurijatel võimalik tutvuda maalija Juhan Nõmmiku poolt asjatundlikult süstematiseeritud koguga ja laenutada teoseid näitustele. 2005. aasta aprillis andis Eesti Komitee Stockholmis olulisima osa Eduard Wiiralti pärandist üle Eesti Kunstimuuseumile[7].
Eduard Wiiralti loomepärand on väga suur, ainuüksi Eesti Kunstimuuseumi graafikakogusse kuulub ligi 3300 teost. Suur osa sellest jõudis muuseumi tänu kollektsionäär Alfred Rõudele, kes kogus Wiiralti teostest mitte ainult lõplikult viimistletud estampe, vaid ka etüüde ja visandeid.
Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordikatsetused. Kuna Eestis ei olnud tollal veel ofordipresse, käis ta plaadilt äratõmbeid tegemas ühe Nõmme kivitrükkali juures. Kivitrükipressiga ofordi trükkimine oli vaevarikas protsess, mis pani aluse Wiiralti kui graafiliste tehnikate "alkeemiku" karjäärile.[1]
Oma esimesel näitusel osales noor kunstnik Vabadussõja ajal, 1919. aasta suvel, kui Tallinnas korraldati Eesti kunsti ülevaatenäitus[8]. Wiiralt kujundas ka näituse kataloogi. Stiliseerivas laadis linoollõikes kaaneillustratsioon kujutas muinaslinnust väljakasvavat avali kätega naisfiguuri päikese ja tähistaeva foonil. Võimalik, et autor oli tõuke saanud kirjandusühingu Siuru embleemist[9]. 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel oli väljas tema skulptuur "Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost.[2] Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esines ta juba graafikuna ning tema ofordid, linoollõiked ja joonistused said kiitva hinnangu.
Wiiralti tuntuimate teoste hulka kuuluvad mitmed virtuooslikud ja väljendusrikkad loomagravüürid. Koduloomade kujutamist alustas kunstnik juba kodukohas Varangul ja Lammaskülas, joonistades nii kassi kui hobuseid. Stipendiaadina Dresdenis õppides avastas ta kohalikus loomaaias enda jaoks eksootilised loomad, nagu lõvid, tiigrid ning jõehobud. Õpilaspõlvest peale armastas ta joonistada inimesi, portreteerida oma lähedasi, koolikaaslasi, tüüpe turgudel ja tänavatel. Wiiralti lemmikžanriks oli kahtlemata "fantastilised portreed" – sageli grotesksed üldistused mõnest inimtüübist või inimlikust joonest. Dresdeni-perioodil muutus Wiiralti graafika suurejoonelisemaks, stiililt jõulisemaks ja kindlapiirilisemaks. Ta sattus verismi mõjuorbiiti, mille kiindumus groteski ja detailinaturalismi nakatas teda seda enam, et need jooned olid juba ilmnenud tema loomingus. Kohati sarnanevad Wiiralti Dresdeni-lehed väga Otto Dixi omadega, kelle teoseid imetlesid tollal teisedki noored pallaslased.[4]
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. Aastatel 1923–1925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 1924–1925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puškini "Gabrieliidid", Marie Underi "Rõõm ühest ilusast päevast". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litograafias ja monotüüpias.
1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Wiiralti esimese Pariisi-perioodi ja kogu noorusaegse loomingu tippteosed on "Põrgu" (1930–1932, ofort, vasegravüür), "Kabaree" (1931, ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" (1932, lito) ja realistlikumad "Neegripead" (1933, kuivnõel), "Claude" (1936, puugravüür) ning "Lamav tiiger" (1937, pehmelakk).
1931. aastast 1933. aasta kevadeni suhtles Wiiralt tihedalt Strasbourgi tuntud kunstniku ja kunstikollektsionääri, muusiku ja luuletaja Nelly Stulziga, kellest tehtud portreed ja mõned aktijoonistused annavad alust arvata, et Wiiraltil olid temaga lähedased suhted. Nelly Stulz (1892–1969) korraldas Wiiralti teoste müüki Strasbourgis ning 1932. aasta mais ka tema isikunäituse sealses galeriis "La Librairie de la Mésange"[3]. 1931. aasta suve veetis Wiiralt Strasbourgis, kus teda külastas kunstnik Jaan Grünberg. Koos käidi Vogeesides ja Colmaris, kus neile jättis sügava mulje Matthias Grünewaldi Isenheimi altar Unterlindeni muuseumis[3]. Sel, 1931. aasta suvel Strasbourgis lõi Wiiralt ühe oma tuntumatest teostest – "Kabaree", kuivnõelagravüüri "Lamav akt" (modelliks Nelly Stulz), monotüüpiad "Lamav akt" ja "Istuv naine". Võimalik, et Strasbourgi katedraalist sai ta inspiratsiooni gravüüri "Maalija" loomiseks. Nelly Stulzi venna, doktor Edgar Stulzi tellimusel tegi ta pildi püha Vincent de Paulist, mis andis tõuke terve pühakuid kujutava joonistussarja sünniks (1931–1932), sel on omakorda seos litoga "Jutlustaja" (1932)[3].
Kuigi kunstnik enne Teist maailmasõda kordagi kodumaad ei külastanud, osales ta eesti kunsti ülevaatenäitustel Riias, Helsingis, Berliinis, Moskvas, Kaunases ja 1933. aastal Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse poolt korraldatud graafikanäitusel Prahas.[8] Isikunäitused toimusid Pariisis (1927, 1928, 1931), Philadelphias (1928), Strasbourgis (1931) ja Amsterdamis (1935).[8] Kodumaise publiku jaoks korraldas kollektsionäär Alfred Rõude 1936. aastal näituse Tallinnas ja Tartus, kus oli välja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915–1936 valminud teosed, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ülevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning tema kunstilisest arengust.[8] 1937. aasta lõpul Viinis Künstlerhausis toimunud 57. Kunsti Aastanäitusest võttis Wiiralt osa ainsa välismaalasena.[10] Wiiralt pälvis kuldmedali ning välja pandud 21 teosest müüdi 13.[8] Prantsusmaal viibides tegi Wiiralt kaastööd ka mitmele prantsuse ajakirjale ning illustreeris kaks raamatut.[8]
Reisil Marokosse 1938. aastal lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, näiteks "Noor araabia poiss" (1940) ja "Berberi tüdruk kaameliga" (1940).[5]
1939. aasta sügisel, pärast Teise maailmasõja puhkemist, naasis Eduard Wiiralt Eestisse, kus lõi sellised teosed nagu "Eesti neiu" (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad 1943, kuivnõel), "Monika" (1942, metsotinto) ja "Kaameli pea" (1939, puulõige).
1939. aastal jättis ta osa oma trükiplaatidest jätnud trükimeister Taneuri kätte, kelle lese käest ta need pärast sõda taas kätte sai ning kohe uusi tõmmiseid tegema asus. 1947. hakkas ta osa oma plaatidest vastupidavuse suurendamiseks galvaniseerima, kuna väliseestlaste seas oli nõudlus tema teoste järele väga suur. Aastail 1946–1953 sündis Wiiraltil keskmiselt neli gravüüri aastas, ümbertöötlusi ja monotüüpiaid arvestamata. Juba 1930. aastatest alates oli kunstnik pühendanud tööle üha rohkem aega, mis oli osaliselt tingitud terviseprobleemidest, osalt väsimusest ja tüdimusest. Nende aastate tõelised pärlid on "Catherine Boullaire'i portree" (1948, kuivnõel), "Rahutus" (1950–1952, pehmelakk), "Sebra" (1953, pehmelakk). Prantsuse riik ostis 1949. aasta Sügissalongist rahvusraamatukogu jaoks 1939. aasta puugravüüri "Kaameli pea"[6].
Mark Soosaar on teinud Eduard Wiiraltist filmi "Maised ihad" (1973–1977) ning Rein Raamat filmi "Põrgu" (1983).
29. novembril 1996 avati Eesti Rahvusraamatukogus Eduard Wiiralti galerii, kus on alaliselt välja pandud suure eesti graafiku teosed.
1997. aastal asutasid väliseesti kunstikogujad Harry Männil ja Henry Radevall koostöös Tallinna linnavalitsuse ja Eesti Kunstimuuseumiga Wiiralti 100. sünniaastapäeva puhul Eduard Wiiralti kunstiauhinna graafikule, kes osaleb Wiiralti sünniaastapäeval Rahvusraamatukogus toimuval nüüdisgraafika näitusel ning järgib oma loomingus žürii hinnangul kõige paremini eesti graafika traditsioone.
Kunstniku 100. sünniaastapäevaks 1998. aastal valmis Mai Levini 350-leheküljeline, 200 reproduktsiooniga albumiformaadis ja kalingurköites põhjalik monograafia Eduard Wiiraltist, milles on kokkuvõte prantsuse, inglise, saksa ja vene keeles.
2004. aastast annab Kultuuriministeerium igal aastal välja Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi. Kunstitudengile või noorele kunstnikule välismaal enesetäiendamiseks antava stipendiumi suurus on 3000 eurot. Esialgu anti stipendiumi välja kunstiakadeemia aastapäeval, hiljem on seda tehtud kalendriaasta jooksul.
2010. aasta novembris avati Marokos Marrakechi vanalinnas Eduard Wiiralti kunagises elukohas mälestustahvel, millele on kirjutatud tekst nii eesti, prantsuse kui ka araabia keeles.[5]
Tartus Ihaste linnaosas asub Eduard Wiiralti tänav.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
